Re: Uusi trende kohalikust propagandast
Postitatud: 08 Veebr, 2018 17:15
Eesti välisluureameti peadirektor Mikk Marran: „Eestit ja eestlasi mõjutab jätkuvalt Venemaa propagandistide soov ajalugu ümber kirjutada. Üheks rindeks on Eesti, Läti ja Leedu tänavused juubeliüritused. Eesti, Läti ja Leedu puhul näeme 2018. aastal Kremli ajaloopropagandistide ja pseudomõttekodade püüdeid omariikluse 100. aastapäeva tähistamise sündmusi pisendada ja mustata. Mullu 24. oktoobril Peterburis toimunud konverents sõdadest ja revolutsioonidest on esimene näide informatsioonilise mõjutamise kampaaniast. Venemaa silmis on Eesti-Läti-Leedu on väikesed, vastikud, kiuslikud riigid, kes hoiavad tagasi suuri ja mõistlikke riike (nagu Venemaa), et nad saaksid teha teiste suurte riikidega kokkuleppeid. Ma ei usu, et uusi narratiive suudetakse leiutada sel aastal. Pigem tuuakse sahtlist välja vanad, kulunud teemad, mida saab uut värvi lisades käiku lasta. Aktiivselt otsitakse Balti riikidest ajaloolasi, kes oleksid valmis oma osalemisega legitimeerima Kremli propagandat Eesti, Läti ja Leedu suunas. Revolutsioonide käsitlemist koordineeriv Venemaa Ajalooühing (mida juhib Venemaa välisluureteenistuse direktor Sergei Narõškin) püüab neid lihtsalt ära kasutada. Samas ei ole oodata juubelisündmuste osas suuremahulist mõjutuskampaaniat. Inforünnakud NATO liitlasvägede vastu Eestis, Lätis ja Leedus jätkuvad vähemalt sarnasel tasemele 2017. aastaga. Suuremahuliste inforünnakute kõrval võidakse rünnata ka konkreetsemaid isikuid ja organisatsioone. Näiteks võivad infosõjaüksused jälgida vastaste kaitseväelasi eelkõige sotsiaalmeedia kaudu ning kaardistada nende suhtlusringkonda. Seejärel kasutatakse nii mobiiltelefonidele sõnumite saatmist, telefonikõnesid lähedastele, ähvardusi ja meelitusi, või edastatakse valeinfot sotsiaalmeedia konto või e-posti kaudu.“
https://www.valisluureamet.ee/pdf/rapor ... ST-web.pdf
Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni juht Ardo Ojasalu: „Trükise Stolitsa sisus on endise Kesklinna vanema Alar Nääme kuriteole sarnaseid asjaolusid. Eilsel koosviibimisel said küll mõnedki asjad selgemaks, ent midagi hullu siiski ei juhtunud. Minu tagasiastumist nõudev abilinnapea Tõnis Mölder, kes samuti ERJK-sse kuulub, on alati olnud komisjoni viisakas ja naeratav kolleeg. Lugesin eilsel ERJK koosolekul esimest korda elus põhjalikumalt Tallinna linnavalitsuse väljaannet Stolitsa ja sain teataval määral ehmatuse osaliseks. Seal pole ikka Stalini aja ideoloogiast üle saadud, või on sinna tagasi liigutud. Koosolekul tekkis eile arutelu, kas Stolitsat peaks hindama ajakirjanduse mõõdupuude järgi või hoopis teavitusena, millel ei ole vastupidiselt ajakirjandusele mingit ühiskondlikult olulist funktsiooni. Mina soovinuks Stolitsat vaadelda heauskselt ajakirjandusväljaandena, ent enamus ERJK liikmeid pidasid väljaannet siiski trükiseks, millel ajakirjanduse tunnused puuduvad. Ühed inimesed ja üks omavalitsus teeb ikka, mis pähe tuleb. Mingit vastutust ei ole, et võiks oma rahakoti ja linna rahakoti lahus hoida.“
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=81062539
Venemaa suursaadik Eestis Aleksandr Petrov: „Vene-Eesti suhete praegune seis ei saa kahjuks rahulolu esile kutsuda. Sealjuures on juba traditsioonilistele ärritajatele (massilise kodakondsusetuse säilimine, katsed tõrjuda vene keel välja haridussüsteemist, natside käsilaste heroiseerimine jne) lisandunud ametliku Tallinna aktiivselt toetatud sanktsioonimeetmed meie maa vastu, NATO täiendavate sõjaväekontingentide ja rasketehnika paigutamine Venemaa piiridele, alliansi sõjalise infrastruktuuri uute objektide kiirendatud rajamine NATO „pistrike” meeleheaks. Kas mitte selles kunstlikult õhutatud Venemaa-vastases psühhoosis ei tule otsida Eesti võimude eelmisel aastal ette võetud niivõrd ebasõbraliku aktsiooni kui Venemaa peakonsuli ja konsul-nõuniku Narvas persona non grata’deks kuulutamise põhjuseid? Positiivne on kultuurikontaktide arenemine ja teatud ametkondade vaheline koostöö. Arenenud on ka regioonide vaheline ja piiriäärne koostöö, mis ilmekalt kinnitab mõlema maa elanikkonna nõrgenematut tõmmet teineteise suunas. Sellest annab tunnistust ka vastastikuse turismi elavnemine. Tuleb tagada kahepoolsete suhete mittevastasseisuline atmosfäär ja hoiduda russofoobsest retoorikast. Rääkides russofoobiast peame me silmas eelkõige Eesti võimude poliitikat ja retoorikat. Otseseid katseid hirmutada oma elanikkonda idast lähtuvate näiliste ohtude pealetükkiva pähetagumisega reaeestlastele. Samas reas on ka pidev „viienda kolonni” ja vaenulike agentide otsimine. Piisab julgeolekupolitsei Kapo aastaraamatute lugemisest – nende oopuste lõviosa on reeglina pühendatud „Vene spioonide õõnestustegevusele”, kelle hulka loetakse igaüks, kes võitleb niinimetatud „mittekodanike” diskrimineerimise vastu, nõuab õigust saada haridust vene keeles, mõistab hukka natside kollaborantide ülistamise. Piisab ainult heade suhete omamisest ja kontaktidest Venemaa saatkonnaga, et saada selles aruandes figureerijaks. Rünnakute objektid on Vene massiteabevahendid. Nende tegevust takistatakse igati: saadetakse välja ajakirjanikke, keeldutakse akrediteerimat pressikonverentsidele, asi läheb kuni pangakontode sulgemiseni. Viimasel ajal on tulnud moodi hirmutada Vene küberrünnakutega, tegemata endale tüli mingite tõenditega. Seda rida võiks veel pikalt jätkata. Kõik see ongi meie arvates russofoobia ilming. 2016. aasta riigiduumavalimiste kogemus näitab, et valimisjaoskondade avamisest ainult Venemaa saatkonnas Tallinnas, peakonsulaadis Narvas ja konsulaarosakonna kantseleis Tartus ei piisa. Ma arvan, et ei ole liialdus öelda, et mitte ükski tõsine poliitik läänes ei usu aktiivselt korrutatavatesse müütidesse Vene sõjalise ohu kohta. Eesti kohta märgin ma, et pärast kaheaastast tööd suursaadiku ametikohal ei ole ma arvukate kohtumiste käigus Eesti ühiskonna kõige erinevamate ringkondade esindajatega praktiliselt kokku puutunud mingi hirmu ilmingutega Venemaa ees, võib-olla välja arvatud mõned „zombistatud” ja välise mõju all olevad isikud. Tavaliste eestlaste poolt võib kõige sagedamini kuulda neid tegelikult huvitavaid küsimusi – millal võib arvestada täisväärtuslike kahepoolsete suhete taastamisega, millal saab hakata ilma mingite piiranguteta kaubavahetust pidama, millal kaotatakse viisad jne. Sellist laadi meeleolud räägivad kõige paremini ühiste jõupingutuste vajadusest viia meie suhted konstruktiivse, vastastikku kasuliku koostöö teele. See on just see tegevusväli, mis võib anda õnnistust toovaid võrseid kahe naaberriigi paljurahvuselistele rahvastele.“
http://tass.ru/opinions/interviews/4939214
https://www.valisluureamet.ee/pdf/rapor ... ST-web.pdf
Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni juht Ardo Ojasalu: „Trükise Stolitsa sisus on endise Kesklinna vanema Alar Nääme kuriteole sarnaseid asjaolusid. Eilsel koosviibimisel said küll mõnedki asjad selgemaks, ent midagi hullu siiski ei juhtunud. Minu tagasiastumist nõudev abilinnapea Tõnis Mölder, kes samuti ERJK-sse kuulub, on alati olnud komisjoni viisakas ja naeratav kolleeg. Lugesin eilsel ERJK koosolekul esimest korda elus põhjalikumalt Tallinna linnavalitsuse väljaannet Stolitsa ja sain teataval määral ehmatuse osaliseks. Seal pole ikka Stalini aja ideoloogiast üle saadud, või on sinna tagasi liigutud. Koosolekul tekkis eile arutelu, kas Stolitsat peaks hindama ajakirjanduse mõõdupuude järgi või hoopis teavitusena, millel ei ole vastupidiselt ajakirjandusele mingit ühiskondlikult olulist funktsiooni. Mina soovinuks Stolitsat vaadelda heauskselt ajakirjandusväljaandena, ent enamus ERJK liikmeid pidasid väljaannet siiski trükiseks, millel ajakirjanduse tunnused puuduvad. Ühed inimesed ja üks omavalitsus teeb ikka, mis pähe tuleb. Mingit vastutust ei ole, et võiks oma rahakoti ja linna rahakoti lahus hoida.“
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=81062539
Venemaa suursaadik Eestis Aleksandr Petrov: „Vene-Eesti suhete praegune seis ei saa kahjuks rahulolu esile kutsuda. Sealjuures on juba traditsioonilistele ärritajatele (massilise kodakondsusetuse säilimine, katsed tõrjuda vene keel välja haridussüsteemist, natside käsilaste heroiseerimine jne) lisandunud ametliku Tallinna aktiivselt toetatud sanktsioonimeetmed meie maa vastu, NATO täiendavate sõjaväekontingentide ja rasketehnika paigutamine Venemaa piiridele, alliansi sõjalise infrastruktuuri uute objektide kiirendatud rajamine NATO „pistrike” meeleheaks. Kas mitte selles kunstlikult õhutatud Venemaa-vastases psühhoosis ei tule otsida Eesti võimude eelmisel aastal ette võetud niivõrd ebasõbraliku aktsiooni kui Venemaa peakonsuli ja konsul-nõuniku Narvas persona non grata’deks kuulutamise põhjuseid? Positiivne on kultuurikontaktide arenemine ja teatud ametkondade vaheline koostöö. Arenenud on ka regioonide vaheline ja piiriäärne koostöö, mis ilmekalt kinnitab mõlema maa elanikkonna nõrgenematut tõmmet teineteise suunas. Sellest annab tunnistust ka vastastikuse turismi elavnemine. Tuleb tagada kahepoolsete suhete mittevastasseisuline atmosfäär ja hoiduda russofoobsest retoorikast. Rääkides russofoobiast peame me silmas eelkõige Eesti võimude poliitikat ja retoorikat. Otseseid katseid hirmutada oma elanikkonda idast lähtuvate näiliste ohtude pealetükkiva pähetagumisega reaeestlastele. Samas reas on ka pidev „viienda kolonni” ja vaenulike agentide otsimine. Piisab julgeolekupolitsei Kapo aastaraamatute lugemisest – nende oopuste lõviosa on reeglina pühendatud „Vene spioonide õõnestustegevusele”, kelle hulka loetakse igaüks, kes võitleb niinimetatud „mittekodanike” diskrimineerimise vastu, nõuab õigust saada haridust vene keeles, mõistab hukka natside kollaborantide ülistamise. Piisab ainult heade suhete omamisest ja kontaktidest Venemaa saatkonnaga, et saada selles aruandes figureerijaks. Rünnakute objektid on Vene massiteabevahendid. Nende tegevust takistatakse igati: saadetakse välja ajakirjanikke, keeldutakse akrediteerimat pressikonverentsidele, asi läheb kuni pangakontode sulgemiseni. Viimasel ajal on tulnud moodi hirmutada Vene küberrünnakutega, tegemata endale tüli mingite tõenditega. Seda rida võiks veel pikalt jätkata. Kõik see ongi meie arvates russofoobia ilming. 2016. aasta riigiduumavalimiste kogemus näitab, et valimisjaoskondade avamisest ainult Venemaa saatkonnas Tallinnas, peakonsulaadis Narvas ja konsulaarosakonna kantseleis Tartus ei piisa. Ma arvan, et ei ole liialdus öelda, et mitte ükski tõsine poliitik läänes ei usu aktiivselt korrutatavatesse müütidesse Vene sõjalise ohu kohta. Eesti kohta märgin ma, et pärast kaheaastast tööd suursaadiku ametikohal ei ole ma arvukate kohtumiste käigus Eesti ühiskonna kõige erinevamate ringkondade esindajatega praktiliselt kokku puutunud mingi hirmu ilmingutega Venemaa ees, võib-olla välja arvatud mõned „zombistatud” ja välise mõju all olevad isikud. Tavaliste eestlaste poolt võib kõige sagedamini kuulda neid tegelikult huvitavaid küsimusi – millal võib arvestada täisväärtuslike kahepoolsete suhete taastamisega, millal saab hakata ilma mingite piiranguteta kaubavahetust pidama, millal kaotatakse viisad jne. Sellist laadi meeleolud räägivad kõige paremini ühiste jõupingutuste vajadusest viia meie suhted konstruktiivse, vastastikku kasuliku koostöö teele. See on just see tegevusväli, mis võib anda õnnistust toovaid võrseid kahe naaberriigi paljurahvuselistele rahvastele.“
http://tass.ru/opinions/interviews/4939214
