www.militaar.net

Kaitsepolitsei peadirektor Margo Pallosoni teatel suudeti tõkestada Venemaa hübriidoperatsioon, mis sisaldas ka siseministri ja ajakirjaniku autode rüüstamist. „Tegelikkuses plaanis Venemaa Eestis toime panna veel täiendavaid rünnakuid, mis realiseerumisel oleks märksa suurema mõjuga,“ kinnitas ta.
Viimase poole aasta jooksul on kaitsepolitsei kinni pidanud kümmekond inimest, kes Venemaa eriteenistuste ülesandel pidid sooritama mitmesuguseid kuritegusid.
Kahtlustatavad tegutsesid Venemaa luure- või julgeolekuteenistuse ülesandel kooskõlastatult ning täitsid mitmesuguseid rolle. Nad kogusid teavet teatud rünnakute ettevalmistamiseks ja osa kavandatust panid ka toime.

Kui kaitsepolitseinikud selle aasta alguses ühe järjekordse lontruse maha jooksid, oli neile teada, et üle kümneliikmelise jõugu plaanid olid suured. Üht-teist oli ka jõutud juba korraldada. Ühel ööl otsiti üles siseministri auto, mindi juurde ja löödi selle aknad puruks. Mõni tund hiljem tehti sama venekeelse Delfi peatoimetaja autoga. Sinimägedes visati mälestusmärkide pihta punast värvi, nende teisele küljele joonistati mustaga haakrist ja lisati miskipärast punasega veel „X“. Tähestikus on küll rohkem tähti ja on geniaalsemaid viise, kuidas vandaalitseda, ent jõugu liikmed polnud just ülearu nutikad. Osa neist oli tulnud Venemaalt, kus nad ilma erilise hariduse, töö või eesmärkideta olid proovinud vee peal püsida. Kui neile lähenes sotsiaalmeedias ja muul moel mõni Vene eriteenistus, ei tõrkunud nad vastu ilmselt kaua – kui üldse.

Neile anti näpunäiteid. Siis natuke raha, mis polnud ilmselt midagi erilist – väidetavalt on hakatud sealsetes eriteenistustes hoolikamalt raha lugema. Neile ei usaldatud ka keerulisi tehnilisi abivahendeid, küll aga anti kaasa täpsed juhised selle kohta, milliseid objekte ja isikuid Eestis rünnata, kuidas rünnata ning rünnakuid filmida ja pildistada. Nad ei pidanud piirduma sugugi ainult Eestiga, vaid minema edasi teistessegi NATO riikidesse.

Siis tuli kogu operatsiooni kõige lihtsam osa: kuidas saada värvatud kurjategijad Eestisse? Nad lihtsalt võtsid oma passi ja läksid Eesti piiripunkti. Seal vaadati passid üle ja nad lasti ilma midagi erilist küsimata üle, sest neil oli Eesti pass. Nad olid – ja on siiani – Eesti kodanikud.

„Kui piirile tuleb noor või keskealine Eesti kodakondsusega mees, on see meie jaoks 100% ohuprofiil,“ ütleb Kagu piiripunkti juht Peter Maran oma hämmastavalt tillukeses kabinetis Võru äärelinnas. Siit sõidab Koidula või Luhamaa piiripunkti poole tunniga. Kui tahta vahepeal läbi põigata kohtadest, kuhu mõni aasta tagasi droonide ja inimmuulade abil mustadesse kilekottidesse pakitud sigarette jäeti või tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale tassitud vietnamlased lahti lasti, võtab teekond natuke rohkem aega.

„See ajastu on läbi,“ ütleb sealse piirkonna kriminaalpolitsei juht, endine kaitsepolitseinik Rain Vosman. Järjest nopiti väiksemaid kurjategijaid. Kätte saadi isegi venelaste värvatud professionaalne ujuja, kes kroolis Lämmijärvel neli kilomeetrit, abimootoriga ujuvvahendi peal üle kümne kasti salasigarette taga loksumas. Suurem murrang tuli seitse aastat tagasi, kui „realiseeriti“ terve suur rühmitus. „Mitmed selle grupeeringu väga kõrged isikud olid seotud piirivalvega,“ ütleb Vosman. Piirivalve kuulub Venemaal aga föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) koosseisu, mis pakkus – nagu seal ikka – kurjategijatele tuge nii nõu kui ka jõuga. Enda poole peal tekitati vaba koridor ning salakaubavedajad jalutasid põhimõtteliselt käed taskus Eesti piirini. Muide, hiljem tõid nad kohustuslikuks tänutäheks FSB piirivalveohvitseridele Eestist telereid, pesumasinaid ja moodsaid nutitelefone. Need olid nad siin liisinguga välja petnud. Seejuures liisinguga polnud neil mingeid probleeme, sest nad olid ju Eesti kodanikud.

Teisele poole piiri jõudnud, ei pidanud nad samuti appi võtma üleliia keerulisi meetodeid, sest osa pundist juba ootas vastas. Nemadki olid jalutanud läbi Eesti piiripunktide kergelt, lõdvalt, muretusest kasvõi vilet lastes. „Salakaubaveos olid mõned üksikud, kellel ei olnud Eesti kodakondsust,“ meenutab Vosman.

Vaesest Pihkva oblastist – see on üks kõige kiiremini maha jäävaid Venemaa oblasteid – oli leitud noored mehed, kelle ema või vanaisa oli kunagi olnud Eesti kodanik. Ja seaduste järgi on säärasel inimesel õigus Euroopa ukse avav Eesti kodakondsus saada. Ning nii mindigi, vähesed vajalikud dokumendid näpus, Eesti konsulaati ja juba üpris varsti laekus neile kena bordoopunaste kaantega Eesti pass. „Kui dokumendid on õiged, siis seal enam midagi kaaluda ei ole,“ ütleb politsei- ja piirivalveameti (PPA) identiteedi ja staatuste büroo juht Liis Valk.

Viimased seitse-kaheksa aastat on olnud palju rahulikumad,“ lausub Lõuna prefektuuri piiri- ja migratsioonijärelevalvetalituse juht Tauno Tammik. Me istume temaga samas Võru äärelinna kabinetis, kus mõni nädal varem Peter Maraniga. Selles kabinetis ei ole midagi ülearu silmatorkavat, kuid võib olla päris kindel, et selle kabineti, selle korruse või terve Võru politseimaja sisu on teisel pool piiri üpris hästi teada. Nagu ka need inimesed, kes siin töötavad. Näiteks leidis Tammiku kolleeg ühe salakaubavedaja telefoni läbi kammides Tammikust enda foto, mis oli tehtud salaja siis, kui ta kurjategija autot läbi otsis.

Ka Kagu piiriosakonna juht Peter Maran on tähele pannud, et kui ta varahommikuti jooksma läheb, seisab vahel hommikuudus tema kõrval jooksurajal mõni kummaline auto. Tundmatud autod sõidavad ka tema kodust mööda, aeglustavad maja juurde jõudes ja pärast jälle kiirendavad.

Piiril pole praeguseks enam ammu küsimus üksnes salakaubaveos. Pihkva oblastis elavaid Eesti kodanikke värbavad Venemaa eriteenistused üha tõhusamalt: suurenevad nii arvud kui ka panused. Eesti kohtutes on kinniste uste taga lahendatud ja lahendamisel juhtumeid, kus Venemaal elavad Eesti kodanikud on saanud eriväljaõppe(!), misjärel on nad tulnud üle piiri ja reisinud siit edasi mujalegi Euroopasse ning täitnud seal – meie NATO liitlaste juures – erinevaid ülesandeid, mis on antud neile nende kodumaal Venemaal. Luuranud. Saboteerinud.

Kaitsepolitseinikud näevad ka selle probleemi kasvamist, kuid nad on ainukesed. Kõigile teistele näib see olevat üllatus või ebaoluline probleem, mille lahendamiseks peaks piisama tõhusamast operatiivtööst. „See on nagu piiriga,“ ütleb üks kaitsepolitseinik veidi süngelt. „Me ütlesime ammu, et Venemaaga säärane lahtine piir ei ole okei. Keegi ei kuulanud. Alles siis, kui Eston [Kohver] rööviti, hakkasid kõik tegutsema. Kas nüüd on ka vaja esmalt suuri tagajärgi?“

Vene eriteenistustele on Eesti kodanikud alati huvi pakkunud,“ ütleb kaitsepolitsei (kapo) Lõuna osakonna juht Jaanus Kann, „aga eriti [pakuvad] nüüd.“ Pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas hakkasid venelaste võimalused Euroopas luurata, nuhkida, inimesi jahtida, midagi põlema panna, kedagi üles ässitada kiiresti ahenema, sest Venemaa kodanikud peaaegu ei saanudki enam Euroopa Liidus ringi liikuda. Kui aga sinu koduväljakul elavad inimesed, kes on sulle lojaalsed, kuid samal ajal mõne Euroopa riigi kodanikud, on see Vene teenistustele lotovõit – või vähemalt midagi sinnapoole. „Venelastel on selliseid inimesi väga vaja,“ ütleb Kann. „Nende nälg on praegu väga suur.“

Viimase ajani olid need inimesed erilise väljaõppeta ja neile ei antud kaasa mingit üleliia originaalset tehnikat. Näiteks kandis üks ette, et märkas Tartus tänaval liitlasvägede sõdurit, kes oli teise nahavärviga – ohoo. Teised filmisid ja pildistasid oma telefoniga seda või kandsid ette tähelepanekutest, kuidas liigub meie kaitseväe või liitlaste tehnika, sellest, mida said teada meie ametnikega kohtudes, ja kuidas tegutseb meie piirivalve. Need võivad tunduda tühised killukesed, kuid kokku moodustub neist „nende“ jaoks juba midagi mosaiigisugust. Paljud sellised infoliigutajad saadi ka kätte, anti kohtu alla, mõisteti süüdi ja saadeti tagasi Venemaale. Ent nüüd tajub kapo, et olukord on läinud tunduvalt keerukamaks. „Olukord on muutunud,“ ütleb üks kaitsepolitseinik. „Tegu on agressorriigiga. Enamik selle kodanikest arvab, et nad on sõjas ka meiega, ja on ise lojaalsed Venemaale – ja siis me anname neile ilma küsimusi esitamata oma passi?“

Kapo ei saa täpseid arve öelda, kuid neile on teada Eesti kodanikud, kes on korraliku haridusega ning saanud väljaõppe Venemaa dessant- ja isegi erivägedes. Need, kes viisid hübriidrünnakuid läbi, ei olnud just erikoolitusega, kuid ometi Venemaale väga vajalikud, sest nende üks soov oli jälgi peita. „Operatsiooni algfaasis oli nende jaoks tähtis, et kuritegusid teeksid kindlasti Euroopa Liidu kodakondsusega inimesed,“ ütleb Kann. „Taheti näidata, et näiteks siseministri auto lõhkumine on Eesti sisepoliitiliste pingete tulemus,“ lisab ta. Taheti luua pilt, et meie tänavatel põlevad autod, monumentidele ilmuvad kodanike jäetud solvangud ja nii edasi. Selleks värvati narkokuritegude või salakaubaveoga vahele jäänud inimesi ja saadeti nad siia.

Kuid kindel ei saa enam milleski olla, sest värvatute profiil on hägustunud. Agent võib nüüd tulla ka ülikoolist, ilusast individuaalelamust, kõrgelt palgalt. Seda rõhutavad kaitsepolitseinikud korduvalt: me ei räägi enam noortest tuhmidest meestest, kelle ainus erioskus on võime kiiresti joosta, vaid kõrgharidusega ja eriväljaõppe saanud inimestest. Need ei ole enam tavalised pätid. Need on inimesed, kes ründavad üht teist riiki – sest nad oskavad ja saavad.

Kui ma ühel pärastlõunal Koidula piiripunktis istun ja möödujaid vaatan, ei pea ma kaua ootama. Iga päev sõelub Luhamaa ja Koidula kaudu enam kui sada Eesti kodanikku. Paljud neist tulevad tööle. Mõned jällegi ütlevad Luhamaal, et käivad Narvas, aga juba tunni aja pärast on Koidulas – mis asju vahepeal on aetud, jumal teab. Küll on öeldud, et minnakse rongiga Tallinnasse vennale külla, siis jälle, et Moskvasse lapsi vaatama.

Piirivalvurite sõnul ootavad vahel piiripunkti lähedal töötava mootoriga autod, võtavad ületajad peale ja viivad kuhugi. Vanemad inimesed ütlevad tihti piiril kenasti eesti keeles „Tere!“, noored mitte kunagi. Kui kellegi kohta tekib mingi kahtlus, siis palutakse ta kõrvale, vaadatakse asjad üle, küsitakse: kuhu, miks? Siis lastakse jälle minna – midagi enamat teha ei saa ega tohi. „See ei ole hea tunne,“ ütleb piirivalvur Alo Viira. „Aga neil on õigus tulla.“

Kagu piiripunkti juht Peter Maran tunnistab jõuetust. Kaitsepolitsei hinnangut, et asjad võivad alles hakata kehvaks minema, peab ta tõenäoliseks. „Ma ei näe, miks venelased ei peaks olukorda ära kasutama,“ sõnab ta.

Politsei võttis Pärnus tegutsenud sõjamängude entusiastilt elamisloa, sest ta oli korduvalt käinud Venemaal kaitsejõududega seotud isikutelt väljaõpet saamas.

Kriku kirjutas: ↑04 Nov, 2024 13:31 Ei imestaks, kui kuskil Geiroopa peal vastu töllerdaks .