Ma päris pikalt mõtlesin, et kas ja kuidas selles teemas edasi (või tagasi) minna. Kas vastata avalikult, või personaalselt Kilo Tangole. Tegin avalikult. Lihtsalt selle pärast, et keegi ei hakkaks ka edaspidises elus liigselt takerduma "erinevatesse teatmike portaalides kirjutatutesse".
Punkt 1: Jätame kõigepealt selle Olerexi-teema mängust välja. See ei ole tõesti meie asi seda arutada. (Tartu elanikuna ja "ringis sees olnuna", võin Kilo Tangoga mõningaid asju või seoseid privas jagada (kui ta huvi võiks tunda ja mul aega trehvab olema), aga avalikult selle siin lahkamine ei anna küll (vähemalt mulle) suurt midagi.
Põhiline eesmärk on sel postitusel ikkagi selgitada igatsugu "teatmike" olemust. Ja selgitada seda just nimelt neile, kes kas palgatöölisena või üldse riigiametnikuna või
jumal-teab-mida-veel-õhinapõhisena pole üldsegi ettevõtluse taustal oleva ja tihti sinna üldse jäävagi köögipoolega kokku puutunud, ega oma ka seetõttu ka ettekujutust võimalikest tõlgendustest, mis mida võib tähendada (aga ei pruugi).
Kõige lihtsam on öelda (kasutades ühe lennujuhi sõnu ja mõttekäiku selgitamaks tsiviil lennutransponderis kajastatut), et selline teatmikundus annab meile teada just nimelt seda, mida ettevõtja(d) soovivad meile teada anda.
Teadmata taustal sõlmitud lepingutest või kokkulepetest ei pruugi see äriregistri omanike kanne midagi teada anda. Lihtsalt näeme kes on märgitud juhatuse liikmeks (ja riigi ees vastutajaks) ja kes kasusaajaks vmt, aga see ongi pelgalt see, mida meile teada on tahetud anda.
Selgitan: mul (meil pundis) omalgi on olnud (see kõik on juba ammu-ammu aegunud) mitu firmat, kus nii ettevõtte tempel, aga ühel juhul ka isegi ettevõtte juhatuse esimehe&tegevjuhi allkirja tempelgi oli meil sahtlis. Tembeldasid ja tagusid lepinguid ja arveid just niimoodi kuidas vaja oli. Sest too tüüp (vanem mees) ütles, et ta ei viitsi võimelda ja maalt linna käia, makske papp ja ärge iga pisiasjaga tülitage, ärge ainult mingit suurt sitta kokku keerake, et ta maksuka ja politseiga küll vestelda ei viitsi... ja ei pidanudki. Mingitest registritest aga nende firmade kohta ei kedagi ega midagi muud peale selle ühe nime küll välja ei paistnud. Pärast tuli veel välja, et üks selline eesti nimega mees oli veel NA erusõjaväelane... ohjahh. Oli selline "laialt levinud varidirektorite aeg", siis tulid veel Divecid jne. Enne seda olid Coalgate-case´id või kuidas seda ka kirjutati. Millalgi ütles Pärn ise ajakirjanikele välja oma Favora-asjade kohta (kui SEB oli juba ülelennu ära saanud),
"..mis te pärite, kui tahate nii nimetada, siis olgu nii. Tankiste ongi erineva kaliibriga. On väiksed, on suured. No ega mind polnud mõtet minema lüüa, ettevõte tahab ju edasi ülevalpidamist ja juhtimist, sellepärast olengi juht ja omanik edasi, aga vat kelle tankist mina olen, küll siis selgub, kui vaja on.".
Me ei tea, mis lepinguid taustal sõlmitakse. Ja millised on sellega kaasnevad kohustused või ka hüved.
Ma olen ise omalajal müünud ärikinnistu tähtajaliste osamaksete tasumisega vastavalt graafikule ühele meie edasimüüjale. Ja me andsime endale aru, et kuigi meie jaoks on see kinnistust vabanemise otsus, siis tegelikult lepingust tulenevate nõuete ja käenduste alusel juhtumil kui maksed ei laeku vastavalt kokku lepitule (või kui mõni muu skeem ilmneb), saame me soovi korral selle ostja-ettevõtte kohe üle võtta ja selle omanikeks. Ja ostja teab ja annab sellest endale aru ise kah, et leping seda võimaldab ja millega ta sellist lepingut sõlmides riskib. Mida me selle ettevõttega peale peale peaksime hakkama, või mida sellest ettevõttest (selleks hetkeks) üldse võtta on (bilanss, kohustused, rendileping, ettevõtte logo, töötajad, võlad? jne), vat see on hoopis muu jutt, oluline, et me kinnistu üle kontrolli ei kaotaks. Ja nii läkski. Tolle ettevõtte äririskid realiseerusidki, meil kinnistuga probleeme ei tekkinud, ja me võimalust ülejäänud kogu võlapesa omanikuks saada ei kasutanud. Aga tegelikult saime me kohe aru, et ostja on haukamas sellise tüki, et sisuliselt muutus kogu see ettevõte hoopis meie probleemiks-omandiks, aga samas ka kasu tootjaks. Ja meie arvestasime temaga sellist lepingut sõlmides lisatagatisena, et vajadusel või soovi korral saame kogu selle töötava ettevõttena üle võtta. Ja jälgisime kogu ettevõtte tegevust, et ise pärast mitte mingeid lootusetuid võlgasid kuskilt taga ajada ja käendusi üritada realiseerida.
Alati ei ole selline taustategevus ja lepingute sõlmimine teps mitte pahatahtlik, vaid lihtsalt ettevõtjate endi tagatised või muud enesekaitse lahendused. Teate ju küll lauset,
"lollilt tulebki raha ära võtta".
Toongi siia kohe ühe näite tänapäevast, eelmisest aastast (et keegi ei saaks öelda, et
"see oli ammu"):
Väike ettevõte, töötajate arvult väike, kontor väike (+kodukontor), käive täitsa normulks, kasum, kui sebida viitsid, kah täitsa normulks. Vanem põlvkond leidis, et ei viitsi enam sebida selle ettevõttega, "müüks ära" ja elaks edasi selle ettevõtte müügist ja palju vähemat sebimist nõudva teise äri papist. Nüüd küsimus, et kellele sa müüd, mida sa müüd, või vastupidi mida sa ostad: kas ettevõtet tervikuna koos kena ajalooga? Või raamatupidamist? Või kontori rendilepingut? Või tootjaga esindus- ja koostöölepingut? Või laoseisu (st võibolla inventuuri puudujääki hoopis) ja kassa(puudu)jääki šeifis? Mida? Ja kes mille eest on valmis riskima, maksma ja mida ja mismoodi. Ongi keeruline leida kedagi, kes ostaks tervikut. Ja millistel taustal sõlmitavate lepingute tingimustel. Leping peab mõlemale poolele sobima. Üks noorem põlvkond jõudiski nendega kokkuleppele, tehti audit, sõlmiti taustalepingud, sõlmiti notariaalsed lepingud, kanded "teatmikus" muutusid aga see ei tähenda, et need ostjad nüüd kohe täievolilised iseseisvad ettevõtte omanikud on. Neil on ettevõtte suhtes õigused, mis realiseeruvad siis, kui nad taustalepingud täidavad. Senikaua aga on nende garantiiks "teatmiku.ee" rida, ja juurdepääs kõigile ettevõtte asjadele nn "sisse elamiseks" (pluss muud lepingupunktid). Selleks, et taustalepped saaksid sõmitud, tuleb kohe midagi maksta. Ja siis edasi tuleb ettevõtte tegevust jätkata, ja niimoodi jätkata, et oleks mida maksta, ja nii mitu aastat. Ettevõtlus ongi riskide kalkuleerimine ja arvestamine ja maandamine. Ja pole nõrkadele. Ka selles ettevõttes on "teatmiku" rida (kontrollisin) just selline, näitamaks, et ostjad on uued omanikud. Aga asjaga kursis olijad teavad, et omanikuks olemisel on tingimused, mis on vaja täita. Ja siis on kõik korras. Aga kui nõuete täitmisel tekkib probleem, siis sõlmitud taustakokkuleppe järgi võib toimuda ka kohene registrikande muudatus. Ja siin ei ole praegu mitte midagi paha ega kurja, lihtsalt kokkulepe, et mõlemad pooled rahul oleksid.
Ja siit nüüd edasi jälle:
Mõned võivad küll olla sinisilmselt naiivsed, aga sellisele erinevale elukogemusele tuginedes mina ei usu küll juttu, "et keegi mees müüs oma tulusa Starki osaluse lihtsalt niisama maha, sest ta otsustas nii kas tulles vastu
"rahvahulkade tungivatele nõudmistele" või siis
"grupi seltsimeeste soovitusele". Eriti kui ta veel jätkas ise samas ettevõttes oma toimetamisi... ja kui asi toodab tulu. Ei ole ju eriline probleem leida mingi "keha" kuhu tõsta ja seejärel mingit raha niimoodi kasvõi üle notari kontode mitmete kannetega ringi tiirutada, et asi näiks osaluse müügina ja saaks uue kirje "teatmikus" ära tehtud. Taustakokkulepped võib olla aga hoopis muu ja tegelik asi.
Ja selliseid erinevaid äriõiguse lahenduse näiteid võiks veel küllalt tuua.
P.S. Ma ei oma eriti enam soovi siin "lihtsameelseid ja eluvõõraid valgustada".
NB! Kilo Tangot ei pea ma selliseks lihtsameelseks ja eluvõõraks.
