Nüüd järgmisena üks huvitav tehniline lahendus mis Kriegsmarine poolt kutsuti ellu tihedas koostöös SS:i iseseisvalt kureeritud projektidega "Kolben" ja "Löwenzahn" allveetehnika uurimisjaamas Bodensee:l.
Nimelt Saksa Sõjalaevastiku roomik miniallveelaev "Zeeteufel".
Tegemist on väikese roomikutega varustatud allveelaevaga, mille ülesandeks oli vaikselt toimetada vaenulikes vetes, merepõhjas.
Kriegsmarine eesmärk oli seda seadet muu hulgas kasutada ka vaenlase ranniku mereteede, sadamate ja fjordide mineerimisel.
SS aga nägi seoses oma sõltumatute projektidega seda kummalist tehnikaloomingut kui vahendit veealuste luureseadmete (proj. "Kolben") ja veealuste peibutus- ja petteseadmete (proj. "Lövenzahn" mida üritati kasutada saksa allveelaevastiku kursseerimise kindlustamiseks Gibraltari väinas) märkamatuks paigaldamiseks.
Eraldi konstrueeriti erinevate otstarvetega moodulid: "Spindel K"- kaablipaigaldaja, "Spindel A" - seadmete, miinide paigaldaja, "Spindel M" - allvee betoonitööd.
"Zeeteufel":it ei tohi samas ära segada Kriegsmarine teise projektiga so. Richard Mohri loodud miniallveelaevaga "Neger".
Dipl. Ing. Alois Lödige poolt loodud allveepaat konstrueeriti "Projekt Lödige" raames Kiel Eckernforde:s ning koostöös SS:i uurimisasutustega ja varustati eriotstarbeliste moodulitega ("Projekt "Elefant").
Praegu teadaolevate andmete põhjal katsetati ühte prototüüpidest 1944 aasta suvel.
Allveeseade oli varustatud 80 hj MAN veoauto bensiinimootoriga mis andis allveekiiruseks 8 sõlme, "roomikukiiruseks" maal 10 km/t.
Kriegsmarine esialgsete plaanide kohaselt pidi riistapuu olema varustet kahe torpeedo ning kui otsustatakse alustada maaletõusuga siis selleks puhuks kuulipilduja ning leegiheitjaga (NB!!!).
Toimunud katsetused näitasid et "Seeteufel" paistis silma vaatamata oma nõrgale mootorile suurepäraste sukeldumis-, ujuvus- ning "keskkonna-kohanemis" võimega.
Ainus mis katsesetuste käigus tuli muuta, oligi mootor mis siis ka asendati nüüd juba 250 hj diiselmootoriga.
Et parandada aga seadme "põhjaroomavust" laiendati roomikuid.
1944 aasta sügisel alustatigi Borgwardi tehases Bremenis Kriegsmarine tellitud standartseadme tootmist.
Kas ja kui palju neid toodeti pole paraku teada.
Veel vähem on teada SS:ile üle antud ja otstarbele vastavaks kohandatud projektdokumentatsiooni saatusest.
On informatsioon, et liitlaste kätte sattus tõestatult vaid üks uputatud/lõhatud Kriegsmarine eksemplar Lübecki lähedal 1945 aastal.

Osavate mudelseppade kätetöö:
Väljalase: 1944-1945
Kogus: tundmatu.
Veeväljasurve veepinnal: ca 2,0 tonni
Veeväljasurve sukeldudes: 18 - 20 tonni
Pikkus: 13,5 m.
Läbimõõt: ca 2,0 m
Kõrgus: 2,9 m
Koos snorkliga (Schnorkelmast): 5,5 m
Roomikukiirus: 10 km/t
Kiirus vee all (snorkliga): 10 sõlme, elektriga 8 sõlme.
Tippkiiruse hoidmine veepinnal ca 30 tundi
Kruiiskiiruse hoidmine veepinnal ca 80 tundi
Kiiruse hoidmine vee all snorkliga ca 30 tundi
Kiiruse hoidmine vee all (elekter) ca 20 tundi
Max sukeldumissügavus 50 m., 150 m (Löwenzahn)
Sukeldumise aeg stats: pole andmeid
Sukeldumise aeg alarm: pole andmeid
Kütusevaru: pole andmeid
Kriegsmarine ja SS:i teise ühisprojekti nn "Grundhai" kohta on aga hoopiski vähe andmeid.
Seade pidi omama sonarit, mitmeid radarseadmeid ning kolme prožhektorit.
Liikumiseks (pealvee, allvee, põhi) aga kahte elektrimootorit.
Seade oli projekteeritud allvee päästeoperatsioonide ning eriotstarbeliste põhjatööde tegemiseks.
Projekteeritud sukeldumissügavus kuni 1000 meetrit.
Seade oli varustatud elektromagnetiliste käppadega allveetööde jm läbiviimiseks.
Liitlaste kätte langenud projektdokumentatsioon sai kinnitamata andmete põhjal tänapäevase DSRV loomise baasiks.