Pikaajaline programm ja eesmärk puuduvad, selle asemel kustutatakse tulekahjusid.
See ongi täna kokkuvõtlikult mede riigi probleemide üks suuremaid alustalasid.
Peale EL, NATO ja euro kättesaamist on nähtavalt asi läinud mugavusreziimi, puuduvad taolised innustavad eesmärgid.
Peaministripartei on vist ise ka saanud aru selle viie rikkama riigi hulka pääsemise idee saavutamatusest, sestap enam jutuks ei võeta.
Pluss muidugi peamiselt EL abirahade perioodil tuure võtnud tehnokraatlik arusaam, et "betoon" on meie edu alus.
Tuli selline ketserlik mõte pähe täna Keila veekeskust külastades, väikelinna kohta üks ütlemata pompöösne ehitis.
Ka hulk käratsevaid ja vett pritsivaid lapsi, aga ei ühtki pidevalt kohal olevat inimest, kes õpetaks ja juhendaks, nii ju mööduks see aeg kasulikumalt ja elekter kuluks asja ette. Kas on tõesti nii suur raketiteadus ette näha, et paljas veekeskuste ehitamine või jalgrattateede rajamine pole lahenduseks, ikka see organiseeritud tegevus asjatundliku juhendamisega on (ja oli ja ENSV ajal) edu võti.
Tulekahjude kustutamine ehk reaktiivne käitumine ehk maakeeli hiljaksjäänud rabelemine on tõepoolt kena kokkuvõte meid viimasel kümnendil tabanud suurematele probleemidele. Olgu selleks valitsuse reaktsioon buumile-masule, Pärnu üleujutus või Pronksiöö. Ometi on meil maksumaksja palgal kogu riigiaparaadi peale ilmselt kümneid inimesi, kelle kõige otsesem ülesanne on taoliste asjade ette nägemine ja seks puhuks ettevalmistuste ellu kutsumine.
Jääb vaid loota, et vene tankide mürin piiril ei tule samasuguse üllatusena nagu ülalnimetatud õnnelikult lõppenud õnnetused. Kui vaadata meie vastavate tegelelaste avalikke esinemisi viimase Zapadi teemal, tundub kahjuks küll, et see võimalus meil välistatud pole.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.