www.militaar.net

Kapten Trumm kirjutas: Nendest probleemidest on palju väljaõppega lahendatavaid küsimusi, mitte fundamentaalseid probleeme.

Näiteks mitmel pool viidatavad konspiratsiooni probleemid on tegelikult väljaõppeline küsimus. Selleks, et siss ei käiks pangakaardiga mööda poode ja ei töllerdaks valvekaamerate all, tuleb inimest vastavalt õpetada.

Kordan, Afganistanis oli sissimine hädapärast võimalik, sest ründav vägi oli rahvaarvuga võrreldes tibatilluke. Idanaaber seevastu võib pärast okupeerimist mingiks perioodiks iga meie sõdimisealise kõrvale püssimehe panna. Kunstiline liialdus, aga pmst võimalik. Siss kükitab metsas? Kaua ta kükitab, kui lõket ei saa teha, mobiiliga ei saa suhelda, mets on täis valvekaameraid ($100, tuvastab liikumist ja suhtleb üle mobiilivõrgu)? Kui on põnev kant, siis saab sinna saata drooni ka 24h rippuma. Ma ei kirjelda praegu mõtestatud sisside avastamise tegevust, lihtsalt kaardid on tänapäeval rämedalt sissi kahjuks.

Ilmselt saab sissida ainult lühiajaliselt või siis territooriumilt, mida vastane ei kontrolli.

Aga siin ongi jutt sissimisest sõjategevuse aktiivses faasis.
Pärast maa täielikku okupeerimist võib toimuda vaid kohaliku tähtsusega meeleheitlik vastupanu, enese varjamine/äraelatamine...
Siis tulevad küll vabastajad, nagu II MS ajal Prantsusmaale, Hollandisse, Kreekasse... ning okupandid pekstakse minema, nendega maganud tüdrukud pöetakse kiilaks jne. See on möödapääsmatu, kuid sant maitse jääb ikka suhu.
Rohkem peaks pigem mõtlema sellele, kuidas võimalikku vastast üldse veenda rünnakust loobuma. Et ei oleks "spontaanseid meeleavaldusi" rindele siirduvate üksuste teel, "bronebaabadest" inimkilpi kohaliku omavalitsuse hoone hõivanud Girkini bande ees...

Kordan üle, asümmeetria - asja peab korraldama nii, et ühe meie mehe probleemiga tegeleks 10-30 vastase meest. Kui vastase brigaad peab eraldama ühe pataljoni selleks, et kammida tagalas metsi, on see juba nagu veerand võitu.

Miks ma olen skeptiline tulevaritsuste osas (käsirelvad, miinid, kustid jne). Kaitse Kodust võis juba ammu lugeda võitlusgruppide tegemistest tulevaritsuste näol.
Vastasel on nimelt A-stani ajast komme nende väesiirdeid ja logistikat segava tegevuse korral saata kolonne lahingukopteritega. Üks lahingukopterite paar teeb ühe rühma avastatud varitsuse ikka päris hakklihaks. Praegu on venelastel normaalsed termokaamerad ja asjad levimas. Kui see pole II-III astmesse sisse kaevatud. Kantavaid ÕT rakette meil aga pole, selle ohu vastu on teeäärne seltskond suht kaitsetu. Kui aga istud võsas, siis ega sealt okste vahelt lasta ei saa kah. Seepärast tuleks nagu soomlased - panna rõhku lõhkeasjandusele ja selle initsieerimisele ohutust kaugusest ja jätta käsirelvadest tulistamised äärmiseks puhuks. Miinide julgestuse saab ka lahendada miinidega. Ilmuvad kirsades sapöörid ja märkavad väetisekotte truubi all, siis peaks põõsas mingid suundmiinid olema, millega sapöörid ära harvendada.

Kapten Trumm kirjutas:Ilmuvad kirsades sapöörid ja märkavad väetisekotte truubi all, siis peaks põõsas mingid suundmiinid olema, millega sapöörid ära harvendada.

Täpselt sama asi on külgmiinidega varitsuses. Külgmiin tuleb näiteks 30 m teest ja maskeeritakse. Seega seda on raske avastada tee pealt, vaata kuidas iganes.
Aga kui vene sõdurid hakkavad tihedalt kammima varitsuse kohta, nii üllatus, üllatus saavad Calaymore taolisest suundkildmiinist nuhelda - muidugi distantslõhkeseadmega initseeritud näiteks poole kilomeetri kauguselt.

Kapten Trumm kirjutas:Samad laiatarbe vahendid on ju ka võimalik sissil kasutusse võtta.
300 eurone droon, võtta fotonänn pardalt maha ja asendada lõhkelaenguga, sõidutada see kutsumata kütusetsisterni katusele ja aidaa.
Või lahingukopteri sabarootorisse.

Poedrooni opereerimise ajal on siss kui kutsuv raadiomajakas. Ukrainas peiliti välja suhteliselt passiivsed mobiiltelefonid. Eetris olev droonioperaator peaks lihtsam märk olema.
Tüüpiline poedroon. Läbib väga heal juhul minutiga kilomeetri, koos laadungiga ilmselt oluliselt aeglasem. Lisaks tõusmise aeg ja lennu lõpufaasis tõenäoliselt vajalik aeglustus (väikese koorma tõttu peab päris täpne olema). Julgeks väita, et eduka rünnaku jaoks on vajalik tubli 3 minutit eetriaega, pigem rohkem.
Samal ajal on venelased näidanud, et neil on liikumisel masinatel mobiilsed IED segajad kaasas. Kas sama tehnika poedrooni operaatorit ei sega?
Ma ei ütle, et see võimatu on. Lihtsalt mulle tundub, et võrreldes WW2 ajaga on tänapäevase sissi ülesanne oluliselt keerulisem.

Vene kaudtuli on küll väga võimas, kuid mitte kõikvõimas.
Ukrainast on mulle meelde jäänud, et see ajaline aken sinu avastamisest (nt droon peakohal) mürskude kukkumiseni oli kuskil 10-15 minutit. Võib-olla oli see konflikti omapära, et oli vaja palju kooskõlastamist jne ja meil paneks kiiremini. Igal juhul kui mingite liikurvahenditega üksus avastati, oli fair chance, et nad jõuavad alt minema ning kui nad panid mingit raskesti aimatavat marsruuti minema, siis ei aidanud ka droon kukil, sest vastasel kulus asukoha fikseerimisest eellaskmiseni piisavalt aega, et üksus jõudis ikka ohutusse kohta. Vähemalt jalaväelasele peaks teada olema, et kui ta liigub mitte otsejoones ja mitte aimatavat marsruuti kiirusega vähemalt 100 m 3 minutiga, siis on teda näiteks 81 miinipildujast üsna võimatu tabada (kui pole relva juures otsenähtavust). Suurtükiväega on see latt kõrgem (mõjutatav ala on palju suurem), kuid ka tule avamine võtab kauem aega, alt ära joosta on teoorias täitsa võimalik.

Selle raadioluure ja seepeale tulistamine (sama ka drooniluure) tasub mõelda....asümmeetriliselt.
Hulk odavaid mobiile teeääres navigatsioonireziimis plinkimas ja soojusallikaid (priimus või hauaküünal telkmantli all) tagab kõik selle, et vastase aur ja ressursid kuluvad vales kohas.
Las need droonid surisevad taevas ja las haubitsad tulista neid telkmantleid teeääres.

Mind nt üllatab, et meil ei pöörata tähelepanu igasugu pettesihtmärkide valmistamisele (mis on jällegi väga asümmeetriline sõjapidamisviis). Näib, et normaalsete soojuskaameraga sõjamasinate puudumine seni on võimaldanud niisama hakkama saada.
Näide Serbiast 1999


See pole ainult mulaažide tegemise oskus, vaid ka usutav jäljendamine - näiteks teatud kellaajal asukohta muutvad sihtmärgid on lihtsasti välja filtreeritavad. Selliseid meetodeid kasutati külma sõja ajal NSVL maapealsete radaripeegeldite vastu, millega venelased lootsid NATO ülekaaluka õhuluure ja -kontrolli võime üle koormata.

Igasugune petmine on olnud oluline sõjapidamise oskus vähemalt 2000 aastat (Sun Tzu). Seega ma pole eriti sellel teemal kirjutanud.

Loomulikult peab olema näiteks:
- pettejuhtimispunkte;
- pettesissilaagreid (hästi mineeritud);
- pettepeidikuid;
- pettevaritsusi (milledes ka võib surma saada);
- jne.

Siin kaldus sõjapidamisviis jälle mudellennundusse. No olen isiklikult teinud nooruses balsapuust ja kalkapaberist rohkesti ''iselendajaid''. See oli esimene tase. Teine tase oli seebivahust tiibade kattekilega ''iselendajad'', (2x kergem kui kalkapaber). Neid transporditi võistlustele n.liidu aegsetes vineerist kohvrites. Kolmas tase oli ''raketšikud'',kes lasid vabrikus valmistatud püssirohust mootoritega ''rakette'' milles oli ninakoonuses langevari, etteantud kõrgustele. Neljas tase oli väikese bensiinimootoriga balsapuust raadioteel juhitavad mudellennukid.

Sellega võiks aero/kosmonautika vinjeti lõpetada.

-Enne konflikti algust võib ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta matta maha tonnide viisi miinide elektroonilisi sensoreid, kildmiinide killuvöösid, kumulatiivmiinide peegleid, lihakonserve, makarone, riisi, mett, piiritust, valuvaigisteid, antibiootikume, isegi lõhkeainet. Lõhkeained ja elektroonilised triggerid ei ole ilma detonaatoriteta, isegi peidikute avastamise korral, suvaliste seeneliste poolt kasutatavad.

-Soomlastel on isegi spetsjomm konteinerid relvastuses, sisside peidikute rajamiseks, plastikust veekindlad neljakandilised karbid.

Näiteks siin pildil on väike peidik. Veel on vaja tassida ka see ülejäänud liiv ära.
Milleks suvaline seeneline hakkaks labidaga otsima mis sinna on maetud?

Aeg on edasi läinud. Detektoristid tuulavad igal pool.

2korda2 kirjutas:

Kapten Trumm kirjutas:Samad laiatarbe vahendid on ju ka võimalik sissil kasutusse võtta.
300 eurone droon, võtta fotonänn pardalt maha ja asendada lõhkelaenguga, sõidutada see kutsumata kütusetsisterni katusele ja aidaa.
Või lahingukopteri sabarootorisse.

Poedrooni opereerimise ajal on siss kui kutsuv raadiomajakas. Ukrainas peiliti välja suhteliselt passiivsed mobiiltelefonid. Eetris olev droonioperaator peaks lihtsam märk olema.
Tüüpiline poedroon. Läbib väga heal juhul minutiga kilomeetri, koos laadungiga ilmselt oluliselt aeglasem. Lisaks tõusmise aeg ja lennu lõpufaasis tõenäoliselt vajalik aeglustus (väikese koorma tõttu peab päris täpne olema). Julgeks väita, et eduka rünnaku jaoks on vajalik tubli 3 minutit eetriaega, pigem rohkem.
Samal ajal on venelased näidanud, et neil on liikumisel masinatel mobiilsed IED segajad kaasas. Kas sama tehnika poedrooni operaatorit ei sega?
Ma ei ütle, et see võimatu on. Lihtsalt mulle tundub, et võrreldes WW2 ajaga on tänapäevase sissi ülesanne oluliselt keerulisem.

Jah.

Edasine arutelu drooninduse üle suunatud droonide teemasse: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 54#p536954

Peidikku ei tasu ehitada sellisse kohta kus võiks olla 1000 aastat vanu aardeid.

Metallidetektoreid võib ka segada kaevamal sinna ja siia igasugust metallist prügi nii palju, et detektoristid väsivad ära.

Eestis nad otsivad igalt poolt. Korjavad massiliselt II ms kraami ja lihtsalt niisama ka üsna suvalisi võpsikuid käiakse läbi. Kiika korraks meie militaararheoloogia alamfoorumisse.

Prügihunnik peidiku peale (pusa okastraati ja muud sellist) võiks muidugi lahendus olla küll. Aga probleem on - kui hakatakse massiliselt peidikuid rajama, ilmuvad varem või hiljem välja ka u...id*, kes just neid detektoritega otsivad. Õiguslikult oleks selline tegevus 100% OK.

---
* ei mõelnud ukroope.

Üks murekoht võib olla inimesed, kes peaks tegevust läbi viima. Panen siia kirjelduse ühest maakohast. Kunagi oli seal palju inimesi, metsavennad ja julgeolekumehed, rinne otseselt üle ei läinud, peale sõda sõjapõgenikud.

Nüüd on külas üks 45-aastane mees, väikese vaimse alaarenguga, tervis nõrk, ainult joob, saab invaliidsuspensioni. Vanuselt järgmine mees on 51-52 aastat vana ja kui kodus on siis ainult joob. Ta on jahimees ja oskab ümber käia raskema tehnikaga, aga ta töötab kas Soomes või kui seal tööd pole, Põhja-Eestis. Sõja korral ei pruugi ta koju pääseda. Ülejäänud külaelanikud on üle 70-ne. Paljud majad on lagunenud, tühjad, mõni ka ostetud võõraste poolt suvilaks. Sõja korral tekib arvatavasti asustus sinna põgenenud inimestest.

Need 70-80 aastased kohalikud on ümbruskonnaga suurepäraselt tuttavad lapspõlvest ja nö kohalikud silmad-kõrvad. Mitte just väga meie vabariigi meelsed (aga päris vastu ka mitte) ja kuna oskavad hästi vene keelt vaatavad ka Venemaa kanaleid, kuigi saavad aru, et sealt tuleb propaganda.

Kui otsib põhjuseid, et miks ei saa ehitada peidikuid, siis neid on leida ohtralt.

Kui aga tahab isamaa kaitsta ja ehitada selleks peidikuid, siis see on täiesti võimalik.