Kadri Liik
Kadri Liik: Mida Venemaa tegelikult tahab?
„Vene väljakutse“ olemus ja kuidas sellega hakkama saada.
Üldise arusaama kohaselt on Venemaa saanud Läänele „väljakutseks“. Vaevalt peetakse Läänes ühtki poliitilist kõnet, mis sellesarnast fraasi ei sisalda. Kuid puudub selgus väljakutse olemuse kohta. Mida Venemaa tahab? Kas ta tahab näiteks Nõukogude Liitu taastada? Käivitada Läänes sotsiaalkonservatiivse revolutsiooni? Ühendada venekeelsed riigid? Teha geopoliitiline diil Donald Trumpiga? Vallutada maailm? Need on olulised küsimused. Kui soovime Venemaad võita või teda enda poole võita, peame aru saama, mida Venemaa tahab ja miks. Väärarusaamad võivad viia eksiteele ja siis on meie „võit“ või „kaotus“ puhtalt õnneküsimus.
Artikkel lähtub seisukohast, et Lääne ja Venemaa vahel valitsevad tõesti põhimõttelised lahkarvamused. Kuid ummikseis ei keskendu sisemaistele poliitilistele ega majandusmudelitele, ehkki neil on oma osa. Samuti pole esmaeesmärk kontroll territooriumide üle, ehkki territoorium mängib oma rolli. Venemaa tõeline väljakutse, teema, kus ta on tõeliselt revisionistlik, puudutab külma sõja järgset maailmakorda, rahvusvaheliste suhete reegleid ja tabusid.
Hetkel on Lääs haavatav ja kaitseseisundis. Euroopa pelgab Venemaa „sekkumist“ oma siseasjadesse, muretseb USA NATO-suunalise pühendumuse ning Venemaa ja Donald Trumpi võimaliku „diili“ pärast – see idee esineb Trumpi väljaütlemistes ikka ja jälle. USA ise on aga takerdunud kirglikku mõttevahetusse Venemaa võimaliku mõju kohta Ameerika valimistel. Sel taustal on mõistlik üle vaadata Venemaa esitatud väljakutsed, uurida nende tähendust, küsida, kas Trump saab Venemaale anda seda, mida too ihaldab ning arutleda, kuhu Euroopa selle kõige tõttu satub.
Sotsiaalkonservatiivne maailmarevolutsioon?
Alustame Venemaa väljakutsest Euroopa siseriiklikule korrale. Moskvat on tihti süüdistatud sotsiaalkonservatismi toetamises nii kodu- kui ka välismaal (abi, mida Moskva osutab Lääne narsionalistlikele poliitikutele). Kuid sotsiaalkonservatism on olemuselt vaid vahend, mida Moskva kasutab, mitte eesmärk, mida ta oluliseks peab. Sotsiaalkonservatism pole Putini Venemaa jaoks sellises rollis nagu kommunism oli Lenini Venemaa jaoks aastal 1917. „Maailmarevolutsioon“ pole lõppeesmärk.
Ei Venemaa ise ega Vladimir Putin pole eriti konservatiivsed. Kuid Putin pole ka liberaal: tema vaateid võiks kõige paremini kirjeldada kui nõukogulikke, neid on raske mahutada Lääne liberaalsele-konservatiivsele skaalale. Teatud konservatiivne konsensus Venemaal eksisteerib, kuid see on mõeldud peamiselt sisetarbimiseks ja on raskesti eksporditav, tõenäoliselt ka ajutine. Suuresti peituvad konservatismi juured ihaluses suurvõimu staatuse järele ning solvumises, et Lääs pole Venemaal võimaldanud selleks saada. Teisisõnu on põhjuseks Venemaa roll maailmas, mitte konservatiivne mõtteviis ise.
Venemaa „sekkumine“ Euroopa sisepoliitikasse pole tõenäoliselt koordineeritud plaan. Pigem on see hulk ühise ideoloogilise taustaga ettevõtmisi, kus Läänt kujutatakse vaenlasena.
On tõsi, et Venemaal eksisteerib pikaaegne konservatiivne-ortodoksne-slavofiilne-eurasianistlik traditsioon, lisaks isiklikud sidemed Lääne paremäärmuslastega. Ent selle traditsiooni esindajad pole kunagi poliitikategemise juures olnud. Parimal juhul on nad püüdnud poliitikategijaid ümmardada. Moodsateks näideteks on eurasianistlik filosoof Aleksandr Dugin ja tema rahastaja, ortodoksne oligarh Konstantin Malofejev, kuid nende edu Kremli poliitikakujundajatega sõbrustamisel on küsitav.
Kreml seevastu kasutas sotsiaalkonservatiivseid seisukohti 2012. aastal loomingulise linnaintelligentsi naeruvääristamiseks ja häbistamiseks, kui nood olid astunud välja Putini presidendiks naasmise vastu. Alles mõni aeg hiljem taipas Kreml ilmselt eneselegi üllatusena, et samu seisukohti saab kasutada südamete võitmiseks ka Läänes.
Ent siiski pole õige öelda, nagu püüaks Venemaa praegu kõigest jõust Läänt seestpoolt destabiliseerida. Mõned inimesed Moskvas usuvad, et Lääne destabiliseerimine võib viia Venemaa tema tegelikele sihtidele lähemale. Kuid teised arvavad, et segaduses ja kahtlustav Lääs muudab maailma ohtlikumaks ja tekitab probleeme ka Venemaale. Seega pole Venemaa „sekkumine“ Euroopa sisepoliitikasse tõenäoliselt koordineertud ega sihipärane plaan Euroopa Liitu purustada või selle olulisemaid valitsusi välja vahetada. Pigem on see ühise ideoloogilise taustaga kollektsioon üksikute tegelaste ettevõtmistest, kus Läänt kujutatakse vaenlasena. Moskva eksperdid iseloomustavad Lääne valimistesse „sekkumist“ tihti kui õnnemängu: „Astud kasiinosse, mängid ühe laua juures, kaotad, astud teise laua juurde ja proovid uuesti...“
Ehkki Venemaa sotsiaalkonservatiivsed seisukohad on juhuslikud ja oportunistlikud, kujutavad need Läänele tõsist probleemi. Nii nagu tegelik elu Nõukogude Liidus ei kõigutanud karvavõrdki kolmanda maailma kommunismijüngrite usku, ei pruugi Venemaa ebasiiras sotsiaalkonservatism mõjutada Marine Le Peni valijaid.
Kuid see peab muutma meie arusaama probleemi tegelikust olemusest ja päritolust: see pärineb mitte niivõrd Venemaalt kui lääneriikidest endist. Venemaa „sekkumise“ muudab mainimisväärseks Lääne elanike peataolek ja rahulolematus Lääne elukorraldusega. Kui Lääs suudab tegeleda omaenda põhimõtteliste vajakajäämistega, pühitakse Vene oht pildilt täpselt samamoodi, nagu Marshalli plaani edu võttis jõu Lääne-Euroopa kommunistidelt.
Territoorium või kord?
Venemaa esitatud väljakutseid vaadatakse tihti ka territooriaalses kontekstis. Venemaal püüaks justkui taastada Nõukogude Liitu, ühendada vene keelt rääkivaid riike või lihtsalt kehtestada mõjusfääri oma naabruses. Kuigi territooriumid esinevad Venemaa püüdlustes, on oluline mõista territoraalküsimuste ulatust ja olemust.
Venemaa ei kavatse Nõukogude Liitu taastada, sest teab väga hästi – see on võimatu. Samuti ei püüa ta ühendada vene keelt kõnelevaid riike. Kõnes, kus Putin teatas Krimmi ülevõtmisest, kirjeldas ta vene rahvast kui „üht suuremat, kui mitte suurimat piiridega eraldatud etnilist rühma maailmas“, andes seega märku rahvuspõhisest lähenemisest välisküsimustele. Kuid hiljem pole Putin samade argumentide juurde naasnud.
Tegelikult soovib Venemaa luua oma naabrusse mõjusfääri. Sinna peaksid kuuluma kuus riiki, mis asuvad Venamaa ja Euroopa Liidu vahel ning mida EL nimetab oma idanaabriteks: Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene. Moskva tahab, et need riigid oleksid tema soovide suhtes mõistvad. Ta tahab olla haldaja, keelaja ja vahekohtunik nende suhetes Läänega, samuti vältida Lääne organisatsioonide laienemist sellesse piirkonda. Lääs peaks neis riikides tegutsema Venemaa heakskiidul. Moskva tahab vältida otsesidemete teket ja vahetut lähedust Läänega. Just seepärast tegigi Venemaa 2013. aastal imetrikke, et hoida ära assotsiatsioonilepete sõlmimist Euroopa Liiduga.
Siinkohal muutubki konflikt Venemaa ja Euroopa vahel põhimõtteliseks. Läänel pole võimalik tagada Venemaale sellist mõjusfääri. Riikidel kas on õigus valida oma lepingupartnereid ja liitlasi või ei ole – eikellegimaad nende kahe seisukoha vahel pole ning mõistlik kompromiss puudub.
Kuid harva mõistetakse, et see põhimõtteline vastuolu laieneb territooriumidest kaugemale. Tegelikult soovib Venemaa uut maailmakorda ning uusi ülemaailmseid, või vähemalt üleeuroopalisi mängureegleid. Ta tahab lahti saada paljudest niinimetatud sõjajärgse liberaalse korra nurgakividest: inimõiguste rõhutamisest, režiimimuutuste võimalikkusest ja humanitaarsekkumisest. See pole lihtsalt geopoliitiline Jalta-stiilis tehing, vaid midagi palju süsteemsemat. Väike „Jalta Light“, tükike „soometunud“ naabruskonda oleks selle süsteemi osa, ent vaid väiksem osa. Tegelikud soovid on ulatuselt üleilmsed ja olemuselt normekehtestavad.
Et Venemaa seab korra territooriumist ettepoole, võis näha 2014. aasta lõpul ja 2015. aasta algul. Mõned Krimmi anastamisest šokeeritud lääneriigid hakkasid uurima võimalust kehtestada erimeelsuste ületamiseks uus julgeolekukorraldus. Ent kõnelused ei alanud kunagi, osaliselt põhjusel, et pooled ei jõudnudki kokkuleppele küsimuses, mis on tähtsam. Üks Vene välispoliitika insaider kirjeldas seda nii: „Lääs ütleb, et Venemaa peab Ukrainast lahkuma ja pärast seda võime läbi rääkida Euroopa uue korra üle. Kuid Moskva ütleb ei-ei – kord tuleb kõigepealt paika panna ja Ukraina saatus otsustatakse selle alusel.“
Venemaa soovitud uus maailmakord ei tohiks olla liiga kaasaegne ega keeruline. Sisuliselt tahab Moskva, et Lääs loobuks oma liberaalse rahvusvahelise korra arusaamast ja pöörduks tagasi reaalpoliitikal põhinevate rahvusvaheliste suhete juurde. Seetõttu on Lääs ja Venemaa taas külma sõda meenutavas kontseptuaalses patiseisus. Seekord aga mitte riigikorralduse mudelite, vaid rahvusvahelise korra küsimuses.
Venemaa reaalpoliitika juured
Venemaa tegevuskava on pikaajaline ning sel on nii sisemised kui ka välimised juured. Sisemised juured lähtuvad Venemaa enda liikumistrajektoorist. 1990. aastate algul üritas Moskva ühineda Lääne süsteemiga olemasolevaid reegleid järgides. Lääne reeglid aga sattusid peagi konflikti sisemaise poliitilise praktikaga ja valitsejate sooviga võimul püsida ning Venemaa hakkas reegleid rikkuma, muutudes demokraatia imitatsiooniks. Sellisena püsis Venemaa peaaegu kümme aastat, enne kui teatas sõnaselgelt, et ei taha Lääne reeglitest midagi kuulda.
Viis, kuidas Lääne väärtused ja globaalne võim 1990. aastate alguse „ajaloo lõpu“ maailmas segunesid, jättis Venemaa peaaegu 20 aastaks lõksu. Tahtes saada endale rolli „ühepooluselises“, Lääne juhitud maailmas ning uskudes end olevat määratud asuma Läänes/Euroopas, võttis Moskva omaks paljud Lääne normid. Kuid suutmatus neist kinni pidada tähendas, et Moskvast ei saanud kunagi Lääne süsteemi täieõiguslikku osa. Vägagi loogiline, et Venemaa eemaldus seejärel Lääne riigikorralduse mudelist ja Lääne määratud maailmakorrast.
See polnud sugugi pelgalt „hapude viinamarjade“ efekt. Venemaa kursimuutusel on ka välised juured.
Venemaa soovib luua mõjusfääri kuuest riigist, mis asuvad Venemaa ja Euroopa Liidu vahel: Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene. Moskva tahab, et need riigid mõistaksid tema soove ja tahab olla haldaja, keelaja ja vahekohtunik nende suhetes Läänega.
21. sajandil on Lääne liberaalne välispoliitika vähe edu saavutanud ja palju kordi kas täiesti või osaliselt läbi kukkunud: Iraak, Afganistan, Liibüa, Süüria, kui vaid mõned üksikud nimetada. Pikki aastaid arvasid paljud inimesed Moskvas – kes endiselt järgisid supervõimude vastasseisu põhimõtet –, et nende aktsioonide varjatud eesmärk oli Venemaa nõrgestamine ja USA tugevdamine. Praeguseks on aga peaaegu kõigile selge, et USA pigem nõrgenes nende sündmustega. Seetõttu üritabki Venemaa mitte ainult eemale hoida Lääne määratud maailmakorrast, vaid seab kahtluse alla ka selle korra elujõulisuse. Oma kuulsas Müncheni kõnes aastal 2007 ütles president Putin selgelt: „Ühepooluseline mudel on tänapäeva maailmas mitte ainult vastuvõetamatu, vaid ka võimatu... See mudel on katki,“ sest „see on hukatuslik mitte ainult süsteemi sees olijaile, vaid ka valitsejaile endile, sest süsteem hävitab end seestpoolt“.
Tänapäeval meenutab mõttevahetus Lääne ja Venemaa vahel tihti vaidlust loodusseaduste üle, maailma tegeliku toimemehhanismi üle, kusjuures kumbki pool arvab, et teine pool eksib. Lääne meelest klammerdub Venemaa kohmakalt vanamoeliste kontseptsioonide külge, olles võimetu kohanema moodsa maailma ja selle keeruka toimimisviisiga. Venemaa omakorda näeb Läänt kui vastutustundetut ja oma veendumuste alusel käituvat tegelast, kes eirab reaalsust ja üritab kehtestada oma arusaama sellest, milline peab reaalsus välja nägema. Või teisisõnu mõtleb Lääs Venemaast kui geotsentrilisse maailmavaatesse takerdunud inimesest, kes pole kunagi kuulnud Galileost ega Kopernikust. Venemaa jaoks on Lääs aga nagu posija, kes püüab vähkkasvajast jagu saada homöopaatiaga, tekitades seejuures ridamisi katastroofe.
Seetõttu ei pruugi Venemaa liberaalset maailmakorda kahtluse alla seades üldse mõelda, et astub Läänele vastu. Pigem arvab Moskva end Läänt mõistusele kutsuvat, et too loobuks katastroofiliselt utoopilisest maailmavaatest, mis juba praegu koost laguneb ja kaost põhjustab. Võib väita, et Venemaa püüab Läänt omatahtsi ümber kujundada, mitte purustada – kuigi ümberkujundamine tähendaks paljudest Lääne jaoks põhimõttelistest kontseptsioonidest loobumist.
See seisukoht mõjutab kõiki võimalikke „diile“ USA ja Venemaa vahel. Sageli küsitakse, mida üldse on Venemaal USAle pakkuda. Nimekiri ei paista olevat väga pikk. Kuid Venemaa näeb asju teisiti: Moskva arvates ei pea ta midagi pakkuma. Pole vaja kellelegi maksta, et ta aru pähe võtaks – see on ju tema enda huvides.
Aastal 2001, kui Venemaa pakkus USAle võimalust kasutada Kesk-Aasias asuvaid sõjaväebaase ning nõustus NATO laienemisega, ootas ta ka samaväärset vastuteenet. Seda ei tulnud kunagi. George W. Bushi administratsioon arvas ekslikult, et Venemaa abistas USAd, kuna jagas samu huvisid või isegi väärtusi, ning piirdus tänamisega. Nüüd on rollid vahetunud. Venemaa võtab suhteid USAga tõsiselt ja võib olla valmis kompromissideks mõningates praktilistes küsimustes. Kui põhimõtete tasandil on Venemaa kindel, et ei võlgne Läänele midagi. Moskva meelest peab Lääs end muutma, mitte Venemaa.
Teistsugune maailmakorraldus ei lahenda loomulikult kõiki Venemaa probleeme ning taibukamad inimesed Moskvas mõistavad seda hästi. Venemaa majandus jääb ikka sõltuma naftast ja demograafiline olukord ei parane. Venemaa üritab ikka leida endale rolli, mis annaks talle ihaldusväärse suurvõimu staatuse. Maailmas, kus peaaegu kõik parameetrid muutuvad, pole sellise rolli leidmine lihtne. Kuid paljud tegurid, mis viimase 25 aasta jooksul on Venemaa-Lääne suhetes nii palju pingeid tekitanud, oleksid kõrvaldatud.
Kas Trump võib kinkida Venemaale uue maailmakorra?
Oli üllatav näha Moskvas juubeldamist, mis kaasnes Donald Trumpi valimisega USA presidendiks. Kreml eeldas, et Trump ei pea Ameerika juhtimisega maailmakorda enam esmatähtsaks, mis avaks ukse Venemaa versioonile maailma asjade korraldamiseks. Vähesed Moskvas vaevusid mõtlema, mis juhtub siis, kui Trump loobub mitte ainult Lääne liberaalsest korrast, vaid enam-vähem igasugusest korrast. See poleks kindlasti Venemaa huvides.
Vaatamata soovile aeg-ajalt riskida ei lööks Venemaa õitsele Hobbesi maailmas, kus hakkaks toimuma arhailine kõik-kõigi-vastu võitlus. Samuti ei tahaks Venemaa sattuda Huntingtoni maailma, tsivilisatsioonide kokkupõrkesse, mille piirjooni võib Trumpi säutsudes aeg-ajalt märgata. Venemaa tahab olla üks suurvõim teiste suurvõimude seas. Kui mitte bipolaarses maailmas, siis vähemalt multipolaarses. Ta tahab saada privileegi seadusi omatahtsi rikkuda. Ent selleks on vaja seadusi, mida rikkuda ning partnereid, kes ettearvatavalt reageerivad. Oma võitluses Läänega on Putini Venemaa mõnikord seadused paroodiaks muutnud, kasutades seaduse sõna selle mõttest üle astumiseks. See aga ei muuda fakti, et suhtumises välispoliitikasse jääb Venemaa sisimas sügavalt legalistlikuks riigiks.
Trumpi ametissevalimise järel arvati, et Washington ja Moskva asuvad ühiselt tegutsema. Aprillis, pärast USA raketirünnakuid Süüriale, oodati nende kokkupõrget. Mai lõpus räägitakse jälle koostööst. Reaalsus saab aga ilmselt olema ebaselgem kui kumbki ootus. Trumpi ja Putini juhtimisel tõotavad USA-Venemaa suhted olla eelkõige sassis ja segadusseajavad ning tihti tooni muutma.
Lääne meelest klammerdub Venemaa vanamoeliste kontseptsioonide külge, olles võimetu kohanema moodsa maailma keerukusega. Venemaa omakorda näeb Läänt kui vastutustundetut tegelast, kes eirab reaalsust ja üritab kehtestada oma arusaama sellest, milline peab reaalsus välja nägema.
Paljud asjatundjad on end lõbustanud arutlustega Putini ja Trumpi sarnasusest – kuidas nad on mõlemad otseütlejad, autoritaarsed, macho-liidrid, kes oma sarnansuse tõttu hakkavad kas koos tegutsema või omavahel kisklema. Tegelikult on Venemaa ja USA president nii erinevad inimesed kui üldse olla annab: üks ratsionaalne, kaalutlev ja süstemaatiline, teine aga täpselt vastupidiste omadustega.
Kui Trumpi tegutsemisviisil on tugevaid ühisjooni ühe teise Vene liidriga, Putini eelkäija Boriss Jeltsiniga. Sarnaselt Jeltsinile tuli ka Trump võimule vastu establishment’i tahtmist (ehkki oli ise selle osa). Sarnaselt Jeltsinile valitseb ta oma perekonna abiga. Tal on tugev vaist, kuid süstemaatilises mõtlemises on ta nõrk. Ta on hea süsteemide purustaja, aga märksa kehvem uute ülesehitaja. Tema enda riigi poolt loodud maailmakorda ei pea ta esmatähtsaks. Ta tegutseb uitmõtete ajel, muudab kõik suhted isiklikuks, satub teiste inimeste mõju alla. Kuid kuna tal puuduvad süsteemne mõtlemine ja juhtimisoskused, on ta haavatav niinimetatud tagatoariigi poolt. Sealt lähtuv vastupanu – olgu hea- või halvaloomuline – võib takistada paljude tema poliitiliste eesmärkide saavutamist.
Seda analoogiat mõnevõrra omavoliliselt laiendades võivad Trumpi suhted Venemaaga päädida samuti nagu Jeltsini suhted USAga. Ehkki viimane suhtus hästi USAsse ja Läänesse, ei suutnud ta ikkagi luua sellist Venemaad, mida Lääs oleks näha tahtnud, ega luua Läänega selliseid suhteid, nagu too oleks soovinud. Samamoodi ei suuda Trump praeguses kiiresti ja põhjalikult muutuvas maailmas oma isikuomaduste tõttu aidata Venemaal luua tolle maitsele vastavat maailmakorda, isegi kui tahaks.
Kuidas Lääs saaks võita
Jeltsinit on kõige parem käsitleda kui üleminekutegelast. Ta kaotas Nõukogude kommunistliku süsteemi ja pani idanema seemned järgneva, personalistliku Putini süsteemi kehtestamiseks. Viimane aga kujunes välja Putini ajal ja tänu temale. Jeltsini ametist lahkumisel olid võimalikud veel paljud tulevikustsenaariumid. Trump on tõenäoliselt samasugune üleminekutegelane – torm, mis puistab süsteemi segi, ent ei anna sellele veel uut vormi. Tõenäoliselt hakkavad alles Trumpi-järgsel ajastul välja kujunema uue maailmakorra piirjooned, sealhulgas uued suhted Venemaa ja Lääne vahel.
Selleni jääv aeg saab olema ohtlik ja arvatavasti eriti raske Euroopale. Mõnes mõttes on Euroopa investeerinud liberaalsesse, Ameerika juhitavasse maailmakorda isegi rohkem kui Ameerika ise. Selle korra kaitsmine olukorras, kus Ameerika mõtted on hoopis mujal, võib osutuda äärmiselt raskeks, eriti arvestades Euroopa enda sisemisi vapustusi. Kuid Euroopal pole muud võimalust kui üritada. Tagasipöördumine reaalpoliitilise, riigikeskse mõjusfääride maailma juurde tähendaks kogu Euroopa Liidu ajaloo, kogemuste ja identiteedi eitamist.
Suurvõimude suhetes saab see aeg olema keeruline ja ohtlik. Venemaa kalkuleeritud ettearvamatus võib praegu jääda Ameerika eheda ettearvamatuse varju, kuid suurte üleilmsete muutuste valguses võivad vastastikune vääritimõistmine, viltune maailmapilt ja vastanduvad käsitlused kergesti katastroofini viia.
Venemaa jääb probleemiks ka edaspidi. Venemaa on rohkem kui kümme aastat, vähemalt Putini 2007. aasta Müncheni kõnest alates püüdnud uusi rahvusvahelisi reegleid kehtestada. Sellest eesmärgist ta ei tagane. Venemaa teab, mida tahab ning on valmis selle poole liikudes tagasilööke ja pettumusi läbi elama. Eesmärgi saavutamise nimel kasutab ta oma võimalusi Läänes propagandat teha igal võimalikul juhul. Seega jääb Venemaa jälgimine oluliseks, samuti Vene spioonide ja häkkerite kinnipüüdmine.
Trump on tõenäoliselt samasugune üleminekutegelane nagu Venemaal oli Jeltsin – torm, mis puistab süsteemi segi, ent ei anna sellele uut vormi.
Lõppkokkuvõttes ei määra tulemust siiski see, kui hästi suudetakse Venemaale vastu astuda. Venemaa on oluline, kuid otsustav tegur on siiski Lääs ise. Kui me tahame, et Venemaa tunnustaks ja kohaneks meie maailmakorraga, peame esmalt taastama oma demokraatliku kapitalistliku ühiskonnamudeli tõsiseltvõetavuse ning seda vajadusel siit-sealt värskendama. Samuti peame oma põhimõtteid paremini poliitikasse üle kandma (mitte ainult tundma moraalset rahuldust nende olemasolust) ning pakkuma välja töötavaid lahendusi maailma probleemidele.
Kui me seda suudame, saame Venemaaga taas vestelda maailmakorra teemadel juba meie seisukohtadest lähtudes. President Putin surve all ei murdu, ent ta mõistab reaalset olukorda, kuigi viivitusega ning lepib sellega, kuigi vastumeelselt. Hetkel pole Venemaal mingit kavatsust leppida tema arvates ebarealistliku maailmakorraga, mida väljapakkuvate maade siseriiklik mudel on tema meelest õigusvastane ja hääbuv. Kui Venemaa näeb, et Euroopa kord pole utoopia, vaid sellel on tulevikku, muutub ka tema seisukoht.
Läänes lohutavad paljud end lihtsameelse võrdlusega, et „Lääs on endiselt parem kui Venemaa ja seetõttu ei saa Venemaa võita“. See on arvatavasti õige, kuid ebaoluline. Läänt tuleb võrrelda mitte Venemaaga, vaid sellega, milline Lääs olema peaks. Pakub vähe lohutust, et „Venemaa ei saa võita“ – Lääs saab kaotada ikkagi.
Tegelikult seisab Lääs silmitsi mitte Venemaaga, vaid elu ja arengu uue faasiga. Globaliseerumine ja demokraatia kipuvad kokku põrkama ning see vastasseis pidigi kõigepealt tunda andma demokraatlikes maades. Nüüd peavad need maad leidma viisi, kuidas kaht suunda lepitada. Lääs võitleb konarustega demokraatia teel, kuid Venemaa probleemid – kui sellist võrdlust võib tuua – tulenevad just demokraatia mahasurumisest. Venemaa on oma teekonnal teises järgus, kuid siiski osa samast kokkukuuluvast ökosüsteemist. Venemaa võib Lääne tegevuse kahtluse alla seda ja tema vastu mässata, kui Lääs on endiselt oluline pidepunkt, mille alusel Venemaa end maailmas määratleb. Ilma Lääneta kaotaks Venemaa oma sihi.
Taibukamad venelased teavad seda hästi. Hiljutisel jutuajamisel Moskvas pidas üks hästituntud ja mõjukas isik oma Euroopast tulnud külalisele kõigepealt loengu, kuidas Euroopa kaotab tähtsust ja uue mängu nimi on Euraasia. Seejärel aga küsis ääri-veeri: „Kuidas elu on seal... Suur-Euraasia lääneosas?“ Ning kuulas tähelepanelikult, enne kui vaikselt möönis: „Muidugi peate oma probleemidega toime tulema. Muidu on meil väga raske omadest jagu saada.“ Venemaal on paremad võimalused enda probleemidega tegeleda, kui Lääs esmalt enda omad käsile võtab. Ja siis me võidamegi Venemaad – või võidame ta enda poole.
