www.militaar.net

@Medusa
Minu malevas näed on jällegi enamusel need kestaheitevärgindused küljes Misiganes, originaal optikajalaga koos seda kasutada ei saa.

Harkjala kohalt nõus, tuunitud AK4 puhul pole tegu SN, vaid DM relvaga. Selles ülesandes pole aga 90% juhtudest harkjalga üldse vaja (SVDl näe ka ei peeta vajalikuks). Ja kuna mitte keegi peale entusiastist kaitseliitlase enda ei hakka tegelikult neid AK4sid järgi aitama, siis peame meie ikka ise vaatama kuidas oma raha eest võimalikult palju saada. Originaal harkjala suur häda on veel see, et ta on kasutatav ainult G3/AK4 küljes. Korjatakse need relvad meil mingi hetk kokku siis istudki oma kallilt ostetud Picatinny RIS/RASi või orig.lahenduse otsas ja otsid kellele poolmuidu maha saaks müüa. Aga ühele notched-legs ja liigendiga Harrisele leidub alati mujal kasutust/ostjaid.

Põsetugi - ütle mulle palun, kas tavakaba ja Aimpointiga AK4 oleks korralikust põsetoest kasu? Ma siin veidi katsetasin ja leidsin töötava termoplasti millest saaks kabale põsetoe keerata. Ega neid Hensoldti-mehi palju ole, aga kui punatäpi kasutajad ka huvi tunneks siis võtaks ette ja katsuks mingi pisi-pisiseeria püsti panna.

AK4 säästu-tuuninguks piisab tegelikult Hensoldt-i optika ostmisest. Kabakõrgenduse saab ise puust välja voolida. Võtke kaba paksune ning 5 cm kõrgune liist ning hööveldage pealt kumeraks ning altpoolt peitliga nõgusaks. Tõmmake see teibiga kaba külge ning proovige läbi optika sihtida. Vajaduse korral hööveldage madalamaks. Jalgade asemel saab ise metsast korjatud pulkadest kolmjala kokku siduda.

Säästu-tuuning pole küll esteetiliselt ning mugavuselt võrreldav vabriku toodanguga (õigupoolest sõltub meisterdaja enda käelisest osavusest), kuid sellel on oluline eelis lahinguväljal. Kui jalutada ringi optilise sihiku, kabakõrgenduse ning harkjalgadega varustatud relvaga, äratab see vastase tähelepanu. Parem on kanda sama varustust ja sarnast relva, mis teisedki sõdurid ning alles positsioonil kinnitada sihik, teipida kabale kõrgendus ning otsida kohapealt relvale tugi.

Kaba vahetaks mina AK4-l sellise TAPCO T6 mudeli vastu http://www.buymilsurp.com/hk91-g3-t6-co ... -3038.html

KJdes pole ma kunagi olnud, ega kavatse sinna minna, et sisuliselt lasku nad minupoolest kasvõi PSMist, mis mul sest - nende "nahk" on ju kaevikus ja eesliinil, mitte minu oma.

Võiksite ju enda sõnu ka vähe kaaluda. KJ nagu Te siin väljendasite ei koosne kaugeltki mitte ainult kaevikutest. Ja kui te ei soovi "sinna" minna, siis see on Teie enda asi, mitte avalikult kuulutamiseks. Nemad saab mobilisatsiooni ajal meie.

torised teemas, mille viimane postitus on üle 3a vana - palju õnne.

Kilgore kirjutas:... Pealegi, puht ehituslikult ei ole AK-4 päästikugrupil viga midagi. Ütleks, et isegi kvaliteetsemalt tehtud kui H&K G3 omad. See eelnev jutt käis nüüd kõik H&K "vana" päästikugrupi kohta mis on AK-4'ga drop-in. Võib-olla on nendel uutel nö. Navy päästikugruppidel lisaks ergonoomikale ka "sees" midagi paremaks tehtud, ei tea...

AK4 originaalpäästikugrupp, mis on mõned aastad tööd teinud, tundub võrreldes NAVY päästikugrupiga nagu DMR-special-edition Võib olla oli see viga, et ma tutika NAVY püstolkäepidemekomplekti ostsin

Kas see navy päästikugrupp on siis nii jäik?

Tundub oluliselt jäigem ja eks igasugu pinnad tahavad ka ilmselt sissetöötamist. Sai proovitud mingit pehmemat vedruvarianti, aga kohe ka loobutud, kuna tuli esile juba kuskil eespool mainitud päästiku reset-i probleem. Nüüd tuleb proovida natuke tefloniga möllata pindade peal. Ja kui muu ei aita, siis tuleb ikka see osta :
http://www.hkparts.net/shop/pc/MSG90-Tr ... 37p224.htm

Kas tavalisest poleerimisest (http://www.proxxon.com/) ei oleks abi? Kui teineteise vastas liikuvad pinnad on korralikult poleeritud, peaks ka päästikukäik sujuvamaks ja pehmemaks muutuma.

Poleerimine on asja juures üks etapp. Ma liiga detailidesse ei läheks, sest esiteks pole ma pädev kedagi õpetama ja teiseks kordan veelkord - tulirelva päästik pole oma oskuste katsetamiseks! Mis oht poleerimisel on, on see, et lastakse suure õhinaga "nurgad ümaraks". Elektritööriista abil või niisama käe vahel nikerdades võib see kiiremini käia kui arvatagi osatakse. Ja siis on jama majas.

Minu jaoks on igasugu poleerimine/viilimine suht out-tegevus. Vähemalt üks spets ei soovitanud, järelikult mina amatöörina kuuletun. Tööpindadele peab ikkagi jääma ettenähtud kulumisvaru - pagan teab kui pikaks sõda võib venida. Oluline pole võita oma sõpru laskevõistlustel, vaid vaenlast lahinguväljal Ilma töökindluseta võib see nagu veic problemaatiliseks minna...

(mis lännu see lännu)

kõrvalepõige.

Hetke kuum brittide raamatuke, mida tsiteeritakse siin teiste teemade all, oli väike Briti ohvitseri poolne tähelepanek, kus "eestlased on hämmingus, kui kesiselt on britid varustatud". Hea küll ärme räägi tehnikast (st sõiduvahenditest) - võtame relvastuse. Kujutame ette, hea lugeja, mingisugust lahingutegevuse keskmise combo varianti. Elik mitmeksesine relvastus suudab käima tõmmata "edukama" lahinguperioodi ning võimaldab säästlikumalt inimressursiga opereerida.

Eks AK4TP on ka oma olemuselt "paljususe soodustamine" - kuid see vajaks teatavat "kriitilise massi" teket. Selle saavutamine VGde baasil tundub isegi ilmet omavat.

Minnes tagasi eeltoodud brittide juurde. Andke hinnang, mis on see relvastuse ja lisade pingerida, milles lahingutegevuses defitsiit kõige rutiinsemalt hakkab olema:

Brittidel kindlasti 7,62 relvade seis jaos, neil oli ühes pooljaos GPMG (ehk KSP) ning teises pikk L86 LSW (5,56 poolauto telli ekvivalent), nüüd lükati sisse L129 (AR10 baasil 7,62 poolauto tell), selleks et kaugemale ulatada. Samuti on näha rauaaluste granaadiheitjade arvukuse kasvu.

Postitan siia ka Eesti tipp-laskuri kapral Anžela Voronova kui kogenud laskuri kommentaari. Natuke meelevaldselt eemaldatud kontekstist, kuid peaks andma mõistliku ettekujutuse sügavamast laskespordist.

"Mulle meeldib selle spordiala juures see, et sellega saab terve elu tegelda, alates 13aastasest ja kuni… ma ei ütle, et kõrge eani, aga seni, kuni silmad näevad ja käed vintpüssi hoiavad," ütleb 39aastane Anžela. Laskmine ei nõua erilist füüsilist ettevalmistust. Praegu piirdub Anžela igahommikuse pooletunnise võimlemisega. Lasketiirus kestavad treeningud iga päev kaks-kolm tundi.

"Laskmine on puhtalt psühholoogiline spordiala. Üht lasku on kerge teha, kuid mitte kuutkümmet. Aga iga uus lask on nagu uus start - 60 starti järjest pole lihtne. Peamine on keskenduda sellele, et tehniliselt õigesti töötada. Mul see õnnestub ja võistlustel tunnen end sama kindlalt kui treeningulgi,"

"Laskuri pagas on raske, 30 kilo: vintpüss kaalub 6,5 kilo, padrunid umbes 5 kilo, lisaks veel eririietus - laskeülikond ja paksust presendist pealisriided, mis peale tuule ja vihma kaitsevad ka valu eest, sest kõverdatud küünarnukis on vintpüssi tükk aega valus hoida."

Allikas:http://www.pohjarannik.ee/modules.php?n ... e&sid=6360