www.militaar.net

Kui kellegil on betooni valamiseks pakkuda siis mul üks garaazipõrand just ootabki

Svejk kirjutas:

vanahalb kirjutas:Ennevanasti sõideti objektitöid ja muid selliseid lühemaid, betooniveo sarnaseid otsi, ainult mõõteriistade järgi. Instrumentaaljuhtimiseks nimetati.

Kui kaart on korra juba alla laetud, siis edasi saab ka offlain reziimis libistada....
Fucs rääkis, ma proovisin järele - töötab!

puhkus läbi, prillid saan alles ehk nädala pärast aga kuna töö vaja ära teha siis läksin hommikul offline reziimi ja kasutasin ajupõhist inertsiaalnavigatsiooni päikeseprillidega ja töö sai tehtud! kirjutamise prillid ikka olemas ja saan edasi kribada...


ronis siis pealik autosse et nüüd vaatame kolonni täpsema pilguga üle ja siis võtame lähteasendi, et frantzusil on austav ülesanne kolonni vedama hakata, esialgu...

ruleerisin siis vaikselt kolonni etteotsa, vaikselt sellepärast et hirmus siblimine käis autode vahel, taaskäivitamise operatsioonid olid käsil, köietati isegi autosid uuesti käima kuigi oli juba korra käima aetud aga akusid teiseks käivitamiseks ei jätkunud , ja kes oli karbussi tooreklapi peale unustanud jne!!! lahinguautod ju kõik bensukad ZIL-d; transportautod Kamaz-d mis igapäevaselt liikvel ja nendega jamasid polnud. võtsin asendi kolonni ees, ja uurisin pealikult et millal siis liikuma hakkame? ütles et tema ei tea, et staabiülem annab frantzusile käsud , et tema on ainult vabakuulaja; kolonni liikumise ja kohale jõudmise teema on staabiülema rida, käseb-poob ja laseb! kougib siis pealik oma planscheti lahti ja ulatab frantzusile "top secret" operatiivkaardi et tutvuks marsruudiga; ta ju teadis et ma olen geograafias ikka väga tugev, ja samas mainis et frantzus " pole seda kaarti näinud" , st et pole ju luba sõjasaladustele! kiire pilk kaardile, orienteerusin ja selgus et esimene 150km panen tuimalt ära vanast rasvast; edasi tundmatu tee. pealik arvas et rohkem polegi vaja frantzusil teada hetkel . kogu trassi pikkus oli ca 500+km uude dislokatsiooni paikka ja aega oli kaks ööpäeva. nägin peeglist et kolonni sabast käskjalad kannavad järjest ette valmisolekust ja andsin kaardi tagasi et staabiülem mind teolt ei tabaks . astusin willisest välja suitsu tegema, pealik ju ei lubanud mul autos suitsu teha kui ta ise autos oli , aga ise kimas küll kui närvid krussis olid . jõudis siis valmisoleku info staabiülemani kes pesitses minu seljataga Kamazis, ja siis loivas staabiülem frantzusi juurde ja hakkas käske jagama otse, pealiku poole pöördumata . et nüüd liikuma, kiirus 40-45kmh ja jälgida peegleid! viskasin kulpi et "jess boss" ja lõin willise käima; peeglit reguleerisin ka veits et saaks ennast imetleda koguaeg . no ei sobinud frantzusi lainepikkused staabiülemaga, ja kõige hullem see et pealik oli ka hetkel neutraalne...

kriban...


' käik sisse ja liikuma( st et venima), väeosast suurele teele oli miski 3-4-5 km, ei mäleta enam täpselt, suutsin olla korralik, aga kohe kui trassile pöörasin oli kõik peast lännu ja vajutasin lapatsi põhja! pealik oli õnneks ärkvel ja rahustas mind maha . kes on kolonnis sõitnud see teab et ikka päris nüri värk ees sõita, samas tagumised mehed annavad sajaga minna et rivis püsida . tõmbasin siis tempo uuesti maha sest staabiülem oli peeglist kadunud, läks jälle loksumiseks! õnneks oli suht jahe, veebruaris viskas päeval ca +20 päeval ja see oli talutav aeglaseks sõiduks, aga suvine +45 oleks ikka katastroof olnud! kahjuks tol ajal autopilooti ka willises ei olnud, ja käsikaasiga ei õnnestunud ka kuidagi ühtlast tempot hoida, ikka pead koguaeg ise masindama, käed-jalad tööd täis . makk vaikselt mängib autos, mingid välismaa-disco erksamad lood aga sisepeeglist näen et pealikul ka kopp ees sellest loksumisest. lülitasin maki välja ja avasin frantzusi "rumalate küsimuste " rubriigi; ja pealik läks kohe erksaks ja hakkas üldpopulaarteaduslikku loengut pidama sõjakunstist . tegelikult läks pealiku silm ikka täitsa särama et saab "auditooriumile" oma tarkuseid jagada, ja juhtus ikka hea kuulaja ka olema ! muidugi peab frantzusi ka kiitma kes oli selle kolmveerandi aastaga pealikku ikka päris hästi tundma õppinud; oskas vajadusel õigetele klahvidele vajutada (ja seda mainis pealiku proua isiklikult frantzusile; et frantzusil olevat huvitav oskus pealik vajalikku suunda käänata delikaatselt kui proua ise enam hakkama ei saanud) .

Hakkas siis pealik harima frantzusi militaarvallast;ja oligi viimane aeg sest frantzusil ju vaid paar kuud prikaasini, isegi pea oli juba paljaks aetud , ja ega frantzusi teadmised olid ikka päris puudulikud. suurimad oskused olid kalal-ja jahilkäik, saslõki küpsetamine, arbuusilõikamine, "James Bondlik" olek suhtluses pealiku prouaga ja lapsehoidmine; osobisti uputamine ja nn muud nädalavahetuse teemad pealikuga; lisaks veel sahvri haldamine, ohvitseridega tülinorimine, totaalne "pohhuism" ja muu "razpizdjaistvo" mis lihtsalt juhtus frantzusiga "halbade" asjaolude kokkusattumisel; takkajärgi tundub et willisega sõitmine oli vist omast vabast ajast . pealik teadis seda muidugi väga hästi oma agentuuri kaudu aga millegipärast frantzusi lahti ka ametist ei lasknud . ju siis ajasin oma rida mis pealikku puudutas piisavalt hästi; et kui vaja lolli mängida siis mängisin piisavalt hästi et kõik teised pärast lolliks jääks, ja jamadesse sattusin "juhuslikult" ja ikka teiste süü tõttu . hakkas siis pealik loengut pidama, aga sujuvalt läksime üle vestluse peale sest frantzusil oli ikka palju asjalikke täpsustavaid küsimusi ja pealikule meeldis nendele vastata!

Termezist läks õppustele liikvele kolm kolonni kohalikust diviisist ja meie olime neljandaks. ja meie hommikune molutamine oligi seotud sellega et olime tagalaväeosa, aga diviisist läks ikka torudega seltskond. motopehhoota, kahurvägi, pioneerid jne. et teid mitte umbe ajada siis kordineeriti kuskilt kõrgemalt väeosade liikumisgraafikuid. diviisist läks ka mingi sats tanke ja BMP-d, aga roomiktehnika laeti hommikul rongidele. aga ratastel tehnika läks kõik omal jalal; BTR-d, kahurid koos veokitega, sapöörid-pioneerid oma tehnikaga jne. kõigepealt läks liikvele komandandi rood või pataljon, ei mäletagi enam kui suur see üksus oli, aga frantzusi kõige suuremad "sõbrad" Termesi garnisonist; nimelt VAI punt liiklusreguleerijatega, ja tõesti nad olid igal ristil kus käänata oli vaja kenasti suunda juhatamas. teisena läksid liikvele pioneerid oma sillatehnikaga ja samas ka kõikide teiste kolonnide intendandi-korteri-ja köögiteenistused. meie väeosa oli viimane kes liikuma Termezist hakkas. operatiivplaanides on kõigile ette nähtud kindlad kohad kus keegi peab lõunat pidama, kuhu keegi ööseks laagrisse jääb jne. ajatabelis oli paikka pandud et millal pead kohal olema lõpppunktis, ja see ei koti enam kedagi kas oled magada saanud või mitte, pead lihtsalt õigeks ajaks kohale jõudma, ega sõtta ei tohi ju hiljaks jääda . pealik ütles et ta on täpselt sama trassi läbisõitnud kolm aastat tagasi samasugustel õppustel, ja arvas et ei imesta kui peame ka kaks ööd jutti liikuma, et see ei sõltu meist! tol korral ta oli värske roodukomändörina selle tripi ära teinud, poolteist kuud peale Saksa väegrupist saabumist uude teenistuskohta . Tõrked võivad liikumises tekkida kus iganes, aga üldjuhul on kolm kohta; seal kus erinevate kolonnide teed ristuvad, Amudarja jõe ületus pontoonsillal ja ühe suure niisutuskanali ületamisel üle rauast pioneerisilla. seal pannakse paikka prioriteedid et mis järjekorras takistus ületatakse. ca veerand marsruudist ongi väljaspool avalikke teid, põhimõtteliselt mööda kõrbe-stepi pinnasteedel, aga õnneks need olevat hästi tähistatud. info liikumisest ka veits, sest see oli ka omaette teema. lahinguüksuste kolonnide kohta ei tea, aga meil puudus igasugune ühendus välisilmaga . meil oli küll kolm raadiojaama sisemiseks sidepidamiseks, marki ei oska öelda, aga sõduri seljakoti suurune ta oli, antenn miski ca 2m mis lükati auto aknast välja. aga välisilmaga ühendust ei olnud. üks raadiojaam oli koos radistiga staabiülemaga Kamazi kabiinis kolonni juhtautos ( frantzus oma willisega ja pealikuga olivad nagu sõltumatud vabakuulajad, freelancerid ), ja teine oli kolonni lõpus zampotehi käsutuses, seega sisemine info liikus kui vaja, et kas mingi auto ära minestanud , ja kui lootusetu juhtum kas siis päris maha jätta koos valvega jne. kolmas raadiojaam(tagavara) vedeles kokkupakituna frantzusi willises, et keegi ära ei varastaks, ja hunnik akusid ka veel. välisinfo liikus läbi kontrollpunktide, seal olid tõsised raadiojaamad mitmemeetriste antennidega! kontrollpunktid olid enne strateegilisi ristmikke kus erinevad kolonnid lõikusid ja enne veetakistuste ületamist, st et kohtades kus keegi pidi reguleerima liikumist vastavalt prioriteetidele. ja nendes kohtades tekkisid jälle ettearvamatud molutamised! krt, pealik vaatab kaarti et 4km pärast on meie lõunasöögi laagriplats, pada kindlasti ju tulel aga meid liikuma ei lasta ca1,5 tundi , ja helistada ka ei saa et millal tuleme, kokad toimetasid ju ideaalmaailma plaani järgi; aga vähemalt nad ei jäänud kunagi hiljaks, pigem kõrvetasid pudru põhja . kontrollpunktile lähenedes pidi kolonniülem nende staapi litsuma ja ette kandma et kes oled ja kust tuled, ja kas jäi ka mingit tehnikat teepeale rikke tõttu lõplikult vedelema ja kas ikka valve ka tehnika juures jne. noh frantzus ei litsunud kuskile, ja pealik ammugi mitte; ikka staabiülem võttis jalad kõhualt välja ja läks asja uurima ja ette kandma, ja parim moment oli see kui üks kolonn veel meie ees oli, ta sai ikka pikalt matkata! tagasitulles kandis frantzusile ette et veits pikem paus ja lisas veel mõnitavalt et võin endale võileibu teha! võid ei olnud jah frantzusil, aga oli eelmisel päeval ostetud leivakesi mis sineli sisse pööratud, kuumad nad jah enam ei olnud aga hambaall veel karjuma ka ei hakanud; ja paar kohalikku "ptsjolka" limonaadi oli ka varuks! hädapärast oleks võinud isegi viina demonstratiivselt lahti korkida aga pidasin seda liiga provokatiivseks tegevuseks . oleks võinud isegi grilli üles seada kui liha oleks olnud, aga peenemaid konserve ei tahtnud ka staabiülema silma all presenteerida. igatahes pealikule sobis eelmise päeva lepjoska koos limonaadiga hästi, ja ise ronisin ka demonstratiivselt staabiülema nina alla ljeposkat ja limonaadi nosima . selle perfomance eest sain muidugi pealiku epistlit hiljem kuulda kui liikvele läksime; et frantzus olevat ikka suht õhukesel jääl suhetes staabiülemaga, et saad ükskord ikka korraliku litaka kätte!!! krt, pealik nagu mingi selgeltnägija .

P.S. gloobust käepärast ei ole, aga puusalt tulistades on mingid märksõnad meeles trassi kohta; Termez-Kerki-Marõ, ja Marõst kaarutasime ikka ca paarsada versta piki noolsirget raudteega paralleelset asfaltteed veel lõuna suunas läbi Karakumi kõrbe, ja ainukesed elusolendid keda nägime olidki kaamelid, vabas looduses

väike vaherepliik staabiülema "soovitusest" võileibu teha, võtsin seda "torkamist" ikka päris isiklikult! teatavasti oli vist väga paljudes väeosades üks huvitav kirjutamata seadus vanakestele; nimelt 100 päeva enne demobiliseerimise käsu väljatulekut kaitseministri poolt( pm oli ju kuupäev teada aastatega väljakujunenud mustri järgi) ajasid kõik vanakesed ennast kiilaks ja hommikusöögil jagasid oma võiportsu duhhidele! ohvitseridele see teema millegipärast ei meeldinud, eriti poliit-kasvatajatele, juba eelnevalt ähvardasid kubuga kui pead paljaks aetakse, tahtsivad selle kombe välja juurida armeest. ega see neil ikka ei õnnestunud, pead aeti paljaks ja mina pole kuulnud et keegi kubusse oleks saadetud selle eest; ja ükski vanake nälga ka ei surnud hommikuse söömata võitüki pärast, ja vaevalt nüüd vanakese lahinguvõimekus langes selle võitüki pärast, pigem duhhide motivatsioon tõusis . frantzusil muidugi sellise "dieediga" probleeme ei olnud, selle 100 päeva jooksul sattusin ehk kolm-neli korda ametlikule hommikusöögile, reeglina pühapäeviti kui mune ka pakuti, ja meelsasti loovutasin oma võitüki duhhile, aga mitteametlikud hommiku-lõuna- ja õhtusöögid oli ikka rohke võiga, jätkus isegi pudru sisse sulatamiseks! ja häda duhhile kes juhuslikult sööklas jalgu jäi ja vägisi lauda istutati vanakestega koos rooga nautima , tavaliselt keegi köögi narjaadist, nemad pidid ju võitaldriku ka tühjaks sööma . aga duhhid seda vist pahaks ei pannud, igatahes kaebama nad ei läinud...

"mis käib see kulub". aga see ei kehtinud sõjatehnika kohta, pigem "mis liigub see laguneb"! ei pääsenud tehnilistest jamadest ka meie kolonn. transportautodega oli null probleemi, need on need autod mis eesotsas frantzusi willisega olid suht igapäevaselt liikvel väeosa elutegevuse tagamiseks, need toimisid nagu "antsu viiulid"! aga vot rivitehnikaga oli teine teema, need ju seisid pargis, parimal juhul 2-3 korda aastas löödi käima kui harjutati väliremonditöökoja üles seadmist, ja sedagi oma väeosa territooriumil, tehnika ikka päris uus spidomeetri järgi, läbisõit tuhandest kuni kolmetuhande kilomeetrini, aga seisnud ju krt teab kui kaua, kahjuks ei uurinud väljalaskeaastaid või ei mäleta enam, rivitehnika kõik ZIL-131 veermikul.

pealik valgustas frantzusi ka sellel teemal kuidas kolonnis liikudes tehniliste probleemidega tegeletakse. ja ega see ei olnudki lihtne, ka see asi käis vastavalt kirjutatud määrustele. kolonni taguotsas oli nn "sulgev lüli" ( otsetõlge vene keelest), st spetsbrigaad zampotehi ja autoteenistuse starlei juhtimisel; +meditsiiniteaduste kapten "tabletkas" kellel oli kogu sellest üritusest ikka täitsa pohhui; teine raadiojaam oli ka neil. koosseisus oli "tabletka-sanitarka-buhanka, heal lapsel mitu nime " , kütuseveok, vodovoz, madel KRAZ (tutikas, viimase malli kabiiniga), autotöökoda tööriistade ja varuosadega, ja siis veel evakuaator ZIL-131 baasil mis oli ikka väga huvitav multifunktsionaalne insenerikunsti "tippteos" oma kahe vintsi, tugijalgade, hüdraulilise konsooltõstuki ja muude viguritega mille ostarvele frantzus pihtagi ei saanud . aga see aparaat oli ilmselgelt alamõõduline meie tehnika jaoks bukseerimise mõttes, pigem kraavist väljatirimise jms jaoks mõeldud. aga reeglitest: kui miski auto ära minestas siis pidi zampotehh kohe raadioga ette kandma staabiülemale asjast, et mis prioriteediga auto minestas. seejärel hindas konsiilium probleemide olemust. asi selles et bukseerimine oli üldjuhul marsikolonnis keelatud, vähemalt õppuste ajal, päris sõjaolukorras olevat veits paindlikumad määrused ja ikka ka vajaduspõhised. õppuste moto oli et "lennukeid õhus ei remondita", et saaks teada ikka väeosade tegeliku lahinguvalmiduse . olid mingid normatiivid, et kui palju aega sa tohid tehniliste probleemide lahendamisega tegeleda kui kolonn on liikumises, ja kui selle ajaga ei jõua siis peab tehnilise abi karavan uuesti liikvele minema, katkine tehnika tuleb koos valvega maha jätta ja esimeses kontrollpunktis ette kanda mahajäetud tehnika täpne asukoht. ei mäleta täpselt palju oli lubatud aega kulutada tehnika lappimisele, võis olla poolt tundi või isegi tund, aga peale seda tuli tehnika maha jätta. ja seda kontrollisid vaatlejad, ja neid siiberdas ikka üksjagu trassil alates willistest ja lõpetades GAZ-66-ga; lisaks veel kopterid mis pidevalt tiirutasid peakohal. ja kui tuli tehnika maha jätta siis valvurile pidi andma ööpaeva suhhoi-pajoki ja täis plasku joodavat vedelikku, ja seda kaupa oli "tabletkas" varudega; ja valvuriks tuli jätta väeosa kõige mõttetum mees arvestades väeosa hetkelist sõjalise valmisoleku vajadust . ja teh-abi brigaad oli selle arvestusega maksimaalselt mehitatud ja mitte tehnilise taibu järgi vaid oma mõttetuse järgi, teadlik valik ohvitseride poolt. ja seda otsustas staabiülem isiklikult kes valvesse jääb. frantzusi õnneks willis ära ei minestanud, sel juhul oleks valik ju lihtne olnud, kõige mõttetum mees väeosas ; aga kui aus olla siis oleks vabatahtlikult valvama jäänud sest sahvris oli ikka ka ühtkomateist . mahajäetud tehnikaga pidi tegelema mingi spets evakuatsiooniväeosa, pole aimugi milline . tehnika lohistati kuskile turvalisse kohta, tõenäoliselt lähimasse sõjaväeosasse valve alla, ja et eks hiljem vaatab igaüks ise kuidas oma tehnika tagasi koju saab; kas rongiga või lohistades. pukseerimise kohta oli tegelikult ka mingi tolerants, oli lubatud vedada mingi arv kilomeetreid järgmisesse peatuskohta ( lõunapaus või ööbimine) , aga uuesti liikuma hakates pidi katkine tehnika omal jalal liikuma, edasine pukseerimine oli keelatud, ja kui omal jalal ei liikunud siis tuli maha jätta ja miskid miinuspunktid tulid väeosale. kolonni tehnilise-abi töökoda oli ka sisustatud-varustatud ainult esmaabikaubaga, vastavalt ettenähtud määrustele, mingeid tõsisema remondi komplekte ei olnud: kiilrihmad, süüteküünlad-jagajad-juhtmed ja muu elektristaff, bensufiltrid-pumbad, paar karbussi, piduri torud-voolikud-lõdvikud, mutreid-polte igasuguseid, rooliotsad, pirnid-tuled jne. sidurikettaid-kardaaniriste kohe mitte ei olnud, rääkimata plokikaane tihendist.

. ja seda veerevat tehnikat oli meie kolonnis ikka üksjagu. autonoomse liikuva välitöökoja tabel-relvastusse kuulus 30 ühikut ratastehnikat, see oli siis ikka koos saba ja sarvedega et iseseisvalt toimetada, kaasaarvatud telgid-köögid, leivaauto ja muu mudru. kes kirillitsat tönkab võib guugeldada парм-3м1 , seal kenasti väljatoodud mis selle töökoja koosseisu kuulus, isegi frantzusi willis ära mainitud . meie kolonn oli küll veits laiendatud, näiteks oli meil kaks välikööki kaasas, ekstra veeauto, jõuline KRAZ igaks juhuks, sanitarka, ohvitseride ühiselamu jne. parasjagu niipalju tehnikat et keegi sõduritest ei pidanud kuskil kastis tendi all loksuma, kõik said istekoha kabiinis. tabelite järgi oli koosseis vist 90 matsi, aga meil läks ikka veits üle saja, aga äkitselt plaanitigi mõttetuid mehi kaasa võtta . mingi ca 35 autot oli ehk kokku, ei mäleta enam kahjuks, aga suurusjärk on õige. ja ega see tehnika hullusti ei lagunenudki, raud oli ju suht uus, põhilised probleemid olidki sellega et tehnika ju seisnud, ja igasugused kummist detailid andsid otsad. ventilaatori-kompressori kiilrihmad lendasid minema, paar bensupumpa väsisid ära(aga see ju ZIL-i tüüpviga), jahutusvedeliku lõdvikud läksid lõhki jne, üks pidurivoolik sai otsa, välikatel korjas suure poldi omale rehvi jne; suurim tehniline jama oligi vast see et Frantzusi willisel põles pooltule pirn läbi ; kolonnis sõites pidid ju tol ajal lähituled põlema ka päevasel ajal, automaatsed päevatuled tulid alles sellel sajandil moodi . igatahes meie kolonn mõttetutest meestest lahti ei saanud, tehnika tehti kiirelt korda teeääres ja kihutati kolonnile järgi. eks natuke tehti ikka sohki ka, ei tea täpselt kas see oli lubatud või oli nn "hallil alal" aga üks auto oli küll viimane 150km kolmnurgaga KRAZ-i küüdis lõplikku peatuspaikka, oli juba täitsa pime ja noolsirge asfalttee sihtkohani. strateegiliselt tähtsa varustusega auto ka, ei mäletagi mis täpsemalt seal kongis oli aga pealik käskis lohistama hakata, et muidu oleme homme kuses äkitselt . sel hetkel frantzus enam kolonni juhtoinas ei olnud, loksusime pealikuga hoopis kolonni sabas ja see oli hoopis teine maailm, isegi frantzus sai oma oskustega hiilata( nn plusspunkte teenida mis loetud tundidega nulliti ja hoopis räigesse miinusesse kukkusin )! ega sel lohistataval autol suurt häda olnudki, ventika rihm lendas nii õnnetult maha et peksis jahutusradika sodiks. iseenesest see radikavahetus oleks ka jõukohane olnud, aga esmaabi brigaadi laos radikat ei olnud, kolonnis oli aga selle peatamine ja kõik muu logistika oleks ikka mitu tundi läinud, oli ikka päris öö ka käes juba, kottpime, ca kell 10PM.

ja ega seda mahajäetud tehnikat eriti ei vedelenudki tee ääres, äkitselt mingi 20 ühikut kogu kahepäevase tripi peale, muidugi ei tea palju enne meid oli evakueeritud, nimelt evakueerimisega olid ka omad prioriteedid, torudega tehnika ikka esmajärjekorras. Termesi garnisoni tehnikaga oli küll pilt suht nutune, aga pole miskit imestada sest see tehnika oli ikka puhta kiviaegne, pärit 50-60 aastatest. vedelevad teeääres BTR-70 ja BTR-60; ZIL-157 kahuriga sabas või isegi ilma kahurita, jne. roomiktehnikat teeääres ei olnud aga see minestas tõenäoliselt kohapeal! tehnikaks oli ju T-55, BMP-1, siis veel tundmatud bensiinimootoriga tanketid arvatavasti 40-e aastate lõpust jne. Termezis oli ka aegajalt BTR-80 liikvel üksikuid aga need olid seotud afgaani teemaga, õppustel neid näha ei olnud. eks see kesk-aasia relvastuse moderniseerimine oligi viimases järjekorras, prioriteedid olid ikka lääne suunas. selles suhtes oli meie väeosa ikka väga eesrindlik, polnud isegi ühtegi GAZ-66-e ega URAL-375, nn bensuõgijat. ainult ZIL-131 ja KAMAZ-d erinevates variantides, kolmesillaveolistest kuni poolhaagisteni välja, kõik vahepealsed modifikatsioonid kaasa arvatud, isegi üks kallur oli .

парм-3м1 , seal kenasti väljatoodud mis selle töökoja koosseisu kuulus, isegi frantzusi willis ära mainitud

http://parm.mybb.ru/viewtopic.php?id=42

väga informatiivne pilt, suured tänud! niipalju veel lisaks et tegelikkus oli veits teine abitehnika poolest, kõige suurem kahju frantzusile et mootorratast ei olnud, no sellega oleks ikka nalja saanud! tegelikult oli olemas, autolaos tehase pakendis, aga kasutusse polnud võetud . kaheteljelisi haakeid ka ei olnud, nende asemel olid pika kasti ja magamiskabiiniga Kamaz-53212, paar-kolm poolhaagis-Kamaz-i, optimeeritud oli vastavalt võimalustele-vajadustele kogu see transpordi pool, aga töökoja tehnika oli täpselt see mis pildil. lisaks veel suur tankimootoriga järelveetav generaator. põhimõtteliset oleks see tehnika pidanud ju seisma platsil, varustus kastis et kohe minna kui vaja. tegelikult seisis varustus poolhaagistel, ilma vedukita. vedukid tegid kenasti igapäevatööd teiste haagistega, kaarutasid afgaani ja Taskendi vahet, ja kui vaja siis haagiti lahingvarustus sappa. vedukeid oli meil mingi 10 kindlasti, ja paar-kolm olid hetkel ikka väeosas olemas. ja neid nn "krokodille" (maastiku Kamaz) oligi meil ainult kaks, igapäevaselt hoz-zvoodi käsutuses mitte seismas kolaga. ja õppustele läks ka ainult üks, toitlustusbrigaadiga, noad-kahvlid koormas . aga otsene remonditehnika oli jah nagu tabel ette nägi, igal putkal oli oma spetsiifiline funktsioon. igapäevaselt olid seisvas olekus ainult töökojad, muu tehnika oli kasutusel, isegi generaator sest pidevalt oli probleem elektriga, meie söökla katlamajandus oli ju kõik elekriga, ja see sai pidevalt kõrbes otsa, genekas seisiski statsionaarselt söökla kõrval et kohe vool võtta oleks, tavaliselt kord-kaks nädalas tuli käima lüüa et rahvas nälga ei jääks, Termezi linnavalitsus ju tõmbas rubilniku välja kui neil endal väheks jäi, õnneks helistati peaaegu alati ette ka, aga polnud ime kui mingi söömaaeg hilines tund-kaks just voolu pärast.

aga jätkan sealt kus pooleli jäi...

krt, pealik vaatab kaarti et 4km pärast on meie lõunasöögi laagriplats, pada kindlasti ju tulel aga meid liikuma ei lasta ca1,5 tundi , ja helistada ka ei saa et millal tuleme, kokad toimetasid ju ideaalmaailma plaani järgi; aga vähemalt nad ei jäänud kunagi hiljaks, pigem kõrvetasid pudru põhja .

molutame siis, vähemalt sai rahvas vee välja lasta jne. eks nälg hakkas ka vaikselt häirima alamrahvast, frantzus oma ekipaaziga oli selles suhtes ikka "või" sees . päike oli ka tugevas langemise faasis juba, aga ristmikule meid ei lasta, põhjapoolt vooris ikka korralikku torudega tehnikat. autod olid ka kaks korda suuremad kui meie omad ja suured torud kahel ratasteljel sabas, mingi kahurvägi äkki? aegajalt lõi kirbet toidulõhna ka ninna, arvatavasti meie köögist . lõpuks lubati liikuma hakata, ja peale küla oligi meie lõunalaagerplats. pealik käskis frantzusil ikka kohe köögini välja sõita, põhimõtteliselt oli willise stange vastu söögilauda kui seisma jäin! noh ega pealik nälgas ka ei olnud, ta sunnik pistis ju kogu frantzusi leivatagavara pintslisse! õnneks õppuste "spetzpajok" oli tema haardeulatusest väljas!! selline halb harjumus tal oli jah; kui tundis autosse istudes autos värske leiva lõhna siis kohe pistis käe tagumise istme taha sest teadis täpselt kus frantzusi leivakesed peidus on sineli vahel . ja oleks siis kunagi frantzusile pakkunud, loa küsimisest rääkimata! aga sõdurile ei olnud ette nähtud roolitaga sõiduajal nosida, isegi suitsu ei tohtinud teha, ja panama-läkiläki pidi ka peas olema autos; aga ise viskas autosse tulles oma furascka esimese asjana willise esiistmele, ega frantzusil polnudki kohta kuhu oma peavari ohutult hoiustada. pealik istus teatavasti ju ainult tagumisel istmel, ja mis viga siis frantzusi sahvris sobrada...krt küll. alati kui poistele leivakesi linnast tõin pidin oma raha eest paar-kolm ülemäärast võtma teades pealiku kombeid , aga vahest pakkus isegi mulle mu oma leivakest kui kuskil seisime ja miskit ootasime; ja tema samal ajal minu sahvris majandas ( aga eks ma majandasin tema sahvris ka ) .


hoz-zvoodi prappor-intendant-köögikorraldaja oli järjekordselt tasemel, ja tasemel oli ta alati kui kaine oli, hohhollide omapära vist . pikk laud, pikad pingid, laud linaga kaetud välisööklas, nagu pidu oleks tulnud . kas on keegi näinud et vene armees sõdurisööklas on laud linaga kaetud . laud oli muidugi ainult ohvitseridele mõeldud, ja lina all olid peidus mollid-tööriistad . sõduritega oli nagu sõjaajal kombeks, omast mollist oma riistaga, st et katelokist isikliku lusikaga. pealik hoolitsevalt ikka küsis et kas frantzusil ikka katelok kaasas, tööriistade kohta ei küsinud sest teadis ise et alumiiniumist asju frantzus ju willises ei hoia . frantzus ju ekstra õppuste jaoks miskit kaasa ei võtnud, aga kaks katelokki oli olemas, mingil ajal kuskilt kaptjorkast lihtsalt pihta pandud. ühes katelokis olid poldid-mutrid jms zip willise jaoks, aga teine oli täitsa sihtotsarbeliseks kasutamiseks, tuli ju vahest nädalavahetusel toiduga majandada piknikul, mahla vms serveerimiseks viina võtmise juures jne. pakkusin teist katelokki isegi pealikule kui vajadust on, et kallan poldid-mutrid välja ja desinfitseerin ära ka piirituse baasil vedelikuga; saatis mind pikalt, arvas et frantzus ei pea oma pealiku eest hoolitsema, selleks on hohhollist prappor hetkel! solvusin veits, ja panin kõvakettale kirja! vähemalt oli pealikul niipalju viisakust et ootas teised ohvitserid ka ära enne kui laua taha istus, ja prappor jooksis ümber laua valge põll ees nagu ülemteener välismaa filmis! samal ajal seisid sõdurid oma katelokkidega supiköögi järjekorras, ei mingit lauda ega pinki, igaüks vaatas ise kuhu tagumiku maandas, polnud ju sealkandis ei kände ega kive kuhu oleks mugav maanduda söömiseks! ei kiirustanud frantzus ka kuskile, nälg ei näpistanud, istusin hoopis willises ja jälgisin mängu, ca 3m kauguselt ohvitseride lauast. kui ohvitserid oma vuntse hakkasid lõpuks lakkuma peale sööki oli sõdurite järts alles poole peale jõudnud . jalutab siis pealik ka frantzusi juurde et suitsu "laenata" , ja tunneb huvi et miks frantzus söömas ei ole, et varsti hakkame ju liikuma! näitasin siis supiköögi järjekorra poole; ja mainisin et frantzus pole kunagi sööklasse hiljaks jäänud . veits mõtles, ja siis lõi käega et eks ise tead, aga tema minu taga ootama ei hakka kuni söönuks saan, kui minek siis minek. frantzus ikka vanake juba, ja sellised ähvardused on ainult nõrganärvilistele kes alles teist nädalat armees on, ja mul olid omad plaanid! koukisin siis oma sahvrist roostevaba kausi välja ja samast materjalist lusika ja võtsin suuna supiköögi poole! aga lähenesin supiköögile vastassuunast! kokk tegi ainult kaks rutiinist erinevat liigutust; rabas kulbiga sügavamalt ja kallutas selle teisele poole tühjaks, ja ei mingit rahulolematut pominat üldjärjekorras . leiba jagati abikoka poolt, üks must ja üks valge viil per face, aga frantzusile isegi ei pakutud leiba; vaid soovitati oma käega võtta ja keegi ei pannud pahaks . ja söögi manustamiseks maandusin ikka ohvitseride laua taha, see oli juba ära koristatud! krt, mingi 15m eemal pidasid ohvitserid püstijalu oma operatiivkoosolekut, ja ega mulle sellest boonuseid ei tulnud. õnneks oli peakokk ka jalad lõpuks alla ajanud, kah vanake, täna tal vaba päev ja tuli ka mulle seltsiks kompotti jooma ohvitseride laua taha, rohkem julgeid ei olnud.... aga noh-jah, silm pandi ikka peale sellisele laiamisele... ja isegi prappor ei plõksinud, sest teadis ju väga hästi kelle süü pärast frantzus on praegusesse olukorda üleüldse sattunud...

no miks siis supiköögis pahaks ei pandud et frantzus vahele trügis? noh esiteks sellepärast et neile ei olnud ette nähtud oma arvamust avaldada kuuldavalt frantzusi tegemiste kohta; ja teiseks nad teadsid et kui juba frantzus kohal on siis mingi "tivoli" on ikka tulemas,( krt teab kes neid kuulujutte tootis ) , ja seda nad ju ootasid põnevusega , ja nad ei pidanud pettuma...

Aitäh põneva lugemise eest- pausid pinge tõstmiseks kannavad

mina tahtlikult pinget ei tõsta; sest pinge tekitab välku ja välk tabab ikka kõrgemat kohta, ja meie väeosas oli frantzus piksevardaks oma pikkuse järgi, aegajalt ikka tuli maandada kõrgemalt tulevat välku, tavaliselt selgest taevast .

lõuna peetud, moll pestud ja sahvrisse peidetud, liikus mingi jutt et poole tunni pärast jälle liikvele, saabki perekuri teha ja veits leiba luusse lasta! potsatas siis frantzus lohakalt tagumiku willise kõrvalistmele et jalgu kõlgutades suitsu teha ja sellele järgnes koheselt frantzusi metsik röögatus! frantzus visati vibuna püsti tagasi, pööras ennast ümber ja sellele järgnes sama vali eestikeelne vandumine!!! astub siis pealik ka pikema sammu ja mureliku näoga ligi, sest ega nalja polnud, sealkandis liikus ikka skorpione ka ja mingitest ohtlikest ämblikutest oli ka ametlikult juttu, nimeks "falang"? ämblikku polnud oma silmaga näinud aga skorpione olin küll tikutoosi sisse pannud, ja paar päeva hiljem nägin Karakumis käsivarre jämedust ja meetri pikkust krokodilligi( keda kohalikud "varaaniks" kutsusid ). pealik siis frantzusi selja taga küsib et mis kisa on; frantzus ei vastanud midagi, vaid pööras vaikides ümber, pealiku prillid näpuvahel . pealiku murelik nägu oli hetkega kadunud, see asendus sellisega mida ei oskaks isegi Ilf ja Petrov kirjeldada . detsibellid tõmmati vähemalt 136 peale, no ikka helikiiruse ületamise piirile kui pealik hakkas frantzusi iseloomustama verbaalselt! no kogu meie õppuste punt kuulis seda ülevõimendusega; naabruses oleva küla elanikud avasid kõik aknad et lööklaine puruks ei lööks, vist? veits aega pröökas, frantzusile tuttavad omadussõnad said otsa ja jäi hetkeks vait, lootsin juba et ongi selleks korraks kõik aga tõmbas hoopis hinge ja jätkas frantzusile tundmatute omadussõnadega, arvatavasti oli proua talle mingi uuema vene sõimusõnade leksikoni kinkinud majoriks saamise puhul . kogu selle epistli ajal püüab frantzus näppudega prillisanga õgvendada algasendisse mis ka õnnestus, klaasid-raamid olid ok aga üks sang ja frantzusi tagumik oli veits kannatada saanud sest prillisangad oli reha asendis istmele visatud. prillisang oli titaanist, õnneks päris noodivõtmeks ei olnud väändunud, sain ikka täitsa algasendisse painutatud selle epistli lõpuks . väsis siis lõpuks ära, ja võttis prillid oma kätte, uuris siit-sealt, proovis ette ja ütles frantzusil ikka näkkas sitaks et prillid terveks jäid, aga frantzusi tagumiku koha ei tundnud huvigi , täpselt puusaliigese kondi pihta sain ju . ja siis vaikselt küsib et kas frantzus ikka teab palju need prillid maksavad? no ikka täitsa vale küsimus, ega frantzus mingi prillipoe optik ole, aga vot nende prillide hanke-skeemide juures olin ju küll osaline , ikka täitsa vale küsimus valele mehele valel ajal . ütlesin siis vaikselt et salakõrv ei kuuleks et hinda ma täpselt ei tea, aga osa prillide hinnast koosnes Kamaz-i mootori tutikast kõrgsurve pumbast( mille turuhind oli kohalikul tsiviilturul ca 300 rutsi) ja muust mudrust mis mis meie väeosa varuosade laost tuli ja mille väljasmugeldamisega frantzus pidi tegelema et see kohaliku bläkmarketi turubossi Goga kätte jõuaks, ja nood prillid toimetas ka frantzus isiklikult pealikule kui kohale jõudsid krt teab kust kohast . pealik vastas selle peale väga vaikselt et "lõuad pidada" ja see järel kõvema häälega et masin liikumiseks valmis seada, et kell on juba viis; kohe läheb pimedaks ja meil on veel 5-6 tundi sõita ööbimiskohta; ja pool teed sellest on juba pinnasteed mitte asfaldil driftimist! frantzus täitis oma töökohuseid väga hästi piksevardana ; tervel õppuste pundi ülem-ja alamsõdalastel oli väsimus nagu peoga pühitud, kõikide silmades oli oli näha optimismi et millal jälle liikuma saaks! ülemsõdalased muidigi õnnelikud et frantzus pealiku "välgu ja paugu" ära maandas, ja alamsõdalased rahul et frantzus ikka "tivoli" korraldas ! kuna alamsõdalased olid ikka päris noorest generatsioonist siis frantzusi autoriteet tõusis mitu levelit nende silmis! on ikka auasi kui alamsõdalasele väeosa pealik isiklikult epistlit annab; ja seda oma silmaga on-lines näha-kuulda; vähemalt on mida laste-lasele rääkida; üldjuhul delegeeris pealik need epistlid alamatele ülemsõdalastele, aga frantzusiga tegeles isiklikult .

P.S. vot see siis pinge tõstmisest ja selle maandamisest omadest kogemustest, ei midagi olnud ette planeeritud. ja kannikas andis ennast ikka mitu päeva kergelt tunda..., ja mida kuradit pealik oma prillid üldse frantzusi masinaruumi asetas, tema koht oli ju tagaistmel...

vahepala prillisaaga jätkuks...

kui uuesti liikuma hakkasime siis pealik autos justkui ei vabandanud frantzusi ees aga mainis semulikult " et ära pane pahaks et veits häält tõstsin " , et temal on oma isiklik teema nende prillidega, ja valgustas siis veits frantzusi. kui ta sõjakooli läks siis polnud Rjazani autokool tema esimene valik, esimeseks valikuks oli hoopis teine kool samas linnas; aimate vast isegi mis kool. kuni arstliku komisjonini ta ei teadnud et tal silmanägemisega mingi probleem on, aga seal selgus et miski pisike probleem ikka on ja prakeeriti välja kuna järjekord selle kooli uksetaga oli väga pikk ja soovitati sama linna autokooli minna! ja selle kooli ta lõpetas ka otlitchnikuna ja ilma prillideta. ja esimesed prillid tegi ka alles siis kui Saksamaalt tagasi tuli ja arstlikus komisjonis jälle käis, ja need prillid olid ka soovituslikud mitte kohustuslikud. ega ta prille pidevalt kandnudki, üldjuhul ainult teenistuses olles koosolekutel ja razvoodidel, kui niisama väeosas hulkus siis olid prillid taskus, või willises .

kogu see prilliteema olekski frantzusil unustuste hõlma vajunud kui poleks nn "õnnelikku" juhust olnud! olen vist maininud et ca kuuaega tagasi autojuhi tervisetõendi hankimisel arvas perearst et frantzus on pime ja lajatas tervisetõendisse märke et prillid roolitaga kohustuslikud! seadsin siis sammud prillipoodi, uuriti-puuriti aparaatide all frantzusi silmanägemist, arvati et päris pime ikka ei ole ja otsest vajadust prillidele ka pole, aga kuna tervisetõendis oli juba kirjas et ikka vaja siis pidin ju mingid okulaarid ära tellima. vajalikud mõõtmised tehtud, pilt läks jah veits selgemaks aparaadi taga, ja siis leti äärde kaupa tegema! kõigepealt valisin raamid välja, ikka klassikalised jämeda raamiga professori omad, tütar oli kaasas ja arvas et nendega näen targem välja! ja siis müüja hakkab prilliklaasidest rääkima-soovitama; et kuna ametilt autojuht siis tema soovitaks ikka isetumenevaid klaase jne. ja vot siis tuli frantzusile meelde mis tunne on kui prillisang on tagumikus, sest pealiku prillid olid nimelt isetumenevate klaasidega! nende klaaside hinda ma ei küsinudki, loobusin kohe, aga küsisin et ega teil titaanist prilliraame pakkumisel ole ! ja oligi täitsa olemas, hinnaklass muidugi teine kui klassikalised sarvraamidega prohvessori omad aga võtsin ära sest teadsin nende tugevusklassi, ja maru kerged ka takkapihta!

mäletan kui pealik oma prillidele hanke välja kuulutas, selgitas isegi frantzusile et need klaasid on mingi välismaa "kinematic" tehnoloogia mis vastavalt valgusele oma tooni muudavad jne. no ei uskunud frantzus seda juttu, see ju täitsa ennekuulmatu asi et klaas tooni muudab, ja see toimus ca 34 aastat tagasi! see prilli hange kestis ca pool aastat enne kui kohale jõudsid, ja ma ei tea siiani kas need valmistati kuskil välismaal või kuskil Moskvas peenemas töökojas välismaa materjalidest, igatahes lihtsurelikule olid sellised prillid ulmeteema! igatahes kui prillid kohale jõudsid siis oli pealik maru uhke, ja tõesti need klaasid muutsid tooni! päeval tumedad nagu päikeseprillid, aga õhtupimedas olid pealiku silmamunad nähtaval läbi klaasi!

OT lõpp