Käis siit juba natuke aega tagasi see link läbi - Censor.neti intervjuu dessantvägede polkovnik Potehhiniga.
http://censor.net.ua/resonance/312156/p ... sev_vyshlo
„Minu kutsumus on teenistus dessantvägedes. Ma ei kujutanud endale ette teistsugust karjääri kui armees. Kogu minu pere - vanaisad, isa, onud olid sõjaväelased. Tegelesin professionaalsel tasemel langevarjuspordiga. Alates 2008. aastast osalesin igal aastal rahvusvahelisel õppusel Sea Breeze.
5.märtsil tõsteti meid häire korras üles ja sellest ajast alates täitsin ma lahinguülesandeid. Mind suunati ATO tsooni ohvitserina staapidevaheliseks koostööks. Minu teine komandeering ATO tsooni algas 20. juulil – mind komandeeriti D-sektori staapi. Sel ajal asusid sektoris 79. Aeromobiilse brigaadi üksused. 21 päeva pidasid nad vastu täiesti sisse piiratutena, koos teiste meie väeosadega. Ma täitsin koordineerimis-, varustus- ja sidealaseid ülesandeid. 7. augustil väljusid 79. brigaadi väeosad piiramisrõngast ja lahkusid sektorist, 95. brigaad kattis taandumist. Umbes 10. või 11. augustil sain ma korralduse viia välja haavatud Marinovkast ja Stepanovkast. Enne mind sõitis sinna samasuguse ülesandega alampolkovnik 8. armee korpuse staabist. Tema Kraz sai tankimürsust otsetabamuse – juhti leida ei suudetudki, kabiin lendas tükkideks, veoki kastis asunud ohvitserid said haavata. Sõitsime meie – õnnestus jõuda Marinovkani, kus pidid olema meie omad, küla keskel nägime äkki DNR-i lippudega blokkposti, täis vastase sõdureid. Keerasime järsult ringi, kihutasime minema, meid tulistati, kuid koos saabuva pimedusega pugesime küla ääres peitu. Nägime, kuidas kogu öö tampisid vene najomnikute Gradid ja haubitsad meie vägede ja ka Savur-mogõla pihta. Hommikul sõitsime Stepanovkasse, aitasin 30. meh.brigaadi kolonni kokku seada. Kui kolonn veel minekuks valmistus, pöördusin vanema ohvitseri poole ja ütlesin, et Stepanovkat tulistatakse kogu aeg ning kui kolonn koguneb nii aeglaselt ja kujutab endast sellist suurt sihtmärki, siis saab see üsna varsti tabamuse, me oleme ju VF piiri ääres. Panin ette alustada viivitamatult liikumist nende gruppidega, mis on juba valmis. Kuid komandör minu märkusele ei reageerinud ja jätkas kolonni koostamist. Peagi sooritasidki vene suurtükid VF territooriumilt massilise tulelöögi Stepanovkale ning meie kolonn, mis ikkagi ei jõudnud koguneda, kandis väga tõsiseid kaotuseid.
17. augustil jättis 95. brigaad samuti D-sektori maha. Täitsin erinevaid ülesandeid seoses sektori juhtimisega. 18. augustil kutsus mu enda juurde D-sektori juht kindralleitnant Litvin: „Savur-mogõlal on raske olukord. Sinna jäi ainult kümme vabatahtlikku. Neid on vaja aidata, sest muidu nad vastu ei pea. Nad löövad juba nädal aega tulelöökide all rünnakuid tagasi. Kopterit sinna saata ei saa – tulistatakse alla. Meie väeosad on praegu kaugel – Amvrosijevkas, tee Savur-mogõlale on vaenlase kontrolli all, sinna on vaja leida ohutu pääs. Teie käsutusse tuleb dessantväelaste grupp 50 võitlejaga 25. õhudessantbrigaadi koosseisust. Teejuhid annab 3. spetsnazi polk. Vastasel on selles rajoonis ülekaal, aga teisi reserve mul pole. Saate tanki ja kaks BMP-d. Samuti on seal piirkonnas sideprobleemid. Kui armee raadiojaam läheb rivist välja, siis on teile siin igaks juhuks veel üks mobiiltelefon. Siia on salvestatud minu number. Selles rajoonis on meie Gradide patarei – kui teid rünnatakse, püüdke saada ühendust, üritame tulega katta. Lahinguülesanne Kindralstaabi ülemalt – kindlustuda Savur-mogõlal ja vastu pidada kuni toetuse saabumiseni.
Kõik oli kristallselge. Ma töötasin tihti selles rajoonis, teadsin suurepäraselt, mis toimub Savur-mogõlal. Najomnikute salgad kontrollisid vene vägede toetusel kõiki ligipääse Savur-mogõlale. Meie üksused olid väikesearvulised ja kurnatud pidevatest lahingutest ja tulelöökidest. Eelmisel päeval sõitsin meie tehnika evakueerimiseks – ühe autojuhiga, ilma eskordita ja minu sõiduk sattus tule alla. Olles olnud Stepanovkas ja Marinovkas, teadsin, et piirkond on täielikult DNR-laste salkade kontrolli all, toeks võimas vene suurtükkide tuli. Ümbrust valitsev Savur-mogõla pidi saama nende lähimaks sihtmärgiks. Me teadsime, et kõrgendik on pideva suurtükitule all, kuid selle graniidist tipul peaaegu et polegi vastupidavaid varjeid. Sinna tõus oli kolossaalne risk.
Kõigepealt kohtusin ma 3. polgu komandöri Pikuliniga ja siirdusime mulle kaasa antud 30. meh.brigaadi soomustehnika juurde. See oli viimane blokkpost Amvrosijevkas, laiali pillutatuna olid siin pataljoni Prikarpatje võitlejad. Tanki ja ühe BMP meeskonnad keeldusid lahinguülesannet täitmast, öeldes: „Me pole enesetapjad, meie sinna ei lähe“. Kuid üks suurepärane seersant, BMP komandör, ütles: „Mina ei karda, mina teenisin samuti kunagi 3. polgus, meie täidame ülesande“. Tänasin teda mehisuse eest. Praegu kahetsen, et ajapuuduse tõttu ei võtnud selle tõelise sõduri kontakte: loodan, et ta võtab ühendust. Seejärel läksin dessantväelaste rühma. Kui nad said teada, et tank meiega ei tule, ei tahtnud nad ilma toetuseta sõita. Rivistasin 50 võitlejat kahte viirgu ja pöördusin nende poole kõnega: “Sõita Savur-mogõlale või mitte – see on igaühe au ja südametunnistuse asi. Jah, ma ei hakka varjama, te ju teate isegi – sinnasõit on tõenäoliselt üheotsapilet. Me võime mitte tagasi pöörduda. Ma ei saa teile teha etteheiteid selle kohta, et te ei taha surma minna. Kuid me oleme sõjaväelased ning surra oma kodumaa eest on meie kohus. Ja seal, Savur-mogõlal, ootavad meie seltsimehed, neid on kõigest kümme võitlejat. Ja mitte keegi peale meie neid ei päästa. Ma ise juhin teid, mitte ei saada sinna. Vabatahtlikud – kolm sammu ette“. Kui ma rääkisin, oli väga pinev vaikus. Kartsin väga, et mitte ette ei astu.
Aga kohe rivist astus välja nooremseersant Aleksandr Slavin. Olen ääretult tänulik sellele sõdurile tema kindlameelse teo eest. Me seisime edasi. Ja minuti pärast eraldus rivist grupp sapööre vanemseersant Sergei Stegari juhtimisel – nendega olid nooremseersant Vassili Kandela, reamehed Ruslan Zablotski, Deniss Mištšenko, Deniss Perevoznik. Seejärel astus ette 45-aastane vanemseersant Samoilov, öeldes: „Ma ei andesta endale, kui noored hukkuvad, sel ajal kui mina olen tagalas“.
Kandsin ette, et mul on lahinguülesande täitmiseks seitse vabatahtlikku. Pärast seda saadeti minu grupi tugevduseks 19 võitlejat mingist vabatahtlike väeosast, vanemaks oli neil alampolkovnik Harkivist, hüüdnimega Sokol (Pistrik). Mulle meenus, et ta õpetas mingi kõrgkooli õppetoolis (Censor.neti andmetel olid need võitlejad üksikust luureroodust, koostatud vabatahtlikest, kelle hulgas oli palju väga tuntud Maidani aktiviste. Rood ei olnud veel organiseeritud, paberid ei olnud vormistatud, seetõttu seda vabatahtlikke gruppi ei olnud teenistusse arvatud. Senimaani ei oma need võitlejad märget ülesande täitmisest Savur-mogõlal, neil pole mingeid autasusid. Paljusid neist ei ole vormistatud ATO osavõtjateks. Neid paisati võitlusse, kuna teati, et nad ei keeldu isegi kõige ohtlikematest ülesannetest. Pärast lahingut lülitati üksik luurerood 42. territoriaalkaitse pataljoni koosseisu).
Siis ühinesid meiega veel kuskilt kümme suurtükiväelast – ma ei tea, millisest väeosast nad olid. Spetsnazi 3. polgu võitlejad nägid, kui vähe meid on ja aitasid – asusid ühel BTR-il meie teejuhtideks. Väga tublisti abistasid meid Prikarpatje võitlejad – nad andsid meile kõik, mis neil oli – laskemoona, granaadiheitjad RPG-26, vett, kuivpajukit.
Meie kolonn kolmel veoautol, kahel BTR-il ja ühel BMP-l suundus Savur-mogõlale. Me ei sõitnud mööda peateid – läksime mööda metsasihte ja põlde. Petrovskoje külas Savur-mogõla jalamil kohtasime väikest üksust 51. meh.brigaadist, sõitsime edasi tippu. Seal kohtusime umbes kümne inimesega, polkovnik Igor Gorditšuki juhtimise all – kutsungiga Sumrak (Hämarik). Nendega olid ka vabatahtlikud krimmitatarlased rühmast Krõm. Gorditšuk imestas: „See ongi kogu tugevdus?“ . Ta jäi koos meiega üles, kuid saatis Petrovskojesse jõudu koguma Krõmi võitlejad. Masinad lasime minema – seal mäetipus oleks need olnud kergeks märklauaks. Gorditšuk käitus enesekindlalt, jutustas, et ilma käsuta ei kavatse keegi taanduda. Ta tegi mulle ülesandeks kaitsta mäejalamit. Peagi taipasime, kuivõrd keeruline on kaitsta Savur-mogõlat. Igal poole tunni tagant saime tulelöögi erinevatest relvadest.
Varjumisvõimalusi oli mäel väga vähe. Kõige ebameeldivamaks osutus, et armee side läks mäel rivist välja ja ma ei saanud juhtkonnale ette kanda oma pärale jõudmisest. Mobiiltelefoniga helistada ei õnnestunud – seal kas segati perioodiliselt sidet või olenes see ilmastikutingimustest. Ja olimegi mäetipul, kuid ma ei saa kuhugi helistada. Lõppes tulelöök, istun kaevikus ja äkki – mulle on telefonikõne! Abikaasa helistas! Kuidas see tal küll õnnestus – uskumatu! Ja räägib ta mulle: „Petja, meil läks boiler katki, uputab korterit, mida teha?“ Mina talle: „Tanja , kallike, vabanda, helista kiiresti Kõrgemasse ülemjuhatusse, et me täitsime käsu, kiiremini, muidu ühendus katkeb!“ ja ühendus katkeski. Ning mu suurepärane abikaasa viskas uputuse ajal kõik nurka ja leidis üles mu sõbrad-ohvitserid, helistas Kindralstaapi – andis informatsiooni edasi ning Kindralstaap sai teada, et Sumrakile saabus abi.
Leidsime suure vaevaga ühe mälestusmärgi lõhutud aluse, koos dessantväelastega varjusime sinna. Võitlejad tegid luuret mäejalamil – seal, kus najomnikute rühmad ründasid eelmistel päevadel. Sinna oli visatud suurel hulgal relvi, laskemoona, varustust. Leidsime granaadiheitjaid, terved tsingid padruneid, magamiskotte. Oli näha, et vastasel olid suured kaotused – igalt poolt mäe lähistel ja varjetes leidsime palgaliste sümboolikaga käesidemete jäänuseid ja verd. Meie vastu võitlesid kasakate ja osseetide rühmad, hea ettevalmistusega tankimeeskondade ja vene suurtükkide toel.
19. augustil umbes kell 14:00 algas massiivne tulelöök meie positsioonide pihta – oli selge, et peale sellist tulelaviini võtavad vaenlased ette rünnaku. Järsku kuulsin raadiost Sumraki häält: „Tähelepanu! Tankide ja jalaväe rünnak!“ Meie positsioonid olid tiheda käsirelvade tulega kaetud, tankid andsid otsesihtimisega tuld kõikide varjete pihta. Minu neljast inimesest koosnev väike rühm võttis sisse positsiooni tipust pisut madalamal. Lahing algas. Aga oli näha, et meie rühma liikumine ja varjendid olid vastase poolt avastatud ning manööverdada polnud meil tule all kuhugi – kaevuda Savur-mogõlal ei saa, seal on ainult kivi. Üks tankidest avas sihikulise tule meie varje pihta. Ja oligi otsetabamus - ma tundsin hirmsat lööki. Minu ees oli positsioonil seersant Kandela – vapper noormees. Ta paiskus minu peale, kattis ta mind ja päästis minu elu. Kohe teine mürsk. Kolmas. Kõik me saime väga tõsiselt haavata. Raskeimas seisus kõigist oli Kandela – otse minu juures jooksis ta verest tühjaks. Ma ei saanud liigutada, Kandela samuti mitte, meid katsid rusud, tema lamas minu peal, vaatas mulle silma, kuid midagi öelda ei suutnud, suust jooksis verd, ma ei suutnud ei talle ega endale abi osutada. Ma sain raske põrutuse, põletuse, raske õlahaava, roidemurrud, palju killuhaavu. Päästis mind saksa armee kevlarkiiver, mille enne seda komandeeringut mulle sugulane ostis. See võttis enda peale rusutükid, mõned killud läksid rikošetti, üks tabas otse kiivri külgosa ning ei löönud sellest läbi. Ma jõudsin olukorda hinnata – käis äge lahing, suured jalaväejõud murdsid tankide toetusel teed tipu poole, meie positsioon asus tugeva tule all.
On vaja päästa Kandela, muidu jookseb ta verest tühjaks, ja on vaja ise pääseda – ilma sidumata me hukkume mõlemad. Raadio oli lõhutud ja teadet edastada meie omadele ma enam ei saanud. Ülejäänud kaks võitlejat olid samuti haavatud, eriti raskelt sai pihta seersant Slavin. Killud purustasid tal käelabad, hambad, nina. Verd purskas temast ja ta ei saanud mitte millegagi meid aidata. Ja siiski Aleksandr Slavin mingil uskumatul kombel rabeles kuhjatise alt välja ja roomas mäetippu ainult küünarnukkidel! See oli uskumatu. Seersant roomas, olles vaenlase vaateväljas, järgi vererada. Tal oli vaja läbida mõnisada meetrit – šansse oli vähe. Lahing jätkus ja pärast järjekordset plahvatust meie kõrval kaotasin ma teadvuse. Kogu elu lendas silme eest… Ma toibusin selle peale, et kuulsin: „Beker“, „Beker“, pea vastu!“. „Beker“ – see oli minu kutsung. Slavin päästis meid kõiki, ikkagi roomates välja mäetipuni ja kutsus abi. Lahing kõmises endiselt igal pool, kuid meid hätta ei jäetud. Nägin, kuidas meie purustatud blindaaži hüppas Sokol koos võitlejatega. Ta tegi mulle süsti ja ma ärkasin ellu. Tema kaaslased osutasid abi kõigile haavatutele. Sokol nägi, et me Kandelaga oleme raskelt pihta saanud ning meid on vaja viivitamatult välja viia, vaatamata tulevahetusele. Ta ütles raadiosse: „Mehed, siin on kolmesajased, neid on üles vaja viia. Kõik, kes saavad, katke meid!“. Ja meid tassiti tippu (Censor.net tuvastas Sokoli – see on alampolkovnik Aleksandr Melnitšenko, vabatahtlik. Tema isiklikus toimikus pole märget osalemisest lahingutes Savur-mogõlas, teda pole esitatud autasustamisele nii nagu ka tema võitlejaid). Ja nüüd nägin ma pilti, mida ma ei unusta kunagi oma elus. Nagu filmis „9. rood“, kõik meie poisid tõusid täispikkuses, et võtta tule alla surnud tsoonid, püsti seistes avasid tule kõikidest torudest najomnikute pihta, et katta meie rühma tulekut. Nad ei kummardunud kuulide all, nad päästsid meid. Sokol tassis meid tipuni ja varjas ainsasse sügavamasse varjendisse. Osutati abi. Kahjuks seersant Kandela hukkus…
Pärast seda, kui meid välja veeti, algas võitlus uue jõuga. Minuga koos oli üksik võitleja, äkki tal hakkas raadio tööle: “Nad pressivad igast küljest! Kõik üles! Kes saab – kõik üles!“ Ta haaras relva, kuid peatasin ta. Sõdur kummardus ning ütlesin, et on vaja välja kutsuda suurtükitule toetus. Vastas, et side läks rivist välja. Käskisin tal võtta taskust Litvini antud telefoni ja helistada. Savur-mogõlal side ei töötanud, ainult vahetevahel kindlates kohtades sai helistada. Võitleja hoidus kuulide eest ja valis Litvini numbri, side töötas. Nimetas parooli, minu kutsungi ja kutsus abi. Järjekordne rünnak oli tagasi löödud, vaenlane taganes jälle mäejalamile ning äkitselt andis vaenlase pihta löögi meie Gradide patarei. Kuulsin plahvatusi ja pärast seda hakkas lahing vaibuma. Poisid tulid telefoniga peale lahingut minu juurde, ütlesid: „Meie poolt pudel viskit peale sõda“. Vastasin: „Koos tähistame“. Õhtul sõitis meie järele BMP – mind toimetati edasi Petrovskojesse. Enne ärasõitu palusin Gorditšukki lasta baasi minu dessantlased. Peab ütlema, et Sergei Stegari rühm võitles väga vapralt (Censor.net võttis ühendust seersant Stegariga, ülesnäidatud kangelaslikkuse eest autasustati teda ordeniga Mehisuse eest). Kuid Gorditšuk ei vabastanud kedagi, nad jäid lahingutesse edasi. Petrovskojes algas öösel tugev suurtükituli. Maja, kus lamasid haavatud, sai otsetabamuse. Sain uuesti haavata – puusaluu purunes kildudeks. Kaotasin teadvuse, uuesti ärkasin Amvrosijevka haigla reanimatsioonis. Lamasin mitte kaugel korrapidaja postist, niipea kui silmad avasin – telefon heliseb. Minu mobiil oli katki, helises haigla statsionaarne telefon. Sanitar pärib kelleltki telefonis: “Potehhin?“, minu nime tal ei olnud võimalik teada. Mina karjun: „Siin – Potehhin!“, haaran toru – „Petruhha, oled see sina?“ - see on minu naine, leidis mind isegi siin, Amvrosijevkas! Pärast seda, kui minuga ühendust ei saanud, helistas ta läbi kõik rindelähedased haiglad.
Kui mind saadeti edasi Dnipropetrovskisse, Metšnikovi haiglasse, sõitsid mulle külla kaks minu sõpra, naine ja mõlemad tütred. Üks sõpradest, tugev ja terve mees, minestas, kui mind nägi. Nüüd on juba kõik hästi – ma tervenen. On jäänud killud õlas – arstid kardavad välja võtta, on liiga lähedal närvile, võib sõrmedest ilma jääda. Ma saan liikuda ja pühendan palju aega nende otsimisele, kes olid minuga Savur-mogõlas. Leidsin üles kõik kangelastest dessantväelased ja vabatahtlikud, kes tulid minuga. Püüan kindlaks teha seersant Samoiloviga toimunu asjaolusid – ta on teadmata kadunud, pärast seda, kui sattus varitsusele Savur-mogõla all. Ülejäänud dessantväelased on elus. Külastasin Kiievi sõjaväehospidalis seersant Slavinit – kogu elu olen tänulik sellele inimesele, loodan, et kirurgid teevad kõik võimaliku kangelase aitamiseks, kes päästis paljusid. Mul on üks unistus – taastuda ja jätkata teenistust relvajõududes. Sest see on minu elu…“
Isegi mina omandasin nendepärase häälduse irw.
