Kotov kirjutas:Lõppude lõpuks oli siis pettus või ei olnud, võib öelda, et Trump oli viimane (vähemalt klassikalises mõistes) vabariiklasest president muutuva rassilise demograafia tõttu. Oleks Trump veel neljaks aastaks võimule saanud, oleks ta ehk suutnud teed sillutada Tucker Carlsonile 2024 valimiste tarbeks, kes oleks ehk valgete hääbumise protsessi ümber pöörata suutnud. Kokkuvõtteks: milleks üldse maailma pärast muretseda, kui sa tead põhimõtteliselt faktina, et sinu inimesed natuke pikemas perspektiivis ellu ei jää? Aga võibolla löövad valgemad osariigid lähitulevikus üldse lahku? Pigem vist ebarealistlik.
Võib-olla peaks vabariiklased valituks osutamise nimel olema vähem "fuck the poor"-suhtumisega. Nende mitmed kubernerid keeldusid juba Obama ajal föderaalrahadest (rööbas)ühistranspordi arendamiseks sest see oleks ju mõistlik. Ja Trumpi ajal jäid need rahad nagunii tulemata, hoolimata 2016 kampaania ajal üles visatud lubadustest. Õiged ameeriklased ju sõidavad autoga ja elavad oma isiklikus majas linnast väljas koos oma muruplatsi ja tagaaiaga.
Neil linnad lähevad pankrotti sest nende suhteliselt hõre asustus, kütuseaktsiisi, teemaksude jmt puudumine ei aita kaasa (s.h. föderaalrahade abil) varem ehitatud infra üleval pidamisele. Ja muidugi on üks tegur hõreasustuse tekkimises nende tsoneerimisseadused, mis võeti vastu peale sõda (mis küll on iga piirkonna enda teha). Pmst ei tohi elamuid ehitada muudmoodi kui ainult eramaja ühe pere jaoks ja kui tegu on elamurajooniga ei tohi seal eksisteerida mitte ükski äri ega töökoht. Et üldse kusagile tööle jõuda või muid teenuseid tarbima on auto omamine kohustuslik. Kaotad töö => pole ühistransporti, varsti ei saa enam autot lubada ja ongi vaesumine käes. Ja see jama on juba üle poole sajandi järjest küpsenud, sõltumata presidentidest. Iseasi nüüd kas uus administratsioon näiteks sellest aru saab. Sest lõpuks võib olla järgmiste valimiste ajal hunnik vabariiklastes pettunuid ja hunnik demokraatides pettunud ja hunnik süsteemis pettunuid ja see annab tõusu igasugustele radikaalidele, mida on veits juba praegu näha.
Ma näen siin teatavaid paralleele meie oma riigiga, kus ühistransport paistab olema järjest enam vaeste inimeste hobi sest auto on kõvasti kiirem ja ka soositum liiklusvahend. Muidugi igaüks võib ju elada kus tahab või kus saab seda lubada, aga praegugi sõidavad tööpäeviti kõik korraga samal ajal linna tööle ja linnast välja tööle.
See kah veel, et osariigid nagu Louisiana on tööstuse, loodusvarade ja asukoha tõttu (Mississippi kaudu veetakse tõsine kogus teravilja ja muid saadusi) üks rikkamaid USAs. Aga see ei kajastu osariigi finantsides sest suurettevõtetele on maksuvabastused:
The stretch of the Mississippi River between Baton Rouge and New Orleans is one of the nation’s largest concentrations of oil refineries, chemical plants and paper mills. The region suffers from extremely high rates of toxic emissions, hence its nickname: “cancer alley.” When these factories are rebuilt, expanded or upgraded, the projects routinely get 10-year property tax exemptions. The decision whether to grant these exemptions is not controlled locally by a county board the way most states do it. Instead, property tax breaks in Louisiana are initiated by the Board of Commerce and Industry, dominated by gubernatorial appointees and including the governor himself.
The Louisiana Coalition for Tax Justice compiled all of the state’s property tax exemption records for the 1980s and published a devastating set of findings. The exemptions had cost local governments $2.5 billion. The harm to schools, the most costly local service, was the greatest. The state ranked last in high school graduation rates, while $941 million of the tax exemptions could have gone to improve the schools. Just nine big, profitable companies got more than half of the tax benefits: Louisiana Power & Light (Entergy), Gulf States Utilities, Cajun Electric Power, Shell Oil, Exxon, Texaco (Star Enterprise), International Paper, Dow Chemical and Mobil Oil (Exxon and Mobil later merged).
Incredibly, almost three fourths of the projects that got exempted created no new permanent jobs (some created temporary construction jobs). Most of the tax breaks went to the big toxic-emitting industries. Exxon, for example, got 282 exemptions over the 10 years – 251 of which created no new permanent jobs! The deals cost taxpayers a total $93.3 million, including $42 million lost for the schools. The subsidies also failed as overall job creators: the oil, chemical and paper industries actually lost almost 8,000 jobs.
