Tuleme nüüd aga palju maisemate ja konkreetsemate asjade juurde! Loodan, et ma ei eksi mingite reeglite vastu kui toon siinkohal ära täna Maalehes ilmunud Alo Lõhmuse artikli?
SISETURVALISUSE KAITSE: Ennetame õnnetusi, kuid unustame sõjaohu (algne pealkiri oli väidetavalt: "Moodne elanikkonnakaitse lihvib õnnetuseennetust, kuid unustab sõjaohu")
Eesti elanikkonna kaitse rahuaegsete suurõnnetuste vastu on üsna heal tasemel ning muutub aastaks 2020 veelgi paremaks. Täiesti tähelepanuta on aga jäänud elanikkonna sõjaaegne kaitse pommirünnakute vastu.
Juuni alguses puhkes tulekahju Sillamäe tööstusettevõttes Molycorp Silmet AS: viiekorruselises tööstushoones, kuhu oli ladustatud 135 tonni kemikaale, põles kile. Linna kohale kerkis paks must suitsusammas, elanikel paluti püsida siseruumides. Tossu tõusis nii rohkesti, et isegi Venemaa teatas, et võtab igaks juhuks vaatluse alla õhu puhtuse Eesti piiri äärsetes Ivangorodi ja Kingissepa linnades.
Paar tuletõrjujat said Sillamäe tulekahju kustutamisel kergemaid vigastusi, kuid üldiselt lahenes ärev olukord õnnelikult. Kui valmis aga on Eesti tõsisemate hädaolukordadega toimetulekuks?
Dokument nimega „Siseturvalisuse arengukava 2015 – 2020“ osutab mitmele aspektile, mida tuleks kriiside ennetamiseks ja hädaolukordadeks valmistumiseks parandada.
Riskianalüüse ei võeta arvesse
Kõik kemikaalidega tegelevad või muul moel potentsiaalselt ohtlikud ettevõtted peavad koostama riskianalüüsid, mille alusel oma turvalisust tagada. Riskianalüüse kontrollivad ja kooskõlastavad päästeamet ning tehnilise järelevalve amet.
Päästeameti kriisireguleerimise osakonna planeeringutalituse ekspert Toomas Luik ütleb, et ettevõtted valivad tunnustatud metoodikate hulgast ise metoodika, millele tuginedes kriisianalüüs koostada.
„Ettevõtted üldiselt ei kipu oma ohtlikkust tegelikkusest väiksemana näitama,“ sõnab Luik. Otse vastupidi: mida suurema ohukategooriaga ettevõte, seda teadlikumad seal oma riskidest ollakse, seda suuremat tähelepanu ohutusele pööratakse.
Seega pole olulisi probleemele ettevõtete riskianalüüside kvaliteediga. Kuid üldisemaid riskianalüüse koostab ka riik ise ning nende senise kasuteguri paneb siseturvalisuse arengukava kahtluse alla.
„Praegu on probleemiks see, et riskianalüüse küll koostatakse, kuid need jäävad sageli ekspertide töödokumentideks, ka ei ole riskianalüüside koostamisse kaasatud teadusasutusi,“ tõdeb arengukava. „Riskianalüüsi tulemusi ei kasutata piisavalt juhtimistasandi otsuste tegemisel ega vajalike maandamistegevuste või asutuste eelarve kavandamisel.“
Lisaks märgitakse, et riskianalüüsid ei ole tihti seotud ametkondade töö planeerimisega ning ka kohalikku kogukonda ei ole praegu vaja ilmnenud riskidest teavitada. Seetõttu pole elanikud ja ka kohalikud omavalitsused ohtlike ettevõtete tegelike riskidega sugugi alati kursis.
Siseministeeriumi päästepoliitika asekantsler Hannes Kont ütleb, et riski- ja kriisikommunikatsiooni tuleb tõesti parandada. „Sellele tahame järgneval perioodil kõvasti tähelepanu pöörata,“ lubab Kont. „Meil on kriisiolukorras tegutsemiseks olemas inimesed ja tehnika, on olemas arvestatav kogemus ja väljaõpe, kuid me peame rohkem inimestega rääkima, kogukonna tasandil koos mõtlema, kuidas turvalisust suurendada. Ühiskonna igast liikmest sõltub see, kui turvaliselt me end tunneme.“
Arengukava näeb riskianalüüside järelduste paremaks arvesse võtmiseks ette riskianalüüside koostamise juhendi uuendamist, teadusasutuste kaasamist analüüside koostamisse ning riskidega arvestamise tõhustamist planeerimismenetluses.
Erineva kategooria ohtlike ettevõtetega asukohti saab igaüks juba praegu uurida maa-ameti kaardiserveris asuva spetsiaalse kaardi abil. Kaardil on kuvatud ka ettevõtete ohupiirkonnad, tulevikus lisandub teave, kui palju inimesi konkreetses ohutsoonis elab.
Milline teenus on elutähtis?
Teise puudusena näeb arengukava asjaolu, et meie seadustes pole seni selgelt defineeritud elutähtsa teenuse termin ning ka nende tegeliku toimepidevuse tagamise võime on kahtlane.
Nimelt loetleb hädaolukorra seadus praegu ligi 40 elutähtsat teenust, mille osutajad peavad tagama teenuse katkematu kättesaadavuse või katkestuste kiire likvideerimise. Teenuste nimekirja kuuluvad elektri- ja gaasivarustus, lennuväljad ja raudteed, sidevõrgud, postivõrk, sularaharinglus, kaugküttevõrgud, teehooldus, jäätmekäitlus, ühistransport jms.
Arengukavas aga öeldakse, et „praegu on elutähtsate teenuste ringi arvatud teenused, mille mõju ühiskonna kui terviku toimepidevusele on väga erinev. Piiratud ressursside tingimustes tuleb keskenduda ühiskonna toimepidevuse seisukohalt kõige kriitilisematele teenustele.“
Hannes Kont ei nõustu veel ütlema, millised teenused elutähtsate teenuste nimekirjast „välja visatakse“, sest arutelud on alles pooleli.
„Meie visioon on keskenduda kümnekonnale võtme- ehk alusteenusele. Aga idee läbitöötamine ja konsultatsioonid partneritega alles käivad,“ sõnab Kont. „Oleme üle ilma vaadanud, kuidas seda võimalikult hästi ja säästlikult teha, et leida Eesti oludesse sobiv variant.“
Lisaks kritiseerib arengukava ka praeguste elutähtsate teenuste toimepidevuse taset, öeldes, et nende eest „vastutavate poolte rakendatavad meetmed teenuse toimepidevuse ja vastupidavuse tagamiseks ei ole alati piisavad. Paljud elutähtsa teenuse korraldajad ei ole kehtestanud elutähtsale teenusele toimepidevuse nõudeid.“
Korraldaja all peetakse silmas ministeeriume, kohalikke omavalitsusi ja raharingluse osas ka Eesti Panka, kes seaduse kohaselt nende teenuste püsiva tagamise eest vastutavad.
Asekantsler Kont sõnab, et elutähtsate teenuste tagamiseks ka kriisiolukordades on tarvis neisse rohkem investeerida.
„Elutähtsa teenuse silt iseenesest ei taga soovitud tulemust. Kui markeerime mõne teenuse elutähtsaks, peame suurema turvalisuse nimel seadma selged kriteeriumid, millele see teenus avalikes huvides peab vastama. Riik peab ettevõtjatelt rohkem nõudma ja neid ka rohkem nõustama, mis omakorda tähendab rohkem kulusid ja investeeringuid,“ ütles Kont.
Mõistagi mõjutab täiendavate investeeringute tegemine teenuste hinda. Tasakaalupunkti leidmine avaliku huvi ning teenuste stabiilsuse ja nende hinna vahel ongi vältimatu, lisas Kont.
„Tasuta turvalisust ei saa, iseenesest turvalisi lahendusi, näiteks diiselgeneraatoreid elektrivarustuse tagamiseks või dubleeritud sidesüsteeme, ei teki. Peame kogukonnana vaatama tõele näkku ja ütlema, mis on need möödapääsmatud teenused ning kui palju me oleme valmis täiendavalt nende toimepidevuse tagamiseks maksma,“ sõnas Kont.
Kuna elutähtsaid teenuseid osutavad enamasti eraettevõtjad, sõltub investeeringute tegemine ka nende valmisolekust.
Kas vajame pommivarjendeid?
Kuid on üks suur valdkond, mida siseturvalisuse arengukava sõnagi ei puuduta: pommivarjendite ettevalmistamine. Seda teemat ei ole mainitud ka riigikaitse 2013. – 2022. aasta arengukava mittesõjalise osa avalikus kokkuvõttes, mille siseturvalisusele pühendatud osa räägib hoopis avaliku korra tagamisest ning strateegilise objektide valvamisest.
Tänapäevane Eesti siseturvalisuse tagamine erinebki Nõukogude-aegsest tsiviilkaitsest just sõjaohu ignoreerimise poolest. Me erineme ka Soomest, kus peab varjend leiduma kõigil hoonetel, mis on suuremad kui kuussada ruutmeetrit. Erineme isegi Leedust, kus siseministeerium on teinud ettepaneku ehitada tulevikus kõik avalikud hooned sellisena, et neid saaks kohandada varjendeiks. Leedu siseministeerium on võimaliku sõjalise konflikti tarbeks üllitanud muu hulgas ka varjendeist rääkiva trükise ning kavandab veebilehe loomist, kust igaüks võiks leida talle lähima varjendi või vähemalt varjumiseks sobiva hoone asukoha.
„Mõned võib-olla naeravad selliste asjade üle, kuid neil on suur tähtsus. Kuhu joosta, kus kohtuda oma lapsega, kuhu peaks laps pöörduma, kui ta ei leia oma vanemaid, kes saaksid konflikti korral abistada,“ ütles Leedu siseminister Saulis Skvernelis Postimehe teatel.
Ning mõistagi erineme Venemaast, kus mullu alustati Nõukogude-aegsete pommivarjendite remontimist.
Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja Priit Laaniste ütleb, et tsiviilkaitsevarjendeid ehitati peamiselt Teise maailmasõja ja Külma sõja ajal, mil need olid mõeldud elanikkonna kaitseks tuumarünnakute ja vaippommitamiste eest.
„Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Külma sõja lõppu kadus praktiline vajadus taoliste kaitsemeetmete arendamiseks ja kasutamiseks. Kuna sõjalise ründe oht on peaaegu kaks aastakümmet olnud Euroopas peaaegu olematu ning varjendite ehitamine ja käigus hoidmine oli väga kallis, siis enamus Euroopa riike loobus vastavate investeeringute tegemisest,“ ütleb Laaniste.
Tõsi, Soome ja Rootsi on varjendite ehitamist ja ülalpidamist jätkanud, tunnistab ka Laaniste.
„Soome tänane varjendite tase on saavutatud kuuekümne aasta pikkuse järjepideva töö tulemusena, sealjuures on oluline märkida, et Soomes on varjendite rajamise ja ülalhoidmise kulu hoone omanike kanda. Soomes on seetõttu varjendite ülalpidamine olnud avalikkuse jaoks väga ebapopulaarne. Arusaadavalt on seetõttu ka hoone ehitus- ja ülalpidamiskulud 10-15 protsenti kõrgemad (tugevdatud konstruktsioonid, kasutuspiirangud, ventilatsioon jne),“ nendib Laaniste.
Tema sõnul loodab Eesti viimasel ajal suurenenud julgeolekuohte tõrjuda esmase kaitsevõime tõstmise ning usutava heidutuse loomise abil koos NATO liitlastega. Ka kaitseminister Sven Mikser on väljendanud samasugust mõtet: varjendite ehitamise asemel tuleb keskenduda reaalse sõjalise jõu arendamisele.
Siseministeeriumi päästepoliitika asekantsler Hannes Kont nõustub, et varjendite süsteemi ülesehitamine oleks väga kallis.
„Selleks, et varjendite osas tekiks rahuldav võimekus, mis tooks kaasa ka reaalse mõju, läheb aega aastakümneid,“ ütleb Kont. „On selge, et näiteks varjenditesse investeerimine tuleks kultuurimajade, avalike objektide, raudteede jms arvelt.“
Sõjandusekspert Rene Toomse aga leiab, et varjendid on vajalikud. Tema sõnul ei ole nende loomine ka sugugi üle mõistuse kallis.
„Ehitusseadus võiks Soome eeskujul sätestada, et iga 600 ruutmeetrist suurema hoone kelder peab olema varjendi nõuetele vastav. See ei oleks arendajatele mitte just suur lisakulu, kuid oleks elanikele hädaolukorras suureks abiks,“ ütleb Toomse. „Parem valmisolek ei lähe tegelikult meeletult maksma, kuid võib sõjaolukorras säästa palju elusid.“
Toomse lisab, et varjenditeks saab soovi korral kohandada ka maa-aluseid parklaid ja suurte avalike hoonete keldreid.
„Otsetabamuse eest ei kaitse ükski hoone, kuid naabrusesse kukkuvate pommide ja mürskude eest kaitseb iga kelder,“ ütleb Toomse, lisades, et kõige kindlam on sõja puhkedes siiski linnast lahkuda.
Priit Laaniste sõnul läheb Eesti elanikkonna kaitse korraldus lähiajal ülevaatamisele, selleks moodustatakse riigikantselei juhtimisel laiapinnaline töörühm.
Alo Lõhmus
Mida teha oma pere ohutuse tagamiseks?
* Muretse esmased tulekustutusvahendid (tulekustuti või tulekustutustekk), paigalda lakke suitsuandurid.
* Loe läbi sinu piirkonnas asuva ohtliku ettevõtte antud informatsioon ja tegevusjuhendid ohtlikeks olukordadeks. Kui see informatsioon pole saadaval, nõua seda ettevõttelt ja kohalikult omavalitsuseslt.
* Hädasignaali korral lülita sisse teler või raadio, kust jagatakse infot ja antakse edasisi soovitusi. Ära satu paanikasse, ära koorma asjata sidevõrke. Ära lahku kodust ilma mõjuva põhjuseta.
* Järgi ohuolukorras antavaid käitumisjuhiseid, näiteks tulekahju suitsu ja mürgiste gaaside levimise või ammoniaagi lekke korral püsi siseruumides, sulge uksed ja aknad ning lülita välja ventilatsioon. Õues olles liigu alla tuult ja ohukoldest võimalikult kaugele.
* Pane kokku isiklik/perekondlik esmatarvete pakk, kuhu kuuluksid tulesüütamisvahendid, ravimid, valuvaigistid, sidemed, taskulamp, kaasakantav raadio, taskunoad, konserviavaja, varupatareid, tualettpaber jms.
* Varu mitteriknevaid toiduaineid nagu kuivained, näkileib, konservid, shokolaad, kolme päeva veevaru kõigile pereliikmetele (12 liitrit inimese kohta).
* Hoia sularaha, väärisesemed ja dokumendid üheskoos, et saaksid need kodust lahkudes kiiresti kaasa võtta. Võta kaasa ka pildid kõigist pereliikmetest.
* Paneelmajade elanikud võiksid elamiseks ette valmistada keldri, mis on keskkütte lakkamise korral soojem elukoht kui korterid. Keldrisse tuleks muude esmatarbevarude kõrval varuda suletavaid kilekotte väljaheidete jaoks, respiraatoreid tolmu vastu ning tekke ja sooje riideid.
* Varu AA patareidel või akudel töötavad käsiraadiojaamad, millega saab sidet pidada ka siis, kui mobiiltelefonid enam ei tööta. Selliste raadiojaamadega saab oma asukohast märku anda ka siis, kui kelder peaks jääma majarusude alla.
* Hoia joogiveevarusid nii toas kui keldris.
* Linnaelanikud võiksid kokku leppida maal elavate sugulaste või tuttavatega võimaluses tulla sõja või tõsise kriisi ajal elama nende poole.
* Kodust lahkudes keera kinni vesi, lülitage välja elekter ja lukustage uks. Jäta nähtavale kohale kiri oma nime, kontaktandmete ja infoga, kuhu liikusite. See on vajalik info koju sisenevate ametiisikute jaoks.
Allikad: Päästeamet, Rene Toomse, Leedu siseministeerium
Ma ei ole kindel ja ei usu (sest näited puuduvad), et tänaste hoonete keldrid ja isegi vannitoad ei oleks piisav kaitse võimaliku sõjategevuse korral. Mõni saab ehk surma ja mõni haavata, kuid enamasti on need meetmed piisavad. Veelgi paremate meetmete ehk spetsiaalsete varjendite loomiseks tuleks aga kulutada vahendeid, mida mul on vaja hädasti hoopis erksamalt paistvatele asjadele.