www.militaar.net

11

Aga käsku ei olnud sellepärast, et lihtsalt polnud kedagi, kes oleksid saanud selle anda: seltsimees Stalin oli lahkunud töölt oma suvilasse, aga seltsimees Meretskovi kallal töötasid juba „kuumade südamete ja puhaste kätega“ inimesed.
Sõda sõjaks, aga „organid“ töötasid edasi. Kiirust koguv ja peaaegu kellegi poolt juhtimatu terrorimasin haaras oma sisemusse järjest uusi ja uusi ohvreid.
Sõja teisel päeval, 23.juunil, jõudis arreteerimislaine sõjaväejuhtkonna ladvikuni: arreteeriti Kaitse RK asetäitja, endine Punaarmee Kindralstaabi ülem armeekindral K.A.Meretskov. Toosama, kellele 21.juunil 1941.a. tehti Poliitbüroo poolt ülesandeks „Põhjarinde üldine juhtimine“.
Kuid Kirill Afanasjevitš Meretskov polnud Leningradi SRK jaoks võõras inimene. 1939.aastast oli ta Leningradi SRK ülem. Hiljem, esimese Soome sõja ajal, juhatas Meretskov 7.armeed, mis oli Punaarmee peajõuks Karjala maakitsusel toimuvates lahingutes.
Aga nüüd tõlgime selle kõik protokollikeelde. Tuleb välja, et Põhjarinde juhatus koosnes 1941.a. juunis „paljastatud rahvavaenlase“ soosikutest, kaasteenijatest ja lihtsalt sõpradest. Surm hingas neile kuklasse. Ning mitte see kuulsusrikas surm lahinguväljal, milleks peab valmis olema iga väejuht, vaid hirmus surm piinakambris või mahalaskmiskeldris. Ning lisaks veel möödapääsmatud repressioonid perekonna ja lähedaste kallal.
Kas võib kindraleid Popovi ja Nikiševi (Põhjarinde juhataja ja staabiülem) selle eest hukka mõista, et nad ei ilmutanud sellises olukorras isiklikku initsiatiivi, pealegi veel sellises delikaatses küsimuses nagu on naaberriigi territooriumile tungimine?
Neil oli käsk – lasta käiku katteplaan. Ja selle nad ka täitsid – täies mahus ja ettenähtud tähtajaks. Nii nagu on määrustikus ette nähtud.
Neile ei olnud käsku - loobuda ennesõjaaegsest Soome sissetungimise plaanist ja kiiremas korras paisata kõik mehhaniseeritud koondised Leningradi peale tungivate sakslaste vastu – ja nad ei viinudki ühtegi tanki Soome piirilt ära.
Soome pommitamine oli varakult ette nähtud (katteplaanis oli „nimeliselt“ ära toodud 17 objekti, mida tuli esmajärjekorras pommitada) – ja seda viidi edukalt ellu.
Aga vaat piiriületamise kohta oli juba katteplaani vägede koondamise ja grupeerumise etapil p.8. kirjas küllaltki laialivalguvalt:
„...soodsates tingimustes... kõrgema ülemjuhatuse korraldusel olla valmis vaenlase vägede pihta hoogsate löökide andmiseks...“
Kõige tõenäolisemalt Popov lihtsalt ootas, kuni suured ülemused ise otsustavad, kas need „soodsad tingimused“ on juba käes või tuleb veel oodata.
Ainult et suured ülemused olid sel ajal seotud hoopis teiste asjadega.
Kindralstaabi ülem G.K.Žukov veetis sõja esimesed päevad Lääne-Ukrainas, püüdes organiseerida tohutu suure Edelarinde vägede pealetungi (mis sellest välja tuli, seda vaatame me üksikasjalikult 3.osas), aga tema esimesele asetäitjale, Kindralstaabi Operatiivvalitsuse ülemale Vatutinile tehti ülesandeks päästa olukord Looderindel.
Rinde põhjalõigu eest vastutavat Meretskovi peksti sel ajal kumminuiadega ja valati üle uurijate kusega. Uus Peakorteri esindaja määrati Loodesuunale alles 10.juulil. Kellegi parema puudumisel tegi Stalin selle ülesandeks marssal Vorošilovile. Tõsi küll, varsti selgus, et ülemjuhataja Vorošilov – see on tunduvalt hullem kui mitte keegi, kuid sellest pärastpoole.
Kaitse rahvakomissar Timošenko, tema asetäitja marssal Budjonnõi ning endine (ja tulevane) Kindral-staabi ülem Šapošnikov kogunesid kõik juuni lõpuks Läänerinde staapi Mogiljovi juures ning mõelda mingite Imatrate, Rovaniemide ja muude Suomussalmide peale polnud neil aega. 27-28.juunil ühinesid Guderiani ja Hothi tankigrupid ida pool Minskit ja piirasid ümber Läänerinde 3., 4. ja 10. armee. 600 tuhandene nõukogude väegrupeering oli purustatud ja suuremas osas vangi võetud. 1.juulil 1941.a jõudsid saksa tankid Berezina äärde. See tähendas, et kolmandik teekonnast riigipiirist Moskvani oli juba läbitud ja seda kõigest kaheksa päevaga!
Aga mida siis tegi sel ajal Kõige Suurem Ülemus?
Aga kõige suurem ülemus, ehkki tal polnud isegi harilikku keskharidust, sai juba kõigest aru. Võib-olla just sellepärast sai nii kiiresti ja õigesti aru, et tema „ülikoolideks“ oli põrandaalune töö õõnestusorganisatsioonis, mis juba ühe korra oli lagundanud Vene armee otse maailmasõja ajal. Stalin teadis konkreetselt, kuidas hävivad impeeriumid ja kaovad mitmemiljonilised armeed. Seepärast kuluski tal ainult seitse päeva, et mõista enneolematu hävingu põhjusi. Sel momendil avanenud tõde osutus ülejõukäivalt raskeks isegi sellele inimesele, kellel olid Siberi asumise, verise Kodusõja ja Trotskiga 20-ndatel aastatel peetud surmavalt ohtliku heitluse kogemused.
Ööl vastu 29.juunit sõitis Stalin suvilasse, kus ta veetis täielikus üksinduses kaks päeva – 29 ja 30 juuni, ei vastanud telefonikõnedele ja ei võtnud kedagi vastu.
Selle tegevusetuse tagajärgi on raske mõista kaasaegsel venemaalasel, keda on harjutatud sellega, et suveräänse Venemaa esimene president „töötas mitu kuud suvilas dokumentidega“ (vihje Boriss Jeltsini kuudepikkusele haigusperioodile. – Troll)
Ainult et stalinlik kord erines tunduvalt Jeltsini omast. Stalin tungis kõikidesse pisiasjadesse ja juhtis kõike. Tema allkirjaga tulid näiteks korraldused lennukimootori Am-35 ülelaaduri tiiviku labade vahetamise kohta ja ka selle kohta, et jätta tanki T-34 varustuse nimekirjast välja „present ja üks tungraud“. Ilma tema otsuseta ei lahenenud Suure Teatri balletilavastuste küsimused või luuletuste ühtede sõnade (mis solvasid jaapanlasi) asendamine teistega, kui seda nõudis muutuv poliitiline konjunktuur pärast Jaapaniga mittekallaletungi pakti allakirjutamist 13.aprillil 1941.a. Vaat sellepärast halvaski Stalini kahepäevane eemalolek kogu kõrgema võimuešeloni töö.
Tahate – uskuge, ei taha – ärge uskuge, kuid Soome piiri ületamise käsk saabus Põhjarinde 10.mehkorpusesse just nimelt peale seda, kui „kehakultuurlaste parima sõbra“ kaaslased veensid teda töökohale naasema.
Keskööl vastu 2.juulit 1941.a sai 21.tankidiviis lahingukäsu:
„...kell 6.00 ületada piir Enso rajoonis ja viia läbi lahinguluure... teha kindlaks vaenlase vägede jõud, koosseis ja grupeering. „Keelte“ võtmise teel teha kindlaks vaenlase vägede numeratsioon...
...Imatra jaama hõivamisel – jaam õhku lasta ja leegiheitjatankidega süüdata ümbritsev mets. Õnnestunud tegutsemise korral ja Jaakola-Imatra joone hõivamisel hoida seda ala kuni meie jalaväe saabumiseni...“

Ei mõju nende tõlgete ilmumine siin mu töötulemustele hästi, ei mõju... Ja kui paar päeva pole uut lõiku/peatükki ilmunud, ei lase kärsitus rahulikult töösse süveneda...

Praegu on probleem selles, et Lemet pidi tööülesannete tõttu Saksamaale sõitma ja pole senini saanud järgmist peatükki postitada (mille tema tõlkis). Kas ei leia netti või lihtsalt pole aega. Loodame, et ta siiski leiab täna võimaluse järjekordne jutt üles panna.

Kui ikka mitu päeva pole uut osa näinud, alles siis saad aru, et midagi on puudu. See järjejutt nagu narkots, muutud kohe sõltlaseks.

Mul on kümmekond järgnevat peatükki tõlgitud, aga seda vahepealset pole. Ei tea, kas teha kilplasetööd ja tõlkida ise uuesti (s.o topelt) või oodata veel...?

Pole hullu midagi, ootame rahulikult!

Pole hullu, ootame ära!

Ülimalt huvitav ja uudne materjal, mis sobib aga muu faktoloogiaga suurepäraselt kokku. Tänud tõlkijatele!

Kas oleks võimalik saada raamatu täpset nime, väljaandmis aega, kohta ja kirjastust.

Henn kirjutas:Ülimalt huvitav ja uudne materjal, mis sobib aga muu faktoloogiaga suurepäraselt kokku. Tänud tõlkijatele!

Kas oleks võimalik saada raamatu täpset nime, väljaandmis aega, kohta ja kirjastust.

http://www.ozon.ru/context/detail/id/2614381/

Eestis saab tellida siit: http://www.kriso.ee/cgi-bin/shop/book390503_ru.html

OK, rohkem ei oota, tõlgin ise uuesti selle puuduva peatüki.

12
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/I%2 ... e4ving.pdf

Häving

Loed selle käsu teksti ja mõtled: kui kiiresti ja kähku muutuvad ajad ja kombed! Vaat varem – kus siis olid alles sõnad:

Me süütame kogu maailmas kodanlusele tulekahju...

Ma jätsin oma tare
ja läksin sõdima,
et talupoegadele Grenadas
maad anda...
(Tõlge luuletustest. – Troll)

Need on luuletused. Aga see on lahingukäsu Nr.01 15.septembrist 1939.a tekst: „Valgevene rinde väeosad lähevad rünnakule, et aidata Valgevene ja Poola töölistel ja talupoegadel võidelda mõisnike ja kapitalistide rõhumise vastu...“
Ja edasi? Pole möödunud kahte aastatki – ja säh sulle: ei ülemaailmset tulekahju ega talupoegade ja tööliste võitluste rõhujate vastu. Kõik on lihtne ja proosaline: vaenlase territooriumil olev jaam hõivata ja õhku lasta, mets põlema panna...
Tõsi küll, ei ühte ega teist ei õnnestunud teha. 21.TD lahingutegevuse žurnaalis on kirjas:, et „luurerühm ei täitnud täielikult oma ülesannet, see ei jõudnud Imatrani, metsa ei pandud põlema, tehti lihtsalt kindlaks, et seda lõiku katavad väikesed vaenlase jõud...“
Hinnake, austatud lugejad, kui palju olid selle aja komandörid hilisemate aastakümnete „ajaloolastest“ ausamad. Neil (meie ajaloolastel) oli vaenlane alati „mitmekordses üleolekus“. Alati. Ja igal pool. Näiteks olid grupi nõukogude geeniuste poolt loodud ajaloolises monograafias „Lahing Leningradi pärast“ soome väed võrdse diviiside arvu juures millegipärast kaks korda suuremad (220 tuhat 114 tuhande vastu).
Esimese pealetungipäeva õhtul, 2.juulil 1941.a kell 23.30, saabus 21.TD staapi 23.Armee staabi auto-tankivägede valitsuse ülem kindralmajor Lavrinovitš ja andis uue (tegelikult sama vana) lahinguülesande:
„..3.7 kell 6.00 alustada pealetungi Imatrale ülesandega – vallutada Imatra ja Imalanjärvi-Saimaa vaheline maakitsus ning hoida viimast kuni jalaväeosade kohalejõudmiseni“. Tankidiviisi pealetungi pidid toetama tulega neli 115.laskurdiviisi suurtükiväedivisjoni.
3.juuli keskpäevaks võtsid väeosad sisse pealetungieelsed positsioonid. Siis toimuski esimene tõrge omavahelises koostöös: „Suurtükivägi hilines ettevalmistava tulelöögiga ja alustas seda alles kell 13.00 ning tulistas tunni ajaga kõigest 50-55 mürsku...“ Teiste sõnadega öeldes tegi iga suurtükk tunni ajaga ainult üks-kaks lasku. Võib arvata, et selline „tulevall“ ainult hoiatas „valgesoomlasi“, mitte ei surunud nende kaitset maha. Kell 14.00 ületasid 21.TD kaks polku (tankipolk ja motoriseeritud jalaväepolk) riigipiiri ja alustasid pealetungi. Et vältida süüdistusi eelarvamuslikus suhtumises, toome TERVENISTI ära selle pealetungi kirjelduse „Lahingutegevuse žurnaalist“:
„...Peale riigipiiri ületamist osutas vaenlane algul nõrka vastupanu ja meie väed liikusid kiiresti edasi. 3.7 kell 18.00 jõudsid eelroodud kõrgendiku 107,5 põhjapoolsetele nõlvadele, kus neid tabas vaenlase organiseeritud suurtükiväetuli ning nad olid sunnitud mõnevõrra taganema...
3.7 kell 22.00 stabiliseerus olukord järgneval rindel: kõrgendikust 107,5 edelas asuv metsarada, kaks maja Jaakolast põhjas, kõrgendik 39,5. Motoriseeritud polgu 2.pataljoni 4.rood kohtas vaenlase tugevat vastupanu, kes asus vasturünnakule. Seetõttu taganesid nad 3.7 kella 22.00-ks meie riigipiiri taha, kaotades kaks tanki põlenutena ja ühe puruks lastuna. Diviiskomandöri otsusega peatati edasine pealetung ja saadeti 23.Armee staapi ettekanne lahingust väljumise loa saamiseks. Seda luba ootasime me kella 2.00-ni. 4.juuli kell 2.25 saabus 10.MK staabiülem polkovnik Zajev käsuga viia diviis lahingust välja ning koonduda Jaski rajooni. Kell 2 h 30 min läks vaenlane, kes oli varjatult möödunud meie väeosade tiibadest, vastupealetungile kogu diviisi vööndis. Vastupealetung algas tugeva automaadi- ja kuulipildujatulega, mida toetasid miinipildujad ja suurtükivägi. Sellises olukorras võttis diviisikomandör vastu julge (nii on tekstis. – M.S) otsuse viia diviis lahingust välja. Lahingust väljaviimine toimus järgmise plaani kohaselt...
4.juulil kell 4.00 lahkusid diviisi väeosad lahingust organiseeritult. Vaenlane tuli kolm korda rünnakule, kuid kandis alati kaotusi ja paisati suurte kaotustega tagasi...“
Ja see ongi kõik!
Metsarada, kaks maja. See oligi kogu Vabastusretke Nr.2 marsruut. 3.juulil kell 6 õhtul koperdas tankidiviis kohmakalt soome kaitse otsa, 4.juulil kell 4 „lahkus julgelt lahingust“ jälitatuna üleliia tuliste soome kuttide poolt. Lõpuks saabus 5.juulil kell 20.00 käsk „saata diviis raudteed mööda ja autotranspordiga Tšjornaja Retška rajooni“ s.o diviisi ennesõjaaegsesse dislotseerumisrajooni.
Sellega kõik lõppeski. Ka sellel korral ei õnnestunud muuta Soomet nõukogude kerjuslikuks mittemustmullamaaks. Tõenäoliselt oleks sel juhul, kui kogu 10.MK Leningradist Imatra juurde ümberpaigutamiseks kulutatud bensiin oleks lihtsalt valatud naaberriigi territooriumile maha ja süüdatud, saavutatud suuremat efekti. Vähemalt mets oleks igal juhul põlema pandud...
Edasi algas häving.
Tõtt öeldes algas mehkorpuse häving selle laialijaotamise näol juba varem pihta.
Niipea kui 10.MK sattus 23.Armee väejuhatuse „käeulatusse“, käitus see väejuhatus nagu laojuhataja, kelle lattu toodi defitsiitset kaupa. Kõik ennesõjaaegsed õpetused, määrustikud, teooriad tankide MASSILISE kasutamise kohta (nagu ka sakslaste läänerinde „Blitzkriegi“ kogemused) saadeti pikemalt mõtlemata kuradile ja unustati.
Kümme soomusautot „armeestaabi käsutusse“, viis tanki „115.laskurdiviisiga koostegutsemiseks“, tankipataljon koosseisus 24 tanki „43.laskurdiviisi komandöri käsutusse“, tankirood koosseisus 10 masinat „19.laskurdiviisi komandöri käsutusse“, 15 tanki hävitussalkade (s.o NKVD ja kohalike elanike poolsõjaväeliste formeeringute) käsutusse.
Peale ilmselge mehkorpuse löögivõime vähendamise peitus sellises tankide kasutamises veel üks vähemmärgatav moment.
Iga selle ajastu tank – saksa , nõukogude, inglise oma – oli väga kapriisne, ebakindel ja väikese ressursiga tehniline seadeldis. Piisab kui öelda, et BT-7 motoressurss oli sel ajal kõigest 200 tundi, T-26-l 150 tundi. Tankide lahinguliseks kasutamiseks vajalikud minimaalsed tehnilised tingimused koos vajaliku remondi- ja evakuatsioonibaasiga oli sel ajal võimalik luua ainult suurtes väekoondistes. Aga mis tehnohooldusest ja remondist sai rääkida NKVD hävitussalga või isegi laskurdiviisi puhul, mille enamik võitlejaid polnud enne armeessekutsumist näinud isegi raudteerööpaid ja vedureid? Selle tulemusena jäeti 10-tonnine kallis masin pärast pisikest riket lihtsalt lagedale väljale maha.
Edasi läks asi veelgi hullemaks. Soome „Karjala armee“ üldpealetung Oneega-Laadoga vahelisel alal algas alles 10.juulil 1941.a. Kuid mõned päevad enne suuremastaabilise lahingutegevuse algust otsustas Soome väejuhatus nähtavasti sooritada lahinguluuret Sortavala suunal. See kutsus 23.Armee staabis esile tohutu segaduse.
Juba 2.juuli õhtul saabus 21.TD staapi koos Imatra ründamise käsuga ka teine korraldus, mille kohaselt kästi saata selle diviisi 41.tankipolk raudteed mööda Sortavala suunale, Elisenvaara jaama piirkonda, kusjuures tankipolk kästi ešelonidesse laadida... 30 minutiga!! Ainus asjaolu, mis kergendas sellise ebareaalse ajaga pealelaadimist, oli see, et 41.tankipolgus oli peale kõiki eelmisi „ümberpaigutamisi“ järel kõigest 41 tanki, ehkki see polk polnud teinud veel ühtegi lasku vaenlase pihta. Sellises koosseisus ta saadetigi Elisenvaarasse. Järgmisel päeval, 4.juulil, paisati Sortavala suunale juba terve 198.motoriseeritud diviis 10.MK koosseisust. Pärast seda võis 10.MK pealetungile Imatra suunas lõplikult kriipsu peale tõmmata.
Tasub märkida, et see hüsteeriline seisund, millesse 23.Armee juhtkond sattus peale esimesi teateid soomlaste eelsalkade piiriületusest, annab selgelt märku, et tegelikult ei valmistunud Põhjarindel mitte keegi mitte kunagi tõsiselt „vaenlase sissetungi tagasilöömiseks“. Vägedes polnud isegi oma territooriumi topograafilisi kaarte. Selle kohta leiame tähendusrikka meenutuse Goluško memuaaridest:
„...pataljonikomandöri ees lebas maakaart, mis oli tõenäoliselt mõeldud turistidele või autosõpradele... midagi muud pataljonikomandöri käsutuses ei olnud. Allüksus oli ammu juba lahkunud piirkonnast, mille kohta olid olemas sõjalised topograafilised kaardid...“ See episood lahingutegevuseks planeeritud piirkonnast „ammu lahkunud“ väeosaga juhtus taganemise ajal Käkkisalmisse (Priozjorski) s.o mitte kaugemal kui 60 km Nõukogude-Soome piirist.
Sellel kurikuulsal päeval, 4.juulil 1941.a, käskis 23.Armee juhataja kindralleitnant Pšennikov luua nn. „Armee tankigrupi“, ehkki sellist moodustist polnud mitte mingites määrustikes ette nähtud. Selle komplekteerimiseks rööviti lõplikult paljaks 10.MK: 21.TD-st võeti 54 tanki, 24.TD-st – 102 tanki (peamiselt küll vananenud BT-2 tankid).
Sellisel 23.Armee juhatuse poolt 4.juulil ülesnäidatud aktiivsusel oli lihtne seletus. Just sellel päeval saabus sinna lõpuks Punaarmee Kindralstaabi korraldus viia 10.MK 23.Armee alluvusest välja ja paisata see Leningradist edela poole, saksa rindele. Vastupidiselt laialt levinud juttudele, et „Stalini ajal oli riigis igal pool kord majas“, ei tahtnud kindralleitnant Pšennikov kuuldagi sellest, et armeekindral Žukov võtab talt tervikuna ära „tema“ mehkorpuse ning „erastas“ peaaegu pooled kümnenda mehkorpuse tankidest.
Mitmepäevase tagasimarsi jooksul Soome piiri äärest Luuga jõel asuva kaitseliinini (üle 250 km) läks veel osa korpuse allesjäänud tankidest rivist välja. Selle tulemusena otsustati 9.juulil koondada 90 kõige tervemat tanki ühte polku, ülejäänud 98 tanki aga jaotati laskurväeosade vahel. Sellega 10.MK ajalugu praktiliselt lõppeski...
Veel varem, 29.juunil 1941.a, käskis Kindralstaabi ülem G.K.Žukov viia 1.MK välja Põhjarinde koosseisust ja anda see Looderinde juhatuse käsutusse. Tohutu suured tankikolonnid asusid jälle teele – seekord liikusid nad täpselt tagasi, Gatšinast Ostrovisse. 163.motoriseeritud diviis liikus veelgi kaugemale läände, Läti linna Rezekne juurde (160 km Pihkvast), kus ta purustati 3.juulil Mansteini korpuse saksa tankide poolt.
Pärast seda, kui Põhjarinde peamised löögijõud lahkusid Soome piirilt läänerindele ja ka lennuvägi kadus Karjala taevast, kuna ka see suunati lõpuks võitlusse Pihkva ja Leningradi peale tungivate saksa diviisidega, algas 10.juulil 1941.a. Soome armee pealetung Oneega-Laadoga vahelisel alal.

Huvitav, millal našistid vastupealetungile asuvad ning teosele 'hävitava löögi' annavad?

13

Nagu teada, hindas seltsimees Stalin väga madalalt Soome armee pealetungivõimalusi. Näiteks ütles suur juht ja õpetaja 17.aprillil 1940.a. Punaarmee juhtivkoosseisu nõupidamisel esinedes sõna-sõnalt niimoodi:
„...Soome armee on kaitses väga passiivne... Lollikesed, istuvad oma dottides ja välja ei tule, arvavad, et me ei tule nende dottidega toime, istuvad ja joovad teed... Aga soomlaste pealetung ei maksa punast krossigi. Kas te mäletate nende kolm kuud kestnud võitluste seas ainsatki Soome armee massilise pealetungi juhtumit?“
Raske on aru saada, keda seltsimees Stalin lollitada lootis – iseennast või oma kuulajaid, kui ta naeris Soome armee üle sellepärast, et too ei sööstnud vasturünnakule kümnekordses ülekaalus oleva vaenlase vastu. Kuid 1941.aasta suvel, kui jõud olid enam-vähem võrdsed, ei hakanud soomlased ise teed jooma ega lasknud seda ka teistel teha.
„Vanadusnõdra, naftaliinist väljatõmmatud Mannerheimi“ (vana tsaariarmee kindral, kes 30 aastat teenis ustavalt Vene impeeriumi, Vene-Jaapani sõja ja Esimese Maailmasõja veteran) järeleproovitud juhtimisel hõivasid soomlased kogu Oneega ja Laadoga vahelise ala ja jõudsid septembri alguses neid järvi ühendava Sviri jõeni. 30.septembril vallutasid soomlased Petrozavodski – Karjala-Soome (jaa-jaa, just niimoodi nimetati see ala 31.märtsil 1940.a ümber, tõenäoliselt suurte tulevikuperspektiivide tõttu) autonoomse „vabariigi“ pealinna. Ka soomlased otsustasid ümbernimetamisega mitte võlgu jääda ja Petrozavodsk muutus Äänislinnaks...
Soome pealetung Karjala maakitsusel algas veelgi hiljem, alles 31.juulil 1941.a.
Viis päeva hiljem võeti Pšennikov armeejuhataja kohalt maha, kuid ka see abinõu ei aidanud enam. Ei aidanud ka Sortavala, Käkkisalmi ja Viiburi kindlustatud rajoonide raudbetoondotid. Suve lõpuks jõudis Soome armee vana piirini, mis kehtis Karjala maakitsusel enne 1939.a Talvesõda. Seejuures piirati Viiburi rajoonis ümber ja hävitati 23.Armee 43., 115. ja 123. laskurdiviisid, aga 43.diviisi komandör V.V.Kirpitšnikov sattus Soome sõjavangi (28.juunil 1950.aastal lasti ta maha, kuna ta „kaotas juhtimise vägede üle, andis soomlastele välja salajasi andmeid nõukogude vägede kohta, laimas nõukogude korda ja kiitis Soome armeed“, 1957.aasta juunis rehabiliteeriti postuumselt).
Vaatamata sellele, et vaenlase pealetungi tempo oli väga aeglane (maastiku iseärasused ja Soome armee tehniline varustatus ei lubanud neil lõigata rinnet sakslaste moodi „tankikiiludega“), sattus Soome sõjavangi 64 188 inimest.
See oli Punaarmee viie laskurdiviisi arvuline koosseis.
23.Armee tehnika ja relvastus kaotati peaaegu täielikult. Näiteks teatab 1993.aastal Kindralstaabi (nüüd juba Vene armee) poolt välja antud statistiline kogumik „Grif sekretnosti snjat“, et nõukogude väed kaotasid Karjalas ja Koola poolsaarel 10.oktoobrini 1941.a. 546 tanki. See arv isegi ületab pärast 10. ja 1.MK saksa rindele ümberdislotseerimist Põhjarinde juhatuse käsutusse jäänud tankide arvu. Selle aritmeetilise „segaduse“ lahendus peitub tõsiasjas, et Põhjarinde tagalas töötas (ja saatis rindele uusi KV tanke) Leningradis asuv tohutu suur Kirovi tehas.
Kaldudes veidi kõrvale peateemast märgime, et kolmes sõja põhjatiival 22.juunist kuni 10.oktoobrini 1941.a toimunud strateegilises operatsioonis (Balti, Karjala ja Leningradi) kaotas Punaarmee (sama teatmiku andmetel) 4561 tanki. Mis ületab seitsme ja poole kordselt Wehrmachi 4.tankigrupi, mis tegutses armeegrupi „Nord“ koosseisus loodesuunal, esialgse arvukuse.
1941.a. augusti lõpus saatis Keitel Mannerheimile kirja, kus tegi soomlastele ettepaneku vallutada koos Wehrmachtiga Leningrad. Samal ajal pandi ka soomlastele ette jätkata pealetungi lõuna poole Sviri, et ühineda Tihvini suunas pealetungivate sakslastega. Kuid neile ettepanekutele vastasid Soome president Ryti ja ülemjuhataja Mannerheim 28.augustil kategoorilise äraütlemisega. Pärast seda saadeti 4.septembril 1941.a. Mannerheimi peakorterisse läbirääkimisi pidama OKW staabiülem Jodl, kuid tulemus oli sama. Soomlased võtsid tagasi selle, mida nad pidasid enda omaks ja rohkem ei teinud nad ühtegi sammu.
Öeldakse, et „ajalugu ei tea oletavat käänet“. Ilmaasjata öeldakse. Mitterealiseerunud alternatiivide analüüs laseb väga sageli paremini mõista seda, mis juhtus tegelikkuses.
Reaalses ajaloos pöördus Soome armee tagasi 1939.aasta piirile (aga Oneega-Laadoga vahelisel alal ka üle selle) veriste lahingute tulemusena. Aga kõik oleks võinud olla hoopis teisiti. Niisiis, mida oleks saavutanud Nõukogude Liit ja mida oleks ta kaotanud, kui ta oleks ise laia „hea tahte žestina“ tagastanud Soomele Talvesõja ajal hõivatud territooriumid?
Majanduslikult on nende territooriumite tähtsus väike – metsa ja marju on Venemaal ka ilma selleta küllalt.
Selliseid kategooriaid nagu „autoriteet maailmaareenil“ või „ühiskondlik arvamus“ arvestama me ei hakka. Lihtsalt pole, mille üle arutada. Autoriteet oli selline, et NSVL oli selleks ajaks juba Rahvasteliidust välja visatud – kusjuures just Soome-vastase agressiooni pärast. Ainukeseks Nõukogude Liidu liitlaseks terves maailmas oli sel ajal Mongoolia (mis juba ammu oli faktiliselt muudetud Nõukogude protektoriaadiks). Mis aga puudutab „ühiskondlikku arvamust“, siis see oli stalinlikus impeeriumis äärmiselt kohanemisvõimeline.
Arutada võib ainult selle otsuse sõjalis-poliitilisi tagajärgi. Reaalsuses hakkas sotsiaaldemokraatlik Soome fašistliku Saksamaa liitlaseks (nagu öeldakse) „mitte heast elust“. Ja mitte kohe. Nimelt teatas Mannerheim veel 10.juunil 1941.a Helsingisse saabunud saksa Kindralstaabi esindajale ooberst Buschenhagenile, et Soome soovib jääda kõrvale Nõukogude-Saksa sõjast. 22.juunil 1941.a., mil sõda Saksamaa ja NSVL vahel sai sündinud faktiks, teatas Soome välisministeerium ametlikult, et Soome kavatseb jääda neutraliteedi positsioonidele. Peale selle tuli Ribbentropil Soome poole nõudmisel ametlikult desavueerida teadlikult valed Hitleri avaldused, kes heitis oma 22.juunil peetud raadioesinemises fraasi selle kohta, et „Soome ja Saksamaa sõdurid seisavad õlg-õla kõrval“. 24.juuniks 1941.a teatasid Soome neutraliteedi tunnistamisest NSVL, Inglismaa, Rootsi ja mis kõige tähtsam, Saksamaa!
Võib suure tõenäosusega (pea 100%) väita, et kui Nõukogude Liit oleks Soomele pakkunud territoriaalsete probleemide kohta mingit kompromisslahendust (võib-olla oma uute ja ootamatute liitlaste Inglismaa ja USA vahendusel), oleks uut Nõukogude-Soome sõda vältida saadud. Sellise sündmuse arengu tulemused oleksid olnud ülisuure tähtsusega.
Esiteks oleks Baltikumi saadud paisata (kusjuures õigeaegselt, ära ootamata Looderinde hävingut) väga suured jõud: kaks mehkorpust, viisteist laskurdiviisi, arvukad Leningradi SRK lennu- ja suurtükiväeosad.
Tänu sellele oleks nõukogude Baltikumis asunud väegrupeering suurenenud peaaegu kaks korda.
Edasi oleks 1941.a. juulis-augustis saadud paisata saksa rindele (aga mitte täiesti mõttetu Soome sõja rindele) need reservid, mis reaalses ajaloos tuli saata Karjalassse. Nimelt 88., 265., 272., 291. ja 314. laskurdiviisid, 3.Leningradi rahvakaitsediviis, paljud üksikud NKVD ja merejalaväe polgud. Kas oleksid sakslased sel juhul suutnud Leningradini jõuda?
Teiseks, ükskõik kui edukas või edutu oleks olnud Leningradi kaitsmine edela poolt, isegi kui see oleks olnud sama katastroofiline kui reaalses elus, Leningradi blokaad oleks olnud täiesti võimatu!
Leningrad EI ASU poolsaarel. Teda pole printsipiaalselt võimalik blokeerida „ühelt poolt“. Kui Soome oleks olnud – ei, mitte liitlase rollis, vaid lihtsalt neutraalne naaber, oleks olnud võimalik Leningradi kui tahes kaua varustada Petrozavodsk-Sortavala raudteed mööda. Isegi kui sakslased oleksid suutnud läbida veel 250 km mööda metsi ja soid Tihvinist Petrozavodskini (mida nad reaalses ajaloos ei suutnud), oleks Leningradi kägistamine näljaga ikkagi olnud võimatu: NSVL peamine liitlane – rikas ja sel momendil äärmiselt helde Ameerika – oleks maksnud soomlastele Leningradi toiduainetega varustamise eest. Äärmisel juhul oleks ta vedanud neutraalsete Rootsi ja Soome sadamate kaudu kohale oma toiduained.
Muidugi olid mereteed sõjatingimustes äärmiselt ebakindlad – kuid veeti ju liitlaste konvoide poolt Murmanskisse üle 5 miljoni tonni igasugust kaupa. Aga kahe miljoni leningradlase näljasurmast päästmiseks oleks vaja läinud kõigest üks miljon tonni ameerika lihakonserve (või veteranidel nii selgelt meeles olevat ameerika munapulbrit).
Kolmandaks oleksid „suure maaga“ pideva raudteeühenduse olemasolu korral Leningradis asuvad võimsad tanki-, suurtüki- ja lennukitehased saanud töötada rinde ja võidu heaks täisvõimsusel. Terve sõjaaja jooksul. Kes arvestab kokku, kui palju sõdurielusid oleks sellega päästetud?
Jaa, kalliks, väga kalliks läks nõukogude rahvale maksma see stalinlik avantüür „Soome vendade kapitalistlikust ikkest vabastamisega“...

14
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/I%2 ... arssal.pdf

Esimene marssal

Nagu te tõenäoliselt juba aimasite, jäi ka 1.tankidiviisi planeeritud retk Botnia lahe äärde ära. Segasid sakslased. 29.juunil 1941.a läks okupeeritud Norra territooriumilt Murmanski suunas pealetungile kindral Eduard Dietli juhitav Wehrmachti alpiküttide korpus.
See oli Wehrmachti eliitüksus, mis oli spetsiaalselt ette valmistatud ja varustatud tegutsemiseks Kaug-Põhjas. Just Dietli alpikütid mängisid otsustavat rolli lahingutes inglastega 1940.aasta kevadel Norrasse sissetungimisel. Vaatamata oma vähearvulisusele (kaks diviisi, 28 tuhat meest isikkooseisu) pidi Dietli korpus lahendama strateegilise tähtsusega ülesande: Murmanski ja Kirovi raudtee polaarjoonetaguse lõigu vallutamisega jätta Nõukogude Liit ilma juurdepääsust mittekülmuvatele sadamatele.
Kaks päeva hiljem, 1.juulil 1941.a läks pealetungile Kandalakša suunas 36.armeekorpus, mille koosseisus oli 169.jalaväediviis ja SS diviis „Nord“. Selle Wehrmachti väeüksuse ülesanne oli raudteele välja-jõudmine, et lõigata ülejäänud riigist ära Murmanskit kaitsvad 14.armee ja Põhjalaevastiku väeosad.
Sõjaplaan on seotud teedega – ning eriti veel siis, kui jutt käib lahingutegevusest polaartundras. Just sellepärast oligi 36.armeekorpuse hargnemisrajoon Rovaniemi-Salla maantee liinil (samas kohas, kus pidi pealtungi alustama nõukogude 1.tankidiviis). Selle vea pärast, sellise vaenlase alahindamise ja halva luure pärast pidid sakslased kohe maksma kallist hinda. Isegi sellistes äärmiselt ebasoodsates oludes ja „tanki-vastasel“ maastikul tõestas 1.tankidiviis oma parima diviisi reputatsiooni.
Kaasaegne Soome ajaloolane (kes muidu suhtub üsna kaasatundvalt endisesse Soome liitlasesse) kirjeldab neid sündmusi nii:
„...lõunatiival tegutsev SS diviis „Nord“ osutus täiesti võimetuks peale tungima, seoses täiesti ebapiisava lahinguväljaõppe ja SS ohvitseridest juhtkonna ilmse nõrkusega. Pärast esimesi lahinguid sunniti diviis isegi põgenema, ta tõmbus tagasi ja ei suutnud abistada 169.-t jalaväediviisi...“
Paistab, et kindral Baranovi tankistid tegid neile kõvasti säru, kui SS-lased unustasid korrapealt nii oma lahinguväljaõppe ja ka saksa traditsioonilise harjumuse ülemusi kuulata...
Edu arendada ei õnnestunud. Kalender näitas juba 1941.a. juulit ning Kindralstaabi ülem Žukov nõudis viivitamatult 1.tankidiviisi raudtee-ešelonidesse laadimist ja saatmist sinna, kust ta oma teekonda alustas – lõuna poole Leningradist. (Märgime veel, et see käsk, mis saabus 14.armee staapi juba 4.juulil – ajal, mil lahingud Murmanski pärast alles algasid – tõestab veelkord meie oletust, et sõjaeelne Baranovi diviisi polaarjoone taha saatmine ei olnud kuidagi seotud saksa kallaletungi tagasilöömise plaanidega.)
Ja ka sellel juhtumil muutusid nõukogude kindralite omavahelised suhted kohe „määrustikuvastaseks“. 14.armee juhataja kindralleitnant V.A.Frolov ei kiirustanud hoopiski Kindralstaabi korralduse täitmisega ning 1.tankidiviis jätkas sõdimist polaarjoone taga kuni juuli keskkohani.
Ärme kiirustame hinnangutega. Igal kindralil oli oma tõde. Žukov, kes vastutas kogu riigi kaitse eest, sai suurepäraselt aru, milliseid katastroofilisi tagajärgi – sõjalisi, majanduslikke, poliitilisi – toob kaasa Leningradi vallutamine sakslaste poolt. Sellepärast kiirustaski Kindralstaap looma mis tahes vahenditega mingitki rinnet Pihkvast ja Narvast idas.
Aga kindral Frolovil oli oma tõde. Ta ei kahelnud sugugi, et teist sellist juhust enam ei tule ning täisväärtuslikku tankidiviisi edaspidi enam Peakorteri poolt tema käsutusse Koola poolsaarel ei anta. Seepärast kiirustaski ta maksimaalselt ära kasutama soodsat asjaolude kokkusattumust.
Tänase päeva teadmistega on seda dramaatilist vaidlust veelgi raskem lahendada. 1941.aasta juulis ei saanud Žukov muidugi ette näha, et „anglo-ameerika imperialistid“ saadavad Stalinile abina 17 miljonit tonni sõjamaterjale. Tegelikkuses kaeti kolme sõja-aasta jooksul Punaarmee ja kaitsetööstuse vajadused selliste tähtsate artiklite nagu lennukibensiin, lõhkeained, alumiinium, veo- ja sõiduautod, autokummid, vagunid, vedurid, relsid, sidevahendid ja antibiootikumid alal peamiselt abitarnetega kommunismi õelatelt vaenlastelt. Seoses sellise uskumatu sündmusepöördega muutus Murmanski ja tema juurde viiva raudtee kaitsmine sama tähtsaks strateegiliseks ülesandeks nagu oli Moskva ja Leningradi linnade ning Bakuu ja Groznõi naftaleiukohtade kaitsmine.
Ning pole liigne ka meenutada, et 1941.a. suvel osutus kindral Frolovi juhitud 14.armee ainukeseks armeeks kogu Mustast merest Barentsi mereni ulatuval rindel, mis täitis talle antud üleande.
Vaenlase pealetung peatati piiritsoonis, sakslastel ei lastud Murmanskini ja Kirovi raudteeni läbi murda ning seejuures kandis Dietli eliitkorpus tohutu suuri (üle 50%) kaotusi isikkoosseisus. 1941.a. oktoobri keskel viidi 2. ja 3. alpidiviisi jäänused Koola poolsaarelt ära tagalasse ümberformeerimisele.
Kahjuks ei meenuta seda tänapäeval enam keegi, aga V.A.Frolov ei saanud isegi Nõukogude Liidu Kangelaseks – see oli kindralpolkovniku auastmes oleva Suure Isamaasõja väejuhi jaoks täiesti unikaalne situatsioon.
Kuid pöördume nüüd suure strateegia kõrgustelt tagasi 1941.a juuli traagiliste sündmuste juurde.
Segadus juhtimises lõppes sellega, et üheski variandis ei õnnestunud kasutada 1.TD-i kui suurt löögiüksust. „Alati pealetungiva“ Punarmee juhatus ei riskinud organiseerida vastupealetungi ning 1.tankidiviis nagu ka kogu 23.armee 10.mehkorpus „lammutati osadeks“.
Motoriseeritud jalaväepolk ning ka üks 1.tankipolgu tankipataljon jäeti sõdima 14.armee koosseisu Kandalakša suunal. Peale selle eraldati 14.armee 42.laskurdiviisi komandöri käsutusse poolsada tanki, mis moodustasid eraldi tankipataljoni ja sõdisid edukalt sakslastega kuni 1943.aastani.
Samal ajal nõudis Peakorter uuesti (Direktiiv Nr.00329 14.-st juulist 1941.a), et: „tankidiviis tuleb Kandalakša rajoonist viivitamatult ümberpaigutada Leningradi alla“. Ning lõpuks 17.juulil, täpselt kuu aega pärast seda, kui diviis tõsteti „rahulikul“ juunihommikul häirekorras jalule, hakkasid 1.tankidiviisi ešelonid liikuma tagasi lõunasse – Leningradi poole.
Kuid ka sellel korral ei õnnestunud neil jõuda Saksamaaga peetud sõja rindele.
10.juulil 1941.a moodustas Peakorter (s.o sm.Stalin) Loodesuuna ülemjuhatuse, mida hakkas juhatama Nõukogude Liidu marssal, Poliitbüroo liige, Rahvasaadikute Nõukogu esimehe asetäitja, üks viiest Riikliku Kaitsekomitee (tolle perioodi kõrgeim riigivõimuorgan) liikmest Klim Vorošilov.
Seltsimees Vorošilov võitles kogu elu mõisnike ja kapitalistidega. Kuid tema vaenus kapitalimaailma suhtes polnud (nagu ameeriklased ütlevad) „midagi isiklikku“. See oli vihkamine käsukorras. Käsu korral võis see ka igal hetkel muutuda tugevaks lahingusõpruseks. 1939.aasta augustis peab Vorošilov läbirääkimisi inglise lordi admiral sir Reginald Draxi ja prantsuse kindral Doumenciga Hitleri-vastase sõjalise liidu loomise üle. Sama aasta septembris arutab Kaitse rahvakomissar Vorošilov koos hitlerliku kindral Köstringiga Punaarmee ja Wehrmachti koostööd Poola purustamisel ja okupeerimisel.
Teise Maailmasõja lõpuks muutub Vorošilov üldse mingiks kõrgeauastmeliseks „sõjaliseks diplomaadiks“. Stalin veab ta endaga kaasa Teherani Roosevelti ja Churchilliga kohtumisele, teeb talle ülesandeks pidada läbirääkimisi Ungari ja Rumeeniaga sõlmitavate rahulepingute üle, võtta Moskvas vastu prantsuse sõjaväedelegatsioon kindral de Gaullega eesotsas jne.
Aga „Mannerheimi valgesoomlastest bandesid“ vihkas seltsimees Vorošilov tõeliselt, võltsimatult. Kõlavad ja valusad kõrvakiilud, mida Soome armee andis 1939/40 aasta talvel „esimesele punasele ohvitserile“, tulitasid endistviisi Vorošilovi põskedel. Peale selle ei piirdunud asi hoopiski piltlike „kõrvakiiludega“. Pärast seda, kui Punaarmee kandis sõjas „soome mutukaga“ suuremaid kaotusi kui Wehrmacht poole Euroopa vallutamisel, ajas sm. Stalin 8.mail 1940.aastal Vorošilovi Kaitse rahva-komissari ametikohalt minema. Ja mitte lihtsalt ei ajanud minema, vaid laskis tal ka alla kirjutada täiesti salajasele dokumendile „Akt Kaitse rahvakomissariaadi vastuvõtmise kohta sm. Timošenko poolt sm. Vorošilovilt“.
Selles üllatavas dokumendis oli loetletud paarkümmend kaitse ametkonna töösuunda, milledest igaühe kohta konstateeriti „täielikku hooletusselaskmist“ ja tegeliku töö asendamist „paberliku aruandlusega“. Tõsi, Vorošilovile jäeti alles auaste ja liikmeksolek, kuid paber selle kohta, et ta nõrgendas riigikaitset hullemini mistahes Kremlisse pääsenud vaenulikust agendist, oli Stalinil alati käepärast võtta. Ning Klim Vorošilov teadis seda ja pidas alati meeles.
Soov „anda õpetust jultunuks läinud soome sõjarditele“ ja taastada sellega enda kui kogenud väejuhi reputatsioon, tõigi marssal Vorošilovi 1941.aasta juulikuu 20-ndatel kuupäevadel Karjalasse. Et õigesti hinnata selle visiidi tähtsust, tuletame meelde, mis juhtus samal ajal Leningradi edelapoolsetel juurdepääsudel.
1941.a juuli lõpuks oli armeegrupp „Nord“ forsseerinud Daugava kogu ulatuses Daugavpilsist Riiani. Jõudes välja operatiivavarustele, vallutasid sakslased 6.juulil pärast kahepäevast ränka lahingut 1.MK 3.tankidiviisiga Ostrovi linna. 9.juulil tungisid sakslased peaaegu ilma lahinguta, põgenevate nõukogude vägede õlul, Pihkva linna. 10.juulil saadab G.Žukov Peakorteri nimel Looderinde juhatusele (juba 4.juulil kõrvaldati eelmine juhataja oma ametikohalt ja tema asemele määrati kindralmajor P.P.Sobennikov) järgmise direktiivi:
„...komandöre, kes ei täitnud Teie käske ja loovutasid reeturlikult oma positsioonid, pole senini karistatud... komandöride tegevusetuse tõttu veerevad Looderinde väed kogu aeg tagasi... Rinde juhatajal, sõjanõukogu liikmel, prokuröril ja 3.osakonna ülemal tuleb viivitamatult sõita eesliinil olevatesse vägedesse ja koha peal klaarida arved argpükside ja reeturitega, organiseerida kohapeal sakslaste vastu võitlemist, rünnata ning hävitada neid...“
Kahjuks ei õnnestunud hävitada kõiki argpükse ja reetureid – 1941.aasta juuli keskel käisid lahingud juba saja kilomeetri kaugusel Leningradist. Et hoida rindejoont Luuga jõel, viidi lahingusse rahvakaitsediviisid. Halvasti relvastatud, peaaegu välja õpetamata, Leningradi üliõpilastest ja õppejõududest (kes polnud kunagi relva käes hoidnud) koosnevad rahvakaitseväelased hukkusid Luuga joonel. Hukkusid tulevased, tundmatuks jäänud teadlased, poeedid, kunstnikud, hukkus rahva loomeeliit – kõik selle nimel, et paariks päevaks pidurdada vaenlase edasiliikumist ja anda väejuhatusele aega reservide kohaletoomiseks.
Tundes rahutust oma plaanide realiseerimise venimise pärast (praktiliselt esimest korda sõja algusest saadik), ilmus Hitler 21.juulil isiklikult armeegrupi „Nord“ staapi ja nõudis Leebilt kiiremas korras Leningradi vallutamist.
Just selsamal päeval peatas Vorošilov oma käsuga Leningradi suunas liikuvad ešelonid ja käskis neist maha laadida 1.tankidiviisi väed (nimelt: 2.tankipolk koosseisus 4 KV, 13 T-28, 29 BT-7, 57 BT-5, 32 T-26 ja 19 soomusautot), koondumiskoht oli Vedlozero, 70-80 km Petrozavodskist läänes. Koos kahe NKVD motoriseeritud polguga pidid nad korraldama vasturünnaku ja soomlased puruks lööma.
Selle otsuse absurdsus pole isegi selles, et ei saa võrrelda Leningradi ja Petrozavodski tähtsust.
Õnnetuseks ei mõistnud marssal Vorošilov, et kergetankide diviis pole võlukepike, vaid tööriist. Instrument, mis on ette nähtud vaid teatud kindla töö jaoks. Sama ülesande jaoks, mida varasemates sõdades täitis kasakate ratsalaava: ajada taga ja raiuda jooksvaid vaenlasi, hõivata staabid ja laod, põletada voorid hirmust paralüseeritud vaenlase tagalas. Teiste sõnadega – täita sedasama ülesannet, millega tegelesid just samal ajal Wehrmachti 4. ja 3. tankigrupi tankidiviisid loodesuunal.
Sulgudes märgime, et ka relvastatud polnud need sugugi paremini: idaretke alguses 4. ja 3.tankigrupi koosseisus olnud 1544-st tankist olid 1237 tk (80 %) kerged Pz-I, Pz-II ja tšehhi Pz-38(t), millel oli ainult kuulikindel soomus ja palju nõrgem (võrreldes meie T-26 ja BT-ga) relvastus.
Aga selliste kohanimedega nagu Masozero, Kronšozero, Kukkozero, Vedlozero (kõik –järve lõpulised kohanimed. – Troll) maastikul, Karjala okasmetsade, soode ja järvede keskel oli Baranovi tankidiviis hukule määratud. Meeleheitlikult võitlevad soomlased polkovnik Paalu 1.jalaväediviisist peatasid raskete võitlustega 23-27.juulil Punaarmee pealetungi. 1.TD komandöride ettekannete põhjal lasksid motori-seeritud tšekistid esimeste laskude peale jalga, Soome jalavägi aga hävitas meie tanke metsas peituvatest varitsustest, mineeris selles piirkonnas olevad vähesed teed ja laskis käiku bensiinipudelid ja lõhkeaine-paketid.
Ülemjuhataja Vorosilov ei jäänud ise muidugi oma käskude tulemusi ootama. Ta pöördus varsti tagasi Leningradi, kus ta andis ühe oma kõige kuulsamatest käskudest – käskis valmistada mitukümmend tuhat terasest odaotsa, millega esimene marssal kavatses hakata sakslasi läbi torkama, kui nad Leningradi jõuavad.
10.augustil püüdis 272.laskurdiviisiga tugevdatud Petrozavodski operatiivgrupi juhatus organiseerida veel üht pealetungi, kuid tulemus oli endine. Nõukogude väejuhatus ei suutnudki kasutada tanke massiliselt, löögigruppidena. Tankidiviis hajutati üksikute roodude ja rühmadena üle kogu tohutu suure Ida-Karjala territooriumi. Oli juhuseid, kus 50-tonniseid KV-sid kasutati ettekannete kohaletoimetamiseks, mootor-rattaga käskjala asemel. Paljud tankid tuli kütuse või varuosade puudumise tõttu maa sisse kaevata ning kasutada kui liikumatuid tulepunkte, osad jäeti lihtsalt maha. Kuu lõpuks jõudsid selles metsalahingus ellujäänud tankistid koos taganeva 7.armee jäänustega Petrozavodskisse.

Vaat niimoodi lõppeski esimene tervest reast 1941.aasta suvel toimunud ebaõnnestunud või ärajäänud Punaarmee vastrünnakukatsest. Nüüdseks mäletavad vähesed teise Nõukogude-Soome sõja tragöödiat. Ainult Karjala soodesse jäänud tankid ja kolletanud surmateated – palju, väga palju surmateateid, kümned tuhanded – on selle mõttetu sõja tummadeks tunnistajateks.
Muidugi ei saa eitada, et saksa pealetung Baltimaades ja Wehrmachti 4.tankigrupi kiire sööst Leningradi edelapoolsete eelpostideni paiskas kõik Nõukogude väejuhatuse plaanid segi. Sissetung Soome tuli peatada kohe selle alguses, hoovõtul. Teisest küljest, kui arvestada seda, KUIDAS algas nõukogude pealetung, millist „edu“ saavutasid 1. ja 10. mehkorpused sama ajaga, mis kulus Wehrmachtil sööstuks piirilt Pihkvani – siis on raske uskuda, et SELLINE armee oleks suutnud sakslased purustada ja põgenema lüüa, veerikkaid Vislat ja Oderit forsseerida, kogu Euroopat vallutada...
Siinkohal on teil, austatud lugeja, täielik õigus pahandada. Mis jutt see selline on: „raske uskuda“? Kas meil on siin teatriproov või sõjaajaloo uuring?
Kriitika on tunnistatud õiglaseks. Meie jutustuse järgmistes osades käib jutt juba pealöögi suundadest, neist vastupealetungi katsetest, mille arendamist keegi (peale vaenlase) ei seganud.

15
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/II% ... vatsus.pdf

II osa

MÄDASOO

Kavatsus

22.juuni 1941.a õhtul – täpsemalt kell 21 h 15 min – kinnitas Kaitse rahvakomissar Timošenko „Direktiivi Nr.3“ ja saatis selle läänepoolsete sõjaväeringkondade (rinnete) juhtkondadele täitmiseks.
Selles dokumendis anti vaenlase grupeeringutele ja plaanidele lühike hinnang: „...vastane annab pealöögid Suvalki eendilt Alituse suunas ja Zamostje rajoonist Vladimir-Volõnski ja Radzehhovi rindel, abilöögid Tilsit-Šiauliai ja Sedlets-Volkovõski suunas...“ – ning seati lähimad ülesanded 23-24.juuniks:
„Looderinde ja Läänerinde vägede kontsentriliste koondlöökidega piirata ümber ning hävitada vaenlase Suvalki grupeering ja 24.juuni õhtuks vallutada Suvalki rajoon. Võimsate mehhaniseeritud korpuste ja kogu Edelarinde lennuväe kontsentriliste löökidega piirata sisse ja hävitada vaenlase grupeering, mis tungib peale Vladimir-Volõnski ja Brodõ suunal. 24.juuni õhtuks vallutada Ljublini rajoon“.
Jutumärkides märgime, et juba ainuüksi see dokument lubab teha selge järelduse sellest, mida on väärt juba palju aastaid kestev „tšekistide“ kiitlemine, et saksa väejuhatuse dokumendid jõudsid Stalini lauale pool tundi varem kui Hitleri omale.
Kuue kuu jooksul, mis oli möödunud Hitleri poolt „Barbarossa“ plaanile allakirjutamise hetkest, ei saanudki nõukogude väejuhatus teada, et Wehrmacht annab kõige võimsama löögi Guderiani 2.tankigrupi jõududega Bresti-Slutski-Minski liinil. Seda suunda ei mainitud Direktiivis nr.3 isegi mitte abisuunana. Ning see, mida meie väejuhatus pidas „abilöögiks Tilsit-Šiauliai suunal“, oli tegelikult armeegrupi „Nord“ peajõudude pealetungi algus Leningradi suunas.
Tegelikkuses ei tulnud Loode- ja Läänerinde ühistest löökidest midagi välja. Looderinde peajõud (kindralmajor Šestopalovi 12.MK ja kindralmajor Kurkini 3.MK ilma 5.tankidiviisita) suunati mitte edelasse Kaunas-Suvalki suunda (nagu seda nõudis Direktiiv Nr.3), vaid loodesse Šiauliai juurde, kus 24.juunil toimuski suur tankilahing Wehrmachti 4.tankigrupi peajõududega. Mis aga puudutab 3.MK 5.tankidiviisi, siis see purustati juba 23.juuni hommikul Alituse rajoonis ja rinde edasises tegevuses praktiliselt ei osalenud.
Sel moel muutus kahepoolne rünnak Suvalki grupeeringu pihta ainult Läänerinde parema tiiva pealetungiks. See pealetung lõppes täieliku hävinguga, mille asjaolusid ja põhjuseid me vaatamegi jutustuse selles osas.
Selleks ajaks, kui Läänerinde staap Direktiivi Nr.3 kätte sai ja dešifreeris, oli sõjaline situatsioon kardinaalselt muutunud.
Sakslased oli forsseerinud Neemani. Täpsemalt öeldes mitte ei forsseerinud, vaid ületasid selle mööda kolme terveksjäänud silda Alituse ja Merkine juures. „Taganevate nõukogude vägede järel jõudsid üle Neemani sildade lipsata ka saksa tankid“ – niimoodi kirjutab peamine nõukogude spets sõja alguse alal seltsimees Anfilov. Lipsasid kolme (7., 20. ja 12.) tankidiviisi koosseisus. 22.juuni 1941.a õhtuks olid Wehrmachti 3.tankigrupi eelväeosad jõudnud 60-70 km sügavusele nõukogude territooriumile ning kiirustasid Vilniuse suunas. Kuid kui suur ka polnud sakslaste pealetungihoog, kui nõrk ka polnud Looderinde 11.armee vägede vastupanu – teedel ja sildadel on oma kindel läbilaskevõime, tankid aga liiguvad kolonnis mitmekümnemeetriste vahedega. Selle tulemusena oli Wehrmachti 7.TD 24.juunil juba Vilniuses ja 20. ning 12. TD-d jõudsid juba Ošmjanõ juurde, aga tankigrupi järelvägi – 19.TD ja 14.MD – alles alustasid Neemani ületamist. Sel moel kujutas see, mida nõukogude ajaloolased harilikult nimetasid „saksa tankikiiluks“, endast tegelikult mitut „terasniiti“, mis olid Leedu teedel 100-120 km ulatuses välja veninud. Samal ajal saksa jalavägi, mis sõna otseses mõttes kõndis jala oma vooride ja hobustega veetava suurtükiväega, alles alustas Neemanile pontoonsildade rajamist.
Määrustik nõuab, et täites neile kõrgema väejuhatuse poolt antud ülesandeid, näitaksid kõik alluvad üles mõistlikku initsiatiivi ülesande lahendamiseks kõige efektiivsemate meetodite valikul. Just niimoodi tegutseski Läänerinde juhataja, Nõukogude Liidu Kangelane, kolme Lenini ordeni ja kahe Punalipu ordeni kavaler armeekindral D.G.Pavlov. 22.juunil kell 23 h ja 40 min andis ta oma asetäitjale kindralleitnant Boldinile (kes oli selleks ajaks juba Minskist Belostokki jõudnud) käsu organiseerida löögigrupp koosseisus 6.MK, 11.MK ja 6.ratsaväekorpus (RK) ning „anda löök üldsuunaga Belostok-Lipsk-Grodnost lõunasse jääv ala, eesmärgiga hävitada vaenlane Neemani vasakul (s.o lääne. - M.S) kaldal... 24.6.41.a õhtuks vallutada Merkine“.
Nagu me näeme, muutis Pavlov löögisuunda (ajutiselt loobudes Direktiivi Nr.3 „täht-tähelisest“ järgimisest) loode suunast (Grodnost Suvalkile) otse põhja, mööda Neemani läänekallast (Grodnost Merkinele). Operatsiooni mõte oli geniaalselt lihtne. Hoogne lühike löök (ajaliselt kaks päeva ja löögiulatuselt 80-90 km) vaenlase pealetungiva jalaväe tiivale ja tagalasse, hõivates Neemani sillad ja ülepääsud – ning hiirelõks, kuhu Wehrmachti 3.tankgrupp ise ennast ajas, plaksatabki kinni. Kõikidest varustusteedest ära lõigatud ja oma jalaväe toetusest ilma jäänud saksa tankidiviisid Vilniuse juures piiratakse ümber ja hävitatakse.
Sulgudes märgime, et täpselt samasuguse operatsiooni sooritasid sakslased 11 kuud hiljem 1942.aasta mais. Siis forsseerisid nõukogude väed kurva kuulsusega Harkovi pealetungioperatsiooni käigus Põhja-Donetsi jõe ning jõudsid Harkovi äärelinnadesse. Samal ajal forsseeris Kleisti tankigrupp sama jõe 100 km lõuna pool Harkovit Izjumi rajoonis ning liikudes põhja poole mööda Põhja-Donetsi jõe idakallast (mis oli praktiliselt kaitseta), lõikasid läbi nõukogude vägede kommunikatsioonid, mis sattusid seeläbi Donetsi läänekaldal „katlasse“.
Selle tulemusena piirati ümber ja purustati viis nõukogude armeed, seejuures sattus üle 200 tuhande Punaarmee võitleja ja komandöri vangi. Pavlovi poolt planeeritud operatsioon ei saanud nii mastaapse eduga lõppeda – lihtsalt seetõttu, et saksa 3.tankigrupi koosseisus polnud 200 tuhandet ega isegi 100 tuhandet meest. Kuid kõige muu suhtes oli Läänerinde löögigrupi pealetung lausa „määratud edukalt lõppema“.