SS-lased vähemalt teadsid mille nimel hullu panid (minu eesmärk oli lihtsalt seda aega mitte raisata, mis kroonus nagunii tuleb raisata), oleks seda s.itta osanud ette aimatagi, siis oleks tõenäoliselt olnud hüvasti dessantuura, mul polnud fanaatiliseid eesmärke NLiidu kaitsmiseks.
Ainuke mis sellest kogemusest muutus, iseloom on veel s.item kui enne.
Kollektiiviks liitmise puhul on 2 eesmärki (mida mõnitamisega ei saavuta), esiteks ei tohi sa teisi alt vedada, teiseks ei tohi teised sind alt vedada, ükskõik kumbapidi eksides maksab see kõigile kätte.
Kui pead teise mehe varustust ja relva oma seljas tassima paarkümmend versta ja teised talutavad seda jurakat endi vahel, siis paneb see mõtlema, aga selleks pole vaja kellegi poolt mõnitamist.
Zombina oskamatust veejoomisest vanti järele lohistades (ehkki kõiki hoiatati ja õpetati korduvalt) tekib ikka mõte küll, et paras oleks raisk maha lasta, aga nii maha jätmine, kui maha laskmine maksab täpselt samatmoodi kätte, See kasvatab kollektiiviks, võib juhtuda, et väänad ise jala, siis ei jäeta sind ripakile vastase kätte. Kas viiakse minema või

Midagi sarnast Leegionile (seal on see asi vist karmim ikka), aga mingi mõnituste teemaga küll kedagi ei liida. Madrusele veel, meil murti sellise "utsitamise" käigus ühel noorel kõrisõlm ära, see aitab nagu õppimisele kaasa?