Tehases on hetkel valmimas teine vihane ning tuntud sakslane, väikse saladuskatte all võin öelda et sama lennuk (kuid veidi erinev seeria) on ka järgmisena plaanis, karp on igatahes juba olemas.
Seekord siis
Messerschmitt Bf 109 E-4
Hävituslennuki Bf 109 projekteerimine algas 1934. aastal. Esimene prototüüp Bf 109 V-1 valmis 1935. aastal, esmalend toimus 28.mail. Sellele, Inglise mootoriga Rolls Royce Kestrel (704hj) prototüübile järgnes veel kaks - V-2 ja V-3, millest kahel viimasel kasutati juba kodumaist mootorit Junkers Jumo 210 (610hj). Luftwaffele standarhävitaja leidmiseks korraldatud konkursi, millel osaleisd Arado Ar-80, Focke-Wulf FW-159,Heinkel He-112 ja Messerschmitt Bf 109, võitis viimane ning nii saigi temast Saksa õhujõudude standardhävitaja, milleks ta sisuliselt jäi kuni II maailmasõja lõpuni. Pärast esimete mudelite edukat katsetamist alustati peagi ka seeriatootmist. Esimesed seeriamudelid Bf-109 B-1 ja B-2 olid varustatud Junkers Jumo 210D (635hj) ja Jumo 210E (640hj) mootoritega. Esimeseks lennuüksuseks, mille käsutusse uued hävitajad saabusid, oli JG 132 "Richthofen". See oli 1937.a alguses. Sama aasta suvel saadeti Bf-109 tüüpi hävitajad juba aga ka Hispaania kodusõjas mässajate poolel sõdivale Saksa lennuüksusele "Legion Condor". Samal aastal võitis Saksa lendurite meeskond Zürichi lennupäevadel mitu peaauhinda, muuhulgas ümber Alpide lendamises ja meeskonnalennus. 1937. aastal püstitas Hermann Wurster forseeritud DB 601 tüüpi mootoriga (1650hj) lennukil Bf-109 maismaalennukite uue mailmarekordi - 610,95 km/h. Sõja käigus täiustati lennukit Bf-109 üsna oluliselt, tema stardimass suurenes kaks korda, oli 650 km/h. Viidi läbika mitmeid muudatusi keretarindis. Sõja ajal muudeti senine tähis Bf (
Bayrische flugzeugwerke) tähiseks Me.
Vaatamata sellele et veel enne sõda (1939) konstrueeris Heinkeli konstrueerimisbüroo kiirema ja manööverdusvõimelisema hävituslennuki He-100, jäi Bf-109 endiselt Luftwaffe standarthävitajaks. Kurioosumina mõjub seegi, et kaheksast suurepäraste omadustega He-100 prototüübist kuus müüdi Nõukogude Liidule, kus see suures osas sai eeskujuks hilisematele Nõukogude hävituslennukitele. Veelgi veidram on aga see, et vahetult enne sõja algust müüdi N.Liitu ka viis Me-109 tüüpi lennukit.
Bf-109 oli täismetallkonstruktsiooniga, vabalt kandva ühetalalise alltiivaga lennuk. Kere oli ovaalse ristlõikega. Hilisematel versioonidel oli kabiin hermeetiline. Tiib oli varustatud maandumisklappide ja automaatselt töötava eestiivaga. Kabiin oli soomustatud, ventileeritav ja köetav. Sabarattaga telik oli sissetõmmatav ja varustatud hüdrauliliste ketaspiduritega. Lennukil oli kolmelabaline muutuvsammuga propeler.
Mudelist ka väheke,
Juhistel on kirjas et tegemist 2010 ehk siis käesoleva aasta väljalaskega, ma ei usuks seda kohe mitte üldse kuna isegi G-10 mis on toodetud 1996. aastal jätab kordi rohkem viisakama mulje.
Detaile on vähe, kõigest 34 ning detailsusest võib vaid unistada, üks stiilinäide siit:
Kokpitis eraldi osana toodud välja vaid iste ning miskine alus kuhu see kinnitub, see selleks. Piloot on ka muidugi Revelli suurepärane üllitis ning lennukisse istuma ei lähe, no nii tore lausa et Revelli poisid on "juhtkangi" lendurile pihku valanud, kuna lendur istuma ei lähe sai võetud paremalasuv kang et päris tühja kohta ei jääks.
No ja siin on eriti usin oldud, hiigelsuured needid mida sai ikka korralikult maha tõmmatud, eks ma vaatan kuidas nad hiljem krundi all välja nägema hakkavad, kas peab äkki veel järele aitama (lihvitud kerest pilti pole).
Esmapilgul märkasin kohe kenasti tiibadel valujooni ja süvikuid mis isegi juhendis ära on toodud, lihvida ning pahteldada, seda veel jõuab. Neid oli tegelikult ka terve lennuki kere täis, siin siis veel üks pilt tiibadest:
Tööd jagub, peatse kohtumiseni!
Igatahes proovin kleepsude panekut veel täna harrastada aga tekkis küsimus ka - nimelt praegu värvin Revelliga (Korralik värv, ütleks parem kui humbrol ja klismost jooksis korralikult läbi) ja Revelli värvidega kasutan sama firma 
