www.militaar.net

See jutt et noored....ja muus maailmas.....muud huvid.....ükskõiksus ja nii edasi, see on ühest küljest küll õige kuid,....me elame hetkel rahuajal, kus inimesele lähevad korda kõik muuud asjad peale riigikaitse...ja see on ka ju loomulik
Kuid kui ühe riigi kohale peaks kerkima reaalne sõjaoht siis elab selle riigi rahvas(ka noored) üle psühholoogilise muutuse, kasvab patriotism, ununevad igasugu muidu nii tähtsana tunduvad mugavused...
Meenutagem kasvõi "pronksiöö" abipolitseinike tulva ja muud. Pealegi polnud ju siis veel tegemist reaalse ohuga Eesti riigile..

Ega ma nii vana ka ole, et võiks noorte seast välja arvata. Räägid õiget asja- personal. Kuid paraku on personalipeletajaks seesamunegi tehniline puudus (puuduvad nn magnetid) ning "suurepärane" riiklik juhtimine, kus motivatsiooni langetamine tundub olevat üks peaülesandeid.

jackpuuk kirjutas:Medusale ja ka teistele vaidlejatele, olete mõelnud, kes hakkaks selle ülihea tehnikaga võitlema vajaduse korral, isegi, kui suudetaks see muretseda.

Needsamad 18-27 a vanad mehed, kelle teenistusse kutsumisel on meil veel tohutu varu ja keda hakatakse lõpuks ometi korralikult kordusõpetama. Soomes vähemalt nii käib ja väga hästi saavad nende Leopardidega sõitmisega hakkama. Ja kui sa arvad, et Soome noor on väga diametraalselt erinev Eesti omast, siis see on ekslik arvamus. Täpselt samasugune vaimne ja füüsiline lodevus irvitab ka seal vastu. Lihtsalt Soomes on süsteem selline, et neil erilist pääsu pole ja kuna seal käib enamus ära, siis mittekäinud vaadatakse imelikult.

Et meie süsteem on selline, ei ole tingitud ei demograafilisest asjaoludest, vaid tegemata tööst. Igasugustest kõmiseva häälega vastu rinda tagujatest admiralimundrites, saamatust KRA-st ja lõppkokkuvõttes kamina amorfsusest asjade ära tegemisel.

Tundub, et mõned on oma militaarmulli nii sisse elanud, et ei adu enam adekvaatselt maailma. Rääkige noorematega, kes nõuka ajast ei mäleta pmst. midagi ja vaadake siis, kas on üldse mõtet mingile relvastusele rõhku panna.

Ei saa muidugi alahinnata seda, et üks mentaliteedi langetaja on ka meie iganenud relvastus ja raskerelvade puudus. Ei tunne enamik sõdureid st jalaväelasi armee "powerit", tehes ainult söösta-kata ja õppustel ja nühkides läikima 1962. a toodetud lootusetult viltu laskvaid AK-4'sid. Või kuulama 19-a vana allohvitser-"instruktori" seletust, kuidas me vastase lennumasinaid hakkame AK-4'dest tulistama. Inimesed on piisavalt targad, et ise internetist vaadata, et nää, soomlastel on seda ja toda, aga meil pole mitte s****gi, siis oleks naiivne siin mingit suurt entusiasmi-patriotismi oodata

Isegi Eesti sõjaväe läbi käinud noored elavad muus maailmas, kaitseministeerium võiks teha noorte seas küsitluse, palju neist oleks valmis reaalse sõja korral lahingusse minema vabatahtlikult.

Siiski neid küsitlusi on tehtud ja vastused on olnud ju lootustandvad. Ja erinevalt väidetavalt sama heast lätist on meil KV üks enim lugupeetud institutsioone läbi aastate. Kuigi mõned ligid on seda lõhkuda üritanud, jäi taevale tänu - nende aeg üürikeseks.

Pigem takerdub asi mobilisatsiooni korraldamisse-kuidas see saab õnnestuda, kui KRA andmebaasist võite leida enda 15a vanu andmeid, pole lihtsalt järgiproovitud süsteemi ja varustust-relvastust.

Näiteks: kui raskerelvi on vaid ühe brigaadi jaoks+natuke veel, siis ei tuleks ilkuda Soomest 122 mm haubitsate saamise üle, vaid nad tänuga vastu võtta. Rusikaga vastu rindu taguda võib alles siis kui on piisavalt pappi FH-70 (veel parem Pantzerhaubits 2000) pataljonide kokku ostmiseks.

Kui mina alustasin kunagi hulk aastaid tagasi ise endale leiva teenimist, siis tegid minu tööandjad kähku selgeks tõsiasja, et probleemist rääkida või niisama vinguda on sooja õhu tootmine, kui sellele ei järgne lahendamise variante. Just seda aga mõned analüütilised ja professionaalsed tegelased siin viljelevadki. Näiteks kui grafomaanist trumm on oma teadmiste piires natuke selgitanud, kuidas hakata harutama meie õhuturbe asju ja veenma pessimiste, et ja lahing pole lootusetu, siis kahtlemata suur asjatundja borja on siia tootnud vaid irvitavad ikoone ja õelaid repliike, tootmata siia mingit lisaväärtust.

Minuarust on riigipalga saajate "analüüsivõime" tihtipeale lihtsalt vingumine ja põhjuste otsimine, et mitte teha. Tegelikult ei ole olemas lahendamatuid probleeme, on olemas saamatud inimesed. Eesti riigikaitses napib eelkõige otsustusjulgust ja pealehakkamist, selle asemel on eelarve ja arengukavade taha peitu pugemine, ila ajamine "NATO partnerlusest" jne jne jne. Ehk näiteks eraettevõttes on sellise asja nimi "saamatus". Tehnilistes asjades on nüüd märgata "tähtede sõja" sündroomi - kui ei pakuta midagi vähemalt tähtede sõja tasemel, siis tembeldatakse see kohe külma sõja vanarauaks, kasutuks suurte kuludega jamaks.

Kokkuvõttes: Eesti riigikaitse probleem pole ei demograafiline ega finantsiline, vaid suhtumine, efektiivse tegutsemise puudumine ja igivana "meil pole vaja, NATO-l on). Võrdluseks kiigake üle lahe - ettevõtlikkusest ja asjade talopoeglikust ära tarvitamisest peal puudust ei paista olevat. Iga asi on omal viisil kasutuse leidnud ja kui süsteemi eemalt vaadata, kaob kohe tahtmine sinna relva vibutama üldse minnagi.

See jutt siin kõik on juba teemast kaugelt mööda, kuid üldiselt tuleks Kapten Trummi jutuga nõusse jääda.

1) Parimaks või halvimaks reklaamiks kaitseväele on alati ta ise. Ajateenijat ei lollita ühe brigaadi ja kahe moosiriiuliga Eesti kaitsmisega. Tal tekib hoopis (isegi õigustatud) küsimus, et miks TEMA peab selles paraadiarmee ulme-avantüüris oma aega raiskama. Istugu ja roomaku seal need, keda huvitab sõjandus... NB! Mitte riigikaitse vaid lihtsalt sõjandus, sest riigi kaitsega on meie närusel kaitseväel ja mängu-ajateenistusel vähe ühist! Ja vähegi arukam ajateenija saab sellest peagi aru!

2) Kaitsevõime ja kaitsetahte tugevdamise asemel tegeletakse meil pseudotemaatikaga - kaitseringkondadega (nimetame VÕK-ide staabid KRK staabiks ja kodumaa ongi kaitstud!!!), digivormidega ja valvelsammuga. Selle asemel saaks vabalt rõhu asetada tradistiooniliste arusaadava nimega väekoondiste staapide formeerimisele ja second hand rasketehnika hankimisele.

3) Peaasjalikult staapides kabinettides istuvad tähtsad isikud suhtuvad enamasti alluvatesse, kui mõttetu initsiatiiviga naiivsesse gruppi, kes segab asjast midagi teadmata end nende pärusmaale. Nende enda tegevust ilmestab aga hoopis vastupidine probleem - nad ei saa oma elukauguses ja väheses (või igiammuses) kogemuses üldse aru, mis toimub allpool. Kui rääkida tõsistest probleemidest ja kuulata "tarku" ja "salvavaid" (demagoogilisi) vastuseid, siis tekib vahel tunne, et...

Minumeelest on arvamus, et palgalisele armeele üleminek lahendab need probleemid, mis meil praegu on - piisavalt totter et sellel teemal üldse mingit diskussiooni mõtet teha oleks.

Esiteks on suvalise Balti riigi rahakott piisavalt õhuke, et palgaliste baasil pole võimalik mingit arvestatavat vastupanu nagunii organiseerida. Lätlased on võtnud karmilt ette (brigaad jne), kuid vaatame, mis Eestis toimunud on? Vaatamata igasugustele trikkidele ja kulutatud miljonitele on üheainsagi pataljoni kokku kraapimine sügava küsimärgi all ja selles valguses võib ette näha, et lätlaste brigaad on suures osas utoopia. Ja kui,
siis hakkab see valdavalt koosnema Daugavpilsi muulastest, kelle lojaalsus Lätile on konflikti korral VF-ga enam kui kahtlane. isegi 30ndatel peeti sellist seltskonda kahtlase lojaalsusega kogumiks.

Tiblastani armee marsib tankiroomikute kolinal üle piiri, mis siis palgaliste puhul muutuks? Ühe kompanii saadame Narva alla ja teise Võrru? Rohkem kui pataljoni kokku ei venita ja kui venitabki, siis küll sellele Brüssel mõnes koloniaalsõjas rakenduse leiab (st kodumaal non-deployable nagu moodne öelda on). Kaks Milanit paneme Sinimägedesse ja kaks Võru maanteele? Kogu armastuse juures võime rääkida lühiajalisest viivitusest. Päevakese paugutame, kuni massiga neist üle sõidetakse ja ongi kogu vastupanu. Ja pataljoni struktuuris pole paljusid hädavajalikke elemente, mis brigaadis on - pataljoni koosseis ei vea seda lihtsalt välja. Näiteks nagu välihaigla, suurtükivägi, õhutõrje jne. Ilma nendeta on sellise üksuse pidu üürike.

Teiseks on kodanike suurema massi kunstlik eemaldamine riigikaitsest halbade tagajärgedega pikemaajalisele kaitsevõimele. Eesti pole USA, kus sõda toimub pealinnast 15 000 km kaugusel ja tsivilistid võivad rahulikult elu nautida. Tegelikult oli seda ka juba näha 9/11 sündmuste ajal, kus igasugu enesealalhoiu vaistu või ellujäämise oskuseta inimesed hukkusid nagu lambakari tapamajas. Mõni mees istuski viimase minutini oma kontoris WTC-s ja ootas päästjaid. Meil tuleb sõja korral see kohe igaühe õuele ja igasuguse kaitseharjumuseta ühiskonnas on tagajärjeks koletud inimohvrid. Stalin 1940 ei kartnud niipalju Soome armeed (mis oli märtsiks nagunii kollapsi äärel), vaid vaenulikult meelestatud elanikkonnaga riiki, mis oleks garanteerinud talle susiseva partisanisõja järgmiseks 20 aastaks (kultuurrahvaga ei oleks saanud teha nagu omal maal - kuul ja Siber).

Tegelikult paistab tunneli otsas valgus - peale Laaneotsa tulekut on hakanud asjad liikuma ja see on hea. Enne seda oli ju kõmiseva hääle ja rusikaga vastu rindu tagumise ajastu - mis kaitsevõimet te siis ootasite

http://www.postimees.ee/?id=20772

Leedukad siis ka ajateenistusest loobumas. Näis, kas nende armeed tabab sama igeriklikkus, mis lätakatel.
Paneme tähele - varsti on kuulda meie meedias ka nahahoidjate järjekordset nutujoru ja targutamist kutselisest, ehk "professionaalsest" armeest!

Minu eelmise postituse eesmärgiks oli rõhutada, et ajateenistuse iseloomu tuleks tõsisemaks teha, ehk tõsta RA lahinguvalmiduse osa, mis praegu praktiliselt 95% puudub. Sõida kurja näoga sisse ja korja püssid kokku. Väeosad peavad olema võimelised ka rahuajal vähemalt poole aja jooksul teenistusest vähemalt enesekaitseks efektiivselt välja astuma. See tõstab ka ajateenijate eneseusku, teadlikkust ja arusaamist, et nad on reaalne (mitte tulevikus virtuaalne) osa riigikaitsest. Ja loomulikult tugevdaks see RA riigikaitsevõimet, mis praegu on oma 200-300 mehega olematu.
RA valmiduseta ei ole ka SA valmidust. SA struktuurid kasvavad välja RA omadest ja nende kokkukogumine võtab omajagu aega. Senine praktika näitab stabiilselt, et õppekogunemisele on võimalik kohale saada 1/3. Reaalne jõud peab ka käepärast olema. Umbes 1000 relvis meest peaks olema igal aastaajal häire korral heidutuseks välja panna. Muidu pole ka SA riigikaitsest enam midagi rääkida.
Kui täna anda kusagil ajateenijate väeosas lahinguhäire, vaadatakse üksteisele otsa suurte siniste silmadega: mis see tähendab... aga meil ju ei tegelda selliste asjadega. Me ainult käime õppetunnis ja sahistame lappi.

Teine asi on meie planeeritud kaitsejõu ilmne viletsus ja nõrkus. Üksainus virtuaalne võitmatu koondbrigaad, ei ühtegi tanki ega lahingumasinat, ei ühtegi relvastatud lennuvahendit. Pole siis ime, et keegi ei viitsi selle paraadarmee süsteemiga end siduda ja Sõjakooli soovijate arv on suisa tervelt paar meest enam, kui eelmine aasta.

Leedu nii kindel, et poolakad tulevad appi, või et vandid ei julge tulla kui kõik takistused korjatakse teelt eest ära
Mis toimub ? Euroopa lolliks läind ja ära unustanud kes meil naabriks on? Idas pole Jaapan vaid Venemaa!

Muudatuste eesmärk on kärpida maakaitseväe ning teiste aktiivsete reservväelaste hulka, kuid suurendada samal ajal vanemohvitseride arvu

Kas keegi suudab mulle lollile selgeks teha mida nad nende vanemohvitseridega plaanivad peale hakata kui sõdureid ja allohvitsere ja nooremohvitsere pole?
Mis imetabase kaitseplaani need leedukad välja on mõelnud?

Mis imetabase kaitseplaani need leedukad välja on mõelnud?

plaan A - NATO tuleb ja teeb
plaan B ja C - suurem kogus leedu kahuriliha

Kui Läti ja Leedu oma kaitsepoliitika suunitlusel püksid alla lasevad, siis ei jää meil üle muud kui arendada tihedat kööstööd Soome, Rootsi ja teiste Põhjamaadega. Jama on muidugi selles, et idapiiri kaitsmise asemel tuleb hakata tegelema tõsiselt ka lõunapiiri kindlustamisega.

Tux kirjutas:

Muudatuste eesmärk on kärpida maakaitseväe ning teiste aktiivsete reservväelaste hulka, kuid suurendada samal ajal vanemohvitseride arvu

Kas keegi suudab mulle lollile selgeks teha mida nad nende vanemohvitseridega plaanivad peale hakata kui sõdureid ja allohvitsere ja nooremohvitsere pole?
Mis imetabase kaitseplaani need leedukad välja on mõelnud?

Selle tõesti geniaalse lause taust on ilmselt siiski väga tavaline - tibi või lapsajakirjanik (noh, selline, kes kõiki plekist asju tankideks nimetavad) on järjekordselt kõik segi ajanud... või jooksis tal militaartexti tõlkides lihtsalt klemm kokku

Järjekorras seisvatele erinevate patoloogiate all kannatajatele rahustuseks aga - Leedu riigikaitsega on kõik korras: sõjakooli väravate taga on järjekord, BDCol-i Leedu igaaastastele kohtadele on karm konkurents, armees jagub meha-jagub relvi, reaalset igapäevast kaitsvõimet loetakse pataljonides (mitte staapides) jne jne...

LETA andmetel näeb seadus tulevikus kohustuslikku ajateenistust ette vaid mobilisatsiooni korral ning vajadust selle järele kaalub seim igal aastal.

'

Hästi elame! Vastane on juba riigis sees ja nemad hakkavad ajateenijatele kutseid saatma, et tulge kodumaad kaitsma, aga enne käige arstlikust komisjonist ka läbi jne...

Asja kõige kurvem pool on see, et Balti riike käsitletakse maailmamastaabis tavaluiselt ühtse tervikuna ning kui 2/3 sellest osast ei oma totaalkaitsepõhimõttel töötavat riigikaitsesüsteemi, siis see alles jäänud 1/3 tembeldatakse üsnagi kiiresti jaburalt põikpäiseks või lihtsalt lolliks.
Ka meie oma poliitikutele on see tohutu kont hambusse, kuna siiani oli palgaarmeele üleminekust rääkides lähinaabritest näiteks võtta ainult Läti, nüüd aga on sinna perre lisandumas ka Leedu.
Ja baltimaad ju ikka peavad alatasa üksteisest eeskuju võtma...

hummel kirjutas:http://www.postimees.ee/?id=20772

Teine asi on meie planeeritud kaitsejõu ilmne viletsus ja nõrkus. Üksainus virtuaalne võitmatu koondbrigaad, ei ühtegi tanki ega lahingumasinat, ei ühtegi relvastatud lennuvahendit. Pole siis ime, et keegi ei viitsi selle paraadarmee süsteemiga end siduda ja Sõjakooli soovijate arv on suisa tervelt paar meest enam, kui eelmine aasta.

Siinkohal võtaksin endale julguse tsiteerida sõdurifoorumist ühte Õhuväe härrat, kelle lause võiks lausa klassikaks kuulutada

"Et saada häid tulemusi, on vaja seada kõrgeid eesmärke ja nende poole jõuliselt rühkida"

Borja kirjutas:Leedu riigikaitsega on kõik korras: /... / reaalset igapäevast kaitsvõimet loetakse pataljonides (mitte staapides) jne jne...

Väga hästi öeldud

Lihtsalt repliigiks lätlaste ja Läti kohta. Mul oli eile õhtul üks töökohtumine ühe Eestis elava Läti kodanikuga. Vestlesime pikalt elust ja ilmast ning vana tunnistas, et Eesti riik on oma mentaliteedilt Lätist pikalt ees. Lätis on praegu akuutsed küsimused, mis olid meil teemaks 10 a tagasi ja mis meil minetasid aktuaalsuse juba aastate eest. Läti riigiaparaati kanntavat tema sõnul efektiivsuselt ja töömeetoditelt vabalt võrrelda vene omaga. Sõjaväe kohta kommenteeris ta tõepoolest, et siiani oli see ajateenistuse süsteem oma sisult ja meetoditelt sarnane vene omaga ja kuskohast iga endast lugupidav noor end kõrvale hoida üritas. Pidi olema palju venekeelset kaadrit (eks ka omajagu N.armee endist kaadrit) ja rahvasuu pidi rääkima elust kasamus päris jubedaid jutte.