Täna neetult hea tuju nii-et naljatame veidi...
(Järgnevast palun mitte teha mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi, mis pole kooskõlas valitseva heakskiidetud ajalookäsitlusega ja valitseva ühiskondlik-poliitilise võlaõigusel ja intressil põhineva maailma-süsteemiga )
....selguse mõttes võtaks veel kord lühidalt kokku III Reichi tuumaprogrammi.
1.WHA (Heereswaffenamt - Armee relvastusamet)
Heigerlochi uurimiskeskus.
Projektijuhid Heisenberg, Hahn (Keiser Wilhelmi Füüsikainstituut)
2.SS:i WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt) - Armeest eraldi seisvad SS:i kureeritavad projektid.
"Projekt Alfa" Koodnimetus Olga-Omega.
Jonastali allmaakompleks. Projektijuhid Diebner, Harteck, Freimuth, jt.
3.SS:i WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt)
"Projekt Delta" Koodnimetus Riese, Mühle 1.
Riesengebirge ja Zippe.
Täpne paiknemine siiani teadmata. Projektijuhid teadmata.
Kas eksisteeris ka "Projekt Beta" on samuti teadmata.
Kõik andmed, dokumendid, tunnistajad kadusid koos SS Gen. Ing. Hans Kammleriga.
Üha selgemalt avaldatakse maailmas arvamust et Heigerlochis olnud ja Saksa Sõjaväe Relvastusameti poolt kureeritud füüsikute Heisenbergi ja Hahni laboratoorium oli lääneliitlaste lollitamiseks mõeldud kuliss.
1945 aasta 3.juulist langenuna liitlasvägede kätte viibisid Heisenbergi rühma teadlased, eesotsas Heisenbergi ja Hahni endaga, lääneliitlaste valve all Farm Hallis Inglismaal.
Koguti see seltskond aga USA tuumapommiprojekti "Manhattan" militaarjuhi kindral Leslie Groves`i korraldusel.
Eesmärk üks - saada aimu Saksamaa tõelisest tasemest tuumalõhustumise teoorias ning praktikas.
Viibis selles teadlaste seltskonnas, küll lühikest aega, ka Helmuth Freimuthi kolleeg Kurt Diebner.
Hiljem paaril põgusal kokkusaamisel meenutades neid aegu Inglismaal, mainis Diebner Freimuthile muu hulgas:... "Kummalised raadiovastuvõtjad on inglastel...Farm Hallis oli igas toas raadiovastuvõtja, kuhu seinast tuli kolm juhet.... nähtavasti midagi uut..." ja muigas...
Helmuth Freimuthi ametlikus eluloos on kirje: 1944 aastast töötas Saksamaal 1944-45 Rostocki Ülikooli füüsikainstituudis teadurina.
Selle kirje taga seisab tegelikult töö SS:i projektides, Jonastali allmaakompleksis, Norras Vemorkis raske vee tootmisüksuses ja võib-olla ka siiani varjatud projektis Mühle 1.
Tõe huvides tuleb nentida, et SS:i teadlaste poolt tehtud teaduslik-tehniline uurimistöö oli tohutu.
Mida siis jutustab aga ametlik ajalookäsitlus?
Haisenberg ei mõistnud tuumalõhustumiseks vajaliku kriitilise massi olemust? Arvas, et vajalik kogus on 1500 kg?
Selle väite võib rahulikult lugeda Farm Halli näitemängu jätkuks.
Juba 1944 aasta keskel oli Saksa teadlastel joonistuslaual V2 rakettrelvale sobiv tuumalõhkepea mille lõhustuva aine kogus oli vaid 5 kg.
Sakslastel puudus teoreetiline pagas probleemi edukaks lahendamiseks?
1939 avastati sakslaste poolt võimalus tuumaahelreaktsiooni kasutada tuumarelvade loomiseks. (Heisenberg).
1941 patenteeriti neutronpomm. (Heisenberg, Hahn)
1943 algasid teoreetilised ja praktilised tööd vesinikupommiga (Kurt Diebner).
Mida toimetas siis Helmuth Freimuth?
Härra Freimuth tähendab: ...arvatavalt oktoobri algusesesse (1944) planeerime me sünnipäeva tähistamist...väikemees tuleb ilmale...
Kes, või õieti mis oli see "väikemees"?
Nii või teisiti toimus 12. oktoobril 1944 Balti meres Rügeni saarel Saksamaa tuumapolügoonil maailma esimene tuumapommi katsetus.
Järjest enam imbub fakte, erinevaid detaile avalikkuse teadvusesse Saksamaa edukast ja tulemuslikust tuumaprogrammist.
Kuna küsimus on aga niivõrd tundlik, püütakse maailmavõimu poolt ilmnenud fakte igal kombel ümber lükata või siis võimalikult nende tõelist tähendust varjata.
Viimaste faktide valguses on nüüd ettevaatlikult omaks võetud, et jah, Saksamaal oli tõesti oma tuumaprogramm, viidi läbi katsetusi polügoonidel, aga tegemist oli nn. algeliste "räpaste pommidega".
Nende pommide ülesandeks on levitada vaenlase maa-alale radioaktiivset saasta.
Tavalise, konventsionaalse lõhkelaenguga lõhatakse radioaktiivset ainest mis siis atmosfääri-pinnasesse pihkununa tekitab ohtliku radioaktiivse fooni.
Selline seletus tundub küll otsituna ja hädisena.
Aga mis teha.
Rügeni saare polügoonil (katsetus 12.10.1944), Thüringenis ( 04.03. 1945) tiksuvad siiani Geiger-Mülleri loendurid kurvalt.
Ilmne radioaktiivne foon.
Tuleb ju kuidagi ennast välja vabandada.
Mõned artiklikesed maailma ajakirjandusest.
BBC News: "Heakskiidetud pudemeid" Sakslaste keskmaa tuumaraketiprogrammist.
The Guardian:i nupuke Rügeni saare katsetuse pealtnägija mälestustest.
* * *
...toimus Kolmanda Reichi tegelik uurimistöö tuumarelva loomiseks nii Saksa Armee Relvastusameti WHA, kui kolme erineva uurimisrühma poolt SS:i WVHA alluvuses.
Tänaseks on Venemaa arhiividest ja erakogudest leitud audentsete dokumentide põhjal avaldatud arvamust, et kolm SS:i alluvuses uurimistööga tegelenud keskust töötasid igaüks iseseisva sõltumatu uurimistööga.
Nii loodi põhimõtteliselt kolm erinevat tuumarelvaarendust.
a. Sfäärilise keemilise lõhkelaeguga käivitatav plutooniumlaengu ahelreaktsioon. (Seda pommitüüpi katsetati Rügeni saare polügoonil (katsetus 12.10.1944) sakslaste poolt ja muidugi viskas USA sarnase pommi ka Nagasakile).
b. Uraan 235 lõhustumisel põhinev pomm kus ahelreaktsioon käivitatakse kriitilise massi saavutamisega.
(WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt)
"Projekt Delta" Koodnimetus Riese, Mühle 1).
Sarnase tööpõhimõttega pomm heideti Hirošhimale.
c. Kolmandaks just Kurt Diebneri ja Helmuth Freimuthi uurimisrühma poolt loodud nn. hübriid-tuumarelv (hybrid fission/fusion).
Siin käivitati keemilise pommisütiku lööklaine poolt plutooniumlaegu ahelreaktsioon.
See omakorda oli sütikuks pommi konstruktsioonilises keskmes olevale deuteerium-tritium mikstuuri ühinemisprotsessile. Just seda relva katsetas SS:i WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt) Thüringenis ( 04.03. 1945).
Praktiliselt oli siin tegemist vesinikupommiga.
Muidugi on selge, et kõik need kolm erinevat relvaarendust vajasid väljatöötamisel rohkem katsetusi kui need kaks, mis on selgelt fikseeritud nii Vene kui Lääneliitlaste sõjajõudude poolt.
On andmeid, et 1944 aasta 6. mail ja 12. oktoobril toimusid ülitugevad plahvatused Friedlandi polügoonil Mecklenburgis.
Vene sõjajõudude kätte langenud AEG korporatsiooni dokumentide põhjal viidi läbi katsetusteseeria, mille eesmärgiks oli kuulisarnases või silindrikujulises reflektorreservuaaris oleva deuteerium-triitiumsegu reaktsiooniprotsessi käivitamine. Katsetuste juures viibisid dr. Trinks, dr. Diebner, dr. Freimuth.
Mereväe Relvastusametist dr. Haxel.
Kurt Diebneri uurimisrühma liikmed Thüringeni polügonil.
(Kes tunneb ära Eestimaa mehe Helmuth Freimuthi?)
Bad Saarowis paiknenud Kurt Diebneri ühele projektijuhile prof. Schumannille allunud uurimiskeskusest, mille arendustöös osales ka korporatsioon AEG, demonteerisid vene okupatsioonivägede eriüksused ja transportisid minema 1948 aastal viis angaaritäit eriseadmeid.
Bunkrisüsteemid tuumapolügoonil Bad Saarowis.
See seadmestik ning tehniline info aitas kindlasti kaasa vene termotuumaprotsessi uuringutele, teadustööle ja vesinikupommi loomisele.
Professor Schumanni märkmed
Venelaste poolt pihta pantud neutronpeegeldi valuvorm.
Vene sõjaväeluure GRU arhiivist pärit dokumendid mis annavad ülevaate Thüringeni pommikatsetusest.
Erakogus olev Kurt Diebneri skits aatompommist Tüüp-2 (seda mudelit oldi põhimõtteliselt valmis kasutama ka V-2 raketiarendustel).
Lõpetuseks mõned aerofotod mõlemast praeguseks faktiliselt tõestatud plahvatuspolügoonist.
Rügeni saare polügoon (katsetus 12.10.1944).
Thüringeni Ohrdrufi polügoon (04.03. 1945).
Kõigepealt maakaardil näidatud asukoht koos metsa, ehitiste ja infrastruktuuriga.
Järgmisel plahvatusejärgsel aerofotol on aga selgelt näha plahvatuse epitsenter ning minema pühitud pinnasekihid.
Paraku pildilingid ei tööta enam, sest serveripidajad vist parimatele jahimaadele kolinud...
Tore, lõbus, följetonilaadne jutuke...
