Jaanus2 kirjutas:Kas mõni arheoloog (mina kahjuks ei ole) ei võiks kirjutada lühikese populaarteadusliku ja lihtrahvale arusaadava seletuse, kes ja mis on arheoloogia ja mis vahe on sel muidu roostetanud asjade maast korjamises?
Arheoloogidest on sellel teemal vast kõige rohkem sõna võtnud Mati Mandel. Pean siinkohal silmas eelkõige personaalseid kirjutisi, mitte mõne ajakirjaniku poolt suvaliselt tsiteeritud mõtteid. Varasemal ajal koostas populaarteaduslikke ülevaateid peaasjalikult Vello Lõugas, aga siis oli olukord ja probleemid veel sootuks teised.
Toon alljärgnevalt ära ühe katke enda poolt paari aasta taguses Sirbis publitseeritud artiklist. Loomulikult ei saa sealt vastust kõigile küsimustele, kuid midagi leiab ehk siiski...
P.S. Kusagil netis peaks üleval olema ka muinsuskaitseameti poolt koostatud sellekohane lühike ja populaarne infovoldik. Vähemasti hetkel ma seda kahjuks ei leidnud
Arheoloog vs. metallidetektorist
Jätame hetkeks kõrvale hauarüvetajate seltskonna, kes moodustab vaid ühe ja halvima osa detektoritega maastikul „jahti pidavatest” tegelastest ning kellega koostöö on juba eos välistatud. Ühtlasi eeldame (naiivselt!), et kõik detektoritega maa seest leitud kultuuriväärtused jõuavad lõpuks siiski muuseumidesse, see tähendab sinna, kuhu need Eesti seaduste järgi üksnes saavadki kuuluda. Samuti tuleb küsida, mis on selles siis halba, kui inimesed asju otsivad ja leiavad ning lõpuks ka riigile üle annavad. Arheolooge on ju teadupärast vähe ning nad ei suuda ilmaski ise kõiki muinasvarasid üles leida. Mis üldse eristab seadusekuulekat metallidetektoristi diplomeeritud muinasteadlasest? Miks ei saa ega tohi delegeerida muinasteadlaste ülesandeid ega õigusi detektoristidele?
Esiteks pole arheoloogia eesmärgiks vastupidiselt XIX sajandile enam muistsete esemete otsimine. Arheoloogia nagu iga teinegi teadus on vahepealse aja jooksul tunduvalt edasi arenenud ja võtnud enda kanda hoopis laiemad ülesanded, kui seda kujutati ette rohkem kui saja aasta eest. Arheoloogiast on saanud täppisteadus, kus kasutusel üha rohkem ka loodusteaduste uuemaid saavutusi. Lisaks pole tänapäeva muinasteadlaste eesmärgiks enam objekt kui tervik täielikult läbi kaevata. Midagi peab jääma ometigi ka tulevastele põlvedele, kellel on kindlasti veelgi paremad võimalused meie esivanemate eluolu uurimiseks. Uuringute märksõnadeks on saanud „minimaalsus” ja „professionaalsus”.
Arheoloogilistel kaevamistel on suuresti just päästetööde iseloom, ajendiks kaitsealusele objektile kavandatavad ehitised, trassid vmt. Tegelikult tähendab ka igasugune arheoloogiline kaevamine ju muistse objekti jäädavat hävitamist. Kuid muinasteadlasel on kohustus esitada pärast välitööde lõppu nõuetekohaselt vormistatud aruanne, mis hõlmab muu hulgas ka kaevamistel välja tulnud konstruktsioonide, elutegevuskihtide, sissekaevete, lammutustasandite jm ülimalt detailsete fikseerimis- ning mõõdistustööde tulemusi. Ühesõnaga: kõik see, mis arheoloog “hävitab”, talletub tegelikult arhiivides plaanide, fotode, diagrammide, süsinikproovide näol.
Detektoristil puudub aga enamasti vähimgi erialane väljaõpe, mida saab Eestis omandada üksnes Tartu või Tallinna ülikoolis, ning isehakanud muinasteadlased ei suuda kõige paremagi tahtmise juures probleemile teaduslikult läheneda. Ma ei väida, et metallidetektoriste ei saa üleüldse rakendada arheoloogia teenistusse. Saab küll, kuid seda üksnes range järelevalve all, mida teostaks sellisel juhul ülikoolis erialase väljaõppe saanud arheoloog, kellele on muinsuskaitseamet väljastanud vastava loa.
Mustade arheoloogide puhul peab lisaks diletantlikkusele arvestama veel saamahimust ajendatud soovi mündid jm hinnaline leiumaterjal võimalikult kiiresti ja kasulikult maha müüa. Illegaalsete aardeküttide ning hauarüvetajate vastu korduvalt sõna võtnud muinasuurija Mati Mandel on arheoloogiamälestistel ringi uitavaid metallidetektoriste võrrelnud väga tabavalt ajalooürikuid närivate rottidega. Nagu rott kahjustab dokumente arhiivides, nii hävitab detektorist arheoloogiamälestist, lõhkudes muistse matmispaiga, linnuse, asulakoha kultuurkihti. Erilist kahju kannatavad seejuures põletusmatustega kalmeväljad, mille teaduslik uurimine pole pärast detektoristide külastuskäiku enam võimalik. Ajaloo jaoks pole suurim kaotus mitte niivõrd esemete kaotsiminek, vaid eelkõige just leiukonteksti kui sellise barbaarne hävitamine. Muinasesemed kaotavad ilma leiukontekstita suurema osa oma ajaloolisest väärtusest. Vähemasti kesk- ning uusaegsete müntide puhul on meil ju valdavalt tegemist masstoodanguga, mis ilma taustinformatsioonita on kultuuriloolisest vaatevinklist tähtsusetu. Mitte asjata ei sätesta muinsuskaitseseadus nõuet jätta leid leiukohta. Konkreetne säte pole seadusesse pandud inimeste kiusamiseks, vaid on ülivajalik leiu teadusliku informatsiooni säilitamise seisukohalt. Selle taustal tundub igati arusaadav ka muinsuskaitsjate karm suhtumine leidjatesse, kes on eseme (esemed) leiukohast teadlikult eemaldanud, puhastanud, konserveerinud, jätnud endale „paremad palad” ning soovivad seejuures saada veel Eesti riigi käest kopsaka leiutasu.
. Sai siin lihtsalt osutatud sellele, et antud puhul ei saa rääkida mingist "kartulivõtmisel leitud esmetest", kuna mees tegeleb sellega, millega ta parasjagu just tegeleb. Isegi kui see ei oleks "fakt", pole mõtet pead liiva alla peita ja probleemi tegelikku olemust varjata. Veljo poolt ülesriputatud esemetest on osad niivõrd väikesed, et nende palja silmaga leidmine on vähetõenäoline, et mitte öelda ilmvõimatu.