Tahaks vahele torgata, et:
1) Iskanderite paigutamine Lugasse Totskade asemele on kindlasti jõudemonstratsioon Eesti suhtes, kuid peaks mainima, et see on ka vältimatu areng, sest eks vana relvastus tule ikka kord uute vastu vahetada.
Siinjuures juhiks tähepepanu ka asjaolule, et venelased on näiteks relvastanud oma 9. suurtükiväebrigaadi ühe pataljoni uute Msta-S -idega ja Pihkvasse on laekunud esimesed BMD-4 -jad. Tegemist pole sedavõrd strateegiliste relvadega, kui raketid, kuid see näitab, et uuendused käivad ka mujal Leningradi SVR-s.
2) Vähemalt 80% kogu meie riigikaitse lahinguvalmidusest tugineb reservväele. See reservarmee on peamiselt paberil, osaliselt siiski juba ka ladudes. Paberilt ja ladudest (niipalju, kui see vähemalt õnnestub) reaalsuseks muutumine võtab minu hinnangul igatahes kuni nädala alates häirekella avalikust löömisest. Kuni reservvägi alles koguneb, pole organiseeritult vaenlasele vastu saata praktiliselt kedagi peale paari kompanii käputäie soomukitega.
Aprillijamadest oli näha, et sündmused võivad areneda ka palju kiiremini ja nädal (ega ka mõni päev) enne kriisi lahvatamist ei osanud ilmselt mitte keegi sarnast madinat ette ennustada. Elame infoühiskonnas ja seoses sellega on suurenenud ka probleemide eskaleerumise kiirus.
Lisaks on naabrimeestel head tradistioonid operatiivsuse ja lahinguvalmiduse teemas. Gruusia naabruses olid 888 sõja alguseks 58. armee või Kaukaasia SVR õppused praktilislet juba läbi ja osa külalisüksusi (sh pihkvalased) isegi kodukasarmutesse jõudnud. Pataljonide taktikaliste gruppide "tagasiveoks" ja lahingurivistusse hargnemiseks kulus peale häirekella vaid 1-2 päeva. Veel välilaagrites asunud üksused reageerisid loetud tundidega.
3) Mobilisatsioon ja sellest tulenev lahinguvalmidus on ilusad sõnad, kuid tegelikult on asi palju keerulisem. Vägede kiire mobiliseerimine ei toimu mitte vormikandjate, vaid poliitikute ja ametnike vastutusrikaste otsuste tulemusena. Ükski poliitik ei taha sellist otsust aga naljalt vastu võtta, sest see käsklus tähendab praktiliselt koheselt eriolukorra väljakuulutamist, ühiskonnakorralduse muutmist ja märkimisväärset rahakotiraudade paotamist. Niisugust riski ei võta ükski enesest lugu pidav ja tüüpilisena mugav-populistlik kohalik poliitik endale enne x hetke, kui paugud juba on käinud. Samuti võidaks seda käsitleda kriisi ajal veel liiga provokatiivsena.
Aga siis võib olla juba hilja, sest ei ole kedagi, kes kaitseks idapoolses Eestis asuvaid sõjaväelinnakuid ja formeerimisladusid, tõkestades vaenlase kolonnide liikumise. Üksikud kerged KL rühmad, mis õnnestuks ehk poole päevaga kokku ajada, pole ka eriline näitaja hästi varustatud-õpetatud ja mobiilsele ründajale.
4) Vastavalt eelmisele punktile on ka väga keeruline midagi otsustada, kui meile laekub info, et vot Lugast sõitsid lääne suunas välja raketimasinad. Seda on keeruline teha isegi siis, kui kriisi tunnused on juba ilmnenud ja olukord pingestunud (nagu näit 04.2007). Kas raketsikud
a) tutvuvad emaksese maa loodusega,
b) teevad niisama ühte lahinguvalmidusõppust,
c) kavatsevaid meid vaid hirmutada, et olukorda destabiliseerida,
d) plaanivad peale positsioonidele jõudmist lennutada rakette meie riigi pihta.
NB! Kusjuures - nad ise ka ei pruugi täpselt teada, milline neist variantidest on, kui välja sõidavad. Pihkvalastele ei öeldud ka, miks nad äkki tagasi Kaukaasiasse lennutatakse... aga nad said muidugi õige pea ise aru. Täidetakse esmalt sõjameheliku kohusetundega teenistuslikku käsku - milline see ka poleks...
Sellest (p 4 algusjutt) oligi minu küsimus, et
mida siis küll edasi teha?
Sellise võimaliku raketilöögi peale oleks pidanud vist EKJ algusest peale mõtlema. Trumm proovis eelmisel leheküljel vastata Sinu küsimusele, kuid tema lahendusel on jällegi üks teine nõrk koht - diversioon ja sabotaaž, sest käputäis lennukeid on ühes kohas. Trumm, palun, teie kaitsekõne aeg 