www.militaar.net

metssiga kirjutas: Inimese saatus olenes nii 1941 kui 1491 tema enda tahtest.

Liialt palju on lugusid mis sellele siiski vastu räägivad. Viljandis läksid ühe klassi poisid metsa ootama, millal rinne üle läheb. Üks klassivend koputas aga ära ja poisid võeti kinni, viidi raudteejaama ja vagunisse. Üks poiss suutis põgeneda, kuid hakkas oma vanemate pärast kartma (isa oli linnas tuntud inimene ja vaimulik) ning läks vabatahtlikult tagasi.

See poiss jäi sõjas ellu ja tuli tagasi. Isa oli tapetud, ema ja õed Läände põgenenud. Pärastsõda võeti ta liimile kui rahvavaenlane, sest isa oli olnud vaimulik. Ta tegi kummalise otsuse ja kadus ära itta, oli Uuralites kuni 1954.aastani, kust keegi ei osanud otsida. Tänu negatiivsele märkele ankeedis "ema ja õed välismaal" ja isa klassivaenuliule ametile margariinitehase osakonnauhatajast kõrgemale ei tõusnud kunagi.

Üks teine poiss samas linnas suutis ennast varjata, jäi imekombel märkamata kui teised kinni võeti. Kuid sai veidi hiljem juhuslikust saksa mürsust kildudega haavata nii õnnetult, et jäi kandma eluaegset terviseriket. Tänu sellele oli Viljandi vangilaagris valvuriks. Suutis pärast sõda vaikselt toimetada, sai austatud koolijuhiks, astus komparteisse.

Missugune osa on juhusel ja missugune enda tahtel.

Hoopis teine lugu on lp metssiga toodud väidete teises lõigus. Pärast Stalini surma ju surmaähvardust enam nii väga ei olnud. Mul oli ülikoolis üks kursusekaaslane, kes pidas minuga ennem nõu kui teda kutsuti ülikooli komsomolikomiteesse. Ta siis pihtis, et tal oli isa saksa sõjaväes, et kas tal ikka tasuks. Seega inimene mõtles küll ka taolistele asjadele. Aga muidugi on see loll jutt, et ilma parteisse astumata ei olnud võimalik midagi teha. Samas, ega laste elukäigul polnud küll mingit erilist vahet kas nende isa oli reakommunist või mitte. Aga ikka ja jälle võis olla erandeid.
Aga need on ju ka erinevad asjad ja väga erinev aeg. Ega me pääse sellest põhimõttest, et iga inimese saatust ja tegusid tuleb individuaalselt vaadata ja hinnata.

metssiga kirjutas: Inimese saatus olenes nii 1941 kui 1491 tema enda tahtest. /.../ Mina seda kõike ja alati ei /.../ julgenud - põhimõtte sain aga kätte:-))

Huvitav, miks sa siis sõjaaegseid inimesi mittejulgemise-saamise pättideks tembeldad?

Ühe mu isikliku vanaisa tee punaareesse käis, nagu tuhandeil teistel: mobilisatsioon Põhja-Eestis. Mõtles muidugi ka metsarüpe peale, aga ainult korraks, sest koos kutsega oli selgeks tehtud, mis saatus tabab kõrvalehoidja perekonda. Vanal oli mõni nädal varem poeg sündinud. Ränk see minek oli, aga hirm lapse-naise pärast ajas. Oleks ette teadnud, et saadetakse Venemaa sügavusse surema, poleks muidugi läinud ilmselt. Kes teab, kas oleks siis sõja lõppu näinud muidugi.

Oma pasa erandist ja reeglist võid rahulikult alla neelata

Veidi lugemist korpusepoiste kohta:

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=3196&lang=est

Henn kirjutas:Veidi lugemist korpusepoiste kohta:

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=3196&lang=est

Selles säravas artiklis ei sisaldu ühtegi viga. Tasub viidata küll kui alusteosele!

Selles säravas artiklis ei sisaldu ühtegi viga. Tasub viidata küll kui alusteosele!

"terve mõistus"... Pigem nagu katkine grammar...

terv
o

Tegin selle video eelmisel suvel.

http://www.youtube.com/watch?v=x7mYwleCm50

Täna kogunesid Soomepoiste Pilka lahingu 75 aastapäeva tähistama nii veteranid, nende lähedased, kui ka teised külalised. Kõned pidasid nii Soome kaitseatašee, riigikogu liige Anti Poolamets, vabadusvõitleja Mart Niklus ja teised külalised. Kohal oli ka ainus antud lahingus osalenud ja veel elus olev veteran Hans Karro. Rahvas oli üsna palju. Pisut saime ka vihma ja tuult. Aga oli tore üritus.

Lugu 13 liikmelisest eestlastest koosnevast kaugluurepatrullist, mis Soome heaks luuras ja Venemaal otsa sai. (soome keeles)
https://sotaveteraanit.fi/sotavuosien-t ... on-hengen/