www.militaar.net

corvus kirjutas:...Piisab vaid tahtest ja me võiksime siitsamast Tapalt kosomoserakette ülesse saata...

Tahtest ei piisa. Raha on kah vaja. Andke mulle miljon ja ma saadan Tapalt raketi kosmosesse (100 km kõrgust). Ülejäänud raha eest ehitan endale maja. Orbiidile minek on juba märksa keerulisem.

Üleüldse on Eestis kogu see raketinduse asi üle müstifitseeritud. Eks ikka teadmatusest tulenevalt.

Mis puutub tõstatatud teemasse, siis hävituslennukeid ju üritati tollal kodumaal ehitama hakata muide.

Kroonuajaloo esindajad lähevad juba kurjaks, viimane aeg kontaktist lahti rebida
Ja miks sa arvad, et nende meeste vastu austust pole?
See, mis tollal valmis saadi, oli täiesti kõrgetasemeline, oleks täna kasvõi veerand sellest...

corvus kirjutas:Ei, ei Kilo Tango! Sa eksid. Raha on teisejärguline! Selle eest ju ostetakse välismaalt kama. Osteti siis tonnide viisi ja ostetakse nüüd. Kasutut kola!
Tahe on kõige olulisem! Kõikvägev tahe!

Mnajh. Ma lootsin, et keegi läheb õnge ja püüab kihla vedada.

Ega ma ei räägigi kohe mingi suurtootmise avamisest, nii et Lutheril vineeri ei jätku

Esimesed tellimused oleks ju tahes-tahtmata olnud üsna väikesed seeriad. Ilmsed ka 5-6 lennukilised nagu ka Aeronaudile ehitati.

Üheks takistuseks kohe kahekümnendate algul Eestisse oma tehase rajamisele oli ilmselt ka veel üks poliitiline vastumeelsus - vastumeelsus sakslaste ning Saksa päritolu kapitali/ettevõtjate jms vastu.

Sest kõige odavam vastava tehnoloogia ning oskusteabe allikas sel ajal oli ju Saksamaa. Kus lennukitootjad ise otsisid aktiivselt võimalust välismaale kolida, välismaal toota, välismaale litsentse müüa, välismaale arendustööd teha. Ning hinnad olid soodsad, kordades soodsamad kui Prantsusmaalt või Inglismaalt ostes.

Soomlaste IVL alustas ju ka Hansa-Brandenburgi merelennukite litsensi alusel tootmisest. Kui 1922. a. alustati, siis kahekümnest tehase töötajast olid kuus sakslased (vt "Pilven Veikko" nr 2, 2011; Lentokonetehtaan perustamisesta 90 vuotta, lk 10-11), sama suurusjärk mis Aeronaudi ettevõtmisel Dvigatelis.

Kui isegi neil aastail oleks otsustatud, et lennuväele tuleks suurem summa raha kulutada - isegi lennuvägi ise poleks valmis olnud seda raha kulutama Saksamaalt litsentside ja oskusteabe ostmiseks.

Ka Aeronaudile sai suures osas saatuslikuks tema tihe koostöö saksa päritolu lennufirmade ning kapitaliga. Kuigi kainelt järele mõeldes saaks ju igaüks aru, et ega noil aastail neil arenemiseks mingeid alternatiive ka eriti ei olnud.

Ja Eestis jõuti ka otsuseni, et lennuväe arendamiseks tuleb suurem summa raha kulutada, ikka üsna ruttu - 1928. a. kui Riigikogu otsusega eraldati lennuväe arendamiseks 5 miljonit krooni kasutamiseks järgneval viiel aastal. Sõjaväe sees oli sellega lepitud juba palju varem, I arengukava (mahuga üle 10 miljoni marga) oli heaks kiidetud juba 1923. a. Tõsi, siis sellele veel poliitilist toetust raha näol taha ei saadud.

Ja mis huvitav - selle 5 miljonilise eelarve kulutamine lõpetati mitte mingite "sotsialistide" poolt, vaid juba peale Riigikogu laialisaatmist sõjaministri otsusega...

1928. a. kui Riigikogu otsusega eraldati lennuväe arendamiseks 5 miljonit krooni kasutamiseks järgneval viiel aastal

Tollal võis arvatavasti selle raha eest soetada hävituslennukeid nii tükki 30-40? Need muidugi oleks juba 30ndate teise poole seisuga olnuks vananenud.
Spitfire mäletan maksis sõja eelõhtul 250 tuhat tükist. Ilmasõja puhkemisel tundus, et kvalifitseerus vähemalt Fokker D21 või I-16 tasemel masin, st monoplaanhävitaja mootori võimsusega nii 800 ja rohkem hobujõudu ja kiirusega üle 400 kmh - soomlaste valik läks selles mõttes täppi, et järgmist põlvkonda poleks nad õigel ajal kätte saanud ja 20ndate teise poole masinad oleks olnud liiga sihtmärgi rollis I-16 tasemel vastase vastu.

Trumm:

kes tahab rahakohvreid inglise töösturitele viia lootuses julgeolekugarantiisid vastu saada, leiab põhjuse, et välismaalt osta. Kehtis nii tollal kui kehtib praegu

Rääkides tollasest, huvitav, milliseid julgeolekugarantiisid loodeti Suurbritannialt saada?

Eesti ja Soome tööstustoodangu mahu vahe olevat olnud kaheksakordne (Sõja ja rahu vahel I, lk 260).

Kapten Trumm kirjutas:

1928. a. kui Riigikogu otsusega eraldati lennuväe arendamiseks 5 miljonit krooni kasutamiseks järgneval viiel aastal

Tollal võis arvatavasti selle raha eest soetada hävituslennukeid nii tükki 30-40? Need muidugi oleks juba 30ndate teise poole seisuga olnuks vananenud.

Hakkamegi jõudma sinna, kus on kurja juur. Kui see 5 miljonit krooni oleks ka kõik ära kulutatud - ka siis poleks EV lennuvägi suudetud viia kavades ettenähtud sõjaaegse suuruseni. Kaugel sellest.

Reaalsuses - ka see 5 miljonit eraldati majandustõusu ajal ning järgnenud kriisis ei kannatanud riigieelarve seda tegelikult välja. Umbes 6 aastaga saadi eraldada umbes 2/3 tegelikult kavatsetud summast ning siis lõpetas sõjaminister selle eksperimendi ära.

Lennuväe kogu aeg kaasaegsel ning sõjaväe nõuetele vastavas mahus hoidmine oleks nõudnud ikka mitu korda suuremat raha eelarvest, mida lihtsalt ei olnud.

Mida siis taheti teha? Lennuväge üritati hoida nö rahuaegsel nõutud tasemel. St lennukid pidid olema enam-vähem kaasaegsed ja piisavas koguses ning nomenklatuuris, et rahu ajal suudetakse lendav kaader välja õpetada, õppused läbi viia jne. Kui tõtt rääkida, siis seda ka ei jõutud täielikult. 2-mootoriliste pommituslennukite ostmisest räägiti 1923. a. peale, aga reaalselt selleni ei jõutudki. Tõsi - lendurid Ansoni peal 1939. aastaks vähemasti väljaõppe said.

Ja siit tulebki mängu "julgeolekugarantii". Sõja puhuks kogutud varud olid kõik ju olemas ainult päevani x, samuti ei jõutud osta kõiki muid moodsaid relvi vajalikus koguses jne. Sõja puhul loodeti võimalusele, et saadakse relvi, moona ja varustust võlgu, mille eest siis makstakse hiljem. Nii nagu seda saadi Vabadussõja ajal. Selleks üritati eelleppeid sõlmida ning osta relvi ja varustust sealt, kust hiljem loodeti neile lisa, varuosi ning moona saada.

Ainult uue sõja stsenaarium oli erinev ning vanadelt partneritelt polnud enam võimalik midagi saada, sest kommunikatsioonid ei olnud enam vabad.

Teisest küljest - Eesti ei olnud selles saatuses üksi. Pea kõik Euroopa väikeriigid said samu probleeme ühel või teisel viisil omal nahal järele proovida.

Mida siis taheti teha? Lennuväge üritati hoida nö rahuaegsel nõutud tasemel. St lennukid pidid olema enam-vähem kaasaegsed ja piisavas koguses ning nomenklatuuris, et rahu ajal suudetakse lendav kaader välja õpetada, õppused läbi viia jne. Kui tõtt rääkida, siis seda ka ei jõutud täielikult.

Kui rääkida 30ndate keskpaigas vähemalt pealinna õhuruumis rikkujate püüdmise ja indentifitseerimise võimekusest, siis minuarust polnudki siin lennukeid, mida saatma nt idanaabri luurelennukeid kinni püüdma.

Alla selle võimekuse on juba tegu "konserveerimisega", st vilumuste säilitamisega paremateks aegadeks, kui lennukid tulevad. See on üks basic võimekus, air policing praegu selle nimeks.

Bristol Bulldog II oli piisava võimekusega ikka üsna kolmekümnendate teise poolde välja. SB, mis tal kiiruse poolest üle jõu oleks käinud, jõudis N Liidus relvastusse 1936. a.

Enamus Bulldoge müüdi maha 1937. a. just lootuses saadud raha eest uued ja moodsamad hävituslennukid osta. Kahjuks jäi aga just see hange venima ning lepingud uute lennukite ostmiseks sõlmiti alles 1938.a.

BTW Hange ei jäänud ka venima mitte kellegi lohakusest või laiskusest, vaid vajadusest leida raha kogu lennupargi moderniseerimiseks. Kui 1938. a. läks lõpuks lepingute sõlmimiseks, siis oli lennuväe käes ka raha üle kahe korra enam kui neil 1937. a. seisuga kasutada oleks olnud. Tellimuste kavad 1937-38 muutusid samuti mitmel korral, vastavalt rahalistele võimalustele ning väljamaal saada olevatele lennukitele. 1937 polnud Spitfire veel pakutavate lennukite hulgaski.

Nii et soov ning plaan olid mõlemad olemas. Aga raha jälle polnud...

Idarindel juhtus kindlasti ka lugusid, kus teravamad U-2 "metsavahi" piloodid Me-109-le tuule alla tegid, ometi higistati NSVL-s kõvasti et see Hispaanias igati kirkalt lennanud I-16 kähku paremate vastu vahetada

Tegelikult higistati ka Soomes kõvasti selleks, et saada kiirelt teravamad masinaid kui vanad "moosiriiulid", sest masina puudujääke korvab piloodi oskus vaid teatud maani, enamik lennukeid tulistatakse alla nii, et allatulistatu ei saagi aru, kuspoolt vastane tuli, selleks on justnimelt vaja kiirust ja tõusuvõimet, mida saab vaid ja ainult monoplaani ja võimsa mootori abil.

Bristol Bulldog'i intercept'i lagi oli 30ndate keskel Polikarpov I-5/R-5. Kõik, mis peale seda idast tuli, võis lennata kiiremini, kõrgemalt ja oli üldiselt tunduvalt paremini relvastatud, sõbrake.

SB püüdmine Bulldogiga, eeldusel, et SB mees ka tahab põgeneda, on juba selge märg unenägu, mitte ainult Bulldogi, vaid enamvähem kõigi biplaanidega. Siia juurde veel 15-20 minutit tõusuaega lennukõrgusele (300 kmh kruisiv kutsumata külaline läbib selle ajaga 75-100 km).

Kapten Trumm kirjutas:Bristol Bulldog'i intercept'i lagi oli 30ndate keskel Polikarpov I-5/R-5. Kõik, mis peale seda idast tuli, võis lennata kiiremini, kõrgemalt ja oli üldiselt tunduvalt paremini relvastatud, sõbrake.

SB püüdmine Bulldogiga, eeldusel, et SB mees ka tahab põgeneda, on juba selge märg unenägu, mitte ainult Bulldogi, vaid enamvähem kõigi biplaanidega. Siia juurde veel 15-20 minutit tõusuaega lennukõrgusele.

Aga räägi siis, mis sealt oleks võinud tulla kolmekümnendate KESKEL, mis oleks võinud lennata kiiremini kõrgemini kaugemale...

Seda Sa ju ikka lugesid, et SB hakkas relvastusse jõudma alles 1936. a. Mis on juba peale kolmekümnendate keskpaika...

SB-st oli tegelikult juttu seepärast, et Hispaanias olla baltlaste vanad moosiriiulid sellele "hands down" tuule alla teinud

Ma ikka ühe silmaga vaatasin wikist aastaid ja andmeid kah kui kribasin.

Nojah, ja kuidas ning mikspärast need baltlaste Bulldogid siis sinna Hispaaniasse sattusid? Ikka sellepärast, et uued monoplaan-pommituslennukid kippusid eest ära lendama...

Sellest kõigest sai ju kirjutatud juba eelmisel lk-l.

Stardi ja tõusuaja probleemi pidi aitama lahendada eelhoiatussüsteem. Mis oli üles ehitatud vaatluspunktide võrgule ja täiesti toimis omal tasemel. Ega soomlastel polnud ka midagi paremat selle probleemi vastu pakkuda ning Fokker D XXI tõusukiirus oli Bulldogi omaga samas suurusjärgus...

Edit: ja SB-le ei olnud neil erilist vajadust küll Hispaanias mingit tuult alla teha. Ühel poolel sõdisid ju. Tõsi - kokku nad vist ei puutunud eriti. Bulldogid olid põhjas, kus SB-sid eriti ei liikunud.

toomas tyrk kirjutas:Kui nüüd täpne olla, siis Soomes ei olnud ehitatud mitte ainult 35 D XXI lennukit, vaid ka sellest 1939. a. nimekirjas toodud lennukeist 30 Fokker C X ning ilmselt enamus veel nimekirjas olnud Ripon'eid (1 osteti, ülejäänud toodeti kohapeal).

Nojah, minu viga. Mulle jäi mulje, et tegelane rääkis hävituslennukitest. Oleksin ilmselt pidanud kõigepealt küsima, kas ta mõtles, et just see näpuotsatäie FK-tüüpi lennukite ehitamise fakt Soomes oli see, mis sundis NSVL-i 1940.a. märtsis rahu sellisel kujul sõlmima. Sõjategevuses see lennukitüüp just nagu millegi erilisega hakkama ei saanud, samuti nagu Ripon, seega peaks küsimus just nimelt ehitamise faktis endas olema.