While practising Estonian in forums is a good way to learn a language, but maybe you should add your thoughts in English at the end of your post too.. no offence, just that your Estonian is not very good..
Mis nüüd teemasse puutub, siis ajalooõpikutes (Eesti ajalugu II, autorid Pajur ja Tannberg) on 20. diviisi ja Sinimägesid mainitud. Mul pole küll hetkel võimalik kontrollida, aga kui ma õigesti mäletan, siis Kuperjanovist oli 9. kl õpikus 2 rida.. eks ajalugu olegi mahukas teadus, aga pelgalt õpiku abil seda endale selgeks teha, kahtlen, kas siit midagi head välja tuleb.
Probleem on hoopis minu meelest selles, et õpetajad (tegelikult on süüdi ka ametnikud haridus- ja teadusministeeriumis ja küllap ka Eesti Ajalooõpetajate Selts) ei propageeri perekonnaajaloo uurimist. Siit-sealt on ikka kuulda olnud, et igas peres on rääkida oma küüditamise lugu, aga võin julgelt väita, et paljud tänased gümnaasiumi lõpetajad ei tea sugugi neid lugusid. Kuigi võiks.
Oma loo kirja panemiseks ei ole vaja kasutada SAAGA-t või arhiive (mille loomise eest, hää Eesti Vabariik, olen sulle ääretult tänulik, aga miks sa neid abivahendeid ei propageeri?!). Piisab ainult vanavanemate juures käimisest ja diktofonist. Ruhnu saare või Kapa-Kohila elanikud saaksid end tõesti sellega välja vabandada, et nemad ei saa arhiivile nii hästi ligi, kui mina, kes ma päälinnas elan ja kes ma võin vaat et iga päev arhivaale laenutada, aga kuidas õigustada seda, et mul on võimalik gümnaasium nõnda läbida, et ajalooõpetaja isegi mitte nii möödaminnes ei soovita mul vanavanemate mälestusi kirja panna? Vanadele fotodele nimesid taha kirjutada?
Genealoogia (teaduslik nimetus suguvõsa uurimisele) on ääretult hõlbus viis ajalugu selgeks saada. Kui ikka tead, et keegi vanavanematest on metsavend olnud või küüditamisele määratud, oled uurinud tema uurimistoimikut, siis on võimatu nendest sündmustest eimidagi teada.
Olen ise mitmeid sugulasi külastanud. Paljudel juhtudel olen hiljaks jäänud (eriti kisub süda kokku, kui kuuled sõnu... just alles kuu aega tagasi... veel eelmine nädal...). Paraku on just sedamoodi, et surnud enam suurt midagi ei räägi. Kuigi, kui nüüd ilukirjanduslikuks minna (s.t natuke fantaseerida), siis vahel siiski veel antake meile teispoolsest elust endast märku (nt 2010. aastal ilmus trükis Kaugveri "Põhjavalgus"). Aga alati nii hästi ei lähe. On vaja, et juba täna noored käiksid ja uuriksid, kuidas nende esivanemad elasid. Lalisetakse midagi, et noored on oma vanavanemad unustanud, aga niisugune võimalus lastakse mööda...
2014. aastal toimub neis asjus mõnesugune pööre. Uus riiklik õppekava näeb ette uurimistöö kirjutamist. Küllap üks osa töid on oma suguvõsast. Aga mitte kõik. Ma olen rangel seisukohal, et perekonnaajalugu peaks jääma vabatahtlikuks. Ivan Denissovitš jutustab küll enesekindlalt: "Jah, räägitakse küll, et rahvus ei loe midagi, et eks iga rahva seas ole halbu inimesi. Aga nii palju kui Šuhhov oli eestlasi näinud – paha inimest polnud nende sekka trehvanud.", aga kahjuks ei pea see päris täpselt paika (Lennart Meri on koguni öelnud, et tal oli seda lõiku "Ivan Denissovitšist" ebameeldiv tõlkida). Me ei saa sugulasi valida ja seetõttu ei tohi ka kedagi sundida sugulastega kohtuma, aga samas sellest täiesti mööda minna ning siis nentida, et õpilaste teadmised on viletsad või et 1944. aasta lahinguid ei tunnustata...
