www.militaar.net

Täiesti vale eeskuju noortele, paks ja laisk vorst oli Aga Onu Raivo oli tõesti tase.

alax kirjutas:

Et siis professor Hapgood, tema joodikust piloot Benson ja piiritusega täidetud hapnikutank...mis lõpuks tänu kangelaslikule nõukogude inimesele kapten Kamovile ikkagi Maale tagasi jõudis. Aga vaat nime ei mäleta mina ka. 220 päeva tähelaevas?? Lend Marsile...??? Venelastel oli sellele veel ka kaks järge, üks oli vist "Maa õde" ja teine "Faetonlaste pärandus" kus needsamad Paidsatže, Melnikov ja Belopolski ringi seiklevad.
_________________

''

Aleksei Tolstoi " Aeliita"

Kohe kindlasti mitte, autor ja teose nimi leidis eelpool lugupeetud foorumlaste poolt kinnitust. Vahepeal avastasin selle raamatu ka netiavarustest...

http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%97%D0% ... E%D0%B2%29

http://www.vanaraamat.ee/Ilukirjandus/U ... 0-t18.html
Mulle meeldivad vanade raamatute hinnad

Mulle avaldas muljet Thor Heyerdahl. "Kon-Tiki" ja "Ra" ning "Papüüruslaevaga üle Atlandi" Juri Senkevitši sulest.
Siis David Livingstone - "Reisid Lõuna Aafrikas" (või midagi taolist).
Gerald Durell ja tema lapsepõlv ning loomade otsimise reisid.
Ilukirjandusest "Egeri tähed" - Istvan Dobo ja Gergely Bornemisza.

Ma olen küll kogu oma teadliku elu olnud ninapidi raamatutes ning vaadanud igasugused põnevus- ja sõjafilme, aga iidoliks oli ikkagi minu vanavanaisa. Temast ei räägitud palju, ainult mõni harv kord vanaema teda mainis, kuid sellest piisas, et ta oleks minu suureks eeskujuks. Raamatutest pole tänapäevani leidnud endale eeskuju ... või pole siis vaevunud otsima.

Lemet kirjutas:Eks see ole muidugi palju konkreetses noores inimeses kinni, aga lävides hetkel suht palju kuskil 16-17 aastastega, jääb paraku küll mulje, et praeguste 40-50 silmaring oli selles vanuses siiski märksa laiem ja oskused suuremad. Võta või jalgratas- ratta teenendus oli tundmata asi, vokil hoiti ise elu sees, olgu see siis kas kodarate timmimisega "kaheksa" väljaajamine või tagaratta trumli laagrite määrimine. Pane praegu keegi midagi sellist tegema- enamus vahib lolli näoga, hea, kui teatakse, mispidi mutter käib. Küsid, kus asuvad Teravmäed või kes oli Richelieu, saad vastuseks vaid punnis silmad. Muidugi mitte kõigi puhul, aga masendavalt paljude osas siiski. Proovitud värk. Välja arvatud muidugi arvutinuppude klõbistamisoskus. Majad suuremad ja muru rohelisem, mis muud...

100% nõus. Lagi, milleks nad suutelised on, on see, et minnakse ja otsitakse netist video keti pealepaneku kohta. Aga üldiselt on lihtsam minna papa käest kümnekas küsida ja ratas service'sse viia...

Ahjaa, kui iidolitest rääkida siis päris väiksena oli selleks vanaisa, sest ei olnud asja millega ta hakkama ei oleks saanud. Hiljem vahetas selle eeskuju välja Ostap Bender

Vello Õunpuu. Kes teab, see teab.

kalleb kirjutas:vanasti oli ka kass Artur

Raamtutegelastest on mulle nooruspõlves eredalt meelde jäänud ja meeldinud "Werner Holtist" Wolzov ning Forsythe "Šaakali päeva" peategelasest palgamõrvar. Iidolid nad mulle ei ole ja ei ole päris selliseid ka filmidest-raamatutest leidnud.
Lapsepõlveiidoliteks olid pigem kõikvõimalikud auto-motosportlased- vennad Bolšihhid, Aadu Sikk, Valdur Kahro, Andres Krestinov jne.

Seda juttu, et tänapäeva noorus on ebaviisakas, saamatu ning tsivilisatsioon kukub pärast meie põlvkonna surma kokku, olen lugenud juba Sumeri savitahvlitelt. Õigemini: nende tõlgetelt. Et vahepealse 5000 aasta jooksul märkimisväärset mandumist pole olnud, võib "noorus-on-hukas" juttu ignoreerida.

Mis aga puutub käelise osavuse kadumist, siis sellega olen nõus. Paraku pole selles süüdi uus põlvkond, vaid maailm, mis on pidevas muutumises. Nii mõnigi minevikus hädavajalik oskus on tänapäeval kadumas lihtsalt selle tõttu, et seda ei ole lihtsalt vaja. Vanaisa oskas teha puust kibusid, tünne, kappasid, vitsikuid, aame, mürnikuid ja muid koduses majapidamises vajalikke anumaid. Nüüd kõlbavad need ainult suveniirideks ning toonane töö kuuluks hobide hulka.

Teine aspekt on majanduslik tasuvus. Mõne asja putitamine, remontimine või ise põlve otsas tegemine läheb kallimaks kui ostmine. Isa näiteks tegi vene ajal nii endale kui ka müügiks mitmesuguseid tööriistu alates elektritrellist kuni traktorini. Siis oli see vältimatu, sest valitses defitsiit. Tänapäeval vaatab ta oma kätetööd, võrdleb seda poekaubaga ja kirub, et millist lolli rasket tööd ta pidi tegema.

Kahtlemata on tore olla osavate ja kuldsete käte omanik. Minagi õppisin lõbu pärast ära raamatuköitmise. Aga leivateenimiseks need vanad oskused ei kõlba: masinad töötavad kiiremini, odavamalt ja paremini. Tänapäeval on vaja teistsuguseid oskusi, mida meiesugused vanad kännud ei oska oluliseks pidada.

Ju ma tiba ebanormaalne olen, aga oma teada pole endale kunagi ebajumalaid ei loond ega otsinud.

Õnneks on noorsugu alati enne vanaks saanud, kui täielikult ja totaalselt hukka minna jõudnud on ja sellega ka kogu maailma ära hukanud. See lihtne tõsiasi ongi maailma seni veel alles hoidnud. Vist.

http://www.slideshare.net/Maemees/220-peva-thelaevas

Maakeeles kah.

Noh Terminaator II tahtsin terminaator olla ja John Rambo oli ka tore.
Kuid kõik filmid kokku võtta siis Arnie meeldib rohkem.
Kon Tiki Ra ja Christister ja enamus juba loetletud kuuluvad ka minu lemmikute hulka.

aa pataljonikomandör Momõš-Ulõ triloogias. Temaga samastusin küll.
Täna võtsin kätte keskmise "Volokolamski maantee" no ei suuda lugeda.