www.militaar.net

mingis Vietnami mälestusteraamatus (Chickenhawk?) oli juttu, kuidas väga paljud kopterimeeskonnad treenisid oma pardalaskureid, et need oskaksid hädakorral ka lennata. üks vietnami veteran kirjutas, kuidas tema üksuse juurde liidetud helikopteriüksuses paar päästekopterimeeskonda õpetasid oma meedikuid lendama. kõik muidugi mitte-ametlik värk, paberivaba koolitus, vaevalt nad midagi muud oskasid, kui lihtsalt juhisest ja kangidest tõmmata, et hädaga koju jõuaks

Sama tegid ka venelased Afganistanis oma pardamehaanikutega, "Pardažurnaalis" oli sest juttu.

Ma arvan, et kui meil oleks Mereväe laeval meeskond 50% ajateenijad (sh maadid) ja merel või siis ka sadamas teha nö cut off, et ajateenijad on laeval "üksi" ja lisaks kaadrist 1 ltn + 1 vbl, küll ajateenistuse lõpusirgel olevad noorhärrad ka väikse pusimise järel hädapäraselt oma laevaga hakkama saaksid. Mitte kindlasti hästi, aga rahuldavalt. Vähemalt olukorra (kiire sadamast väljumine või merelt sadamasse tulek) päästaks ära. Kui midagi hakkab nihu minema, saab alati käe vahele panna. Aga põnev.

Eks nad saaks samamoodi hakkama ka Maaväes kompaniiga. Praktiliselt saavadki, sest kõhutuulel on ju tavaliselt vaid KoÜ ja KoVbl kaadrid. Pole see mereasi ka midagi uskumatut ma arvan. Minuni on laekunud pigem signaale, et mõni ajateenija-madrus on laeval isegi kasulikum vend, kui mõni madalapagaline ja mandunud kaadrimaat.

Ajateenijad on tegelikult ka suhteliselt hea materjal. Juhul muidugi, kui osatakse neid normaalselt välja õpetada-kasvatada, motiveerida ja rakendatakse õigete oskuste ja omadustega isendid õigesse funktsiooni (mitte näiteks mehhaanik kokaks, meditsiinitudeng IT-meheks vms). Eks leidub muidugi idioote, kes rikuvad meepotti, aga on ka asjalikke. Oluline on just personalivalik ametikohtadele, aga on jäänud mulje, et seda ei tehta sageli väga kaalutletult.

AddressUnknown kirjutas:"Huvitav, kuidas siis ajateenijad peaksid lahingulaeva või päästekopterit juhtima?"

1983-l aastal Musta mere laevastikus said ajateenijad muideks kopteripiloodi paberid 2 aastaga kätte.
Esimene pool aastat oli teooria ja kaasajõlkumine, teine pool aastat praktika. Oli ka omal võimalus sinna seltskonda sattuda, aga
keelebarjäär ei lasknud aru saada et tegemist on maismaal paikneva eskadrilliga mitte aga laeva peale minekuga, mis teps mitte ei meeldinud.
Kopterid olid need kahe ülestikuse tiivikuga mereväe käsutuses olevad, eks targemad mehed tea ka marki.

Ma arvan et see jutt ei vasta täielikult tõele. Ei saanud sellist asja olla. Mitte et Sa valetad, vaid pigem jätad midagi olulist ütlemata. Näiteks, see, et tegemist võis olla ajateenijatega, kes olid enne ajateenistust ALMAVÜ-s mitu aastat YAK-18-ga lennanud, või näiteks, et üleüldse, tegemist võis olla Tsivilllennukooli lõpetajatega, keda peale kooli lõppu mingil põhjusel kutsuti aega teenima, kusjuures, leitnandi auastmes.
Seda et 18a. noore poisi hakati kopteripiloodiks koolitada aastaga on täielik absurd, ning peamiselt - mis on selle mõte?

Üheks ideoloogiliseks põhjuseks on kindlasti see, et miinijahtimine, kui Eesti riigikaitse kunagine suur narratiiv on mõnda aega asendatud palju seksikama ning universaalsema narratiiviga küberkaitsest. Marginaliseerumine mõjub aga moraalile laostavalt, samasugust tendentsi on tõenäoliselt oodata ka Ämarist, kuna lennuväli ilma lennukiteta mõjub kindlasti väga rusuvalt. Meie plastist miinilaevastiku navigatsioonihooaeg on ju maksimaalselt 5 kuud aastas ehk selline klassikaline "traktoristi tsükkel" ülejäänud 7 kuu talumiseks on paraku mereväelase ameti lahutamatu osa.

Minuga koos piloodiks õppinud mees igatahes oli dessantvägede ajateenijast staršinana õpetatud lendama nii kopteri kui An-12-ga. Viimasega küll ainult imiteeritud maandumiseni pilve peal.
Sõjaliselt erialalt oli ta PTURS-i (juhitavate tankitõrjerakettide) operaator. Kaks kahekohalist kopterit oli kinnitatud An-i külge, kusjuures oli võimalus lennu ajal liikuda kopteri ja lennuki vahel. Sihtmärgile lähenedes olid meeskonnad kopteritesse istunud, lennukist eraldunud ja ülesannet täitma asunud. Pärast ülesande täitmist maandunud ja oodanud dessandi põhijõude.
Kuna aga piloot võis surma saada, õpetati ka operaator kopterit juhtima. Ja kuna kopterimeeskonnad asusid suurema osa lennu ajast lennukis, siis ka lennukit hädaolukorras maandama.
Enne sõjaväeteenistust oli ta ALMAVÜ-s saanud purilenduri paberid, nii, et päris tühjalt kohalt ei õpetatud. Mis tüüpi kopteritega tegu oli, ma kahjuks ei mäleta.
Ei tahaks ka uskuda, et kogu jutt väljamõeldud oli.

Ja ainest pakkunud kirjatükk ise http://www.scribd.com/doc/65826813/murevagi

Et inimene asub sellist "tagasisidet" andma alles peale teenistusest lahkumist, räägib muidugi ise haigest juhtimiskultuurist ja see pole ainult KV probleem. Lihtsalt meie halduskultuuris on omane kritiseerida julgejate igakülgne tagakiusamine ja kes ikka endale ise probleeme tekitaks. Isikule, kes julgeb Kalevi ujula kõige kõrgemast tornist vette hüpata, pole just eriline julgustükk selline kiri kirjutada, kui on teada, et ta sellega oma ametikäiku ära ei käki. Vean kihla, et see on alles paljastuste algus.

Eriti naljakas on see kehalise testi lugu, näiteks "mõttetul parketilipnike kursusel" teeb selle testi 90% kursuslastest esimese katsega ära.

Samas, tänahommikune kirjatükk tekitab minus küll küsimusi ning imestust ja paneb mõnegi häirekella tööle: Georg Kirsberg: Eestlane on vaimselt ja sisemiselt okupeeritud

Seda enam, et rahvale paistab ta peale minevat. Igatahes minu jaoks tegeleb see vend küll nüüd aktiivselt ainult iseenese diskrediteerimisega.

Vot ma ei saa aru, et millest on selline kisa ja kära. Mehel sai sellest mereväest, mureväest ja selle korraldusest villand. Andis sisse lahkumisavalduse ja talle pandi ette ankeet, et miks ta lahkuda soovib. Tüüp täitis ära ja lisas oma nägemuse probleemidele ja valukohtadele. Äärmiselt põhjalikult vastas ankeedis olnud küsimustele, ainuke viga, et tekst sai natuke liiga värvikalt kirja.
Küsimus oli Palun kommenteerige neid aspekte, mis Teie lahkumist oluliselt mõjutavad? Millistel tingimustel oleksite teenistust jätkanud? Enamus lahkujaid vastavad a la palk on väike ja vaja ära kolida ja jne.. Antud tüüp andis väga põhjaliku põhjenduse 17 leheküljel, et miks, kuidas ja mida muuta. Kirjutas oma mured ja nägemused väga õigele paberile - kergitas kaabut ja astus minema. Antud küsitlus oli (on) mõeldud ametsiseks kasutamiseks ja minu arvates on palju suurem probleem, et miks peakontor lekib. Et asjadest aru saada tuleb terve see kirjatükk korralikult läbi lugeda, mitte võimendada ajakirjanduse poolt välja nopitud lõike ja värvikamaid lauseid.

Häirima jäi see, et kirjutas ka nö linnalegendidest ehk sündmustest, mis oli toimunud enne tema enda teenistusse asumist. Aastatega jutud muutuvad (värvikamaks), seega oleks olnud õige rääkida juhtumitest, kus ta ise on olnud tunnistaja või asjaosaline.

Minuarust juba levib arusaam, justkui olnuks tegu mingi edevuse laadaga memo kirjutaja poolt. Tegelikkuses pani ju lekkiv peastaap vana lihtsalt tanki ja kui nüüd vana mingi jama ka kaela saab, siis edaspidi ei julgeta enam midagi sellist kirjutada, sest keegi ei taha, et tema nimega pärast meedias vehitakse.

Iseküsimus on muidugi see, kas hankejamade ja selle jama lekkekanal on sama või mitte. Ja mis on selle motiiv.

Muidugi selle kirjutise stiililine ülesehitus jätab mulje, justkui oleks see kirjutatud lahkumispeo ajal väikse auru all. Kõrgharitud inimesele selline sõnakasutus ei sobi.

Samas on ju lausa esimestes lausetes sõnakasutuse pärast ka vabandatud ja sellist kasutust selgitatud. Kogu lugupidamise juures Laaneotsa vastu- psüühiliselt haige inimese kirjatüki moodi see asi nagu väga välja ei näe...seda enam, et algselt polnud ju kirjatükk tõepoolest mõeldud laialdaseks lugemiseks, vaid ikka siseringile kasutamiseks. Tigedaks aetud persoon kasutab ilmselgelt kitsas ringis arvamuseavaldamisel hoopistükkis teisi sõnu kui sellestsamast laia auditooriumi ees kõneledes.

Eesti suuremaid probleeme ongi tundliku info lekkimine. Ja lekitajad jäävadki selgitamata. Üldine suhtumine on veel positiivne, et näed- rahvas sai jälle midagi teada.

alax, see ei ole ainult Eesti probleem.

http://en.wikipedia.org/wiki/Whistleblower