www.militaar.net

Sõda hakkab lõppema

Laeva laadimine New Yorgi Staten Islandi sõjaväesadamas läks
kiiresti ja juba juulikuu keskel olime jälle teel tagasi Briti saartele.
Seekord oli meie konvoil kokkusattumine Saksa allveelaevaga ja
me kaotasime ühe laeva. See väike tagasilöök merel ei muutnud
aga sõjategevuse üldpilti. Ikka rohkem ja rohkem sõjavarustust oli
kuhjumas Prantsusmaa vastas asuvatesse Lõuna-Inglismaa sadamatesse.
See liikus sealt edasi sinna, kuhu seda parajasti vaja oli ja
puudust sellest ei olnud. Saksa väed olid juba täielikult Normandiast
välja tõrjutud ja järel oli vaid nende Bresti poolsaarel asuv 20
000-meheline garnison, mis oli seal ümber piiratud ühe Ameerika
diviisi ja kohaliku Prantsuse sissiüksuste poolt. Nii oli seal tekkinud
ajutiselt üks väiksem rindejoon, mis oli veel vastu pidamas.
Mõni päev peale meie kohalejõudmist Lõuna-lnglismaa Plymouthi
sadamasse saadeti sealt poolest tosinast laevast koosnev
minikonvoi üle Inglise kanali väina edasi Bresti poolsaare suunas.
Meie laev oli ka üks nendest, kuna meil oli seekord pardal varustust,
mida seal vaja oli. Sattusime seal ühte vaiksemasse sadamasse,
mille nime enam ei mäleta ja saime seal kai äärde. Seal hakati
seda kohe maha lossima, töö, mida tegi üks Ameerika sõjaväeüksus.
Laeva meeskond aitas ka kaasa ja nii tekkis meil päris sõbralik
vahekord nendega. Nädala lõpul, kui vabaks saime, kutsuti meid
nendega maale kohalikku Prantsuse elu vaatama.
Paar päeva hiljem tuli seal sõjategevusele lõpp. Saksa garnison
andis alla, kuna neil oli lõppenud side ülejäänud Saksa vägedega
Prantsusmaal. Olid ka vist otsusele jõudnud, et edasine vastuhakk
seal oli mõttetuks muutunud. Bresti sadamalinna lähedal asuvad
võimsad Saksa allveelaevade baasid olid nüüd nende merejõudude
poolt maha jäetud. Lõppenud oli ka nende strateegiline tähtsus
seal. Sealt välja sõitvad U-paadid olid teinud suurt rüüstamistööd
Atlandil 1940.-1943. aastatel ja nüüd oli see jälle vaid osa sõjaajaloost,
millele oli tulnud lõpp.
Oli kange tahe seda kurikuulsat baasi näha ja kuna need asusid
lähedal, siis sai see ka läbi tehtud. Tuli jälle nädalalõpp ja meie laevas
töötavad USA sõdurid võtsid meid peale töö lõppu oma veoauto
peale ja viisid meid Bresti allveelaevabaasini. Meid jäeti sinna
maha ja lubati hiljem sealt üles korjata ja tagasi laeva tuua.
Saksa üksused olid sealt ära viidud ja kedagi peale meie meremeeste
grupi seal ei viibinud. Igal pool vedeles mahajäetud Saksa
sõjaväevarustust, mundreid ja isiklikku kraami. Hulkusime seal
mõni tund ringi, korjates üles suveniire, nagu saksakeelseid raamatuid,
ajakirju, pilte ja mundrikuubesid. Meid oli seal pooletosina
mehe ümber ja kõik peale minu olid "amid". Hakkasime siis lõpuks
sealt tagasi meie laeva poole liikuma lootusega, et meid sealt
jälle üles korjatakse ja edasi sadama poole viiakse. Selle asemel ilmus
aga sinna üks Ameerika sõjapolitsei sõiduk ja meid võeti vahi
alla. Selgus, et meie endi teadmata viibisime keelatud sõjapiirkonnas,
kuhu oli lubatud juurdepääs ainult teatud sõjaväe sapööriüksustel.
Seal pidi olema mahajäetud mineeritud objekte ja ka maa
alla jäetud lõhkemiine, mida ei olevat sealt veel kõrvaldatud. Meid
viidi sealt edasi sõjaväe peastaapi, kus saime nende ülemuse poolt
ühe kõva peapesu ja meid arreteeriti nüüd ametlikult ning määrati
ööseks sinna aresti.
Oli juba õhtupoolik ja ilm oli muutunud jahedaks. Panime endale
selga Saksa mundripintsakud, mis olid meile kätte jäetud koos teiste
suveniiridega. Meid konvoeeriti püssimeeste saatel linna teise otsa,
kus asusid sõjaväekasarmud ja arestimaja. Kohalik rahvas, kes seda
pealt nägi, pidas meid sakslasteks ja hakkas meid sõimama ja poriga
loopima. Pidime selle kõik aga välja kannatama, sest meie sõjaväesaatjad
ei lubanud meil rivist välja hüpata, et neid prantslasi selle eest karistada.
Minu kaaslased sõimasid neid, aga need ei osanud seal vist
vahet teha inglise ja saksa keele vahel. Jõudsime lõpuks ühe okastraataiaga
piiratud hoone juurde, mis oli meie arestimaja ja eelseisva öö
varjupaik. Seal kedagi peale meie ei olnud, välja arvatud paar sõdurist
vahimeest. Kõhud olid tühjad, aga peale joogivee ei olnud seal midagi
muud saada. Mingit mööblit peale lahtikäivate välivoodite ka ei olnud
ning samuti ei olnud seal tekke ega patju. Ees seisis meil külm ja ebamugav
öö. Magada palju ei saanud, aga saime kuidagi hakkama.
Minu laevakaaslased kirusid, et meid, ameerika meremehi, koheldakse
halvemini kui saksa sõjavange. Polnud aga midagi parata ja nii
pidime seda kõike välja kannatama.
Hommikul konvoeeriti meid tagasi staapi, tehti veel üks peapesu
ja võeti ära meie maalkäimise load. Peale selle viidi meid veoautoga
tagasi sadamasse ja laeva, kuhu jäime koduaresti kuni lõpuni
ja maale enam ei lastud. Saime aga jälle kõhutäie süüa jn
korralikult välja puhata. Olijaile üks meeldejääv läbielamus, mida
korrata ei tahaks.
Sellega lõppeski meie sõjaskäik Prantsuse rindel ja oli heameel
sealt välja sõita suunaga tagasi Inglismaa lõunaranniku poole. Jäime
mõneks päevaks Southamptoni sadamasse ühte kergemat masinariket
parandama ja lisakütust peale võtma Ameerikasse tagasisõiduks.

Kohtumine "Heliosega"

Meie seal viibides sisenes sinna minu vana Eesti aurik "Helios",
mis sõitis nüüd edasi Rootsi lipu all aga ikka veel Briti teenistuses.
Selle omanikul, laevafirmal "Eero" oli olnud 4 laeva sõja alguses ja
kõik olid Inglismaale sattunud. 1944. aastaks oli neist järgi ainult
minu vana "Helios". Kolm ülejäänud laeva olid aga kõik hukkunud
Briti rannavetes ja Hispaania vahet sõites. Kuna olin oma laevaga
sama kai ääres kus "Helios," siis läksin sinna külla peale tööpäeva
lõppu. Polnud seda laeva näinud sellest saadik, kui ma selle
pardalt maha maksin 1940. aasta sügisel. Selle pardal olid veel mõned
vanemad meeskonnaliikmed, kes mind veel mäletasid, nende
hulgas ka vanemmadrus Samul ja veel paar teist. Tüürimees Laassonil
oli ka hea meel mind uuesti kohata ja teada saada, et olen veel
elus ja terve ning et minust on nüüd üks Ameerika "merejänki"
saanud ja et olen vanemmadruse ametiastmeni välja jõudnud.
Ainult kapten Siig ei teinud minust üldse välja ega võtnud vastu ka
minu tervitust. Olin talle vist liiga palju probleeme tekitanud, kui
seal teenisin. See kõik polnud aga mitte ainult minu süü. Palju aastaid
hiljem sain temaga jälle kokku Torontos Kanadas, kui olin ka
juba kapteni aukraadi välja teeninud ja meie leppisime seal temaga
lõpuks ära.

Puhkusel

Peale seda Southamptoni-visiiti tegime veel ühe merereisi Ameerikasse
ja tagasi Inglismaale ja 1944. aasta sügisel tulin sealt maha
puhkusele. Olin teeninud seal ligemale kolmveerand aastat, aga
see polnud sama kui mu esimesel Ameerika laeval kapten Christenseni
all teenides. Mul polnud kahju sealt lahkuda, sest oli olnud
liiga palju lahkarvamusi mõne oma laevakolleegiga. Olin tüdinenud
nendega vaidlemast Nõukogude Vene sotsialistliku süsteemi
võlude üle. Uskusid veel, et nende kommunismist tuleb mingi uus
ja erinev maailmausk, mis muudab kõikide elu paremuse poole.
Mina ei olnud võimeline nende naiivsete ameerika lollide mõtteviisi
muutma ja lõin selle peale käega kui ühele lootusetule tegevusele.
Neid oli seal meeskonnas vaid näputäis, kuid olid väga agarad,
et teisi laevakaaslasi oma sõiduvette saada ja nende vaateid
muuta. Mina ise pole kunagi suurkapitalismi pooldaja olnud, aga
Nõukogude Vene kommunistlik diktatuur polnud ka mingi valik
paremuse poole. Jäin truuks oma põhimõtetele austada isiklikku
mõttevabadust ja eraomandi õigust. Aga ainult sellist, mis ei kasuta
kedagi teist omakasu püüdmiseks ära ja samuti kedagi kuritegelikult
ei ekspluateeri. Mul oli vist hinges oma võrukesest vanaisa
poolt päritud eesti talumehe vaim, mis usub ausa tööga välja teenitud
varanduse endalehoidmisse ja õigusesse iseseisvalt otsustada,
kuidas seda teha. See aga ei sobi marksistliku mõtteviisiga, mida
püüti peale suruda hiljem kodumaal, mis aga mul nägemata jäi.
Nüüd aga aitab targutamisest ja tagasi käigusoleva ajaloo juurde.
Sõda Euroopa mandril oli juba lõpufaasi jõudmas. Hitleri Suur-
Saksamaa oli oma riigipiiridesse tagasi tõrjutud ja lääneliitlaste
ning Vene väed olid sinna sisse tungimas. Eesti oli sattunud jälle
Nõukogude Vene impeeriumi haardesse ja mina ei pidanud seda
vabastamiseks, vaid uuesti okupeerimiseks ja ühe võõrperemehe
valdusest teise kätte üleviimiseks. Need nõndanimetatud "punased
vabastajad" ei kavatsenud sealt vist kunagi vabatahtlikult lahkuda.
Olin siiski veel nii naiivne ja idealistlik, et uskusin Briti peaministri
Churchilli ja Ameerika president Roosevelti lubadusi nende
kohtumisel New Foundlandi rannavetes 1942. aastal. Seda kutsuti
"Atlandi deklaratsiooniks" ja selles lubati, et kõik Euroopa riigid
saavad peale võidukat sõja lõppu oma vabaduse tagasi.
Sõda oli aga veel käimas ja selle lõpptulemusi ei aimanud veel
keegi, välja arvatud isakene Stalin ja tema ustavad punajüngrid. Ei
tahtnud siiski veel lootust kaotada ja jäin äraootavale seisukohale,
et võib-olla juhtub veel mingi ime, mis taastaks Balti ja teiste Idaeuroopa
rahvaste õiguse oma tuleviku üle iseseisvalt otsustada.
Minu puhkuseperiood oli aga lõppenud ja aeg oli jälle tagasi
merele pöörduda, et mitte sõjaväkke värvatuks saada. Seda oli seal
sõja jooksul mõne noorema eesti meremehega juhtunud, aga neid
oli vähe. Suurem osa jäi merele truuks ja vanemaid mehi see ei häirinud,
kuna olid mobilisatsiooni vanusepiirist üle jõudnud. Nemad
veetsid ka rohkem aega maal kui minusugused nooremad
mehed.

Õlitanker "Jalapa" - viimane sõjaaegne teenistuskoht

Mu viimane sõjaaegne laevateenistus oli õlitankeri peal nimega
"Jalapa," mis vedas kütteõli Ameerika mereväe ja kaubalaevastiku
jaoks ja me väljusime New Yorgist enne jõulupühi
1944. aastal. Selle esimene reis viis meid lõuna suunas Kariibi
merele. Sihtsadam asus Aruba saarel, mis on Venetsueela ranniku
lähedal, aga kuulub juba kaua aega Hollandi riigi alla, olles üks
tema meretagustest asumaa-aladest Kariibi merel ja Lõuna-Ameerikas.
Seal asus toorõli ümbertöötamise tehas ja õlitoodete väljavedamise
sadam. Toorõli sinna tuleb aga Venetsueela õliväljadelt,
kus see siis ümber töödeldakse kütuse- ja määrdeõlideks ning ka
bensiiniks. Seal laaditakse siis need tooted õlitankerite peale edasi
transportimiseks.
Polnud kunagi varem õlitankeri peal teeninud ja see oli mulle
jälle üks uus kogemus. Sain sinna ametikoha nõndanimetatud
quartermaster*lks, kes tegeleb ainult laeva roolimisega ja on kraad
kõrgem vanemmadrusest, kuid allpool pootsmanist. Oli jälle uus
läbielamus ja täiesti erinevates töötingimustes, kuna õlitanker on
väga erinev tavalisest kuivlastiveoga tegelevast kaubalaevast ja
vajab erioskusi, mida minul siis veel ei olnud.
Lahkusime Aruba saarelt 1945. aasta jaanuari alguses, pardal
kütteõlilaadung Ameerika mereväe jaoks. Ees oli reis üksinda üle
Atlandi Marokos asuvasse Casablanca sadamalinna. Järgmisel päeval
jõudsime Kariibi merelt välja Atlandile ja olukord muutus.
Kuna sõitsime üksinda, ilma õhu- või mereväe kaitseta, tuli teha
läbi manöövreid, mida varem polnud kunagi näinud. Terve selle
reisi jooksul üle Atlandi pidime läbi viima kursimuutusi, et mitte
olla mõnele seal läheduses liikuvale Saksa allveelaevale üheks ker-
geks märklauaks. Selle läbiviimiseks oli laeva roolimajas omapärane
automaatselt töötav alarmkell, mille järele tuli teha järsk kursimuutus.
Neljatunnisel roolivaheajal pidime mitu sellist manöövrit
läbi tegema. Minul kui ametlikul roolimehel oli selle aja jooksul
palju tegemist roolirattaga ja pidin sellega ära harjuma. Kursimuutused
olid 45-kraadilised nii paremale kui vasakule ja neid pidi kiiresti
tegema, et mitte anda aega allveelaeva torpeedo sihikule sattuda.
Sõideti otsekursiga mõnda aega ja siis tuli seda manöövrit
uuesti korrata. See kestis 24 tundi päevas ja pikendas reisi aega, aga
arvan, et see oli seda väärt. Sikk-sakkisime siis meie õlitankeriga
terve selle tee üle Atlandi. Võttis võib-olla ühe lisapäeva aega, aga
jõudsime tänu sellele terve nahaga
Casablanca sadamani välja. Pumpasime seal välja osa meie kütuselastist,
mis võttis vaid ööpäeva ja siis läks reis edasi piki Põhja-Aafrika
rannikut Gibraltari suunas.
Olime kuulnud Casablancas, et oli lõppenud Jalta konverents
Stalini, Churchilli ja Roosevelti vahel ning Ameerika president oli
teel sealt tagasi koju. Olin parajasti roolivahis ja olime jõudmas
juba Gibraltari väina lähedusse, kui meist mõnisada meetrit eespool
ilmus nähtavale mingi suur Ameerika sõjalaev, mida saatsid
kaks väiksemat hävitaja-liiki sõjalaeva ja üks patrull-lennuk. Meri
oli peegelsile ja nad kihutasid meist täiskäiguga mööda, suunaga
läände ja tagasi Ameerika mandri poole.
Kapten ja esimene tüürimees uurisid neid läbi binoklite ja siis
kostis kapteni karjatus, et näeb seal kedagi, kes on tähtis. Hiljem
kuulsin, et tolle ristleja vööri tekil oli suur tugitool, kus istus too
puuetega Ameerika president ja tema ümber oli Ameerika ohvitsere
ja muid riigitegelasi. Olid vist nautinud Gibraltari kaljukindluse
ja Põhja-Aafrika Atlase mäestiku panoraami. Oli varajane pärastlõuna,
ilm oli ilus ja päikesepaisteline ning kõik see sobis seal
kuidagi kokku.
Mina isiklikult president Roosevelti ei näinud, aga kuna olin hea
silmanägemisega, siis nägin vaid suurt gruppi inimesi seal ristleja
vööritekil. Tüürimees sai ka teda läbi oma binokli näha ja nõustus
kapteniga, et too isik seal tugitoolis oli tõesti nende president ja neil
oli au teda seal oma silmaga näha. Mul endal oli vaid au seda kõike
pealt kuulata ja näha neid sõjalaevu tagasi Ameerika poole kihutamas
vastu loojuvat päikest.
Vahepeal olime jõudnud aga Gibraltarile üsna lähedale. Polnud
seda umbes aasta aega näinud, aga kõik nägi välja tuttav. Jäime
sinna ööseks ankrusse ja hommikul toodi meid puksiiride abil sadamasse,
et jälle osa meie lastist seal välja pumbata. Jäime sinna
paariks päevaks ja nii sain ma seal võimaluse oma vabal ajal Gibraltari
mäe tipus ära käia. Oli üsna pikk ja vaevaline sinna mäkke
üles ronida, aga see oli seda väärt. Sealt ülevalt avanes vaade, mida
on raske sõnadega kirjeldada. Lõunas, Põhja-Aafrika poolel olid
võimsad Atlase mäeahelikud, ida pool oli vaade Vahemerele ja
Lõuna-Hispaania Vahemere-äärsele rannikule, põhjas ja läänes Hispaania
manner ja Atlandi rannik. Otse all, teisel pool Gibraltari lahte
oli iidne Algecirase linn. Oli väga võimas tunne seal viibida ja
seda kõike oma silmaga näha.
Mäeharjal asusid rasked Briti rannakaitse kaugelaskekahurid,
mis valvasid ümbritsevat veekogu ja väina vaenlase laevastiku
võimalike rünnakute vastu. Seda polnud kunagi juhtunud, aga
igaks juhuks olid need alati laskevalmis. Veetsin seal paar tundi
mäeharjal ringi liikudes ja kohalike sõjaväelastega juttu ajamas.
Õhtuks jõudsin tagasi laeva, väsinuna, aga endaga väga rahul.
Olin ainukene meeskonnaliige, kes sellega hakkama sai, aga olin ju
nende oma sõnade järele see kange väike Estonian, kes kunagi
kellelegi alla ei tahtnud jääda.
Järgmisel päeval läks meil sõit edasi läbi Gibraltari väina Vahemere
ja Napoli sadama suunas Itaalias, kus olin viimast korda olnud
1943. aasta lõpul. Palju oli seal selle aja jooksul muutunud ja
otsest sõjategevust enam läheduses ei olnud. Saksa väed olid Itaaliast
välja taganemas, kuid rindejoon oli vahepeal Põhja-itaalia mägimaadel
pidama jäänud. Napolis oli aga siis veel Briti ja Ameerika
sõjaväelasi ning samuti Poola Karpaatia brigaadi mehi, kes olid
ellu ja terveks jäänud Monte Cassino vallutamisoperatsioonis pool
aastat tagasi. Olid kandnud seal raskeid kaotusi 8-päevases lähivõitluses
tolle mäekindluse lõplikul vallutamisel. Kaotasid surnute
ja haavatutena poole 8000-mehelise väeosa koosseisust. Olid
kõik pärit Venemaa poolt vallutatud Ida-Poola aladelt ja olid jõudnud
Lähis-Itta Venemaa vangilaagritest peale Teherani lepingut
Stalini ja Churchilli vahel. Liitlastel oli vaja seal lisa kahuriliha ja
Stalin andis selleks oma nõusoleku. Pääsesid välja Venemaalt Iraani
kaudu ja olid saanud oma uue sõjalise väljaõppe kusagil Briti vägede
valduses oleva Egiptuse pinnal. Olid väga Nõukogude Vene
vastase hoiakuga Poola patrioodid. Olin kohanud neid varem Itaalias
ja oli jälle huvitav nendega uuesti kokku saada. Nendele oli
jõudnud vahepeal täiendusi ja neid hoiti seal reservis tulevasteks
lahinguteks Saksamaa vallutamisel.
Kõigele sellele tegi aga lõpu Jalta konverents, mis toimus Krimmi
poolsaarel Venemaal, kui sinna olid jõudnud mereteid kaudu
Churchill ja Roosevelt. Tolles tehingus Staliniga sahkerdati maha
Poola ja kõik teised Ida-Euroopa rahvad, kaasa arvatud ka Balti
omad. See oli aga nagu õli tulle valamine, mis lõi lõkkele Poola sõjameeste
senini vaos hoitud Nõukogude Vene vastase hoiaku. Minule
mõjus see ka samuti ja olin väga pettunud. Kadus huvi edaspidise
teenistuse vastu ja hinge tekkis ükskõiksuse tunne.
Poolakad seal olid aga nii raevunud sellest, et nad keeldusid tegema
koostööd selliste liitlastega, kes olid neid Stalinile mitte millegi
eest ohverdanud. Poola sõjamehed jõid ja möllasid ringi Napoli
tänavatel ja sõimasid ning peksid Briti ning Ameerika sõdureid,
kes nende kätte juhtusid. Nägin seda kõike oma silmaga pealt aga
sellest ei mainitud midagi Ameerika sõjaväelehes "Stars and
Stripes", mida ma seal ostsin ja lugesin. See, mis Jaltas toime pandi,
oli ka häbiplekk ja sellest tõigast oli nende arvates vist parem vaikides
mööda hiilida ja unustusse jätta. See võis olla ka ametlik juhtnöör
kusagilt kõrgemalt, et seda õigustada. Oli teada, et president
Roosevelti saatjaskonnas sinna oli sellise poliitilise hoiakuga mehi,
kes olid püüdnud ka minu suud kinni hoida. Nad olevat olnud seal
Jaltas nõuandjateks, kuna president Roosevelt ei olnud enam võimeline
üksinda otsuseid tegema, olles väga halvas tervislikus seisukorras.
Olin õhtul parajasti ühes sadamabaaris, kui sinna sisenes grupp
Poola sõdureid. Paar "amid", kes ka siis seal viibisid, olid kohe
peale selle uksest välja jooksnud ja oma tühjaks joomata õlleklaasid
lauale jätnud. Jäin aga rahulikult edasi istuma, kuna olin tsiviilriietes
ja vaimselt samuti igati nende poolt. Üks neist tuli minu laua
juurde ja päris inglise keeles, kes ma olen. Kui vastasin, et olen
estontšikjci Nõukogude Vene vastane, siis läks kohe peoks. Lõime
klaase kokku, vandusime venelasi ja kirusime neid näruseid ja
alatuid poliitikuid, kes olid meid Jaltas maha müünud.
Kuulsin nendelt sellest, kuidas üks Karpaatia brigaadi pataljoni
ülematest oli oma üksuse üles rivistanud, nendele patriootilise lahkumiskõne
pidanud ja lõpphüüdega "Elagu Poola!" endale kuuli
pähe lasknud. Ning seda need kanged sõjamehed ei unustanud
ega andestanud ja keeldusid nüüd veel oma verd valama mitte
millegi eest. Too Poola ohvitser, kes ennast seal maha lasi, oli pääsenud
raskelt haavatuna Monte Cassino lahingust ja Napolis paranenud.
Ta oleks olnud valmis vaba Poolamaa eest edasi sõdima
kuni sõja lõpuni, kui poleks seda Jalta fiaskot juhtunud. Olin nendega
kõiges täielikus üksmeeles ja me lahkusime sealt baarist heade
sõpradena ja vandusime kättemaksu nendele, kes olid tolle
häbiteoga hakkama saanud.

Egiptus, Pärsia laht, Punane meri

Lahkusime Napolist paar päeva hiljem teel Egiptuse ja Suessi kanali
poole. Olime suuna võtnud nüüd Pärsia lahe õlisadamate poole,
et seal uus kütuseõli laadung peale võtta. Vahemere aladel
enam meresõjategevust ei olnud ja polnud ka enam Saksa lennukeid,
kes tülitama tuleksid. Selle asemel oli seal nüüd uus hädaoht
veepinnal ujuvate meremiinide näol. Neid oli seal Kreeka saarte lähedal
merepõhjast lahti tulnud ja laevasillal pidi hoolega ees laiuvat
merepinda uurima, et mitte mõnele otsa sõita. Meie laevakahuri
meeskond lasi kuulipildujatulega paar neist õhku, mis tekitas
raske plahvatuse ja veesamba. See hädaoht oli, aga õnneks ei sõitnud
me öösel pimedas ühelegi otsa ja jõudsime tervena Suessi kanali
suudmesse Port Saidi linna lähedal. Seal tuli laevasillale Briti
loots, kes juhtis meid Suessi kanalist läbi Punase mere suunas. Võttis
terve päeva sealt läbisõiduks. Sai jälle näha uusi paiku ja omapärast
kõrbe- ja oaasimaastikku koos liivaluidete ja palmipuudega.
Oli juba veebruar 1945, kui me Punasele merele jõudsime ja sõit
läks sealt edasi lõuna suunas India ookeani poole. Kliima oli seal
palav ja polnud esialgu sellega harjunud, aga sai hakkama, kuigi
oli ebamugav päev läbi higisena olla. Mõni päev hiljem jõudsime
sealt välja Adeni lahele ja sealt edasi Araabia mereni ja liikusime
piki Araabia poolsaare rannikut kirde suunas India ookeanile. Reis
läks sujuvalt ja kuna olime ainult paari miili kaugusel rannast, siis
sai seal näha omapäraseid maastikupilte, mis olid peamiselt liivakõrb
ja kaljused puudeta mäeahelikud. Oli hoopis midagi muud
kui Vahemeremaad, Euroopa ja Ameerika. Avanesid jälle uued
silmapiirid ja parem arusaamine maailma laiusest ja regionaalsetest
erinevustest.
Mõni päev hiljem sisenesime Pärsia lahte, teel ühte Iraagi õlisadamasse.
See oli siis veel osa Briti kontrolli all olevast maa-alast,
mille nad olid saanud endale peale Esimest maailmasõda. Sealt liikusime
edasi Tigrise jõge mööda sisemaa poole. Laevasillal oli kohalik
araabia rahvusest jõeloots, kes valdas head inglise keelt ja
roolis olles kuulsin pealt tema jutuajamist laeva kapteniga, kelle
nimi oli Feldman ja kes oli Ameerika juudi päritoluga. Mul oli veel
meeles, kui kapten päris temalt, kui mitu naist tal on. Loots vastas,
et neli, ja kui kapten avaldas arvamust, et see võiks väga huvitav
olla, siis vastuseks sai ta veidi erineva arvamuse. Loots oli keskealine
kena mees ja sõnas muigavalt, et nooremast peast oli see tõesti
huvitav, aga nüüd, vanemas eas aitaks ka ühest. Siis oleks elu palju
rahulikum ja vähenõudlikum kui temal see praegu on. Naised pidid
omavahel arveid õiendama, et esirinda pääseda ja püüdsid temalt
abi saada ning raske oli nende probleemidega toime tulla. Lisas
ka, et tahaks mõnest neist lahti saada, aga seda oli raske teha,
kuna ta ei olnud päris kindel, keda ta kõige rohkem eelistaks.
Selgus, et islamiusulistel on õigus nelja ametliku naise pidamiseks.
Mulle oli see igatahes uudiseks.
Jõudsime lõpuks oma sihtpunkti ja läksime kai äärde, kus meile
hakati kohe kütuseõli peale laadima. Sain seal korra maal käia ja
kohalikku elu jälgida, mis oli väga erinev sellest, mida varem olin
näinud.
Kõik oli Briti ja Ameerika sõjaväe Kontrolli all ja tundus olevat
üsna rahulik. Kõik teised õlitankerid seal vedasid seda kütust sealt
idasuunas Vaikse ookeani sõjapiirkonda seal teenindatavatele
Ameerika mereväejõududele, kus olid käimas ägedad merelahingud
jaapanlaste vastu. Sellega ei olnud mina aga siis veel eriti
kursis, kuna olin teeninud teistel sõjameredel.
Seekord läks aga last, mida seal peale laadisime, tagasi Vahemerre.
Reis tagasi läks jälle sujuvalt, aga Suessi kanalis tekkis probleeme
täislastis ja sügavalt vees istuva laeva roolimisega. Kapten
Feldman ei olnud rahul kahe teise roolimehega, kes ei saanud sellega
seal kitsas veekogus toime. Laev oli põrganud mitu korda vastu
liivast kallast ja oli karta õlilekke tekkimist laeva keresse. Minu kohustuseks
jäi nüüd see töö enda peale võtta. Sain selle eest makstud
ekstra ületundide tasu ja enam midagi ei juhtunud. Tundsin, kuidas
minu vastu oli kadedust ja mind seljataga siunati, aga ma ei teinud
sellest välja. Teadsin, mida tegin ja mul oli usku oma võimetesse.
Sedalaadi suhtumist oli olnud ka varem kahel esimesel Ameerika
laeval. See ei olnud aga minu süü, vaid teiste saamatus ja erioskuste
puudus. Olin selle viimase viie aasta jooksul tekil teeniva
meremehe ameti hästi ära õppinud ja olin endaga rahul. Olin uhke
ka selle üle, et laeva juhtkond sellest aru sai ja hindas mu erilisi võimeid,
mida teistel mu noortel Ameerika laevakaaslastel ei olnud.
Lootsin, et mu kadunud isa ka sellest kuidagi teadlik oli. Olin saanud
oma põhikoolituse ja kohusetruuduse temalt ja see on mind
elus alati edasi aidanud.
Reis Port Saidist Napoli sadamani läks ka hästi ja veepinnal ujuvaid
meremiine me enam ei näinud. Seekord viisime oma laadungi
Napoli linnast kaugemal asuvasse Pozzuoli väikesadamasse ja nii
ei saanud ma enam kokku oma Poola sõpradega. Pole aimu, mis
nendest seal edasi sai või kuhu nad lõpuks jäid. Olin kindel selles,
et Poolasse nad tagasi ei pöördunud.
Mõne päeva järel olime jälle teel tagasi Suessi suunas ja sealt
edasi Punase mereni ja tagasi Pärsia lahe õlisadamasse. Võtsime
sealt peale uue laadungi mereväe kütuseõli, aga seekord jäime me
Jaapani-vastase sõja piirkonda ja meie sihtsuunaks oli Austraalia.
Sõda Euroopa mandril oli jõudmas lõpufaasi ja Ameerika mere- ja
õhujõud olid suundunud nüüd peamiselt jaapanlaste vastu.

India ookean

Reis Pärsia lahest Austraaliasse oli mu esimene üle India ookeani.
Sõitsime üksinda, kuna sealkandis merel peaaegu mingit sõjaohtu
ei olnud. Kuuldusi aga liikus, et seal sõitvat ringi üks Saksa raskelt
relvastatud kaubalaev, mille peal oli ka mereväemeeskond ja see
pidi olema nii osavalt ära maskeeritud, et teda ära ei tuntud, enne
kui liiga hilja oli. Ta olevat uputanud aastate jooksul palju liitlaste
kaubalaevu, kui ta seal ringi ristles ja jaapanlaste käest oma kütust
ja varustust sai. Oli uputanud isegi ühe Austraalia ristleja, mis teda
India ookeanil kontrollima oli tulnud. See oli aga väga lai ja suur
mereala ja võimalused selle laevaga kokku sattuda olid minimaalsed.
Fakt on aga see, et nendes vetes oli jäänud jäljetult kaduma
mitu Ameerika üksinda sõitvat kaubalaeva ja kahtlus oli tollel Saksa
laeval.
Pidime sõitma ümber Lõuna-Austraalia Uus-Guinea saareni,
kus oli käimas Jaapani-vastane võitlus. Olime jõudmas Lääne-
-Austraalia vetesse, kui tuli raadiosaade Ameerika mereväelt, mis
suunas meid hoopis Põhja-Austraalias asuva Darwini sadamasse.
See tegi selle reisi palju lühemaks ja kõikidel oli hea meel selle üle.
Jäime sinna päevaks ankrule, aga keegi peale kapteni maale ei saanud.
Ta käis seal juhiseid saamas meie edaspidise tegevuse kohta
ja kohalikke rannasõidukaarte ostmas. Olime seal õige ligidal jaapanlaste
käes olevatele Indoneesia saartele, aga õhus patrullis
Ameerika lennukeid ja tunne oli üsna turvaline.
Järgneval hommikul tuli meie laeva Austraalia mereväe rannaloots,
kes tundis seda mereteed hästi ja viis meid edasi üle Arafura
mere ja läbi Torrese väina saarestiku Uus-Guinea Port Moresby sadamani.
Too sõit läbi selle rannasaarestiku oli jälle väga huvitav ja
ma jäin terveks päevaks tekile, et jälgida seda, mis seal saartel toimus.
Olime nendele väga lähedal ja seal oli palju kalurikülasid ja
liikvel oli seal elavate pärismaalaste kalapaate.
Meie õlitanker oli esimene Ameerika kaubalaev, mis selle sõidu
läbi tegi 1945. aasta kevadel. Sattusin jälle juhuse tõttu olukorda,
mis oli unikaalne ja oli üks väike osa meresõjategevuse ajaloost.
See uuesti käiku pandud meretee oli palju lühem ja vähem aeganõudev
kui ümber terve Austraalia mandri sõitmine. Peale seda
käis kõik meretranspordi liiklus Pärsia lahest ja Indiast sama teed,
mis muutis ja abistas kogu meresõjastrateegiat seal piirkonnas. See
omakorda aitas kiirendada edaspidist sõja käiku ja Jaapani hegemoonia
lõppu Lõuna-Aasia saartel.
Peale Port Moresbyt liikus meie laev edasi ümber Uus-Guinea
hiigelsaare Ameerika mereväebaasidesse, mis asusid saartel, mille
nimesid ma enam ei mäleta. Sõda oli sealkandis kestnud juba mõnda
aega ja neid meretugipunkte oli palju. Jäimegi sinna teenima
kuni sõja lõpuni, sest meie õlitanker oli nagu ujuv kütteõlibaas,
mille kõrvale tulid mereväelaevad, et ennast kütusega varustada.
Nad seda kuskil seal välja pumbata ei saanud ja nii võttis nädalaid,
enne kui laev tühjaks sai. Tegime veel ühe reisi Pärsia lahte ja tagasi.
Tolle reisi jooksul pidasin merel oma 22. sünnipäeva. See oli mu
viies sõjaaegne sünnipäev ja neid oli pühitsetud mitmes maailma
kandis nii merel kui maal. Selle viimase laadungi Pärsia lahest tõime
Filipiini saarte lähedal asuvasse mereväebaasi ja jäime sinna
ankrusse, kuni laev jälle tühjaks sai. Peale seda tegime veel ühe reisi
Honolulusse Havai saarel ja sealt võtsime peale meie viimase sõjaaegse
lasti ja tõime tagasi Majuro atolli saare vahel asuvasse
mereväe ankruplatsi, kus lebas mitukümmend igat liiki laeva,
oodates seal uusi juhiseid.

Vaikne ookean

Euroopas oli sõda juba lõppenud ja kõik sõjaressursid ja laevad
suunati Vaiksele ookeanile, et võtta osa eelseisvast suurrünnakust
Jaapani riigi peasaarte vastu.
Kindral McArthur, kes oli ülemjuhataja Jaapani-vastases sõjas,
mainib oma memuaarides väga kiitvalt Ameerika kaubalaevastiku
meeste panust sellesse ja hindas nende tõhusat koostööd mere- ja
maaväe jõududega. Ta lisab veel, et ilma nendeta poleks edukat
sõja lõppu tulnud. Peale meie laeva oli seal vetes veel sadu kaubalaevu,
mis võtsid osa kõikidest nendest strateegilistest dessant- ja
varustusoperatsioonidest ja tihti jäid ka nemad Jaapani õhurünnakute
ohvriks.

Sõda on lõppenud

Minule igatahes oli see viimane sõjalõpu-eelne periood Vaiksel
ookeanil üsna rahulik ja see kestis üle poole aasta. Oli isegi igav,
sest kuude viisi seal maale ei pääsenud, kuna olime peaaegu alati
ankrus kuskil atolli saarte vahel, kus polnud ühtegi sadamat. Mingit
otsest sõjategevust ma selle tankeri peal teenides ka ei näinud.
Kõik see sündis Jaapani saarestiku rannavetes ja meie olime sealt
mitusada miili eemal. Okinawa saarel käisid veel viimased lahingud
ja surma sai palju sõdureid ja mereväelasi. Sellest võttis osa ka
tavalisi transportlaevu, aga meietaolist tagavaralaadungiga tankerit
sinna vaja ei olnud ja nii jäi mul kõik see nägemata.
Vahel hakkas kogu see rahulik ajaperiood väga igavaks ja tüütavaks
muutuma. Too 8-kuuline periood Vaikse ookeani vetel teenides
oli kõige pikem terve sõja jooksul, kus mul oma kaasmaalastega
mingit kontakti ei olnud. Küllap oli seal teiste laevade peal ka
eesti soost meremehi. Olime kõik Vaikse ookeani vetel laiali ja kusagil
seal ankrus lebades ei olnud võimalust seal teisi laevu külastada
ja uurida, kes nende peal teenis. Ei olnud ka sadamakõrtsi
nagu Inglismaal või Ameerikas ja selline eriolukord ei soodustanud
mingit kokkupuutumist teistega. Sain seda teha alles siis, kui
jõudsime tagasi New Yorki peale sõja lõppu Kaug-Idas. See oli ka
minu esimene ümbermaailmareis ja kõige pikem aeg eesti keelt
kasutamata oma elus.
Too Majuro atoll, kus parajasti viibisime, asub kusagil keset
Vaikset ookeani Filipiinide ja Havai saarestiku vahel ja ekvaatori ligidal.
Sinna oli vahepeal kogunenud üle saja igat liiki transportlaeva.
Arvamus oli, et on algamas viimane lahing, Jaapani kodusaartele
maandumisoperatsioonide ja nende vallutamise algus. Tollele
ooteajale tuli aga üllatavalt ootamatu lõpp 9. augustil 1945, kui heideti
teine aatomipomm Nagasaki linna peale ja Jaapan alistus
ameeriklastele. Esimene aatompommirünnak Hiroshima linnale
oli olnud 6. augustil ja surma oli saanud kokku üle 150 000 inimese.
Kohe peale ametlikku teadet Jaapani alistumisest, algas Majuro
atolli vetel viibivatel laevadel suur spontaanne võidu pühitsemise
pidu. Kõik sealolevad laevad avasid turmtule kõikidest õhutõrjerelvadest
nende pardal, kuni lõppes laskemoon. Oli võimas ja
meeldejääv vaatepilt, kui leekkuulid sadadest suurtüki- ja kuulipildujatorudest
õhku paiskusid. Meie laev polnud ka erand ja tegi
selle lõpuni kaasa.
Kui jaapanlastel oleks olnud veel pommituslennukeid seal läheduses
ja tahe sõda edasi pidada, siis oleksid nad olnud võimelised
kõik seal asuvad laevad põhja pommitama. Seda muidugi ei juhtunud
ja oli vaid minu mõttemõlgutus, kui seda kõike jälgisin.
Oli kuidagi veider tunne seal olla. Sõja lõpp oli hea uudis, aga
kuidas seda nii ootamatult saavutati, oli hoopis midagi muud. Ma
ei pooldanud rohkem kui saja viiekümne tuhande süütu tsiviilisiku
hukutamist, seda enam, et Jaapan oli juba sõja kaotanud ja oli
vaid aja küsimus, millal see tegelikult lõppenud oleks. Too aatomirünnak
oli aga fakt, mida ei saanud maha salata ega vaikides sellest
mööda hiilida.
Olin üks vähestest seal laevas, aga võib-olla ka ainuke, kes avalikult
seda ei pooldanud ja see tekitas meelepaha minu vastu. Olin
ikka veel üks põikpäine välismaalane, kes ei nõustunud Ameerika
rahva enamuse arvamusega, et see oli üks igati õigustatud teguviis,
et säästa oma sõjameeste elusid, kes olid ootamas tavalise
sõjaoperatsiooni algust Jaapani põhjaaladel.
Minu arvates ei olnud see aga üks inimlik ja tsiviliseeritud teguviis,
kui tapeti sadu tuhandeid inimesi, kes ei olnud osalejad otseses
lahingtegevuses. Mina igatahes seda sõjapidamiseks ei hinnanud,
vaid tsiviilisikute massimõrvaks, mis tundus olevat alatu ja
ebainimlik. See kõik tegi minu laevaelu veel pingelisemaks, kuna
paljud ei tahtnud enam minuga suhelda minu liiga erineva hoiaku
tõttu. Olin veel vist siis liiga suur idealist, kes ei leppinud kõigega,
mis maailmas tollel perioodil juhtumas oli.
Laevas käis aga üldine juubeldus selle üle, et sõda on võidukalt
lõppenud ja et varsti saab tagasi koju ja ka merelt ära tulla. Minul
aga kodupaika ega vanemaid enam ei olnud, kelle juurde tagasi
pöörduda. Samuti ei olnud mul enam endale poliitiliselt sobivat
kodumaad, mis mind meelitaks sinna tagasi minema.
Sellest aga minu ameeriklastest laevakaaslased aru ei saanud ja
pidasid mind põikpäiseks ja nendest erinevaks. Polnud aga midagi
parata. Pidin seda kõike välja kannatama ja merele edasi teenima
jääma. Minul ei olnud mingit teist elukutset ja ma ei olnud veel
USA kodanik, et seda muuta oleks saanud.

Sõda on lõppenud, tagasi New Yorki

Varsti algaski reis üle Vaikse ookeani Panama kanali poole. Teel
peatusime ühe mingil saarel asuva mereväebaasi juures, et peale
võtta mõni demobiliseeritud Ameerika ohvitser ja tagasi kodumaale
viia. Laeval oli paar vaba kajutit, mida sai selleks otstarbeks
kasutada. Sõitsime nüüd esimest korda täistuledega, kuna sõja hädaohtu
enam ei olnud.
Oli septembri algus 1945, kui me lõpuks tagasi New Yorki jõudsime.
Olime olnud 8 kuu pikkusel ümbermaailmareisil ja läbi sõitnud
mitukümmend tuhat meremiili selle aja jooksul seal edasi tagasi
risteldes, et tagasi jõuda sinna, kust me seda alustasime 1944.
aasta detsembri lõpul.
Oli hea meel, et olin jõudnud tagasi elusalt ja tervena, aga mingit
võidujoovastust ma selle üle ei tundnud. Seda tundsid aga paljud
teised seal laevas ja mul ei olnud seal ka kedagi vastas. Sadamakail
oli aga palju naisi, lapsi ja mehi, kes olid tulnud vastu oma meestele,
kallimatele ja sugulastele.
Tundsin kadedust ja kurbust, sest mul polnud seal kedagi vastas
mind tervitamas. Polnud aga midagi parata, kuna mu elu ja olukord
oli teistest seal erinev. Polnud mingit erilist põhjust rõõmustamiseks
ega peo pidamiseks. Ees ootas veel väga ebakindel ja mingi
kindla sihita tulevik. Kodumaaga mingeid kontakte ei olnud,
sugulasi Ameerikas ka polnud ja pruuti ka veel mitte. Kõik seisis
küsimärgi all minu edaspidise elukäigu suhtes ja mingeid erilisi
lootusi ka veel ei olnud.
Teadsin ainult, olin üks noor eesti meremees, kellel oli vedanud
ja kõikide raskuste peale vaatamata olin omadega toime tulnud nii
merel kui sõjas. Teadsin ka, et selle viie aasta jooksul, mis ma kodumaalt
ära olin, oli hukkunud väga palju eesti meremehi. Tean vaid
ainult mõne üksiku nime ja et nende luukered puhkavad kusagil
merepõhjal lebavate laevavrakkide sees ja nende nimed pole kusagil
ka kirja pandud. Au neile kõigile ja kaastunne nende peredele,
kes nad kaotasid.
Olin tänulik, et oli senini eluõnne olnud ja lootsin, et see ka nii
edasi kestab. Aeg oli aga jälle maale pääseda, et üles otsida oma
New Yorgi eesti sõbrad ja tuttavad. Oli tahe jälle eesti keelt kuulda,
nendega juttu ajada ja koos pidu pidada nii pika aja järel. Ees seisis
ka veel laevast mahamaks ja puhkuseperiood maal enne kunagi tagasi
merele pöördumist. Kodumaale mineku lootusi ka enam ei olnud
ja tuli edasi elada nii hästi kui võimalik. Olin teinud oma parima
ja sellest jätkus.

-------------------------------------
Lõpp. Lood said otsa.
-------------------------------------
Kui keegi teab veel mõnd head kuid vähetuntud raamatut, siis andku märku.

Autoriga juttu: http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=813

Isand Albertile tänud viitsimise eest juttu üles riputada. Hea lugemine oli.

See pole vist väga laialt teada:

Fred Kraav, 86, died Jan. 1. A pensioner since 1989 and a resident of Ontario, Canada, he last sailed for Waterman Steamship Company as second mate on the SS Stonewall Jackson.

http://www.bridgedeck.org/mmp_mags/2010 ... y_June.pdf