www.militaar.net

Olgu slle holokaustiga kuidas on,räägime meie nüüd eestlaste kuritegudest. Nii,mina väidan,et Eesti SS diviisi tagavararügemendi osad tapsid juute. Mul on ka allikas olemas- Elhonen Saksa raamat. Kuidas kavatsete te väite ümber lükata? Elhonen Saksa solvates?

Mõned inimesed siin on juba maininud minu lühikest kannatust

Aga kordamine pidi tarkuse ema olema. Teema on algsest juba ammu ei tea kuhu jalutanud. Oma väidete kinnitamiseks keegi ühtegi fakti tuua ei viici.

Üks analoogne teema juba foorumil oli, mis ka lõpuks lukku läks:
http://www.militaar.net/viewtopic.php?t=600&start=0

Kui väitluse tase oluliselt ei parane, siis ootab seda teemat sama saatus...

Kuidas üldse tehakse vahet partisanil ja tsiviilelanikul.
Näiteks, kui mõni eestlane lasi kusagil N-Liidus maha mõne relvastatud tsiviilisiku, siis kelle ta tappis, kas partisani, või tsiviilisiku
Kuidas tõlgendati hiljem seda tegu
Siis, mis puutub sõjavangide valvamisse, siis oli see käsk, eestlased allusid sakslastele ja seega ei ole vastutavad sakslaste kuritegudes.
Kuna eestlased ei osanud tavaliselt vene keelt, siis kas nad üldse teatsid keda nad valvasid, kas juute sõjavange, või küüditatuid
Niipalju küsimusi ja nii vähe vastuseid.
Kõige rohkem tahaksin teada, kuidas see komisjon töötas, mis moodi jõuti järeldusteni
Kas lähtuti ainult N-Liidu kohtutoimikutest saadud infost, või leidus ka muid allikaid. Tunnistajad Saksa dokumendid jne...

See,et eestlasi Saksa ajal vangi valvuritena töötasid on fakt,nagu ka see,et neid hiljem selle eest vangi mõisteti on ka fakt.Seda aga ,et eestlased sõjakurjategudes osalesid pole keegi adekvaatselt tõestanud.

Nii,mina väidan,et Eesti SS diviisi tagavararügemendi osad tapsid juute. Mul on ka allikas olemas- Elhonen Saksa raamat. Kuidas kavatsete te väite ümber lükata? Elhonen Saksa solvates?

Kuidas lükkad selle väite ümber?

ühinen sinuga,Uusmario.
mitte keegi pole suutnud seda töestada.
Saksa raamat tugineb,nagu paljud teised sellised uurimustööd teistele allikatele.Saks ise vaevalt selle kohapealt,mis puudutab eesti diviisi valvamist,kuskil midagi tuhnida viitsis.selleks peaks lausa saksamaaale vöi usasse söitma.ma ei usu,et ta seda tegi.lihtsalt sönastati asi ümber,väike copy-paste ja valmis.ning olgugi,et ma ei ole seda teost lugenud,kipun ma arvama,et palju on seal ka subjektiivsust.vanu pähe taotud stampe jms.
See,et Veltu vötab oma allkikaks Saksa raamatu,on tema öigus.Mina väidan vastu,et ta ei ole suutnud midagi siiski töestada,sest kedagi pole tema raamatu alusel ju süüdi möistetud.sellest järeldan ma,et ta on korranud juba ammu kirjapandud asju,millel pole töepöhja all.lükake ümber,kui on soovi.töestage muud,töestage,et on süüdi möistetud selle raamatu vöi seal viidatud faktide alusel keegi.

VANA LÖUKOER

Et Veltu väide ümber lüüa peaksid ikka ennem tema poolt välja pandud allikaga tutvuma.
Kus Sa tead et Saks ei sõitnud Saksamaale ja USA.sse, Sa ei tea ju seda kindlalt. Sa ei ole isegi tema raamatut lugenud ja juba Sa kritiseerid.
Anna andeks, aga selline suhtumine ei ole kainelt ajaloo üle arutamine, vaid mõtetu kriitika raamatu ja autori üle, mida Sa pole isegi lugenud.
Mina näiteks ei ole raamatut lugenud ja senikaua, kui ma seda teinud ei ole hoian ilusasti selle koha pealt oma suu kinni.
Juutide tagakiusamine II maailmasõja ajal oli ajalooline fakt. Küsimus on kui suures ulatuses ja kuidas, kuid rassiliselt neid kiusati seda ei saa eitada.

ma mitte ei kahtle juutide tagakiusamise üle,vaid kahtlen pakutud raamatus.
kahtlen ka Saksa raamatus,ses nagu ma juba eespool mainisin,siis miks ei ole kedagi Saksa raamatu alusel kinni pandud ?????
järelikult ei ole Saks midagi uut siia päikese alla suutnud tuua.Vöib-olla teen ma liiga Saksa raamatule,kuid ma kipun arvama,et seal ei ole midagi,mis suudaks töestada vöi üllatada.selles on asi.vana asi uues kuues uue autoriga.

Ok Vana lõukoer,ajame siis sinu rida. Too mulle tõendid,mille põhjal võib väita,et N-Liit plaaanis operatsiooni "Groza"

Ps,ma ei taha mingeid Suvorovi jms jama kuulda. Too mulle täiesti vettpidavad allikad!

Kahjuks nii sinisilmne ma pole,et arvaks,et eestlasi ei osalenud inimsusevastastes-või sõjakurjategudes.Sest kahjuks rääkides Eestis toimunud sõjakurjadekudest tuleb kohe meelde Tartus asunud ja Karl Linnase juhitud koonduslaager,kus väidetavalt osalesid hukkamistel ka täitsa tavalised noored.Ning sammuti pidi Karl Linnase süü ka tõestatud olema,sest muidu vaevalt oleks ta USA-st väljaantud.See mu jutt selle kohta,et keegi pole adekvaatselt süüd töestanud käib politseipataljonide ja teiste eesti väeosade kohta,sest nende süüd pole tõesti keegi usutavalt tõestanud.

Too mulle tõendid,mille põhjal võib väita,et N-Liit plaaanis operatsiooni "Groza"

Ps,ma ei taha mingeid Suvorovi jms jama kuulda. Too mulle täiesti vettpidavad allikad!

Vaata siin foorumis natu ringi ja sa leiad neid hulgem .vöi millised töendeid sinul tarvis on????????

Lugege seda:

Omakaitse omakohus


1962.a. alguses peeti Tartus kohut natslike kurjategijate üle. Alljärgnev pärineb raamatust "12 000" ja käsitleb kohtuprotsessi materjale. Avaldame lühendatult.

Hukati kõik juudid ja mustlased
Mere, Gerretsi ja Viigi kuritegude arutamise käigus 1961.a. märtsis kerkisid kõrvuti Kalevi-Liiva veriste sündmustega esile ka teised kohutavad tapatalgud. Üheks massimõrvariks sai Juhan Jüriste, kes hankis 1944.a. sügisel endale valedokumendid oma surnud sugulase Georg Liivamäe nimele ja varjas end kuni vahistamiseni. Tagaotsitavad sõjaroimarid Ervin Viks ja Karl Linnas varjavad end välismaal - Viks Austraalias ja Linnas Ameerika Ühendriikides.
Eestis polnud ainsatki linna ega küla, kus poleks hukatud süütuid inimesi. Veenvalt tõendavad seda sõjaaegsed surmalaagrid Tartus, Valgas, Narvas, Viljandis, Kloogal, Jägalas, Tallinnas, Kiviõlis ja paljudes teistes kohtades, kus ööd ja päevad toimusid massilised hukkamised.
1941.a. oktoobri alguses külastas Tallinna tolleaegne Soome riigipolitsei ametnik Vihterluoto, et tutvuda Eesti Poliitilise Politsei töömeetoditega. Politsei tegevust kirjeldades märgib Vihterluoto "silmapaistvaid saavutusi", mis seisnesid tuhandete inimeste vahistamises ja ülekuulamistel laialdaselt kasutatatud piinamistes.
Vihterluoto ütles, et ta polevat Tallinnas kohanud ühtki juuti. Poliitilise politsei töötajad, nende hulgas ka Mikson olla temale selgeks teinud, et Eestis juute enam ei ole. Mikson rääkinud, kuidas alles hiljuti olla mõrvatud suur grupp juudi rahvusest isikuid. Umbes 80 juuti viidud Tallinna vanglast veoautodel metsa, käsutatud kraavi äärde põlvili ja lastud selja tagant maha.
Hitlerlikud võimud ei eksinud põrmugi, usaldades inimeste hävitamise Eesti julgeolekupolitseile. Mõne kuuga olid Eestis hävitatud kõik juudi rahvusest isikud. Samuti hävitati kõik mustlased.
Maha lasti mitu korda päevas
Tartu surmalaager organiseeriti kohe pärast sakslaste tulekut ja muudeti peagi üheks Eesti suuremaks surmalaagriks, kus juba 1941.a. hukati ligi 8000 süütut inimest. Laagris valitses algusest peale politseinike, vangivalvurite ning omakaitse tegelaste jõhker omavoli ja sadism. Mingit uurimist ega kohtumõistmist ei tuntud. Hommikul võeti inimene kinni, õhtuks oli ta aga juba maha lastud.
Massilised mahalaskmised toimusid iga päev. Otsused mahalaskmise kohta tegi nn "eriosakond". Need viidi täide samal päeval laagri valvemeeskonna liikmete poolt laagri juhtkonna ja "eriosakonna" töötajate vahetul osavõtul ja juhtimisel.
Mahalaskmise kohaks valiti 1941.a. kindlustustöödel kaevatud tankitõrjekraav Riia maantee ääres, umbes 4 km kaugusel Tartust. Mahalaskmisele määratud vangid toimetati kohale autobusside või kinniste veoautodega tugevdatud valve all. Enne mahalaskmisele viimist võeti vangid poolalasti, nende riided ja väärtesemed omistati laagri töötajate poolt.
Kohalejõudmisel käsutati vangid kraavi äärele põlvili, sellele järgnes ohvitseri lühike käsklus "Tuld!" ja vangid surmati lasuga kuklase. Timukate ohvriks ei langenud mitte ainult mehed ja naised. Armu ei antud raukadele ega isegi väikestele lastele.
Pärast massilisi mahalaskmisi korraldasid mõrvarid laagris joominguid ja orgiaid. Nendest sunniti osa võtma laagri naisvange, keda seejuures joobnud vangivalvurid vägistasid ja mõnitasid.
Nii tegutsesid fašistid Tartu surmalaagris ja kõigis teistes vangilaagrites Eestis.
Juudid hukati üksnes rahvuslikel põhjustel
12. jaanuaril 1942 asutati Baltimaades "erikohtud", mis koosnesid kolmest politseiametnikust. Neile anti piiramatud volitused surmanuhtluse kohaldamisel. Otsused viidi viivitamata täide.
1961.a. märtsis karistas Eesti NSV Ülemkohus Meret, Gerretsit ja Viiki. Paljusid neist, kes võtsid osa süütute inimeste tapimisest Tartus, Tallinnas, Pärnus, Võrus ja mujal, on karistatud juba varem. Käesoleval kohtuprotsessil annavad vastust Jüriste, Viks ja Linnas oma tegude eest Tartu ja Tallinna surmalaagrites.
Isehakanud võimumehed kehtestasid linnas verise terrori. Vahistati tuhandeid inimesi.
Kohe asusid natsid laastama Tartu Ülikooli. Hulk õppejõude vahistati ja paigutati surmalaagrisse.
Arreteeritud inimeste kinnipidamiseks organiseerisid fašistid Tartus Näituse väljakul koonduslaagri, millest kujunes üks suuremaid surmalaagreid Eestis. Mingit uurimist ega kohtumõistmist ei olnud. Otsused tegi eriosakond.
Kõik linna jäänud juudid, kaasa arvatud lapsed ja raugad, toodi laagrisse ja hukati. Nad hukati üksnes rahvuslikel motiividel. Seda tunnistas endine Tartu surmalaagri korrapidajaohvitser Laats.
"Kuulsin väga paljudest juhtumitest, kus omakaitselased rüüstasid ladusid, kauplusi ja kortereid. Kord olin ise patrullis ning kuulsin Herne tänaval asuvast majast kisa ja appihüüdeid. Kohale jõudnud, nägin, et omakaitse tunnimehed olid hakanud selles majas röövima ja rüüstama.
Algul oli laagrisse sattumine väga lihtne. Tänaval võis keegi näpuga näidata, et see on kommunist, ja näidatu viidi kohe kinni. Enamjagu kinnipeetavaist olid eestlased, vähem oli venelasi. Juudi rahvusest kinnipeetavaid oli rohkem Kastani tänava laagris. Juute peeti kinni Aleksandri tänava koolimajas ja neid viidi mahalaskmisele Näituse väljaku laagri kaudu. Juute hävitati Saksamaal kehtivate fašistlike seaduste järgi, kuid kõik muu on kohalike eesti rahva reeturite "teeneks". Otsused tehti "eriosakonnas" Viksi poolt, ja seal oli koos ka laagri juhtkond. Päeval kutsuti vahialune "eriosakonda" ülekuulamisele, õhtul aga viidi ta juba mahalaskmisele. Alles hiljem saadeti nimekirjad kinnitamiseks. Valvemeeskonna ülemale tehti teatavaks, millal äraviimine toimub, ja valvemeeskond asus poolringi ümber baraki. Siis tulid mahalastavate inimeste nimekirjadega laagri ülem, "eriosakonna" ülem ja mõnikord tema abi. Vangid toodi nimekirja järgi ühekaupa väikesesse koridori. Hiljem seoti nende käed, vangid seoti poolteisemeetrise vahemaaga üksteise külge pika köie abil. Vange aeti treppi mööda autosse ja pandi kahele poole autokasti äärde istuma. Kõik see toimus sunniviisil. Löödi jalaga ja püssipäraga. Tavaliselt juhatasid mahalaskmisi Linnas, Viks või Koolmeister. Enne mahalaskmisele viimist võeti vangid riidest lahti, eriti siis, kui mahalaskmisele saadeti juute. Siis kogunesid hukatavate juurde peale "eriosakonna" inimeste ka teenistujad raamatupidamisest, isegi naised, kes tulid saaki otsima.
Aleksandri tänava koolimajas asuvad lapsed viidi laagri kaudu mahalaskmisele. Suuremad viidi koos vanematega, väiksemad eraldi. Laste viimiseks ja hukkamiseks oli 3-4 meest. Kord kuulsin, kuidas üks valvur purjus päi hooples, et ta võttis lapsel jalast kinni ja tappis ta kuuliga pähe.
Mahalaskmise ajal olid laskjad purjus. Ühel ööl olin ma Näituse väljaku laagris korrapidajaks, kui naistebarakist kostis kisa ja nuttu. Kohale minnes nägin, kuidas Viks, Koolmeister ja veel keegi kolmas viisid vägisi ühe naise endaga kaasa "eriosakonda". Hiljem kuulsin, et see naine vägistati "eriosakonnas". Peale nn juhtkonna oli "eriosakonnal" kümmekond reameest - läbipõlenud ja pätistunud tüübid, kes olid spetsialiseerunud mahalaskmisele ja hukkamisele. Kui aga "eriosakonna" meeskonnast ei jätkunud, siis võeti lisa valvemeeskonnast.
Tartu surmalaagri endine valvur Karl Elk tunnistas, et võttis kahel korral osa mahalaskmistest. "Iga mahalastava taga, mõne sammu kaugusel, seisis valvur vintpüssiga. Jüriste kamandas: tuld! Selle käskluse peale igaüks meist tulistas oma ohvrit. Tapetud langesid näoli kraavi põhja porri. Pärast kõnniti laipadel. Kes vähegi liigutas, seda tulistati uuesti. Teisel korral lasti maha lapsi. Hukkamisele määratute hulgas oli Mirwitz Tartust oma kolme lapsega, keda ma tundsin. Poisid olid umbes 10-11aastased, tütar 5-6aastane. Ema lasti kõige enne maha, lapsi hoiti niikaua bussis. Nad nägid, kuidas nende ema tapeti. Väike tüdruk nuttis haledalt ja palus: "Kus ema on?" Siis tuli valvur Mark ja viis nad ühekaupa kraavi äärde ning laskis püstolist maha."
Mõrvati üle 12 000 inimese
Tartu surmalaagri kohta on säilinud okupatsiooniaegsed arhiivimaterjalid. Toimikus on pikad nimekirjad Tartu laagris kinnipeetud ja hukatud inimeste kohta. Kõik, keda taheti hukata, paigutati surmabarakki.
Tunnistaja E. Suits, kes mahalaskmisi korduvalt pealt nägi, rääkis: "Pärast Tartu langemist hakati meie talu lähedal tankitõrjekraavi ääres massiliselt inimesi maha laskma. Ohvrid veeti kohale nii autobusside kui ka veomasinatega. Alguses toimusid mahalaskmised iga päev, vahel isegi 6-7 korda päevas. Timukate kogupaugud kostsid sealt nii päeval kui öösel."
Tunnistaja S. Rull, kes elas tankitõrjekraavi läheduses, kinnitas, et massilised mõrvamised toimusid seal süstemaatiliselt. Kord linnast tulles nägi ta kohutavat pilti. Kraavi ääres seisis buss, millest mõrvarid tassisid välja 2-5-aastaseid lapsi. Ühe käega tõstis mõrvar lapse üles, teisega tulistas lapse pihta.
Tunnistaja L. Lõoke rääkis kohtus, et ta nägi, kuidas tankitõrjekraavi juurde toodi korraga 7 autotäit vange ja lasti maha. Ta nägi pealt ka laste tapmist. "1941.a. sügisel toodi sinna suure punase bussiga lapsi, keda timukad seal maha lasksid. Nägin, kui üks timukatest tõstis ühe käega lapse õhku ja teise käega tulistas lapse pihta ning viskas lapse siis alla kraavi. Laps oli minu arvates imik."
Talvel jäeti laibad matmata. Seetõttu ujusid kevadel laibad vees, sest kraav oli vett täis.
O. Kudu tunnistas massilistest mahalaskmistest. Ta nägi oma põllult põõsa varjust, kuidas lasti maha grupp naisi. Naised olid poolalasti, neid oli umbes 20. Tunnistaja arvates olid mõrvarid purjus. Pärast tapatalgut sõideti lauluga minema.
Alati pärast suuremat tapatalgut hakkasid joobnud valvurid mõrvatute asju jaotama.
On kindlaks tehtud, et paljud vangid aeti elusalt hauda. Kuna kõigi käed olid tugevasti kokku seotud, oli pääsemine välistatud isegi sel juhul, kui joobnud mõrvarid ei tabanud märki.
Tartu tankitõrjekraavis hukati üle 12000 inimese.
Tunnistaja L. Frei rääkis, kuidas valvurid enda lõbuks peksid naisvange. Valvur Taska käis tihti naistebarakis ja peksis seal vange nuudiga.
Hukatute vara jagasid nende tapjad
Tartu koonduslaagri valvur Kolberg rääkis, et korraga oli laagris umbes 3000 vangi. Palju oli naisi.
1941.a. lõpus oli laager Kastani tänaval. Vangivalvurid Mark ja Kupper rääkisid, et "suur tapmine" oli siis, kui laager asus Näituse väljakul. Nende jutu järgi lasti seal maha kuni 150 inimest päevas. Mahalaskmiste organiseerijad olid laagri ülem leitnant Linnas, tema abiline kapten Jüriste ja veel laagri juhtkonda kuulunud leitnant Laas, aspirant Koppel, leitnandid Ardla ja Linde.
Tunnistaja H. Jalakas: Paljud vangivalvurid olid metsikud sadistid. Eriti paistis silma Taska-nimeline valvur. Ta kiitles, et kõige mõnusam on tappa juute pussiga, eriti rasedaid naisi ja väikesi lapsi. Lööd noaga nagu udusulgedest patja.
Tunnistaja nägi, kuidas mõrvarid viisid kord mahalaskmisele kaks bussitäit väikesi lapsi. Kõik lapsed võeti alasti, neile räägiti, et nad lähevad sauna.
Naisvangide vägistamisest vangivalvurite ja laagri juhtkonna poolt rääkisid kohtus paljud tunnistajad.
Tunnistaja Tõnismaa rääkis, kuidas Tallinnast toodi Tartu laagrisse grupp noori ukrainlannasid. Öösel viisid valvurid nad endi juurde ning vägistasid. Järgmisel päeval aga lasti need naised maha.
Tartu surmalaagri töötaja Karikosk rääkis, et 1941.a. oktoobris viidi mahalaskmisele grupp juudi rahvusest isikuid. Neid oli 20-30 inimest, peamiselt vanemad naised, kuid nende hulgas oli ka noori tüdrukuid ja isegi mõned lapsed. Mahalaskmiskohale jõudes anti käsk bussist väljuda. "Nägin, et mõned naised olid täiesti alasti. Surmale määratute hulgas oli üks Sacki-nimeline Tartu elanik, aastat 28 vana, väga sümpaatne naine. Teel mahalaskmisele oli selle naise kõikide valvurite ja ülejäänud vangide silma all autobussis vägistanud vangivalvur Udo Kupper." Kõik need naised ja lapsed tiriti kraavi äärele, sunniti laskuma põlvili ja lasti maha, vaatamata naiste ja laste südantlõhestavale nutule ja palvetele.
Hukatute varandus rööviti ja jagati mõrvarite vahel. Tunnistaja Uudel rääkis, et endine Tartu surmalaagri "eriosakonna" ülem Lepik olevat endale kokku kraapinud tohutu hulga kulda ja väärisesemeid. Kord näinud ta Lepiku laual kullahunnikut ja suurt hulka kelli. Lepik olevat öelnud, et laual on 5000 kuldrubla ja 800 kella.
Tunnistaja Nõu rääkis, et vangivalvurid võtsid mahalaskmisele kaasa tangid, et oleks hõlpsam vangidelt enne nende mahalaskmist kuldhambad välja kiskuda.
Paljud lapsed tapeti tankitõrjekraavis
Jüriste astus 1941.a. juuli alguses fašistide poole, võttes osa Tartu elanike terroriseerimisest ja linna rüüstamisest. 14. juulil asus Jüriste Tartu surmalaagri ülema ametikohale vastavalt omakaitse juhi F. Kure käskkirjale, sama aasta augustist kuni 1942.a. alguseni tegutses ta aga laagri valvemeeskonna ülemana. Oli kuni sõja lõpuni omakaitse pataljonikomandör.
Linnas astus 1941.a. juuli alguses vabatahtlikult omakaitsesse. Ta töötas Tartu surmalaagris algul korrapidajaohvitserina, aga augustis 1941 kuni 1942.a. maini laagri ülemana. Ta organiseeris, juhatas ja võttis vahetult osa tuhandete süütute inimeste hukkamisest Tartu tankitõrjekraavis.
Tunnistaja Kolberg rääkis, et nägi korduvalt vangide viimist mahalaskmisele. Tavaliselt tuli õhtul surmabaraki juurde grupp vangivalvureid eesotsas Linnasega, harilikult olid tema alalisteks saatjateks Jüriste, Koolmeister, Laas, Linde, Ardla ja Koppel. Nad võtsid mahalaskmistest osa järjekorras, keegi neist jäi alati laagrisse.
Tunnistaja Puusepp rääkis, et "kord viidi mind ühe laagri ametniku korterisse puid saagima. Kõrval oli maja, milles varem oli asunud mingi kool. Selle maja hoovil seisis autobuss, milles oli palju inimesi. Seal oli juudi rahvusest mehi, naisi ja lapsi. Bussi juures õiendas laagri ülem Linnas. Kuulsin, kuidas ta ütles bussis olijaile, et neid viiakse Riiga ja et nad võtaksid kaasa kõik oma asjad. Väikesel käharpäisel tüdukukesel soovitas ta kaasa võtta nuku, mida laps süles hoidis. Sama päeva õhtul nägin seda nukku juba laagris ühe vangivalvuri käes. Sain aru, et kõik need inimesed, keda Linnas lubas Riiga saata, olid maha lastud.
Viks tegi Tartu surmalaagi "eriosakonna" ülema asetäitjana otsuseid tuhandeid inimesi surma saata. Tema otsuste põhjal kostsid vahetpidamata Linnase ja Jüriste käsklused: "Sihtida, tuld"
1941.a. edutati Viks Tallinna-Harju Prefektuuri Poliitilise Politsei ülemaks. Prefektuuri aruandest nähtub, et alates 1941.a. sügisest kuni 21. maini 1943 oli Tallinna-Harju Prefektuuri poolt vahistatud 2134 inimest, neist juute 659 ja mustlasi 253. Viks määras massiliselt surma süütuid inimesi. Viksi arvamused kinnitasid saksa võimud ja Viksi juhtimisel viidi need täide.
1942 keskel reorganiseeriti politseiorganid, moodustati ühtne politseiaparaat Eesti Julgeolekupolitsei ja SD nime all. Viks määrati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD osakonna B IV ülemaks, kus ta töötas kuni sõja lõpuni.
Mõrvarid mõisteti surma
Sellel protsessil mainiti veel korduvalt kolme nime: Viktor Roovere (endine Rotenberg), Artur Paal ja Alfons Rebane. Roovere juhatas sõja ajal Tartu politseiprefektuuri tegevust, kandes hoolt, et Tartu koonduslaagris jätkuks vange. Artur Paal kui Tartu Prefektuuri Poliitilise Politsei ülem juhtis kogu karistustegevust Tartus.
Jüriste tunnistas sellel protsessil end süüdi, kuid püüdis osa vastutusest veeretada Linnasele ja Viksile - nemad organiseerisid inimeste tapmist, mõnitasid ja piinasid oma ohvreid. Ta rääkis, et mitu korda päevas veeti inimesi tankitõrjekraavi mahalaskmisele. Tema ja ta kaasosalised said endale mõrvatute asju.
Jüriste: "Surmaotsused tehti "eriosakonnas". Seda osakonda juhtisid Lepik ja Viks, seal oli veel prokurör Paal ja teisi. Kõige suuremaks ülemuseks oli laagris sakslane veltveebel Giessen.
Vangide saatmist mahalaskmisele korraldasid Linnas ja "eriosakonna" mehed. Mahalaskmiskohal käisid alati Linnas, Lepik, Viks, Koolmeister ja teised ohvitserid. Vange hukati tankitõrjekraavi kaldal. Inimesed pandi kraavi kaldale põlvili, näoga kraavi poole. Igaühe taha asus mahalaskja paari meetri kaugusele või veel lähemale. Ka mina juhtisin mahalaskmist Linnase korraldusel."
Selle protsessi lõpul kuulutati välja kohtuotsus: mõista Juhan Jüriste, Karl Linnas, Ervin-Richard-Adolf Viks surma


ugandiklubile:

Too konkreetsed allikad.Too nt üks väide ja kohe kõrvale pane tõsiseltvõetav allikas(nt dokument)

OK ma toon selle aga seda teemat peaks jätkama kusail teise teema all , aga uks pisike väide on milleks ehitati siis BT tankid ?