Postitatud: 08 Mär, 2006 14:48
Võib olla loodulislik lõhn, kui tiik talvel jääb ummuksisse, siis tekib roiskumine jää alla jäänud elusolendite jäänustest.
www.militaar.net
Militaarteemad minevikust kaasaega
https://www.militaar.net/phpBB2/
Astangu laskemoonalod
3. leht 6-st
Postitatud: 09 Mär, 2006 21:13
ma armastasin seal jooksutrenni teha, aga haisu tõttu jätsin ära
Postitatud: 10 Dets, 2006 15:19
Vaatsin ühte vanemat kaarti ja jäi silma, et sõjaväeosa koha peale on kirjutatud pioneerilaager. Ise küll ei ole kuulnud, et seal on selline asutus on olnud.
Postitatud: 10 Dets, 2006 15:43
No kas sul sama kaardi peal ka Paldiski koos kõikide teedega ja hoonetega on?
Kui ei ole, siis saad vihjest aru.
NSVL-i ajal viiks KGB su juba ülekuulamisele.
Kui ei ole, siis saad vihjest aru.
NSVL-i ajal viiks KGB su juba ülekuulamisele.
Postitatud: 10 Dets, 2006 16:05
eks see vene sõjavägi üks paras pioneerilaager oligi ju...
Postitatud: 10 Dets, 2006 16:28
Küsimus ei ole teedes ega hoonetes, vaid asutuses, mille olemasolu väidetakse. Lihtsalt huvitav näide sellest kuidas N-armee oma baase varjas.
Ise ei ole seal tuulamas käinud ja ei vist ei lähe ka, kuigi elan lähedal. Endine N-armee ohvitser (hea tuttav) väidab, et sealt läheb ka maaalune raudtee Paldiski suunas.
Ise ei ole seal tuulamas käinud ja ei vist ei lähe ka, kuigi elan lähedal. Endine N-armee ohvitser (hea tuttav) väidab, et sealt läheb ka maaalune raudtee Paldiski suunas.
Postitatud: 10 Dets, 2006 22:13
Ooo...minu kodukant!
Mis aasta kaart see on? Mustamäe näib olevat juba valmis ehitatud.
Akadeemia tee pikenduse asemel on mingi tee, mis muutub jalgrajaks. Ja minu maja kõrvalt voolab miskisugune nüüdseks olematu oja.
Tundub, et tegemist on 70 alguse kaardiga, sest Väike-Õismäest pole seal veel õhkagi.
Mis aasta kaart see on? Mustamäe näib olevat juba valmis ehitatud.
Akadeemia tee pikenduse asemel on mingi tee, mis muutub jalgrajaks. Ja minu maja kõrvalt voolab miskisugune nüüdseks olematu oja.
Tundub, et tegemist on 70 alguse kaardiga, sest Väike-Õismäest pole seal veel õhkagi.
Postitatud: 11 Dets, 2006 0:46
Tahtsin ka küsida, mis aasta kaart see on? Ja kas temast ka muid Tallinna osasi on?
Kes teab täpselt, mis ajast seal sõjavägi pesitses? Mina kolasin seal poisikesena 79-84, siis oli küll juba sõjavägi. Kuid nende "datšade" jäänused olid veel küll. Ei ole kaardil ka Leiburit näha, ega ka raudteed, mis "Volga" poest mööda jookseb. Ehk on isegi 60-st see kaart?..
Kes teab täpselt, mis ajast seal sõjavägi pesitses? Mina kolasin seal poisikesena 79-84, siis oli küll juba sõjavägi. Kuid nende "datšade" jäänused olid veel küll. Ei ole kaardil ka Leiburit näha, ega ka raudteed, mis "Volga" poest mööda jookseb. Ehk on isegi 60-st see kaart?..
Postitatud: 11 Dets, 2006 9:39
Tõenäoliselt 1960ndate lõpu või 1970ndatel alguse O-seeria Nõukogude topokaart. Enamik neid on olemas Maa-Amerti kaardiarhiivis, mille GUGK (N. Liidu Geodeesia ja kartograafia Peavalitsus) EV taasiseseisvumisel EVle üle andis. Saab koopiaid teha.Style kirjutas:Tahtsin ka küsida, mis aasta kaart see on? Ja kas temast ka muid Tallinna osasi on?
Paeastangu sisse tehti laskemoonalaod 1910ndatel Peeter Suure merekindluse ehitamise ajal. Otsing foorumis abiks, seda on siin palju arutatud.Style kirjutas: Kes teab täpselt, mis ajast seal sõjavägi pesitses? Mina kolasin seal poisikesena 79-84, siis oli küll juba sõjavägi.
Postitatud: 11 Dets, 2006 10:22
To: Style
Terve Tallinna kaart on olemas, aga seda siia panna tervelt läheb keeruliseks. Mis kant huvitab? Osadena saab panna.
Veel on olemas Paldiski, Peipsi äärne ja midagi lõuna poolt. Need on siis mõõtkavas 1:50000.
NB! Samas võiks foorumis koht olla, kuhu saaks need kaardid kõik ülesse panna! Linkimine ei ole just kõige parem lahendus.
Terve Tallinna kaart on olemas, aga seda siia panna tervelt läheb keeruliseks. Mis kant huvitab? Osadena saab panna.
Veel on olemas Paldiski, Peipsi äärne ja midagi lõuna poolt. Need on siis mõõtkavas 1:50000.
NB! Samas võiks foorumis koht olla, kuhu saaks need kaardid kõik ülesse panna! Linkimine ei ole just kõige parem lahendus.
Postitatud: 29 Jaan, 2008 14:54
Siin üls põhjalikum lehekülg Astangu laskemoona ladude kohta. Kahjuks küll venekeelne:
http://www.battal.pri.ee/tallinn/tunnelid/astangu.html
http://www.battal.pri.ee/tallinn/tunnelid/astangu.html
Postitatud: 14 Sept, 2009 13:40
Artikkel ise siin:Estoloog kirjutas:See Eesti Looduse lugu on Andres Tõnisson, "Mäeküla klindil ja selle sees" (nr 6, 2005, lk 51-53), osalt toetub ka Heino Gustavsoni merekindluste raamatule (1993) ja Mehis Helme raudteeraamatule (1996). Ja Jüri Pärna arhiivile eesti uuemast sõjaajaloost.
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodu ... _1123.html
Postitatud: 15 Sept, 2009 16:02
Sai siis kah lõpuks Astangut külastatud. Käisime kõigis kuues tunnelis, välja arvatud kuuenda läänepoolne ots. Asi tasus ennast kuhjaga ära, mina olen küll rahul. Allpool ka väikene kirjeldus igast tunnelist:
Tunneleid võib valmidusastme järgi jagada kaheks - 1-3 on suhteliselt valmis ja jätavad sellise tavapärase militaarrajatise mulje. 4-6 tunnelites jõuti valmis saada vaid augu raiumisega ja sedagi mitte täielikult. Neis tunnelites on rohkem tunne nagu looduslikes koobastes.
Kõik tunnelisuudmed lasti 1918. aastal õhku, kuid mõned on taastatud ning mõned puhastatud.
Ladu nr.1
Kõige idapoolsem ladu on ilmselt kõige külastatavam. Põhjuseks tema hea ligipääsetavus pluss asjaolu, et see on peale 3-nda ainukene, mis suudeti valmis ehitada. Tee viib kõigepealt läänepoolse sissepääsu juurde. Siia on nõukogude ajal ette ehitatud uus massiivne betoonist sissepääs.
Tunnel on seest betooniga vooderdatud ja suhteliselt tühi. Keskteljel jooksid kunagi vagoneti rööpad, mis on mõistagi üles kistud. Selle tulemusena vedeleb põrandal kiviprahti, kuid muidu on tunnel küllalt puhas. Kui natukene harja näeks, siis võiks seal motaga kiirendada isegi
Ladu nr.2
Selle ehitus jäi pooleli. Suudeti ära teha paekivist võlvid, kuid betooniga jäi ta vooderdamata. Praegu on idapoolne sissepääs oma haigutava suuga väga efektne. Netist leitud piltide järgi tundub, et enamuse ajast katab põrandapinda vesi. Seekord oli vett vähe, sai tossudega päris kaugele kõndida. Kusagil käänaku keskpaigas suurenes lomp tervesse käigulaiusesse, seega edasi ei läinud. Põrandal vedeleb puurisu ja suudme lähedal natukene prügi. Tunneli teine ots on täielikult kinni varisenud ja väljast pole isegi aimata, kus ta asuda võis.
Ladu nr.3
Teine täielikult valmis ehitatud ladu. Tee pealt ligipääs hea. Nõukogude ajal oli ta ka kasutusel. Sellest ajast on sees näha veel vundamendid riiulitele. Metallist riiulid on viimseni pihta pandud nagu oligi arvata. Kuna neid tuli ikka korralikult lahti kangutada, siis on sellevõrra kiviprahti maas rohkem.
Pildistada oli esimeses ja kolmandas tunnelis keeruline kuna sitavikatid on seal autokumme ja muud sodi põletanud - kogu tunneli lagi on paksu tahmakorraga kaetud.
Kolmandast laost edasi läheb huvitavaks. Esiteks ei ole enam võimalik nende juurde üle tiigi pääseda. Seega tuleb minna piki paekallast kolmanda juurest lääne suunas. See pole muidugi kerge ettevõtmine, sest asi on korralikult võsastunud ja suudmed asuvad reeglina nõlva ülaosas - turnimist on ikka kõvasti. Allalibisemine on vägagi tõenäoline ja maandumine oleks eespool asuvasse tiiki. Sinna sai loobitud kaigas ja pealmise taimekorra alt tuli nähtavale... tumepunane vesi! Kui see pole bioloogiline nähtus, siis ma väga ei ole huvitatud sinna suplema minemisest.
Ladu nr.4
Idapoolne sissepääs asus mõnusa järsu nõlva otsas. Kuidagimoodi turnisime sealt üles. Seal oli siis miskine õhkulastud käigusuue, millest paar meetrit edasi oli kohe varing, mis oli maapinda augu tekitanud. Nende kahe vahepeal oli siis paari meetri paksune paekiht veel olemas. Et edasi pääseda, tuleb selle alt läbi pugeda. Edaspidi hakkabki üks korralik turnimine ja pugemine pihta. Peale esimest varingut tuleb jupike tunnelit, mis tänu varisenud materjalile on küllaltki madal (paar meetrit). Lõpuks on kivimikuhjatiste ja tunneliseinte vahel pilu. Kes edasi tahab minna, see peab end sellest pilust läbi libistama. Pilu on täpselt nii lai, et enam-vähem läbi mahub, aga see on ka kõik. Kes liiga palju seal seinte ja lagede stabiilsuse peale mõtlema hakkab, see tõenäoliselt edasi ei lähe. Meie arutasime seda asja niimoodi - tõenäosus, et siin midagi pähe kukub, on väiksem kui oht linnas auto alla jääda. Niisiis läksime edasi. Pressisime end läbi pilu ja leidsime siis end avarast koopast. Põrandal on paekivilademed, seinad ebakorrapärased. Koobastes on niiske, taskulambi kumas on näha, kuidas hingeaur ringi hõljub. Võib isegi tükk aega hinge kinni hoida, kuid hõljuvad piisad ei kao. Alguses arvasin, et see rikub fotod ära, aga õnneks see ei seganud.
Turnides saab edasi minna ümber käänaku ning siis paarikümne meetri pärast tuleb uus varing. Nagu eelminegi, on ka see auguga laes. Sellest varingust saab üles maapinnale, kui tahtmist on. Kuid käik jätkub edasi ja ega me siis saanud seda eirata. Paratamatu pugemine jälle kivikuhjade ja seina vahelt - seekord siiski lahedam - ja olimegi järgmises tunnelijupis. See oli ainult paarkümmend meetrit pikk, kui sedagi ning juba olimegi läänepoolsest tunnelisuudmest väljas.
Ladu nr.5
Selle idapoolne sissepääs on väga maaliline. Sirge paekihi all on paraboolne suue - tundub peaaegu looduslik. "Interjöör" lööb oma mastaapsusega - proportsioonid on veidi teistsugused, käik on madalam tänu maas vedelevale materjalile ja seetõttu tundub laiem. Keset tunnelipõrandat jookseb puitkonstruktsioonide liin. Enamus palke on tugevalt pehkinud, lauad on enam-vähem korras, nende peal annab käia. Korrapärasest asetusest pole suurt midagi säilinud.
Peale käänakut läheb omapäraseks. Seinad muutuvad värvilisemaks, varingud ja kuhilad kitsendavad käigu ahtaks piluks, kuhilate vahele aga tekib seetõttu nagu omaette ruum. Ühte sellisesse oli hulgaliselt küünlaid kuhjatud. Enamjaolt sellised majapidamisküünlad, plekist korpuses, aga oli ka päris õueküünlaid ja kalmuküünlaid. Ei tea, kes seal oma riitust oli korraldanud, aga mõistan asukoha valikut, see oli tõesti lummav paik.
Läänepoolses osas olid taas puitprussid risti-rästi üle põranda. Suudme ligiduses oli üks konstruktsiooniosa veel küllalt hästi säilinud. Tunnelist välja sai nagu juba viimasel ajal kombeks oli olnud, kummargil.
Ladu nr.6
Selleks ajaks oli päike juba loojunud ja viienda läänesissepääsust ei hakanud pilti tegema. Statiiviga oleks saanud, aga polnud isegi statiivi kusagile paigutada, kallas seal ikka suhteliselt järsk.
Midagi silm siiski veel seletas ja leidsime ka kuuenda sissepääsu üles. See on nüüd tõeline rebaseurg. Sisse pääseb vaid pugedes ja pinnas on seal nagu ka teistes käikudes väga savine. Kuid lõpuks sisse pressinud, avanes meie ees kõigist kuuest kõige kaunim koobas. Seinad on siin äärmiselt värvilised, kohati soolast ja niiskusest läikivad. Värvide mängu võib hoomata isegi taskulambi valgel (reeglina on koopas ikka suht hämar ja tuhm, mitte nagu 25 sekundilise säriajaga valgusküllastel fotodel). Värvus on valdavalt roostepruun, hall ja must, aga on ka kollast ja sinakat tooni. Pinnasekihtide struktuur varieerub.
Kuuenda käik lõpeb tupikuga. Selle lao kahte otsa kokku ei jõutudki viia.
Viimases käigus sai viibitud ikka tükk aega, see vaatepilt on lihtsalt niivõrd ilus. Diktüoneemakilt võib ju mürgine olla, aga ta on pagana kaunis
Tegemist on ka kõige niiskema käiguga - vesi nirises ikka laest üsna mitmest kandist ja põrand oli saviplögaga kaetud.
Lõpuks, kui kuuendast välja tulime, oli väljas kottpime. Kuuenda lao teine sirge jäigi meil uurimata - osalt seetõttu, et mulle oli meelde jäänud, et seda polegi olemas, samas aga, isegi kui oleksime teadnud, oli selle sissepääsu ülesleidmine enam kui kahtlane. Suundusime mööda nõlva tagasi kolmanda lao juurde, kuhu olime kusagile võssa oma rattad jätnud. Orienteerumine oli komplitseeritud, aga siiski leidsime oma sõidukid ilma erilise vaevata üles.
Selline lugu, aga klõpsitud fotosid saate vaadata siit: http://nagi.ee/photos/ademox/sets/226587/
Tunneleid võib valmidusastme järgi jagada kaheks - 1-3 on suhteliselt valmis ja jätavad sellise tavapärase militaarrajatise mulje. 4-6 tunnelites jõuti valmis saada vaid augu raiumisega ja sedagi mitte täielikult. Neis tunnelites on rohkem tunne nagu looduslikes koobastes.
Kõik tunnelisuudmed lasti 1918. aastal õhku, kuid mõned on taastatud ning mõned puhastatud.
Ladu nr.1
Kõige idapoolsem ladu on ilmselt kõige külastatavam. Põhjuseks tema hea ligipääsetavus pluss asjaolu, et see on peale 3-nda ainukene, mis suudeti valmis ehitada. Tee viib kõigepealt läänepoolse sissepääsu juurde. Siia on nõukogude ajal ette ehitatud uus massiivne betoonist sissepääs.
Tunnel on seest betooniga vooderdatud ja suhteliselt tühi. Keskteljel jooksid kunagi vagoneti rööpad, mis on mõistagi üles kistud. Selle tulemusena vedeleb põrandal kiviprahti, kuid muidu on tunnel küllalt puhas. Kui natukene harja näeks, siis võiks seal motaga kiirendada isegi
Ladu nr.2
Selle ehitus jäi pooleli. Suudeti ära teha paekivist võlvid, kuid betooniga jäi ta vooderdamata. Praegu on idapoolne sissepääs oma haigutava suuga väga efektne. Netist leitud piltide järgi tundub, et enamuse ajast katab põrandapinda vesi. Seekord oli vett vähe, sai tossudega päris kaugele kõndida. Kusagil käänaku keskpaigas suurenes lomp tervesse käigulaiusesse, seega edasi ei läinud. Põrandal vedeleb puurisu ja suudme lähedal natukene prügi. Tunneli teine ots on täielikult kinni varisenud ja väljast pole isegi aimata, kus ta asuda võis.
Ladu nr.3
Teine täielikult valmis ehitatud ladu. Tee pealt ligipääs hea. Nõukogude ajal oli ta ka kasutusel. Sellest ajast on sees näha veel vundamendid riiulitele. Metallist riiulid on viimseni pihta pandud nagu oligi arvata. Kuna neid tuli ikka korralikult lahti kangutada, siis on sellevõrra kiviprahti maas rohkem.
Pildistada oli esimeses ja kolmandas tunnelis keeruline kuna sitavikatid on seal autokumme ja muud sodi põletanud - kogu tunneli lagi on paksu tahmakorraga kaetud.
Kolmandast laost edasi läheb huvitavaks. Esiteks ei ole enam võimalik nende juurde üle tiigi pääseda. Seega tuleb minna piki paekallast kolmanda juurest lääne suunas. See pole muidugi kerge ettevõtmine, sest asi on korralikult võsastunud ja suudmed asuvad reeglina nõlva ülaosas - turnimist on ikka kõvasti. Allalibisemine on vägagi tõenäoline ja maandumine oleks eespool asuvasse tiiki. Sinna sai loobitud kaigas ja pealmise taimekorra alt tuli nähtavale... tumepunane vesi! Kui see pole bioloogiline nähtus, siis ma väga ei ole huvitatud sinna suplema minemisest.
Ladu nr.4
Idapoolne sissepääs asus mõnusa järsu nõlva otsas. Kuidagimoodi turnisime sealt üles. Seal oli siis miskine õhkulastud käigusuue, millest paar meetrit edasi oli kohe varing, mis oli maapinda augu tekitanud. Nende kahe vahepeal oli siis paari meetri paksune paekiht veel olemas. Et edasi pääseda, tuleb selle alt läbi pugeda. Edaspidi hakkabki üks korralik turnimine ja pugemine pihta. Peale esimest varingut tuleb jupike tunnelit, mis tänu varisenud materjalile on küllaltki madal (paar meetrit). Lõpuks on kivimikuhjatiste ja tunneliseinte vahel pilu. Kes edasi tahab minna, see peab end sellest pilust läbi libistama. Pilu on täpselt nii lai, et enam-vähem läbi mahub, aga see on ka kõik. Kes liiga palju seal seinte ja lagede stabiilsuse peale mõtlema hakkab, see tõenäoliselt edasi ei lähe. Meie arutasime seda asja niimoodi - tõenäosus, et siin midagi pähe kukub, on väiksem kui oht linnas auto alla jääda. Niisiis läksime edasi. Pressisime end läbi pilu ja leidsime siis end avarast koopast. Põrandal on paekivilademed, seinad ebakorrapärased. Koobastes on niiske, taskulambi kumas on näha, kuidas hingeaur ringi hõljub. Võib isegi tükk aega hinge kinni hoida, kuid hõljuvad piisad ei kao. Alguses arvasin, et see rikub fotod ära, aga õnneks see ei seganud.
Turnides saab edasi minna ümber käänaku ning siis paarikümne meetri pärast tuleb uus varing. Nagu eelminegi, on ka see auguga laes. Sellest varingust saab üles maapinnale, kui tahtmist on. Kuid käik jätkub edasi ja ega me siis saanud seda eirata. Paratamatu pugemine jälle kivikuhjade ja seina vahelt - seekord siiski lahedam - ja olimegi järgmises tunnelijupis. See oli ainult paarkümmend meetrit pikk, kui sedagi ning juba olimegi läänepoolsest tunnelisuudmest väljas.
Ladu nr.5
Selle idapoolne sissepääs on väga maaliline. Sirge paekihi all on paraboolne suue - tundub peaaegu looduslik. "Interjöör" lööb oma mastaapsusega - proportsioonid on veidi teistsugused, käik on madalam tänu maas vedelevale materjalile ja seetõttu tundub laiem. Keset tunnelipõrandat jookseb puitkonstruktsioonide liin. Enamus palke on tugevalt pehkinud, lauad on enam-vähem korras, nende peal annab käia. Korrapärasest asetusest pole suurt midagi säilinud.
Peale käänakut läheb omapäraseks. Seinad muutuvad värvilisemaks, varingud ja kuhilad kitsendavad käigu ahtaks piluks, kuhilate vahele aga tekib seetõttu nagu omaette ruum. Ühte sellisesse oli hulgaliselt küünlaid kuhjatud. Enamjaolt sellised majapidamisküünlad, plekist korpuses, aga oli ka päris õueküünlaid ja kalmuküünlaid. Ei tea, kes seal oma riitust oli korraldanud, aga mõistan asukoha valikut, see oli tõesti lummav paik.
Läänepoolses osas olid taas puitprussid risti-rästi üle põranda. Suudme ligiduses oli üks konstruktsiooniosa veel küllalt hästi säilinud. Tunnelist välja sai nagu juba viimasel ajal kombeks oli olnud, kummargil.
Ladu nr.6
Selleks ajaks oli päike juba loojunud ja viienda läänesissepääsust ei hakanud pilti tegema. Statiiviga oleks saanud, aga polnud isegi statiivi kusagile paigutada, kallas seal ikka suhteliselt järsk.
Midagi silm siiski veel seletas ja leidsime ka kuuenda sissepääsu üles. See on nüüd tõeline rebaseurg. Sisse pääseb vaid pugedes ja pinnas on seal nagu ka teistes käikudes väga savine. Kuid lõpuks sisse pressinud, avanes meie ees kõigist kuuest kõige kaunim koobas. Seinad on siin äärmiselt värvilised, kohati soolast ja niiskusest läikivad. Värvide mängu võib hoomata isegi taskulambi valgel (reeglina on koopas ikka suht hämar ja tuhm, mitte nagu 25 sekundilise säriajaga valgusküllastel fotodel). Värvus on valdavalt roostepruun, hall ja must, aga on ka kollast ja sinakat tooni. Pinnasekihtide struktuur varieerub.
Kuuenda käik lõpeb tupikuga. Selle lao kahte otsa kokku ei jõutudki viia.
Viimases käigus sai viibitud ikka tükk aega, see vaatepilt on lihtsalt niivõrd ilus. Diktüoneemakilt võib ju mürgine olla, aga ta on pagana kaunis
Tegemist on ka kõige niiskema käiguga - vesi nirises ikka laest üsna mitmest kandist ja põrand oli saviplögaga kaetud.
Lõpuks, kui kuuendast välja tulime, oli väljas kottpime. Kuuenda lao teine sirge jäigi meil uurimata - osalt seetõttu, et mulle oli meelde jäänud, et seda polegi olemas, samas aga, isegi kui oleksime teadnud, oli selle sissepääsu ülesleidmine enam kui kahtlane. Suundusime mööda nõlva tagasi kolmanda lao juurde, kuhu olime kusagile võssa oma rattad jätnud. Orienteerumine oli komplitseeritud, aga siiski leidsime oma sõidukid ilma erilise vaevata üles.
Selline lugu, aga klõpsitud fotosid saate vaadata siit: http://nagi.ee/photos/ademox/sets/226587/
Heino Gustavsoni artiklid
Postitatud: 15 Sept, 2009 23:02
Panen siia paar linki H. Gustavsoni artiklitele. Need ilmusid Õhtulehes üsna varsti pärast Eesti taasiseseisvumist, kui Vene väed veel polnud siit ära läinud.
Esimene käsitleb nn Astangu tunnelladusid. Kindluse ajal nimetati neid Mäeküla ladudeks. Mäeküla asus tol ajal tunnelladudest kõrgemal klindi peal Tähetorni tänava (endise kindlusraudtee) suunas. Praegu seal asustust ei ole, hiljem istutatud metsa all on siiski näha jälgi omaaegsetest kiviaedadest.
http://dl.getdropbox.com/u/2001780/Astangu.pdf
Teine artikkel käsitleb Peeter Suure Merekindluse ajalugu ja seda, mis sellest on järele jäänud .
http://dl.getdropbox.com/u/2001780/Kindlus.pdf
Need on pdf-failid.
Esimene käsitleb nn Astangu tunnelladusid. Kindluse ajal nimetati neid Mäeküla ladudeks. Mäeküla asus tol ajal tunnelladudest kõrgemal klindi peal Tähetorni tänava (endise kindlusraudtee) suunas. Praegu seal asustust ei ole, hiljem istutatud metsa all on siiski näha jälgi omaaegsetest kiviaedadest.
http://dl.getdropbox.com/u/2001780/Astangu.pdf
Teine artikkel käsitleb Peeter Suure Merekindluse ajalugu ja seda, mis sellest on järele jäänud .
http://dl.getdropbox.com/u/2001780/Kindlus.pdf
Need on pdf-failid.
Postitatud: 15 Sept, 2009 23:24
Väga põhjalik ülevaade!
Panen 1937 aasta vaatluste andmed, saad võrrelda.
Laod on nummerdatud Nõmme poolt No. 1 jne.
No. 1.
Sissekäigud on kokku varisenud, sisse pääseb küürutades.
Sissekäikude algusest 30 m pikkuselt on põrandal veekiht.
Sissekäikudest käänakuteni sirged osad on paekividega võlvitud, käänakute vahe on võlvimata.
No. 2.
Plahvatuse tagajärjel sissekäigud sisse langenud. Vasakpoolsest sissekäigust pääseb pragude vahelt vaevaliselt sisse (ohtlik). Vasakpoolne sisemine osa on võlvitud paekividega, põrandal umbes 1 m paksune veekiht. Parempoolne sissekäik ja parempoolne tunneli osa on plahvatuse tagajärjel kokku varisenud.
No. 3.
Sissekäigud on sisse langenud, kuid pääseb küürutades sisse. Tunnel on üleni võlvitud 0,9 m paksuse paekivimüüriga, kaareliselt. Müüri peale on pandus plekk-kate. Pleki ülesandeks on müüri pealt vett alla juhtida; müüri alla vee juhtimiseks on pandud tammeplangud. Tunneli vasak- ja parempoolses osas on kaev 1,4X1,4 m ja sügavusega 0,7 m. Tunnel laseb kohati vett läbi.
No. 4.
Sissekäigud on avarad ja mõõtudelt ühtuvad tunneli sisemiste käikude mõõtudega. Tunneli käigud on üleni vooderdamata ja osa väljaraiutud prügi välja viimata.
No. 5.
Tunneli käigud vooderdamata, osa väljaraiutud prügi välja viimata. Vasakpoolsest sissekäigust pääseb alul 10 m ulatuses ainult roomates edasi, sellejärgi langeb järsk sein 5 m alla tunneli põrandale. Parempoolsest sissekäigust pääseb roommates sisse.
No. 6.
Parempoolsest sissekäigust pääseb tunnelisse vabalt sisse. Tunneli parempoolne käik välja raiutud käänakuni, kust enam edasi ei pääse. Vasakpoolsest sissekäigust pääseb alguses 10 m ulatuses roommates edasi, selle järgi langeb järsk sein 5 m alla tunneli põrandale.
R. Hiiesaar
(leitnant)
1937
Ajalooarhiiv.
Panen 1937 aasta vaatluste andmed, saad võrrelda.
Laod on nummerdatud Nõmme poolt No. 1 jne.
No. 1.
Sissekäigud on kokku varisenud, sisse pääseb küürutades.
Sissekäikude algusest 30 m pikkuselt on põrandal veekiht.
Sissekäikudest käänakuteni sirged osad on paekividega võlvitud, käänakute vahe on võlvimata.
No. 2.
Plahvatuse tagajärjel sissekäigud sisse langenud. Vasakpoolsest sissekäigust pääseb pragude vahelt vaevaliselt sisse (ohtlik). Vasakpoolne sisemine osa on võlvitud paekividega, põrandal umbes 1 m paksune veekiht. Parempoolne sissekäik ja parempoolne tunneli osa on plahvatuse tagajärjel kokku varisenud.
No. 3.
Sissekäigud on sisse langenud, kuid pääseb küürutades sisse. Tunnel on üleni võlvitud 0,9 m paksuse paekivimüüriga, kaareliselt. Müüri peale on pandus plekk-kate. Pleki ülesandeks on müüri pealt vett alla juhtida; müüri alla vee juhtimiseks on pandud tammeplangud. Tunneli vasak- ja parempoolses osas on kaev 1,4X1,4 m ja sügavusega 0,7 m. Tunnel laseb kohati vett läbi.
No. 4.
Sissekäigud on avarad ja mõõtudelt ühtuvad tunneli sisemiste käikude mõõtudega. Tunneli käigud on üleni vooderdamata ja osa väljaraiutud prügi välja viimata.
No. 5.
Tunneli käigud vooderdamata, osa väljaraiutud prügi välja viimata. Vasakpoolsest sissekäigust pääseb alul 10 m ulatuses ainult roomates edasi, sellejärgi langeb järsk sein 5 m alla tunneli põrandale. Parempoolsest sissekäigust pääseb roommates sisse.
No. 6.
Parempoolsest sissekäigust pääseb tunnelisse vabalt sisse. Tunneli parempoolne käik välja raiutud käänakuni, kust enam edasi ei pääse. Vasakpoolsest sissekäigust pääseb alguses 10 m ulatuses roommates edasi, selle järgi langeb järsk sein 5 m alla tunneli põrandale.
R. Hiiesaar
(leitnant)
1937
Ajalooarhiiv.