www.militaar.net

Jaanid '89 veetsin kodus. Moosisin "vanakaga" ära leitu, kelle valvsa pilgu all valmistusime uudismaale minekuks.
Ametliku puhkuse sain aastavahetusel '89-'90 peale uudismaad "hea teenistuse eest saagikoristuse läbiviimise kindlustamisel". Nimelt võeti siis soldatid masinatelt maha ja pisteti majandustöid tegema.
Olin kolm kuud köögis, et aga nii pikka narjaadi polnud ustavis ette nähtud, siis pälvisin nimetuse "koka abiline" ja tasuks 10 päeva puhkust, millele tolleaegne komissar R. Eenmaa automaatselt kui oma linna poisile 7 päeva "perekondlikel" otsa keevitas.

Meil ka eriti ei saadud.2 korda küll lubati. Aga mu nimekaim tore poiss ise oli käinud ja kui ta jälle ülemuse koduse elektroonika tuksuma pani, siis kostis minu eest. Paras shokk muidugi - meil kõik eestlased peale EPAt - seega 1,5 aastat. Muud sellid 2 aastat. Ja puhkusele ka veel. Seletasime, et rahvuslik eripära. Vennad olid eestlastest 5 aastat nooremad ka. Dedovzinaga eriti ei nöögitud

ma läksin puhkusele harilike riietega (ilma vormita).lennukis aga, jälle oli selline jama et kõik sõdurid kes olid vormis korjati kokk ja viidi pakiruumi, sest reisijaid oli liiga palju.Tänu sellele et mul olid tavalised riided seljas ei viidud mind sinna pakiruumi.

Ei kordagi.
Sest Kamtšatkalt Eestisse puhkusele lastes oleks korraga 1,5 kuud pidanud andma (koos ametliku edasi-tagasi rongisõidu ajaga) ja selliseks ajaks ei saanud eriti kedagi minema lasta. Väeosas olid ju nn. "sokraštšönnõe štatõ" ning keegi pidi ka teenistuse ära kandma. Olin aga jaoülemana vaata, et peaaegu ainuke mees jaos.
Üks leedukas erandkorras käis ja tuli tagasi nagu uuesti teenistust algama. Väga karm oli tal igatahes olla küll.
Muidugi pean lisama, et seda 1,5 kuud kasutasid Euroopast tulnud ikka palju kasulikumalt, kui rongisõiduks. Ikka lennukiga edasi-tagasi (kõige rohkem 1 nädal) ja ülejäänud aeg koduseinte vahel.

Minu isa rääkis, et temale pakkuti ka puhkust, aga kuna ta ise oli uudismaal, siis ei viitsinud sealt koju sõita. liiga kaua oleks aega võtnud.
Pluss ei viitsinud ta vahepeal kirju ka koju kirjutada ja siis ta ema olevat kurtnud kuhugi ja sunniti kirjutama ka. loomulikult keegi ei jaganud meie keelt välja ja minu meelest ei kirjutanud kirja

Kokku 5 korda. Kaks korda perekondlikel esimese poolaasta jooksul, kui isa haigeks jäi, pärast, juba kuu pärast matustele.

Siis aga kuidagi märkamatult igal poolaastal ühe korra.Õnneks Len.oblast, pole kaugel.Kusjuures ilma "Vanakata" jne.Ja vaatamata sellele, et viis korda lõhnadega vahele jäänud.Üldiselt lasti mehi pataljonist puhkusele üpris palju ja tihti.Viimane kord, varakevadel või hilistalvel oli üldse üllatus. Roodukas tuleb koridoris vastu ja pakub:tahad puhkusele või mitte? Sest pataljoniülemal tuli hoog peale ja lubas reedesel päeval igast roodust ühe mehe koju. Pärast roodukas seletas, et mina olin esimene, kes peale pataljoniülema otsust vastu juhtus.

Peale selle lugematu arv kordi, kui lasti reede õhtust pühapäeva õhtuni, või esmaspäeva hommikuni Leningradi.Juhul, kui sul seal sugulasi oli. Paljud poisid, eriti Ida Virust loomulikult vahetasid väljaspool väeosa riided ära ja käisid rahumeeli kodus.

tänapäeval on selles suhtes eriti lebo.meil käis mõni vend kaks kuud järjest iga nädal kodus...minusugust kaabakat nii sageli ei lastud ja mingi poole ajateenistuse pealt lubati mulle reservini keeld peale panna..ja siis hakkasin hüppes käima..vot..aga ametlikku puhkust saime kolm korda vist.

Olen kuulnud, et mõnes väeosas oli puhkusel käimine tavaline ja kusagil olla isegi igaüks korra puhkusel ära käinud.
Meil oli see aga haruldus. Meie roodust käis minu sealoleku ajal, kahe aasta jooksul, vaid 4 meest puhkusel. Mina nende hulka ei kuulunud.

Eks puhkus oli NL armees autasu eest ja seega mitte kohustuslik. Pole vist ka Eesti sõjaväes? Kuigi nädalalõpu linnaluba on ju sama hea
Venemaal sõltus kindlasti kontingendi suurusest elik kui väikses üksuses olid. Ise olin eraldiasuvas autoroodus ja võrreldes stroibatiga, kelle kasarmutes elasime, oli meie puhkuselkäijate suhtarv ikka väga vinge labidameestega võrreldes.

Puhkusel käisin kaks raksu. Esimest korda sain selle ootamatult, sest olles ZaKvo-s lennuväes sattusin 1988 keemiajakku ja meil olid igal aastal lennuarmee õppused. Mul õnnestus peale 2nädalast teenistust keemikuna ja keska sõjalise tunni mälestusega lambist kesk rämedat Kaukaasia suvekuumust individuaalselt 3. koht saada. Kaks esimest olid demblisse minevad utshebka läbi käinud seerud. Selle peale kirjutati armeejuhataja käskkirjaga puhkus välja:) Ja olingi jõulud kodus. Et lennukiga sai tagasi tulla, siis sai lisaks 10 päevale ka 3 rongipäeva kodus olla.
Teine raks aga otsustasin, et 20.sünnipäeva pean 1989.a. suvel kindlasti kodus. Vend kribas saata suva telegrammi, lätlasest postiljon pidas posti kinni niikaua, kui leedukad sekretkas uue teksti planketile peale tippisid ja aidaa, koju. Seekord sai lennukiga minna-tulla, lisaks veel korralik angiin "läbi põdeda", nii et kuu läks:)

18. augustil 87 määrati ka mulle puhkus 14 päeva. Puhkusele sain aga asjaolude tõttu alles novembris. Moskvas kodu poole sõitvat rongi oodates jäin patrullile vahele, kus hakati vormi pärast inisema. Tekkis juba väike kahtlus, et puhkus tuleb veeta Moskva linna vahel tänavaid pühkides. Küsiti puhkusepabereid näha ja need mind päästsidki. Õnneks olid teened kodumaa ees nii suured, et läksime viisakalt lahku ning sooviti head teed. Üldiselt said meil puhkusel käia vähesed. Pidi ikka välja teenima. Ja ega erilist võimalust ka ei olnud, sest siis jäi konkreetne töö tegemata. Mäletan et kui hapnikuauto juht puhkusel käis, siis sõitis tema eest svoodikomandör.