Chupacabra kirjutas: ↑21 Jaan, 2024 22:19
...
See kõik on liiga kokkusattumus, et olla juhuslik. On ka ebatõenäoline, et Saksamaa kaitseminister ja Norra KVJ kopeerivad lihtsalt Kaja Kallast. See hoiatus on koordineeritud või on luureagentuurid saanud mingi luureinfo, mis on äärmiselt tõsine ja usutav. Väga meenutab 2021/2022 talve.
...
Proovime lugeda ridade vahelt. Kui luure hoiatus on tõsine ja usutav, siis oleks äärmiselt halb vahetada KVJ vahetult enne sõda (SA niikuinii mingit vahetust ei toimu). Herem annab lihtsalt uuele KVJ'le aega sisse elada, et paremini mingile tulevikus saabuvaks hetkeks valmis olla.
Minu teooria. Asi on tõsisem kui välja paistab.
Esimesed taolised hoiatused tulid ikka jupp maad varem, kui sinu viidatud 2024. aasta uudisnupud - juba möödunud aasta novembris/detsembri alguses.
Esiteks pakkus Saksamaal Välissuhete Nõukogude (DGAP), et aega valmistuda võimalikuks Venemaa rünnakuks võib olla 5-10 aastat. Selle peale arvas Poola Rahvusliku Julgeoleku Büroo (BBN) juht, et halvemal juhul võib aega olla vaid kolm aastat.
https://news.err.ee/1609183456/polish-s ... sia-attack
Üks korralik Endel Ennustaja ütleks praegu, et järgnevad aastad tulevad ohtlikud.
Luureasutused saavad Venemaalt pidevalt mingit infot ja selle põhjal koostatud analüüs annab alust teha erinevaid prognoose. Aga täpsem prognoosimine on võrdlemisi tänamatu tegevus. Üldjoontes on selge, mis idas toimub, mis on eesmärgid ja plaanid. Kuid olukord muutub pidevalt ja suure tõenäosusega ei tea Putin hetkel ise ka, mida ta aasta-paari pärast täpsemalt teeb. Hoolimata sellest, kuidas tal läheb Ukrainas, võib tekkida ka mõte enne lääne poole ronimist võtta üle varem Venemaa valitsuse all olnud Kesk-Aasia alad - igasugused stanid. Sealt saaks samuti kenasti tööstust ja veelgi olulisem - inimmassi, keda siis kahurilihana sõjakäigul läände rakendada.
Avaliku teabe põhjal tuleb pidada tõenäolisemaks, et kõigi nende ringluses olevate "aega on x aastat" juttudega katsutakse hetkel "veidi" kiirendada poliitilise kursi muutumist Euroopas suunas, millega panustatakse rohkem ise riigikaitsesse ja peetakse võimalikuks Venemaa rünnakut NATO vastu. Mitte ei jääda lootma stiilis "ehk läheb mööda" või "küll USA meid kaitseb". USA vaatenurkadest - nõrka liitlast on küll kergem "nisa otsas" hoida, aga teisalt esineb ka seisukohti, et kasututest liitlastest on rohkem tüli. See on muidugi tore, et väga aeglaselt hakkab ka kõige aeglasematele kohale jõudma, mis loom see Venemaa on.
Teisalt aitab harjumine mõttega, et kunagi võib puhkeda sõda, osadel/veidi vältida šokki, mis sõja puhkedes ühiskondi tabab.
Meil on veidi paradoksaalne olukord. Sõja (ajutiseks) vältimiseks tuleb sõjaks tõsiselt valmistuda, aga probleem on kohati tahtes.
Kogu siinse temaatika võtmeküsimuseks pole mitte see, kas ja kuna täpsemalt Venemaa on ohtlik. Küsimus on hoopis see, kas ja kui kiiresti suudab NATO, aga eriti allianssi kuuluvad või sinna püüdlevad Euroopa riigid ennast võimaliku Venemaa rünnaku vastu valmistuda. Ja veelgi enam - kui palju oleme nõus võimaliku ohu nimel ohverdama
mugavust ja eriti
heaolu? Venemaa vastu kollektiivselt, tõsiselt valmistumine on kõige kindlam garant, et sõda suudetakse kui mitte vältida, siis veel aastaid edasi lükata. Hetkel olen ma meie edu suhtes veidi pessimistlik, sest elame ikkagi heaoluriikides. Hoiatamisjuttude peale võib oodatud reaktsiooni asemel hoopis tekkida soov toppida pea liiva alla. Ja palju sõltub EU suurriikidest, kes suudaks toota ja tarnida meilegi vajalikku. Vähemalt sõnades on näiteks Saksamaa uuel kursil, aga valitud kursi tegudes ja tulemustes väljendumine võtab aega. Aega, mida meil napib.
Siin, Eestis peaks mõttemallide muutmine ja muutumine käima oluliselt kiiremini, sest asume eesliinil. Kuna teema pealkiri on "Venemaa rünnaku ootuses", siis mõned praktilised väljundid:
1) elanikkond, eriti nooremad (vähemalt alla 60-aastased) ja mehed peaksid tõsiselt peeglisse vaatama ning võtma käsile enda füüsilise vormi. Rääkimata õppusel ja sõjaväljal tegutsemisest, on tõsine ülekaal ja üldine süldivorm eluohtlik ka siis, kui ainsaks palavaks sooviks on sõja või mõne muu katastroofi korral oma elunatukese päästmine. Rääkimata ülekaaluga tulevikus kindlalt kaasnevatest (kroonilistest) haigustest;
2) ise hakkama saamine: kodused varud, oskus anda endale ja lähedastele esmaabi. Vähem mõtlemine iseenda heaolule, rohkem teiste märkamine ja arusaamine, et peamine või ainus ruudulipp ega majakas elus ei peaks olema raha, karjäär või staatus. Poliitikud peaksid siin eeskujudeks olema, püüdlema senisest enam erakondlike huvide surumise asemel riigimehelikkuse poole ja mitte lammutama ühiskonna ühtsust;
3) riigikaitsemaks või -laen selleks, et rajada linnadesse kiiremas korras korralikud varjendid, soetada vajalik kogus laskemoona ja vähendada võimelünki veel nii palju, kui võimalik. Kaaluda võiks ka sihtotstarbelise fondi loomist mingi konkreetse eesmärgiga selleks, et selleks soovi avaldavad kodanikud saaksid vabatahtlikke annetusi teha oma riigi kaitse tugevdamiseks.