Kapten Trumm kirjutas:Kodanikud patrioodid...arvestage seda, et tuumaelekter on 20 aasta pärast Eesti ainus arvestatav sõltumatu põhienergia allikas, muud variandid on piiri tagused, taastuvkütuse põletamine toodab endiselt Co2 (mis maksab palju) ning tuulikud-päike pole meil põhienergiana jätkusuutlikud.
Praegu üritavad igasugu pseudorohelised maalida seinale tuumatonte, et tegelikkuses toita enda selja taga seisvate alternatiivenergia äriringkondade huve (Eesti rohelistega peaks see tegelikkus vist igaühele ammu selge olema), kes mingit põhienergia allikat ei paku, vaid loodavad liugu lasta alternatiivenergia toetustel. Kui alternatiivenergeetika oleks elujõuline idee, siis oleks Saksamaa või Prantsusmaa ammu oma tuumajaamad kinni pannud (avalik surve on suur seal).
Edasi mõelge ise, kas tuumapaanika levitamine kaaskodanike hulgas on Eesti tuleviku huvides või mitte. Minuarust ei ole. Ärme siis levita.
Kes tahab diskuteerida tuumaohust, võtke lahti kaart, kus on peal Eesti läheduses asuvad tuumajaamad (ka omajagu vanu) ja analüüsige hetkeks, kas tuumajaam siin üldse riske eriti suurendabki (Eesti on sisuliselt tuumajaamade piiramisrõngas).
Eesti roheliste osalusega energiadebattidel pole nad kohkunud ka vanadest teada võtetest nagu demagoogia ja sofistika - eriti kui natuke suuremate teadmisega kohalike akadeemikutega vaidluses allajäämine koidab.
Olen kõige sellega nõus, mida sa välja tõid!
Minu seisukohad:
1. Ma ei ole Eestisse tuumaelektrijaama rajamise vastu.
Hetkeseisuga aga tundub, et minnakse seda teed, et põhiline kaalukeel, mis tuumaelektrijaama tüübivaliku otsustab on sellest saadava energia hind ning uuemat tehnoloogiat kasutavad reaktorid (seniste reaktorite jäätmete peal töötavad jaamad) ei suuda veel 20-30a perspektiivis selles näitajas vanemate uraanil töötavate jaamadega võistelda. Seda enam, et EE seni avaldatud sõnavõttudes on just tuumaenergia üheks kaalukeeleks välja toodud tema hinnavõrdlus põlevkiviga.
2. Väite 1 kinnituseks on ka IAEA seisukoht, mis kiitis Prantsusmaad selles suhtes, et nad on otsustanud uute jaamade rajamisel panustada uude tehnoloogiatesse hoolimata selelst, et need ei ole veel 20-30a jooksul võimelised toodetud el. energia hinna osas vanemat tüüpi jaamadega konkureerima, mida kinnitab ka see, et seni maksab riik Prantsusmaal sellel tehnoloogial tötavatele tuumajaamadele suuri dotatsioone. Mitmed USA tuumaenergia arengukava kritiseerinud teadlased on ka välja toonud, et vanemat tüüpi jaamadel põhinevad lahendused on lühiajalisemalt soodsad aga pikemas perspektiivis oleks Prantsusmaa lähenemine kasulikum.
3. Üks mu sõber, kes Soomes ülikoolis füssi õpib rääkis, et nende õppejõud oli rääkinud, et Soome ladustab nii enda kui teiste mitutuhat aastat ohtlikult radioaktiivsena püsivaid tuumajäätmeid hoolimata suurest keskkonnariskist just sellel kaalutlusel, et kui minnakse üle kiiretel neutronitel põhinevatele tuumajaamadele on need samad tuumajäätmed kasutatavad kütusena. Kusjuures tuumajäätmetel töötava jaama jäätmed muutuvad keskkonnale ohutuks ainult 100-300a perioodi jooksul ning on kordi ohutumad keskkonnale. Õppejõud seal hindaski, et Soome on saandu endale uue tehnoloogia valguses sajanditeks el. energia tootmiseks vajaliku kütusevaru.
Millegi sellise ehitamise poolt oleks ma kahe käega, kuigi selles toodetud el. energia hind on kallim (hetkel) kui tavatehnoloogiaga jaamades.
4.
Ülihea loeng neist uue tüübi tuumajaamadest (fast neutron reactors), mis ehk aitab minu eelmisi seisukohti enam lahti seletada.
Konkreetne lõik sealt välja võetud
5. Seniste tuumajaamade vastu räägib ka viimasel ajal ilmunud teadusuuringud. Näiteks
Saksamaal leiti 1990-1995 läbi viidud uuringus, et vana tüüpi tuumajaama ümber elavatel lastel on üle kahe korra suurem riski haigestuda leukeemiasse. Ometi selles tuumajaamas ei olnud juhtunud ühtegi õnnetust ning see jaam oli moderniseeritud.
Sarnaseid leide on nüüd korratud uuesti ja uuesti üle maailma (UK, USA) sh ametlikult veelgi ohutumate tuumajäätmete matmispaikade ümber.. Keda huvitab saan selle kohta ülevaateartikleid saata PMi kaudu, avalikult ei tahaks autorikaitseõigustega artikleid nii avalikult siin levitada. Paljudes kliinilistes uuringutes (näiteks ajukuvamise meetodite teemalistes artiklites) on ka välja toodud, et kiirgusel ja kiirgusel on vahe ehk sama kiirgusfooni näidu juures keskkonnas on plutooniumi ja uraani saaste tunduvalt ohtlikum kui näiteks kiiresti kehast eemaldatava ja kiiresti laguneva ainete puhul, mida meditsiinitehnoloogia kasutab ning mis oma max kiirgusnäidult võivad võrdsed olla eelkirjeldatud ohtlikemate ainetega.Selel kohta
siit (sama radioaktiivsuse tase, kuid erinev mõju):
European Committee factors
In 2003 the European Committee on Radiation
Risk (ECRR) revived a concept which the ICRP
originally proposed for variations in the efficiency with
which radiation causes cell death or mutation.
Developing this approach the ECRR now suggests
factors or multipliers which can be applied to ICRP’s
risk estimates.
ECRR’s biophysical hazard factors address
physical aspects. Thus external exposures such as Xrays
carry a hazard weighting if they are repeated
within 24 hours. This is to compensate for the
possibility of intercepting the cell repair cycle.
Sequential emitters like Strontium-90 and Tellurium-
132 when inside the body carry weightings of between
20 – 50 depending on the number and spacing of their
decays. By contrast the natural isotope Potassium-40
only decays once and therefore has a weighting of 1.
Internal insoluble particles like Plutonium and
Uranium Oxide have hazard weightings between 20
and 1000, depending on activity and particle size.
Biochemical hazard factors compensate for
various aspects of chemistry, since many radioisotopes
mimic non-radioactive substances in biological
systems. This covers chemical transmutation,
hydrogen bonding, enzyme seeking and enzyme
amplification, ionic equilibria cations, local
concentration by interfacial ionic adsorption, DNA
binding, fat solubility, and barrier transmutation.
Numerical values range between 2 and 50 or more.
Ääremärkusena: Selle põhjal ka minu mure sellest, et Jaapanis kasutati sarnaselt paljude teiste vanemate tuumajaamadega lisaks uraanile kütuseks ka endistest tuumalõhkepeadest pärit plutooniumi (väga rikastatud ning väikese osakese suurusega), mis viibki selleni, et kui see lahti pääseb on sellisel saastel just inimorganismile kordades suurem negatiivne mõju sama radioaktiivsuse fooni juures kui tavaliselt kütusena kasutataval (suurema osakesesuurusega ning vähem rikastatud) uraani õhku paiskumisel. Nii näitasid ka 1950 aastatel tehtud "inim"- ja loomkatsed USAs ja NSVLis, et plutooniumpomm on ohtlikum organismi tervisele sama purustusjõu juures kui uraanil põhinev lõhkekeha.
Ma siiralt loodan
Kapten Trumm, et mu eelnevate argumentide põhjal saad minust aru, et ma ei ole mõtlematu tuumapaanika külvaja, vaid oman teatud ratsionaalset alust oma reservatsioonidega tuumaskepsisele sellisel kujul nagu EE minu hinnangul seda asja Eestis teostada tahab.