Sõja eest välismaale.

[kert122]

Heakene küll, sõjardid. Ütleme et hulk tsiviile, lapsi ja vanakesi on nõus vastu hakkama ja hädakorral oma elu kallilt müüma. Kust nad relvad peaksid saama? Kus ja kuidas õppima neid kasutama?
Ametliku relvaloa tegemine on tülikas ja kallis. Ka ei ole relv odav asi. Lisaks on politsei nimekirja järgi lihtne inimestelt relvad uuesti ära korjata. Võimalik et seda teeb pingelises olukorras meie enda püksiteinud valitsus et idanaabrile pugeda.
Mõni KL fänn hõiskab nüüd kindlasti et tulge kõik KL-i! Aga kui ma ei saa õppustel käia või mingil muul põhjusel ei vasta nõudmistele, on ainult tahe vastu hakata? Selliseid inimesi on kindlasti terve hulk. Kui neid oma riigi kaitsmisega kuidagi ei seota, pigem tõrjutakse et ah ära sega, siis pole midagi imestada kui peetakse paremaks palmi alla pageda.

kas vanaemadel pole muud varianti kui rindele või palmi alla, ei pea just relva haarama, saab ka mämmi keeta ja arstid saavad lappida sõdureid kokku jne jne, mehed kes muud ei suuda saavad kasvõi moona tassida või linte salvi laadida, ei pea rindele tulema kohe, või kuidas?

[Basilio]

Küssa selles et vaevalt saab olema kindel ja püsiv rindejoon ning tagala. Kisub ikka ruttu sissisõjaks, kus kõik segamini nagu puder ja kapsad. Vähemalt mulle tundub nii. Meil maa nii väike et paari-kolme ööpäevaga tagalat enam pole. Igasuguseid koondumis-relvajagamispunkte on lihtne segi pommitada. Seega peaks igaüks teadma, kuhu minna ja mida teha juba enne kui jamaks läheb. Mina ntx ei tea. Redutaksin ilmselt kuskil ja ootaksin võimalust vaenlasele sitta keerata nii et ellu jääksin ja saaksin veel keerata(mida ei pruugi tulla). Aga see jutt läheb juba teemast välja, vabandust!

[Karuke]

Kipub jah nii olema, et mõned härrased valmistuvad sebima 1944. aasta stsenaariumi järgi.
Et rinne kaugel aega küll…
Paraku on need mingil määral võimalused siiski ainult maarahva ja võib-olla ka Tartu või Viljandi jaoks.
Tallinn, Narva, Haapsalu, Pärnu ja igasugune mereühendus saarte ning välismaailmaga langeks vast esimeste sõjatundidega vaenlase kätte.
Jääb vaenlasel pommitada puruks veel kümmekond silda ja ongi sisetranspordiga jokk.
Ikka on nii, et ellujäämiseks peab perel olema variant enam-vähem seal kus nad parajasti on…

[Brennabor]

Aga miks me arvame, et seekord mere kaudu põgenemise tee kinni pannakse? Ma olen küll võhik, aga mulle tundub, et uueks kuumaks moeks etnilise puhastuse vallas on nö vabatahtlik etniline puhastus, mille käigus vallutatav elanikkond provotseeritakse/hirmutatakse ISE põgenema. See on agressori mainele palju parem kui aafriklaste kombel sadade tuhandete mahalöömine. Mulle näib, et niisuguse vabatahtliku etnilise puhastuse leiutasid horvaadid Kraijnas ja mõne teooria kohaselt üritasid seda nüüd grusiinid Lõuna-Osseetias, jättes saatusliku Roki tunneli meelega lahti just põgenikele. Ja eks venelasedki rakendasid sama Lõuna-Osseetia grusiini külade kallal.

Ühesõnaga, kui Vene vägi hakkab alles tanke käivitama, käivitub eestlastele suunatud hirmutamiskampaania "Kõik kohe paatidesse, muidu ei jää keegi ellu!", muu hulgas ka kohalike mõjuagentide abil. Juba praegu on kohata ajalehtedes üleskutseid muretseda läänerannikule paadid... Põgenemine vabastab maa eesti elanikkonnast ja demoraliseerib Eesti kaitsejõud, sest mis sa ikka sõdid, kui kõik teised plagavad. Isegi vaid osaline põgenemine (eliit ja ettevõtlikumad inimesed) mõjub laastavalt rahva niigi paljukannatanud genofondile... Mitte et tõsise ohu korral tsiviilisikud põgenema ei peaks, aga liiga minekuvalmis ei maksa mu meelest ka olla.

Mis teemasse puutub, siis maal on muidugi ohutum, aga linnades võib tänu humanitaarabile toiduga kergem olla tänapäeval. Individuaalloomapidamine on maal ju praktiliselt lõppenud (veel kaheksakümnendail oli see samas üleüldine). Kartuleid küll veel kasvatatakse, asi seegi. Samas puuduvad ka maal paljudes uutes majades juba puupliidid, vesi tuleb mitte kaevust vaid küla ühisest eurorahadega rajatud veevärgist jne.

[Mati]

Kaasaegne naine ja ka tema lapsed ei ole võimelised sissidena metsas
elama.
Kujutage ette milliseid tingimusi on selleks vaja, minu ema oli koos isaga
varjul lühikest aega 1941.a.
Aga toonane aeg oli teine juba toidumenüü poolest ja ka sõltuvus
baasist (oma kodutalust) oli lihtsam.
Siis toitis varjajaid kodutalu oma jahu; või ja pekiga.
Kaasaegne laps ei pane seda toitu suhugi. Samas niiskus; külm ja konser-
vatiivsuse nõuetest rangelt kinnipidamine???
Seepärast leidke mingi koht maal, kus saaksite oma perega linnast eemal olla ja kriitilisel momendil korraks peituda. Korraks!!!

[Manurhin]

Kahjuks on see paratamatus, et üksjagu naisi-lapsi saaks sõja käigus hukka. Kes ikka nädalat aegagi metsas iseseisvalt kuidagimoodigi hakkama ei saa... Kurb küll, aga mis teha. Väga palju sõltub ka sellest, mis ajal tuleb minna... On ju suur vahe, kas väljas on ilus suveilm ja soojad ööd või hoopis paks lumi igal pool ja 30 kraadi külma. Või veel hullem, kõva külm ja lund ei ole.

[krizz]

Ei maksa unustada, et kui on mobilisatsioon, siis pole enam aega tegeleda millegi muuga. Muidu oled desertöör ja riskid oma eluga.

[Manurhin]

Ei maksa unustada, et kui on mobilisatsioon, siis pole enam aega tegeleda millegi muuga. Muidu oled desertöör ja riskid oma eluga.

Seda küll. Aga kui kõik tuleb nii ootamatult, et mingit mobilisatsiooni läbi viia ei jõuta, ühel hetkel lihtsalt avastad, et õhk on vaenlase lennukeid täis ja naabermaja kukub raketitabamusest kokku? Näiteks mina kui reservi arvatu (sõjaväepiletil kirjas "eriolukorras rivituks teenistuseks") ei tea ka, kuhu ma peaks siis minema või mida tegema. Esimene reaktsioon oleks ikka, et linnast välja kusagile vähe rahulikumasse kohta. Eks seal siis saaks juba natuke plaani pidada, mismoodi täpselt vaenlasele käkki keerama hakata (see jutt läks nüüd küll natuke teemast välja, seda arutelu võiks jätkata oleksoloogias, kus Eesti-Vene sõja teema juba olemas).

[Karuke]

Aga miks me arvame, et seekord mere kaudu põgenemise tee kinni pannakse? Ma olen küll võhik, aga mulle tundub, et uueks kuumaks moeks etnilise puhastuse vallas on nö vabatahtlik etniline puhastus, mille käigus vallutatav elanikkond provotseeritakse/hirmutatakse ISE põgenema.

Tead ei usu hästi.
Venemaal on hästi meeles ENSV ja see kuidas eestlane "vene seadust saksa täpsusega" täitis.
Millegipärast kipun arvama, et vallutuse korral ei kiputaks teps mitte Eestimaad eestlastest vabastama.
Samas ei ole võibolla tõesti mõtet põhimõtteliselt "vastalistele" teed läände sulgeda...vähem jama pärast ju
Vabandan teemast kõrvalekaldumise pärast

[Henn]

Igasugune tee üle mere läände on juba sellepärast suletud, et täna ei ole Eestis vist viite protsentigi neist paatidest, mis olid II MS ajal. Suurte reisilaevade liiklus seiskub aga ilmselt õige pea peale konflikti algust. Seega ei maksa läände põgenemisele vist väga loota.

Varjupaiga leidmisega maal on aga asi tõesti kehv. Enamik elavad nüüd ju linnades ja paljudel pole ka suvilat, kuhu minna. Eks peab pea tööle panema ja koopereeruma. Perekonna julgeoleku huvides ongi mõtekam olla koos 3-4 perega, et kaitsta end kasvõi marodööride ja muude kaabakate eest.

[USP]

Mina mõtlen selle maa-variandi puhul seda, et kui punased verekoerad peaks tõesti suutma meie kallil isamaal oma kanda kinnitada (mida ma muidugi ei kavatse uskuda), siis hakkavad nälkjad omaalgatuslikult oma soomustransportööridega mööda külasid sõitma ja röövima. Küllap lastakse selle käigus ka mõned tsiviilisikud maha ja mitmed kenamad naised kindlasti vägistatakse (ja seejärel ehk ka tapetakse).
Ei ole seal maal kaitstud keegi, kui tõesti just kuskil heinakuhjas ei kükita.
Linnas on justkui turvalisem -kui just koerakoonlaste käsilased mingeid pogromme ei hakka korraldama.

[kert122]

kõik oleneb maamaja asukohast

[Manurhin]

Linnas tekib kõigepealt probleem juba kasvõi joogiveega. Kui elektrit ei ole, veevärk ei tööta. Samuti võivad pumbajaamad jm. tähtsamad seda sorti rajatised olla puruks pommitatud. Või kui veevärk mingil määral toimibki, võib vesi olla reostunud või hullemal juhul vaenlase poolt biorelvaga saastatud. Puitehitistega linnaosades võivad levida tulekahjud, hulgub ringi igasuguseid pätte ja marodööre. Tõsi, linnades võib küll mingil määral loota humanitaarabile, rahvusvahelisele Punasele Ristile jne, aga millal need võimalikud abisaadetised kohale jõuavad, selles on küsimus. Esimesed nädal-paar tuleb ikkagi loota vaid iseendale.

[Luciano]

Sõjategevuse ajal on kindlasti turvalisem maal. Vaevalt, et keegi üksikut talu pommitama hakkab või rindejoonest kõrvalistes külades kolama.
Linnades seevastu on pidev pommihirm ja kõige puudus.

Juba okupeeritud alal on jälle turvalisem linnades, kus siiski ka okupeeriv vägi mingi korra loob ja välja kuulutab. Lisaks eelpool mainitud humanitaarabai jne.

[PAK]

. Ta sai vanematelt loa ning sõitis esmalt rongiga Pärnusse ja sealt läks jalgsi Are-sse (ca 15km). Taluperemees oli valmis heameelega võtma ühe neljaliikmelise "linnavurlede" pere oma leivale (kas tänapäeval oldaks selleks valmis)..

Andestust offtopicu pärast, aga kas saaksid mulle seda lugu veel täpsustada? Kangesti nihuke tunne, et tegu võiks olla minu vanematekoduga.....kui ei, siis kõigest naabritega