Artiklis on valesti see, et land-based tuumarelva pole Prantsusmaal juba ammu. Neil oli selles rollis käputäis keskmaarakette mingil mägiplatool mitte eriti kindlates shahtides, kuid need on ammu mälestus.
Prantsuse tuumaarsenal koosneb täna allveelaevadel asuvatest ICBM-idest ning Rafale'de all kantavatest ASMP tiibrakettidest (40 tk). Varem kandsid neid ASMP-sid Mirage 2000d (mudel 2000N). FRA ja GB puhul tuleb arvestada ka allveelaevade nappi arvu ehk mõlemal on tavaliselt merel vaid üks laev (kahepeale 2). Ehk siis tuumarelvade peale minnes, kui asi juhtub kiiresti ja enamik laevu on sadamas, hävivad need koos sadamaga ja vastulöögi suudaks anda ainult need 2 merel olevat, mis vähendab seda ulatust veelgi.
USA-l on igal ajahetkel merel 10 allveelaeva (kokku on 14) ja need lasevad välja 200 raketti, igas keskmiselt 5 lõhkepead, kokku 1000, vene tuumajõudude auti löömiseks piisab sellestki, mitte ajakriitilisi sihtmärke nagu tööstuskeskused ja linnad saab ka lasta USA-s asuvate Minutemanidega (kokku 400 lõhkepead, kuid sinna saab panna neid juurde kui vaja).
Lihtsalt USA vastus hävitaks Venemaa kui riikliku moodustise täielikult, see võimalus hoiab Kremlil asja kenasti püksis. Ja mis kõige hullem, suurem osa sellest tuleb 10-15 minutiga, mis tekitab üldse küsimused, kas venelaste suured vedelkütusega raketid (Satana jne) üldse startida jõuavadki, kui ameeriklased panevad igal raketipositsiooni peale 2 lõhkepead täpsusega 100 m.
Ühesõnaga, see vastus, mida Euroopa täna suudaks reaalselt välja panna, tuumarelva mõttes vaevalt Kremlit taoliselt hirmutab nagu USA hirmutaks.
Relvi on vähevõitu ja nende valmisolek on madal ning hukukindlus küsitav (mitte-vargsed Rafale hävitajad näiteks). Vaja on ka päris palju tuuma-arsenali siis investeerida. Ehk kõnealune EU arsenal on täna ehk käsitletav kättemaksurelvana VF vastu, olles suunatud linnadele - peale VF poolset lööki.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.