www.militaar.net

Starter

Tänan!
Kõik see kenadus sai kausta pandud, enamusele küsimustest sain ka vastused.

Jupid pärit kusagilt sealtkandist? https://militaar.net/phpBB2/viewtopic.p ... 74#p124974

Järgmiseks sai lauale tõstetud Tamiya karp, sel korral on tegu väikese soomustransportööriga Renault UE, millele lisandub veel roomikutega haagis UK. See kahest tähest koosnev kood märkis ainult Renault toodete tehasesisest järjestust, mingit muud tähendust sel ei olnud.
Antud mudeli prototüübi kohta on samuti suht vähe infot, kõik lehed kordvad peamiselt üht ja sama – millal ja kuidas arendati ja nii edasi. Aga masina välimuse muutumise kohta on praktiliselt väga vähe infot. Samas pakub Tamiya instruktsioon kolme erineva variandi koostamist: kolmas ja neljas seeria pluss Renault UE2. See viimane ilmus 1937 aastal, aga et prantsuse armee oma dokumentatsioonis UE2 versiooni varasematest mudelitest ei eristanud ja kõik transportöörid olid kirjas nagu UE, siis võib UE2-te pidanud tinglikult viiendaks seeriaks.
Arusaadavalt huvitavad mind eelkõige masina välimust puudutavad muudatused ja kuigipalju neid ka on, mingi võimaluse orienteerumiseks annab Pascal Danjou „Focus No1“ viimasel lehel ära toodud pisuke registratsiooninumbrite tabel. Ja et UE kohta on kausta kogunenud üle 300 pildi, siis saab mingisuguseid järeldusi ikka teha.
Kõigepealt jäävad silma esituled: esimese kolme seeria masinatele paigaldati kaks Restor tüüpi laternat ja neljandast seeriast alates paigaldati masina paremale poolele üksainus Guicherd tüüpi latern:



Puksiirkonksud: esimese kolme seeria masinatel on nendeks kenasti krussis „seasabad“, nii ees, kui ka taga, neljanda seeria masinatel kohtab juba ka seekleid, mis on viienda seeria jaoks valdav nähtus. Samas oli nii, et neljandat seeriat valmistas peale Renault tehase veel kolm tootjat: AMX, Berliet ja Fouga ning masinaid komplekteeriti selliste konksudega, mida parasjagu oli, nii on ka enamusel neljanda seeria masinatel konksud rõõmsasti rõngas. Seasabad on eelmisel pildil kenasti näha, siin on pilt seeklitest:



Siis porilauad: need koosnevad kahest osast – ees veits pikemad ja tagapool lühemad jupid. Esimesel kahel seerial olid eesmised porilauad sirged ja lühikesed, ülejäänud kahel seerial veidi pikemad ja osaliselt esisoomusega sama nurga alla painutatud:



Vasakul küljel paiknev riistakast oli kahel esimesel seerial lühike risttahukas, järgmistel versioonidel oli risttahukas pikem ja selle eesmine osa oli esisoomusega sama nurga all:



Veokasti tagaluugi avamise mehhanismi kinnitus erines esimesel kahel seerial järgmistest:



Vasakpoolsel pildil on lukusti varras muuseumi tegelaste isetegevus, aga seda ikka juhtub. Erinevus varda kinnitamises on küll vaevumärgatav, aga siiski.

Kõike seda üles tähendades tekkis mõte, et kui õige teeks mingi varasema versiooni, näiteks teise seeria masina?... Neid karbis pakutavaid variante netis ikka leiab, aga teise seeria oma pole seni kohanud. Kohe tekib küsimus – seerianumbrid? Kiire otsing internetis indu ei lisanud, sest üht-teist ikka on, aga mitte varasemate UE-de jaoks, enamjaolt pakutakse sakslaste poolt hõivatud masinate tähistusi. Seejärel uurisin olemasolevat dekaalilehte ja ongi mingi variant: kui võtta number 95213 ja viimane „3“ teise kohta tõsta, siis saab täiesti adekvaatse teise seeria masina numbri – 93521. Esialgu pean veel hoogu, sest Voyageri plekid on alles teel, kui need kohale jõuavad, siis saab selgeks, kui lihtne või keeruline saab olema riistakasti lühemaks tegemine.
Aga sissejuhatuse jaoks sai vist liigagi pikk jutt, millalgi jälle..

Ah see saabki siis järgmiseks aparaadiks Urmase laua peal.


Päris põhjalik eeltöö on siin tehtud.

Vaadates fotosid, siis ilmselt poleks suur vaev see pisem riistakast ka stüreenist vorpida.
Ja veelgi fotodele tuginedes, võib selle vist ka üldse ära jätta? Või suhtuti riistakasti
olemasolusse loovamalt alles siis, kui masinad sakslaste kasutusse jõudsid?

Mul on prantsuse krussi keeratud seasaba tõmbekonksud olemas. Nv teen pildid ja lisan möötudega siia

Päris põhjalik eeltöö on siin tehtud.

Tänan, teinekord võtab asjast arusaamine päris mehiselt aega

Vaadates fotosid, siis ilmselt poleks suur vaev see pisem riistakast ka stüreenist vorpida.

Jutt jummala õige, aga kui Voyageri plekk peaks sobima, siis üritan sellest väänata - niigi jääb mul tavaliselt plekilehest enamus järele.

Ja veelgi fotodele tuginedes, võib selle vist ka üldse ära jätta? Või suhtuti riistakasti
olemasolusse loovamalt alles siis, kui masinad sakslaste kasutusse jõudsid?

Nendel masinatel, mis fotodel prantsuse armee käsutuses on, on kastid praktiliselt kõigil küljes, aga kui sakslased need üle võtsid, on kastid suures osas kadunud. Kas nüüd fritsud kohe kõigile küüned taha ajasid - ei oska arvata, aga ka talumehed käisid kindlasti mahajäetud masinaid rüüstamas. Võimalik, et mitte niipalju soomust tegemas, kui selleks, et kasvõi ära peita, et vallutajale kätte ei jääks.

Mul on prantsuse krussi keeratud seasaba tõmbekonksud olemas. Nv teen pildid ja lisan möötudega siia

No see on igati tervitatav uudis, tänud ette!

Urmas

.

Tänan!
Need konksud on küll sama tüüpi, aga pärinevad ilmselt mingi teise asjanduse küljest, sest konfiguratsioon tundub veits erinev.



Ja arvesse võttes kinnituspoldi pikkust võisid need olla kinnitatud mingi puidust elemendi külge - näiteks hobuveoki tiisel?

Kriban siis ka mõned read - aega läinud hullumoodi, aga teema seisab praktiliselt paigal. Asi on selles, et kui olin Tamiya mudeliga lähemalt tutvunud, jäid silma roomikud. No on sellised Harju keskmised plastist rajad, käivad segmentidest kokku ja puha. Ja ega nad piltidel ausalt öeldes väga hullud ka ei ole. Aga ikkagi tuli pähe mõte eraldi lülidest roomik(ud) valmistada.
Nii väikestest lülidest koostatavaid roomikuid keegi ei paku, alternatiiviks oleks GasHans, aga nende toode kujutab endast ühes tükis prinditud roomikuid, mis näevad küll paremad välja, kui Tamiya originaalid, aga nojah, eraldi lülid on ikka midagi enamat.
Seejärel läks kõik nagu tavaliselt - kõigepealt master, sellest neli masterit ja mõned vormid. Alguses oli lennukas mõte, et teen kohe mitu - mitu vormi ja roomikud saavad paari nädalaga valmis, aga kui olin esimesed vormid epot täis toppinud ja seejärel saadud tulemuse ära puhastanud ning kokku monteerinud... No siis hakkas reaalsus kohale jõudma – esiteks nõuab see tohutut rutiinitaluvust, mida mul alati ei ole ning tohutult kvaliteetaega, mida samuti sageli napib. Nii pidingi leppima tõdemusega, et jõuan heal juhul iga päev valada 12 kuni 18 lüli, need ära puhastada ja kokku panna.
Tegelikult poleks midagi hullu, kui tegu oleks sellise kesmkist sorti tankiga, mille mõlemale pardale kulub üldjuhul 70 kuni 90 lüli, ent siin on transportööri mõlemal pool lülisid umbestäpselt 131 ja vähe sellest – transportööril on sabas ka roomikutel haagis, mille mõlemale pardale läheb veel per 89 lüli... Nii et valmstada ja isiklikult tutvuda tuleb ühtekokku kusagil 420 isendiga. Päris täpset arvu veel ei tea, kui hakkan ükskord roomikuid peale venitama, siis paistab, kas ja kui palju tuleb juurde teha.
Siin on siis mõned pildid vormi valmistamisest:



Siin seis tänaseks õhtuks:



Ja siin visuaalne ülevaade, et kui kribu see roomik tegelikult on, no ja klassikaline etalon – tuletikk – samuti mängus:





Ning tõestus, et sobib veorattale päris hästi:



Järgmise korrani - see tuleb siis, kui roomikud valmis saavad.

Roomikud on juba päris pikalt valmis, aga mudel edeneb visalt. Väga visalt. Tundub, et selle kribu roomikuga nikastasin enda entusiasmi ikka päris tugevasti ära... Aga väike ülevaade tehtust siiski, lõikasin eesmised porilauad lühemaks ja fikseerisin uuesti, siin on esimene:



Pealtvaates on õige kehvasti näha, et selle tagumise osa sev paikneb esisoomuse peal, nii et porilaud oli pealtvaates kogu pikkuses veidi kiilukujuline. Liigne paksus tuli ühtlaselt täies pikkuses maha lõigata-lihvida, mis ei olnudki nii lihtne, nagu alguses paistis.



Seejärel sain kere kokku kleepida, aga et tegin alguses ühe ja seejärel teise poole ning eriti ei kontrollinud, siis sain pärast tükk aega jamada, sest kere läks propelleriks kätte. Kui kõik rihti sain, hakkasin käiguosa raamidega tegelema:



Need on siseküljelt hullult paksud, nii et jälle lõikama-kaabitsema ja lihvima. Tüütu värk tegelt. Seejärel adusin - tootja konstruktsioon eeldab, et rattad tuleb koostamise käigus lõplikult kohale fikseerida, mis aga minu plaanidega kohe kuidagi ei sobinud. Seega lõikasin kõikide rataste teljed maha ja treisin nende asemele uued, õõnsustega 0,3 millise traadi jaoks. Telgede kinnituskohtadesse puurisin samasugused augud ja nii sain võimaluse paigaldada rattad pärast värvimist. Siin on mudel roomikute lõpliku läbirippe testimiseks:



Ja teiselt poolt:



Vahepeal jõudsin päris palju fotosid läbi lapata ning leidsin, et esimese ja teise seeria masinate tagumised porilauad erinevad järgmiste versioonide omadest päris palju, Novionis asuval masinal on just sellised küljes:



Aga mudelil esialgu sellised:



Siin ei pääse jälle ilma kirurgiata kuhugi, nii et nüsima....

Nüüd jälle hulk aega möödunud, aga edusammud suht väikesed. Kuigi jah, detailid, millega tegelesin ka üsna kribud. Kõigepealt jäid ette veorattad, või õigemini need jubinad, mis peaksid kujutama mutreid. Keskel suurem mutrit meenutav plönn ja perimeetril lihtlabased nublakad. Need kõik peaksid idee kohaselt olema kroonmutrid. Kiire otsing andis tulemuse, et selliseid eri mõõdus vidinaid valmistas MasterClub, aga et idanaabril on tema rõvedate sigaduste pärst sanktsioonid peal, siis pole neid kusagil saadaval. Aga et niisama jätta ka ei tahtnud, siis hakkasin esimese masteri kallal nokitsema. Seejärel veel kaks mõõtu, mida antud mudeli juures vaja läheb. Et mutrite suurusest aimu saada, sättisin kõik kolm mõõtu traditsioonilise tuletiku peale ritta, kõige väiksem on on alumiiniumist master, sest stüreen ei pidanud vastu, teised kaks on juba kloonid, sest valge stüreen ei taha pildile jääda:



Nii väikeste jubinate kloonimine oli samuti paras peavalu, aga tehtud need said ning siin on siis veorattad, parempoolne enne ja vasakpoolne pärast mutrite kleepimist:



Ning pingutusratta mutri fikseerimine – päris omapärane lahendus, midagi taolist ei olegi varem ette juhtunud, kuigi selle valmistamine oli jälle üks sadomaso ettevõtmine:



Nüüd vist aitab, kuigi ei, üks pilt on veel – mutrite kampaania ajal tegelesin kirurgiaga ja tagumised porilauad said täienduse:



Porikad pärat kerget krunti:



https://i.imgur.com/pcStgwn.jpg

Veoratas on igaljuhul muljetavaldav. kas peale värvimist ka nii näha jääb ?

Hea küsimus, eks ma üritan õrnalt udutada, alguses krundiga ja seejärel põhivärviga, aga eks pärast paistab..

No need kroonmutrid on eriti peeneks aetud - eriti see kõige pisem.
Originaalse veoratta pealt on hästi näha ka Tamiya poolt viljeldavad ilma kantideta mutrid, mida olen
isegi Tamiya produktide puhul oma pahameeleks kohanud ja hulgaliselt välja vahetanud.

Aga et veel splintidega mässata - sa ise ei leia, et see on juba natuke üle võlli või nii?