www.militaar.net

kellel on kättesaadaval kohal DVD August 1991 siis kuulake seal seda teletorni interviuud.seal alguses kostub mingit tulistamist.mind hakkas väga huvitama mis hääl see võis seal olla???

Olin KL Tl II Malevkonnaga telemaja nn. kaitsel. Õige mitu ööd ja päeva.

25-sena Kaitseliidu ridades Tele- ja Raadiomajade kaitsel, vorpisime valmis korraliku portsu (paarsada x 0,5 l)süütepudeleid, mille jaoks bensiini ja diislit saime samasse tänavaid blokeerima tulnud rekkameeste käest. Tulenuiade kohta niipalju, et päris paljakäsi Viru Maleva esindus ei olnud, nii mõnelgi mehel oli "midagi ikka" ja nii mõnegi "millegi ikka" kallal oli kujundamise (loe: lühendamise) käigus rauasaagi tarvitatud . Kokkulepe/korraldus oli selline - esimest pauku ei tee, esimest pudelit ei viska, pudelikoormaga oli plaanis siiski kohad sisse võtta raadiomaja katusel, käidi isegi juba luuret tegemas, paremaid kohti välja vaatamas. Üldine veendumus oli, et kui meie otsa lahti teeme, on laibad meie hingel ja seda me kindlasti ei tee, kuid kui soomukid ise niikuinii tule avavad, siis saavad kohe ka pudelitega. Info torni juures toimuvast liikus, õhtupeale sai selgeks, et linna sisse vene vägi ei kavatsegi ilmselt tungida, võtavad masti ära ja lõikavad sellega side niigi ära, tundsime ennast pisut kasututena ja loobusime osalt inimlikust laiskusest, osalt ka tuleohutuse kaalutlustel pudelikoormatega katusele ronimisest, arvestades sellega, et küll me jõuame kui kuulda on, et midagi muutub.

mina olin Iklas piiripunktis. Kuna piirikatel relvi ei olnud, saadeti meid sinna piirikaid turvama. võõrvägede laskmisluba meil polnud, saime selle alles siis kui Eesti vabariik välja kuulutati. relvastuseks oli meil püstol PM ja automaat AKS-74U. Aitasin piirikatel dokumente peita lähedal asuvatesse taludesse. Huvitav aeg oli.

Neil päevil sai istutud mõne kindla vennaga ühes kauges metsatalus ja õlist puhtaks lükatud seda,mida kohe kohe võis vaja minna.Seejuures sai rauda silitatud ja mõeldud,et oli ikka tarku mehi,kes tulevaste põlvede peale mõtlesid ja järeltulijaid tühjade kätega ei jätnud.

20. augustil sai redutatud Tallinnas ja kena öö veedetud raadiomaja juures.
Sai oldud rõõmus ja patriootlik .

Helistasin telefoniputkast naisele, kes oli sel ajal Soomes tööl. Tema oli rohkem paanikas kui mina - tahtis koju sõita. Rääkisin siis talle, et jäägu kohale - musta senaariumi korral saab ta punase risti korral pisitütrekesegi välja nõuda. Enda kohta suuri illusioone ei loonud. Vanus oli selline.

See on nüüd vist selline küsimus, mille vasteks võiks olla jänkide: "Kus Sa kuulsid JFK tapmisest?" Tegelikult eelnesid vabariigi taasväljakuulutamisele mõned ärevad päevad ja laiemalt võttes ka aastad. Kõigest on palju eredaid mälestusi, aga siinkohal alustaks ühest kenast suvelõpu hommikust, kui magasin maakodus Rasinal ärklikorrusel noore mehe magusat und ja tollal veel elus olnud kullakallis vanaema hüüdis allkorruselt, et "tule kulle, mis säält raadiost kõneldas'!" No kobisin alla ja veidi kuulanuna ütlesin vanaemale, et Gorbale tehakse "nikiitat".
Seepeale teatas elutark memm:" Nüüd piät küll suu kinni pidämä!"
Võtsin väikse transistorraadio, millel lapik patarei kummiga küljes(AA patareide defitsiit) ja astusin minema. Päeva lõpuks jõudsin häälega Läänemaale Martna kanti Ehmjasse, kus pidid kolleegid arheoloogilistel väljakaevamistel olema, aga ei leidnud kohapealt kedagi. Siis põrutasin sama liikumisviisi kasutades päälinna, kus töötasin tollal Eesti Ajaloomuuseumi konservaatorina. Meie fotograafil Rein Kärneril juhtus olema sünnipäev ja siis seal Börsi käigus asuvas laboris sai arutatud asju ja võetud teisi Kusagil kesköö eelsel ajal tekkis mul mõte, et sõidaks õige Moskvasse. Minu vene keele oskus oli tollal perfektne ja olin ju viis aastat tagasi Moskvas sõjaväe autojuhina teeninud, seega tundsin seda seapesa nagu oma taskut. Paraku enam ühtegi rongi sinnapoole ei liikunud, aga kuna joovastavatest jookidest erutatud mõistus ei lubanud koju kotile kobida, siis astusin Leningradi rongile, et sealt hommikul Moskva poole edasi kolistada. Pikk jutt, mis kõik seal rongis juhtus, aga Lenskas astusin valesse piletisappa(vat ühest kassast müüdi pileteid ühte suunda ja teisest teise ) ja siis loobusin. Olin kunagi 80-te alul koos isa töökaaslastega selles linnas ekskursioonil käinud ja midagi ma ette kujutasin. Pea ära parandanud(klaasist pooleliitrise konservipurgiga tänavaputkast liisunud õlut manustades) põrutasin metrooga Nevskile. Sealt jalutasin Paleeväljakule kõiksee aeg kadunud isa Fed'iga slaide klõpsides. Osalesin mitmesajatuhendesel miitingul, kus esines Sobtšak ja teised tollased demokraadid, pildistasin, suhtlesin inimestega. Jutud käisid ringi, et Tallinn on tankidega laiaks litsutud ja ka Leningradi ümber olevat sõjavägi kõik blokeerinud. Jagati paberilipikutel raadiosagedusi, kust saaks adekvaatset infot peale ametlike meediakanalite sulgemist. Mingil hetkel asutasin tagasiteele, sest Piiter paistis ilma minutagi hakkama saavat. Tegelikult hämmastas mind kõige rohkem miljonilinna tohutu killustumine. Äärelinnas asuva vaksali juures ei teadnud keegi midagi mingist "revolutsioonilisest situatsioonist", joodi õlut, äritseti kahtlasest lihast sitalt tehtud sašlõkiga ja kogu selle krempli oleks võinud hõivata marslased, keskmine vanka poleks millestki aru saanud!!!
Eestisse sõitvasse rongi saades olin õnnega koos, aga nagu mingi tulevate aegade etteennustusena sattusin istuma keskealise mehe kõrvale, kes osutus aktiivseks pederastiks Tehes selgeks, kes minu kintsu katsuda võib, jõudsin siiski õnnelikult kilulinna tagasi. Käisin ka telemaja juures ja tundsin ära ka ühe poisi Võrust, seega oli tegemist Võru Kaitseliiduga. Kohalolnutele toodi piima ja saiakesi, aga kui levis kuuldus tankide lähenemisest, siis suur hulk mehi hakkas vastasasuvasse parki "sublimeeruma" Keegi püüdis küll selgitada, et eks neil ole kodus naised - lapsed hooldada, aga ma ei saanud aru, miks nad siis tasuta jooki - sööki manustasid? Olnud kodus, kelgunöörid!
Kõigest sellest olin nii väsinud, et Vabariigi väljakuulutamise hetkel magasin oma Vene tänava punkris nagu surnu. Toimunust kuulsin järgmisel hommikul töökaaslaste käest.

Sidesolme & postkontorit Viljandis Tallinna tn. valvasime. Pidime selle rikkuma vajadusel et sidet hairida.Kollased KL nn. vaaraokaesidemed olid eraldusmarkideks ( jaotati 1990 martsis Estonia teatri valvajatele ), suht hapu oli nendega kohaliku vaeosa nina all liikuda. Side hoone oli peale meie mone mehe pungil tais lapilistes vormides siniste barettidega sodureid. Seisid teised kaugekone telefoniaparaatide juures jarjekordades koju helistamiseks. Minu relv oli spordikate peal omavalmistatud viielasuline revolver. Plaan oli see iga hinna eest AK vastu vahetada...