Postitatud: 19 Veebr, 2007 22:54
4. märtsil, 1943.a. Neljapäeval
Eile ei olnud aja puudusel ja muil asjaoludel võimalik Hamburgi sõidu kirjeldust lõpetada. Täna jatkan siinkohal seda edasi.
Silla jalgtee osa pole veel senini parandamist leidnud. Selletõttu haigutab sealkohal praegu tühi auk. Sild ise jätab võimsa mulje oma hiigla kaarestikuga jne. Hamburgi peajaamas astusime rongilt maha. Siin räägiti kokku, mis ajal peavad kõik õhtul jälle seal olema. Kellaajaks määrati k. 11 öösel. Et “urlaub`i” loal oli märgitud vist kell 12 lõppemise ajana, siis plaanitseti ette, et halval juhul võime vabanduseks öelda, et meile meie juhid kindlat rongi pole määranud, millega meie tagasi peame sõitma.
Peajaamast siirdusime seitsmekesi (teised läksid oma suunas) Adolf Hitleri platsile raekoja ette. Meie sihiks oli jõuda trammiliin 16-nda juurde. Sellel liikuva trammiga saab sõita Hagenbecki loomaaeda. Raekoda on ilusa välimusega vanaaegne ehitus paljude kujudega esiküljel. Sellelt platsilt sõitsime trammiga Hagenbecki loomaaia juurde. See asub 16-nda liini lõpus. Sõit sinna kestis vähemalt pool tundi ja maksis 10 penni. Siinkohal pean märkima, et olles riietatud tööteenistuslase vormi, oled nagu märgitud sellena, kelle populaarsus suur pole.
Hagenbecki värav on kaunistatud loomade kujudega. Ühel pool asetseb neegri kuju viskevalmis odaga, teisel pool indiaanlase kuju kirvega. Värav üldiselt jätab hea mulje. Loomaaeda sisse saanud, algas plaanil märgitud teede numbrite järele keerd- käigud. Aed ise on vastavalt loomade liikidele ja nende kodumaade pinnaehitusele välja ehitatud. Aafrika stepp jaanalindude, seebrate, antiloopide ja teistega. Jaapani saar sellele asetatud jaapanlike kujudega, selle maa linnud jne. Jääkarud kaljudel, merielevandid, pingviinid jne. Madude maja ja selle akvaariumid. Ponihobused, vasikasuurused. Põdrad, kaamelid. Suured röövlinnud, kotkad kaljudel. Need ja veel mõned teised linnud on hiigla kõrgete, kuni mitmekordse maja kõrguse puuri sees. Lõvid, tiigrid, must panter, leopard. Ahvide paradiis... Need olid selle loomaaia vaatamisväärsused. Palju huvitavam kui loomad ja linnud ise, on nende eluasemete väljaehitus.
Hagenbeckist tagasitulles astusime trammilt poolel teel maha ning proovisime esmakordselt Hamburgi “Hochbahn`i” (tänavaraudtee). See raudtee läheb vahel maa all, vahel maa peal kõrgel majade kohal. Sõit sellega maksab 10 penni sõjaväel ja selle juurde kuuluvail. Eraisikul maksab aga 25 penni. Ühe sellise piletiga sõida kas või terve linna raudtee läbi. Sel juhul aga ei või jaamadest väljuda, sest siis peab pileti ära andma: ilma selleta ei pääse jaamast välja. Alguses me seda ei teadnud, ning trepist allaminekul jaamast väljaminemisel viskas Toom pileti ära. Seda aga oli tarvis pärast ja ta jooksis tagasi, sai pileti õnnelikult kätte ning võisime väljuda. Olime “Landungsbrücken`iteni” välja sõitnud. Landungsbrücken (sadamasmaabumissillad). Nende ääres peatuvad liini- ja teised laevad, võtavad reisijaid peale jne. Siin on ka kõva politseiline valve. Kaasas kanda pole lubatud fotoaparaate, joonistustarbeid jne. Kardetakse spionaazi. Jõe teine pool on üks kraanade ja mastide mets läbisegi. Puksiirid sõeluvad edasi-tagasi. Palju on sõjaväelasi ja madruseid liikvel.
“Landungsbrücken`ist” algab ka Elbe tunnel jalakäijaile ja rattasõitjaile. Suur liftitaoline kupee viib jalakäijad alla tunneli sügavusele. See asetseb maapinnast umbes üle 20m sügavamal ja koosneb kahest 4,5 m laiusest torust. Torud on üksteisest eraldi. Tunneli pikkus on 450m, seega peaaegu pool kilomeetrit. Teisele poole jõudnud, viib samasugune lift üles ja oled jälle vabas õhus, kuna mõne hetke eest voolas su pea kohal jõgi ja kujuta ette, et pea kohal sõidab laev.
Teisel pool me edasi ei läinud, sest võis tekkida arusaamatusi kontrollimise puhul, sest peale “Ausweiss`i” on nõutav ka veel puhkuseluba. Pöördusime tagasi ja siirdusime lähimasse restoraani, et vaadata, mida saab lõunaks kõhtu panna. Meil olid kaasas puhkuse korral antavad ühe päeva toidukaardid, milledel leidus punkte natukese rasva, leiva, lihasaaduste jaoks. Rasva ja lihasaaduste omad lõigati ära ja serveeriti kartuleid, kastet lihalõiguga igale ühele, mingisugust värsket kapsast meenutavat rohelist salatit, mis tuletas meelde peaaegu seasööki, ning lõpuks jäätist magustoiduna. Ka klaas õlut kuulus selle juure. Kõik see nali ilma õlleta maksis 2 marka ja 85 penni nina pealt. Seega mitte odav nali. Söönuks ei saa sellega ka muidugi mitte, vähemalt meie ostlandi mehed. Seal istus kõiksugu inimesi, vanu ja noori. Paistis nagu oleks nad kõige sellega juba harjunud.
Aeg venis ja venis ja selle kiiremaks möödasaatmiseks hakkasime niisama linna vaatama. Juhuslikult paelus meie tähelepanu Hamburgi suurim ja ilusaim kirik, vana ajalooline ehitus. Et nägime selle uksest sisse ja välja inimesi käivat, astusime ka mina ja T. sinna sisse ja vaatasime selle sisemust lähemalt. Hiigla sambad ja kaared mõjuvad kuidagi pühalikult. Siit saime ka mõned fotod mälestuseks osta. Tegime veel ühe pika ringi “Hochbahn`iga” ja siirdusime jällegi ühte kohvikusse, kus veetsime mingisuguse mahlataolise veini klaasitäie juures, selle juurde saime sada grammi kuivikuid kaasasolevate leiva markidega. See oli kogu see hea, mida meie saada võisime ja vaatasime inimesi ja nende käitumist.
Enamus naisi suitsetavad. Sõduritel on igal omad kaasas, kes söövad nende kaartidega ostetud saadusi. Kuidagi vaikne oli kõik see värk. Mängis neljaliikmeline orkester. Väljudes sealt oli väljas juba pimedaks muutunud. Otsustasime jaama minna, et kohata seal teisi. Saimegi hea bundi kokku ja sõitsime ühte lokaali või restorani.Nime ei tea öelda, aga ukse kohal asetseva sildi “St.Pauli” järele nimetasime seda selle nimega. Lokaal ise on moodne. Suure alumise saali kohal või õigemini ümberringi asub rõdu. All oli hea jazzorkester, kes mängis seeriate viisi vastavat suurlinna uluvat muusikat. Meie istusime rõdul ühe laua ümber klaasi õlle juures. Muud ei ole kasulik võtta, sest kõik on liiga kallis, pealegi tulime siia ainult ajaviitmiseks ja vaatlemiseks. Mina arvan, et võisime olla küll omamoodi mornid ja silmatorkavad kujud, istudes tusaste ja tõsiste nägudega laua ääres, meie ostlandist. Siin oli seltskond täiesti aval. Naised ja mehed, lakuvad nagu hullud üksteise nägu. Muidugi polnud meie harjunud seda nägema. Vast kunagi mõnes filmis. Meestest enamuses sõdurid ja madrused, aga ka rohkesti erariideis. Naised aga vastava elu elamisega jooned näol, vanad krihvad, enamuses lõustad, sekka muidugi ka korraliku välimusega. Üldiselt aga on ka palju ilusaid mehi.
Kui nüüd küsida, missuguse mulje jättis Hamburg, siis ei oska väga palju sellekohta öelda. Majad kesklinnas enamuses nelja-viie kordsed, nende hulgas paljud rõdudega iga korteri jaoks. Rahva liiklemine polnudki suur. Enamuses tänavad olid peaaegu täiesti tühjad inimestest. Jaamades aga sellevastu rahva tunglemine suur. Kohvikud, kinod, restoranid viimse kohani täis. Ärisid kohutavalt palju, aga osta ei saa tõeliselt midagi, nii räägivad need, kes on seal äripäevil käinud. Autosid ei sõitnud tänavatel peaaegu üldse. Ainult trammid ja tänavaraudtee. Aga noh, neljas sõja-aasta, nii armastavad sakslased ise öelda, võib nii mõnegi asja kohta silma kinni pigistada. Paar poissi N. ja K. olevat vaadanud ka lähemalt avalikke majasid, aga kõik see olnud jõle, nii et olevat tagasi pöördunud.
Tagasitulek Hamburgist oli aga seiklus omaette. Nagu eelpool öeldud, polnud meile seda öeldud, missuguse rongiga me tagasi sõitma peame. Pidime aga enne kella 12 kodus olema. Olime otsustanud viimase rongiga peajaamast enne kella 12 välja sõita. Selle väljasõidu aeg oli 11.30. Nagu räägitud, nõnda ka tegime.
Rongil istudes muutusime kõik uniseks. Tuli aga valvas olla, et lõppjaamast mööda ei sõida. Katsusin nii ärkvel end hoida, et sel ajal mitte magada kui “Agathenburg`i” jaama jõuame. “Agathenburg” on meie “Horst`i” teine ligem jaam peale Stade jaama. Mõlemast jaamast on “Horst`i” peaaegu ühepalju maad. Stade asub “Horst`ist” põhjas, “Agathenburg” aga idas või rohkem kagus. Seega on seal kasulikum Hamburgi sõitvale rongile peale minna. Suure hädaga saime A. jaamas maha. Teel aga selgus, et osa mehi, nimelt nelja, polnud meie hulgas enam: olid rongi jaamas peatumise aja maha maganud ja nüüd Stade suunas sõitnud. See oli üks halb asi: meie polnud enam kõik koos.
Teine halb asi oli see, et teine Zug võis olla juba kodus ning peale selle oli kell tublisti üle 12-ne. Seega olime hilinenud.
“Wache`st” (jaamavärava juures valvepost) saime hõlpsasti läbi, kuna peale meid oli ka teisi, kes “Horst`i” tulid. Vahipost küsis ka “Urlaubschein`i”. Ütlesime et taga viimase mehe käes on see. Niiviisi tulime kõik läbi ja lasime aga edasi. “Urlaubschein” oli aga Eichorni käes, see puges kõige alguses läbi ja vahipostil jäi see nägemata. Meie oma vahiposti juurde jõudnud, selgus, et ufm. N., meie Zug`i juht, oli kuni poole 12-ni all vahiruumis istunud ja lahkudes öelnud, et nüüd nad peaksid juba saabuma. Hea et ta kauem ei olnud. Nüüd aga oli kell juba pool kaks. Vahtkonna ülem magas, astusime tasa vahtkonna ruumi sisse, post, kes ülal oli, registreeris meid kell 23.45 tagasitulnuteks, kirjutasime allkirjad ja läksime ruttu ära “Unterkunft`i” (kasarmublokki), kus pugesime voodisse.
Poole tunni pärast saabusid ka need mehed, kes olid edasi Stadesse sõitnud, nö. magama jääjad. Ka neil oli oma väikseid seiklusi jaamast väljumisel ja vahi juurest sissetulekul. Hommikul meldis Eichorn, et kõik 10 meest jõudsid õhtul või õieti öösel tagasi õigel ajal, ja asi oli seega lõpetatud.
Eile ei olnud aja puudusel ja muil asjaoludel võimalik Hamburgi sõidu kirjeldust lõpetada. Täna jatkan siinkohal seda edasi.
Silla jalgtee osa pole veel senini parandamist leidnud. Selletõttu haigutab sealkohal praegu tühi auk. Sild ise jätab võimsa mulje oma hiigla kaarestikuga jne. Hamburgi peajaamas astusime rongilt maha. Siin räägiti kokku, mis ajal peavad kõik õhtul jälle seal olema. Kellaajaks määrati k. 11 öösel. Et “urlaub`i” loal oli märgitud vist kell 12 lõppemise ajana, siis plaanitseti ette, et halval juhul võime vabanduseks öelda, et meile meie juhid kindlat rongi pole määranud, millega meie tagasi peame sõitma.
Peajaamast siirdusime seitsmekesi (teised läksid oma suunas) Adolf Hitleri platsile raekoja ette. Meie sihiks oli jõuda trammiliin 16-nda juurde. Sellel liikuva trammiga saab sõita Hagenbecki loomaaeda. Raekoda on ilusa välimusega vanaaegne ehitus paljude kujudega esiküljel. Sellelt platsilt sõitsime trammiga Hagenbecki loomaaia juurde. See asub 16-nda liini lõpus. Sõit sinna kestis vähemalt pool tundi ja maksis 10 penni. Siinkohal pean märkima, et olles riietatud tööteenistuslase vormi, oled nagu märgitud sellena, kelle populaarsus suur pole.
Hagenbecki värav on kaunistatud loomade kujudega. Ühel pool asetseb neegri kuju viskevalmis odaga, teisel pool indiaanlase kuju kirvega. Värav üldiselt jätab hea mulje. Loomaaeda sisse saanud, algas plaanil märgitud teede numbrite järele keerd- käigud. Aed ise on vastavalt loomade liikidele ja nende kodumaade pinnaehitusele välja ehitatud. Aafrika stepp jaanalindude, seebrate, antiloopide ja teistega. Jaapani saar sellele asetatud jaapanlike kujudega, selle maa linnud jne. Jääkarud kaljudel, merielevandid, pingviinid jne. Madude maja ja selle akvaariumid. Ponihobused, vasikasuurused. Põdrad, kaamelid. Suured röövlinnud, kotkad kaljudel. Need ja veel mõned teised linnud on hiigla kõrgete, kuni mitmekordse maja kõrguse puuri sees. Lõvid, tiigrid, must panter, leopard. Ahvide paradiis... Need olid selle loomaaia vaatamisväärsused. Palju huvitavam kui loomad ja linnud ise, on nende eluasemete väljaehitus.
Hagenbeckist tagasitulles astusime trammilt poolel teel maha ning proovisime esmakordselt Hamburgi “Hochbahn`i” (tänavaraudtee). See raudtee läheb vahel maa all, vahel maa peal kõrgel majade kohal. Sõit sellega maksab 10 penni sõjaväel ja selle juurde kuuluvail. Eraisikul maksab aga 25 penni. Ühe sellise piletiga sõida kas või terve linna raudtee läbi. Sel juhul aga ei või jaamadest väljuda, sest siis peab pileti ära andma: ilma selleta ei pääse jaamast välja. Alguses me seda ei teadnud, ning trepist allaminekul jaamast väljaminemisel viskas Toom pileti ära. Seda aga oli tarvis pärast ja ta jooksis tagasi, sai pileti õnnelikult kätte ning võisime väljuda. Olime “Landungsbrücken`iteni” välja sõitnud. Landungsbrücken (sadamasmaabumissillad). Nende ääres peatuvad liini- ja teised laevad, võtavad reisijaid peale jne. Siin on ka kõva politseiline valve. Kaasas kanda pole lubatud fotoaparaate, joonistustarbeid jne. Kardetakse spionaazi. Jõe teine pool on üks kraanade ja mastide mets läbisegi. Puksiirid sõeluvad edasi-tagasi. Palju on sõjaväelasi ja madruseid liikvel.
“Landungsbrücken`ist” algab ka Elbe tunnel jalakäijaile ja rattasõitjaile. Suur liftitaoline kupee viib jalakäijad alla tunneli sügavusele. See asetseb maapinnast umbes üle 20m sügavamal ja koosneb kahest 4,5 m laiusest torust. Torud on üksteisest eraldi. Tunneli pikkus on 450m, seega peaaegu pool kilomeetrit. Teisele poole jõudnud, viib samasugune lift üles ja oled jälle vabas õhus, kuna mõne hetke eest voolas su pea kohal jõgi ja kujuta ette, et pea kohal sõidab laev.
Teisel pool me edasi ei läinud, sest võis tekkida arusaamatusi kontrollimise puhul, sest peale “Ausweiss`i” on nõutav ka veel puhkuseluba. Pöördusime tagasi ja siirdusime lähimasse restoraani, et vaadata, mida saab lõunaks kõhtu panna. Meil olid kaasas puhkuse korral antavad ühe päeva toidukaardid, milledel leidus punkte natukese rasva, leiva, lihasaaduste jaoks. Rasva ja lihasaaduste omad lõigati ära ja serveeriti kartuleid, kastet lihalõiguga igale ühele, mingisugust värsket kapsast meenutavat rohelist salatit, mis tuletas meelde peaaegu seasööki, ning lõpuks jäätist magustoiduna. Ka klaas õlut kuulus selle juure. Kõik see nali ilma õlleta maksis 2 marka ja 85 penni nina pealt. Seega mitte odav nali. Söönuks ei saa sellega ka muidugi mitte, vähemalt meie ostlandi mehed. Seal istus kõiksugu inimesi, vanu ja noori. Paistis nagu oleks nad kõige sellega juba harjunud.
Aeg venis ja venis ja selle kiiremaks möödasaatmiseks hakkasime niisama linna vaatama. Juhuslikult paelus meie tähelepanu Hamburgi suurim ja ilusaim kirik, vana ajalooline ehitus. Et nägime selle uksest sisse ja välja inimesi käivat, astusime ka mina ja T. sinna sisse ja vaatasime selle sisemust lähemalt. Hiigla sambad ja kaared mõjuvad kuidagi pühalikult. Siit saime ka mõned fotod mälestuseks osta. Tegime veel ühe pika ringi “Hochbahn`iga” ja siirdusime jällegi ühte kohvikusse, kus veetsime mingisuguse mahlataolise veini klaasitäie juures, selle juurde saime sada grammi kuivikuid kaasasolevate leiva markidega. See oli kogu see hea, mida meie saada võisime ja vaatasime inimesi ja nende käitumist.
Enamus naisi suitsetavad. Sõduritel on igal omad kaasas, kes söövad nende kaartidega ostetud saadusi. Kuidagi vaikne oli kõik see värk. Mängis neljaliikmeline orkester. Väljudes sealt oli väljas juba pimedaks muutunud. Otsustasime jaama minna, et kohata seal teisi. Saimegi hea bundi kokku ja sõitsime ühte lokaali või restorani.Nime ei tea öelda, aga ukse kohal asetseva sildi “St.Pauli” järele nimetasime seda selle nimega. Lokaal ise on moodne. Suure alumise saali kohal või õigemini ümberringi asub rõdu. All oli hea jazzorkester, kes mängis seeriate viisi vastavat suurlinna uluvat muusikat. Meie istusime rõdul ühe laua ümber klaasi õlle juures. Muud ei ole kasulik võtta, sest kõik on liiga kallis, pealegi tulime siia ainult ajaviitmiseks ja vaatlemiseks. Mina arvan, et võisime olla küll omamoodi mornid ja silmatorkavad kujud, istudes tusaste ja tõsiste nägudega laua ääres, meie ostlandist. Siin oli seltskond täiesti aval. Naised ja mehed, lakuvad nagu hullud üksteise nägu. Muidugi polnud meie harjunud seda nägema. Vast kunagi mõnes filmis. Meestest enamuses sõdurid ja madrused, aga ka rohkesti erariideis. Naised aga vastava elu elamisega jooned näol, vanad krihvad, enamuses lõustad, sekka muidugi ka korraliku välimusega. Üldiselt aga on ka palju ilusaid mehi.
Kui nüüd küsida, missuguse mulje jättis Hamburg, siis ei oska väga palju sellekohta öelda. Majad kesklinnas enamuses nelja-viie kordsed, nende hulgas paljud rõdudega iga korteri jaoks. Rahva liiklemine polnudki suur. Enamuses tänavad olid peaaegu täiesti tühjad inimestest. Jaamades aga sellevastu rahva tunglemine suur. Kohvikud, kinod, restoranid viimse kohani täis. Ärisid kohutavalt palju, aga osta ei saa tõeliselt midagi, nii räägivad need, kes on seal äripäevil käinud. Autosid ei sõitnud tänavatel peaaegu üldse. Ainult trammid ja tänavaraudtee. Aga noh, neljas sõja-aasta, nii armastavad sakslased ise öelda, võib nii mõnegi asja kohta silma kinni pigistada. Paar poissi N. ja K. olevat vaadanud ka lähemalt avalikke majasid, aga kõik see olnud jõle, nii et olevat tagasi pöördunud.
Tagasitulek Hamburgist oli aga seiklus omaette. Nagu eelpool öeldud, polnud meile seda öeldud, missuguse rongiga me tagasi sõitma peame. Pidime aga enne kella 12 kodus olema. Olime otsustanud viimase rongiga peajaamast enne kella 12 välja sõita. Selle väljasõidu aeg oli 11.30. Nagu räägitud, nõnda ka tegime.
Rongil istudes muutusime kõik uniseks. Tuli aga valvas olla, et lõppjaamast mööda ei sõida. Katsusin nii ärkvel end hoida, et sel ajal mitte magada kui “Agathenburg`i” jaama jõuame. “Agathenburg” on meie “Horst`i” teine ligem jaam peale Stade jaama. Mõlemast jaamast on “Horst`i” peaaegu ühepalju maad. Stade asub “Horst`ist” põhjas, “Agathenburg” aga idas või rohkem kagus. Seega on seal kasulikum Hamburgi sõitvale rongile peale minna. Suure hädaga saime A. jaamas maha. Teel aga selgus, et osa mehi, nimelt nelja, polnud meie hulgas enam: olid rongi jaamas peatumise aja maha maganud ja nüüd Stade suunas sõitnud. See oli üks halb asi: meie polnud enam kõik koos.
Teine halb asi oli see, et teine Zug võis olla juba kodus ning peale selle oli kell tublisti üle 12-ne. Seega olime hilinenud.
“Wache`st” (jaamavärava juures valvepost) saime hõlpsasti läbi, kuna peale meid oli ka teisi, kes “Horst`i” tulid. Vahipost küsis ka “Urlaubschein`i”. Ütlesime et taga viimase mehe käes on see. Niiviisi tulime kõik läbi ja lasime aga edasi. “Urlaubschein” oli aga Eichorni käes, see puges kõige alguses läbi ja vahipostil jäi see nägemata. Meie oma vahiposti juurde jõudnud, selgus, et ufm. N., meie Zug`i juht, oli kuni poole 12-ni all vahiruumis istunud ja lahkudes öelnud, et nüüd nad peaksid juba saabuma. Hea et ta kauem ei olnud. Nüüd aga oli kell juba pool kaks. Vahtkonna ülem magas, astusime tasa vahtkonna ruumi sisse, post, kes ülal oli, registreeris meid kell 23.45 tagasitulnuteks, kirjutasime allkirjad ja läksime ruttu ära “Unterkunft`i” (kasarmublokki), kus pugesime voodisse.
Poole tunni pärast saabusid ka need mehed, kes olid edasi Stadesse sõitnud, nö. magama jääjad. Ka neil oli oma väikseid seiklusi jaamast väljumisel ja vahi juurest sissetulekul. Hommikul meldis Eichorn, et kõik 10 meest jõudsid õhtul või õieti öösel tagasi õigel ajal, ja asi oli seega lõpetatud.
