tundub, et oled nõukogude propaganda/tagantjäreletarkuse ohvriks langenud.denis23 kirjutas:Muide, nii palju ütlen, et 122 mm. D-25 kahur oli IS-2 teadlik valik, kuna valdav osa sihtmärkidest olid n.n. pehmed, mudel millel oli 100 mm. laevastiku kahur küljes (mis omakorda ületas/oli võrdne 8.8mm) ei läinud seeriatootmisele just sellepärast et "pehmete" sihtmärkide vastu oli selle effektiivsus madal am kui 122 HE, aga soomustatud objektid oli ilmselges vähemuses.
m. svirin oma ajakirja Poligon 3/2001 numbris kirjutab natuke pikemalt, miks valiti d25t. Artiklil on iseloomulik pealkiri "d25: alternatiive polnud"
mõned erapoolikult valitud lõigud sealt

d5t (85mm): pärines õhutõrjesuurtükist, puudus korralik fugassmürsk (andrus: imelik, minu meelest saab fugassmürsu tavalisest kildmürsust, kui panna sellele viitega sütik). Muud raskemad suurtükid polnud katsetusi läbi teinud ja/või nende kasutamine nõudis tankitorni ümberprojekteerimist. 100 mm kahur samuti katsetuste faasis, pealekauba saadi sellele soomustläbistavad mürsud tootmisse alles 1944 aasta lõpus (peale mida ilmusid antud kahurid SU-100 relvastuses rindele).
Olemas oli katseeksemplar 122 mm A-19 kergendatud variandist, mis oli juba läbinud ka tehasekatsetuste esimese etapi, lisaks olid tootmises antud kahurile sobivad mürsud. Tehtigi siis saalomonlik otsus: ruttu tankile antud 122mm kahur, aga lisaks välja töötada ka 100mm kahuriga tank

