www.militaar.net

Soomes peideti umbes 30 pataljoni varustus ja relvastus igaks juhuks aastal 1944. Kardeti, et Venemaa okupeerib Soome ja valmistuti ette sissisõjaks.

Metallidetektorid olid juba tollal täitsa olemas.

Isegi kalmistutele maeti relvi.

Ma ei tea, kui massiline või levinud detektorism 1944. aastal Soomes oli? Praegu on see Eestis täiesti omaette subkultuur, millega tuhanded inimesed tegelevad.

Ma ei otsi põhjusi, miks mitte peidikuid rajada ja ei arva ka, et neid ei peaks rajama. Lihtsalt osutan probleemile, et mingi osa kraamist tõenäoliselt vinnatakse ära.

See, et osa kraamist võib-olla kaob, pole nii suur probleem kui pidada sissisõda "palja tilliga".

Tasub võtta arvesse ka, et kallaletungi künnis tõuseb kui vaenlane teab ettevalmistused sissitegevuseks.

Näiteks puna-armee oli juba saanud jälle käsu okupeerida Soome, aga viimasel hetkel käsk tühistati sest tuli ilmi need Soome massilised ettevalmistused sissisõjaks.

peidik võib ju olla ka usaldusväärse inimese aida serva all. detektorist vast ilmselgelt kellegi õue peale ei trügi.

diesel kirjutas:peidik võib ju olla ka usaldusväärse inimese aida serva all. detektorist vast ilmselgelt kellegi õue peale ei trügi.

Õige.

Võimalusi on väga palju.

Keegi ehitab uut eramu või suvila - suurepärane võimalus teha korraga peidik. Jne., jne.

Kas mitte Soomes lõhkeaine majandus suhteliselt lõdva pole - käib talunik paar õhtut loengut kuulamas, teeb eksami ja võib spets poest lõhkevarustust osta ning kohaliku politseid informeerides seda kasutada. Samuti pole Soome liitunud miine keelavate konvensioonidega ?
Eestist on samas olukord küllaltki karm: kui üks kaitseliitlane annab teisele kaitseliitlasele detonaatori ja paarkümmend grammi lõhkeainet sai ta selle eest mitu aastat !!!
https://www.ohtuleht.ee/173635/kohus-ka ... -omastajad

Samuti pole Soome liitunud miine keelavate konvensioonidega ?

On küll. Alates 2011.

Ilmselt oli siis minu aastaid tagasi Soomes, polaarjoone lähedal vastu Vene piiri nähtud miinidest hoiatav silt turistide hirmutamiseks üles jäetud ajalooline ese.
Igatahes on meil üle kahekümne aasta tegeletud lõhkeainete tsiviilkäibest kaotamisega.

Ma ei tea, kui massiline või levinud detektorism 1944. aastal Soomes oli? Praegu on see Eestis täiesti omaette subkultuur, millega tuhanded inimesed tegelevad.
Ma ei otsi põhjusi, miks mitte peidikuid rajada ja ei arva ka, et neid ei peaks rajama. Lihtsalt osutan probleemile, et mingi osa kraamist tõenäoliselt vinnatakse ära.

Rootsi metsades ja taluhoovides redutasid külma sõja ajal sellised umbes 2x2x2 meetrit mõõduga betoonpunkrid. Igaüks sisaldas ühe rühma kraami sokkidest granaadiheitjateni.
1990ndatel toimunud motogängide sõjas neid relvi ka kasutati (suurim ja raskeim relv oli tankitõrje granaadiheitja AT-4).
Rootslased sokutasid neid igale poole, niiet ka venelaste üllatusrünnaku puhul mingi osa varustusest säiliks. Mina olen selliseid näinud veel Eskildstuna lähedal mingis puitutööstuse tagahoovis 2002 paiku seismas.

Antud fakt konteksti teades näitas:
1. teatud osa relvastuse kaotsiminek on võimalik ja ilmselt vältimatu (eks seda saab teatud meetmetega ka vähendada, aga mitte nullida). Nagu näiteks on Sveits oma kodus hoitavate armee relvadega esirinnas relvadega seotud vahejuhtumite poolest. Osa populatsioonist on vältimatult vargad ja idioodid, mis teha.
2. punkrite süsteem kui selline toimib - relvi saadi sealt edukalt kätte ka kaitseringkonna juhataja korralduseta (mis oli Rootsis madalaima taseme õigus sõda alustada). Samamoodi oleks neid suudetud
kätte saada ka siis, kui venelastel oleks mingitmoodi õnnestunud kogu rootslaste sõjaline juhtimine hävitada. Need AT-4'd oleks metsateedel ikka vene kolonnide pihta lennanud.
3. sinna paigutatud relvi osati ka kasutada, st oli piisavalt õppinud mehi ja seal olev relvastus polnud mingi kosmoseteadus.

https://en.wikipedia.org/wiki/Great_Nordic_Biker_War
Seal on kirjutatud valesti - AT-4sid varastati nendest samadest punkritest, mis olid laiali poetatud üle riigi. Neid keegi ei valvanud, see punker on kõvasti kindlustatud sissemurdmise vastu, aga ju siis võtmed saadi. Või oli mõni õppinud reservlane motomeeste hulgas, kes vahest teadis, kuidas seda ikkagi avada?

...järgneb iroonia.....

Osa neist punkritest kinkisid rootslased 2000ndate alguses Eestile. Mida Eestis neist tehti? Pandi 20 punkrit üksteise kõrvale ritta mingi baasi territooriumile ja tehti katus peale - sündis järjekordne "keskladu" venelaste Iskanderi sihtmärgialal.

Juhani Putkinen kirjutas:

diesel kirjutas:peidik võib ju olla ka usaldusväärse inimese aida serva all. detektorist vast ilmselgelt kellegi õue peale ei trügi.

Õige.
Võimalusi on väga palju.
Keegi ehitab uut eramu või suvila - suurepärane võimalus teha korraga peidik. Jne., jne.

Hr Putkinen:

Kuna Eestis on reaalne sissisõja kogemus ka olemas (erinevalt Soomest), siis lessons learned sellest on (tempel mällu igaveseks)

Kõiksugu peitmised ja peidikud peavad olema tehtud elamutest eemale ja nii, et seda ei saaks seostada mingi konkreetse majaga.
Vastane leidis? Ei tea, kes tegi. Siin käib palju inimesi....
Koduhoovid, heinaküünid, peenramaad jne otsitakse läbi, vajadusel kaevatakse lahti ja sinna peidetud kraam leitakse üles.
Seejärel järgnevad repressioonid majas elavate inimeste suhtes.
St selline koduõues asuv peidik peab olema tühjaks tehtud enne, kui okupandid saabuvad.

Allikas: Eesti metsavend Alfred Käärmanni meenutused/õpetused.

Kapten Trumm kirjutas:selline koduõues asuv peidik peab olema tühjaks tehtud enne, kui okupandid saabuvad.

Koduõues asuv peidik on lihtsam vajadusel tühjaks teha kui Tapa keskladudest vajalikku kraami kätte saada.

See võrdlus on mõistagi õige, ainult et kui juhtub, et sinna hoovile tulevad okupandid enne, kui sa jõuad oma peidiku tühjaks teha, siis leiavad nad selle ja järgmisena panevad näiteks majas olnud inimesed seina äärde. Või midagi taolist. See oli Eesti praktiline kogemus. Peidikud, mis rajati nt metsa, jäid okupantidel enamasti leidmata. Eriti kui tegu oli ainult omanikule teada oleva peidikuga.

Kui koduõues olevat peidikut kohe ei leita, siis võtab vene rahvuskaart ette kõige nõrgema pereliikme ja peksab teda senikaua, kui saab teada, mida ta teada tahab.

Seega, Eestis reaalselt toimunud sissisõja kogemused ütlevad:
1. peidikud peavad olema isiklikud (st teada on ainult omanikule). Nii langeb ära võimalus, et info pekstakse kuskilt välja, peidiku lähedus võetakse vaatluse alla ja sissid püütakse kinni.
2. peidikud ei tohi olla kodus, koduhoovis jne - vastasel juhul satub löögi alla enamasti omaniku perekond

Nn Rootsi punkrid iseenesest pole peidikud, vaid mobilisatsioonivarude hajutamine, kust varud võetakse välja enamasti enne vastase saabumist.

Ka mina eelistan isiklikke peidikuid metsas. See aga ei tähenda, et see oleks ainuke võimalus.

Näiteks VG-del peaks peale isiklike peidikute olema ka mitmele mehele teada olevaid varustusepeidikuid.

Lisasin uue teema: Distantslõhkeseadmed?

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 47&t=41223

Kirjeldus kuhu on jõudnud Rootsi sissitaktika.

https://corporalfrisk.com/2018/02/14/a- ... ssion=true