www.militaar.net

Lisaks eelmisele mobiililt-mobiilile sidepidamise kahtlusele ka peilimise kohta

Üldiselt on olemas peale saatja võimsuse ka veel vastuvõtja tundlikus, antenni suunadiagramm jne. Üldistatult kanali büdzet. Lisaks eetri spekteri pilt, kui 100 mobiili ühes kohas istuvad jne.

Lühidalt: ei tasu muretseda, leitakse üks muti metsast ülesse, leitakse 100 laigulist kah.

Üldiselt pooldan mina ringisebimist ja raskuskese hajutamist.

hummel kirjutas:Tänapäevased pataljoni taseme juhtimispunktid peaksid olema võimalikult mobiilsed ja liikuvad. Nagu kirjutas üks sideohvitser juba 15+ a tagasi ühes sõdurilehes, siis juhtimispunkti telgi püstitamine on tehnika üleeilne päev. Tehnika eile päev on autoraamil kuudid ja tänane päev teisaldatavad konteinerid autokastis. Osalt oleme ka sinnani KV-s juba jõudnud. KL-iga on iseasi. Üldiselt on minu arvamus juhtmise korraldusest selline, et kui pataljoni põhijuhtimispunkt töötab juba üle 24 h ühe koha peal, siis on tema hävitamine juba tõenäolisem, kui mitte-hävitamine. Samuti kui juhtimispunkti kogu lahti harutatud ja paigaldatud kola kokkupakkimine ja kadumine võtab näiteks aega juba 3 h, siis ta on juba liiga kohmakas ja jääb lahingutegevusele jalgu.

Minu soovitus oleks hoida kogu tegevus ja nodi pidevalt masinatel ja haagistel. Üles panna vaid majutustelke ning planeerimiskoosolekute telk vastavalt reaalsele vajadusele. Kui genekat ei saa hoida haagisel, siis see ka kuhugi. Nalja kipuvad tegema mõnikord uhked pilkupüüdvad pääslarajatised. Camp-stiilis traadi, tõkkepuude ja liivakottide taga turritamise asemel tuleks eelistada maskeeritud poste ja teetõkkeid ning sagedasi patrulle ümber paiknemiskoha.
Lisaks tuleks liiga suureks paisuv juhtimispunkt jagada võimalusel kaheks iseseisvaks ja võrdväärse võimega juhtimispunktiks-vahetuseks, mis on suutelised töötama ja vahetama kohta korda-mööda (samas valmis töötama vajadusel ka sõbralikult üheskoos). Ühte näiteks kamandab StÜ, teist S3Ü. Üks punkt võib näiteks juhtida-kontrollida lahingut ja teine samal ajal teises kohas stand-by planeerida. Võimalusel graafiku alusel. Planeerimisvarustus peaks tilpnema emba-kumba punkti juures vaja on. Mis on oluline - kuidas omavahel juhtimist üle anda, et info kaduma ei lähe. Samuti eks ta ole natuke väsitav koosseisule.

Toon teema siia üle.

hummel kirjutas:Jube kahju on teemat risustada siin. Keegi pädev hing võiks viimase tosina postitusi teise teemasse ringi tõsta.

Mis KL-i puutub, siis avaliku propaganda ja populismi asemel tuleks seal maksma panna sisemine kord, luua mõistlik süsteem ning viia ülesanded kooskõlla võimekusega. Mis praegu toimub, on pm 50% pokasuha ja riigikaitse niigi nappide ressursside põletamine kaitsevõime tugevdamise vms imiteerimise nimel.

Tähtsaim element on alati personal ehk inimene. Asi algab tegevliikmetest. Esmalt tuleks KL-is teha liikmeskonna suurpuhastus. Seadus näeb ette, et iga tegevliige peab maksma aastamaksu 12 EUR ja peab osalema organisatsiooni tegemistes vähemalt 48 h aastas. Mitu % KL liikmetest on tegelikult valmis täitma neid kahte lihtsalt kohustust? Ilmselt mitte üle 50%!? Ülejäänud lihtsalt kas ei viitsi või ei taha panustada ei ühe ega teisega - tavaliselt mõlemaga. Ehk siis liikmed, kes pole neid kahte nõuet 2 a jooksul suutnud täita ega ole esitanud ka mingit kirjalikku taotlust või seletust endalt mingil objektiivsel põhjusel selle kohustuse mahavõtmiseks, tuleks kustutada nimekirjast ja tagasi nõuda väljastatud vara. Maleva eelarve suurus peaks aga sõltuma otseselt nende kahe lihtsa kohuse täitmisest.
Teine oluline asi on struktuur. Kui ringkonnapõhiseid-üleseid maakaitsepataljone ei ole hoolimata pingutustest ja trummilöömisest vähemalt 10 a jooksul võitlusvõimeliseks saadud, siis miks sinna raha ja aega matta? Malevate struktuurid peaksid olema paindlikud, kuid süsteemsed. Vastavalt maleva RA iseärasustele tuleks sobitada talle ka SA struktuur. Minu ettepanek on töötada selleks välja 3 erineva suurusega iseseisvat lahingkompanii lahingugrupi mudelit: süsteemis 2 (u 100 in), süsteemis 3 (u 150 in) ja süsteemis 4 (u 200 in). Ehk number on allüksuste läbiv arv struktuuris. Kompaniis peab olema vastavalt 2-4 JVR, JuTaR, MPR, TTR, PiR, LuR. Erialarühmade suurus korrelatsioonis JVR arvuga. Kui JVR on 2, siis MPR-s on ka 2x MP, LuR-s on 2x LuJ jne. Oluline, et igas malevas oleks esindatud erialased miinimumvõimekused. Väikesi, kuid iseseisvaid allüksusi on pealike vähese kogemuse (mis on KL omapära) korral hõlpsam juhtida-korraldada. Sh kõik erialaallüksused peavad olema eksterritoriaalsed ehk ülemalevalised, et neid pädevamalt komplekteerida. Lisaks lahingkompaniile peaks malevas olema sisekaitsekompanii, mille SKR arv peaks olema sarnane territoriaalsete Mvk/ÜKo arvuga (nagu ka JVR arv). Igas malevas tuleks

Maleva pääliku ametikoht võib päälegi olla kol-ltn, aga malevas ei tohiks olla rohkem mjr ametikohti, kui staabiülem ja S3 ülem ja omakorda rohkem kpt kohti, kui S1, S2, S4 ja S6 ülemad ning ka 1 S3 ohvitser. Kõik ohvitser-instruktori jm kohad peaksid olema ltn. Vanemallohvitseridega on KL-is praegu üldse komöödiat tehtud. Kui malevas on struktuuris vanemohvitseri kohad, peaks seal olema loogika järgi vähemalt 1 st-vbl koht. Seda aga ei ole.

Aga rohkem ei viitsi praegu jahuda

Ideepoolest ei pea olema igas malevas esindatud erialased miinimumvõimekused.

Võib olla ka nii, et teatud malevate komplekti peale luuakse üks maakaitsepataljon. Iga malev panustuab siis pataljoni koosseisu vastava allüksusega. On see siis tavaline LaKo või mingi erialarühm või siis erialarühma üks jagu.

Kaotuste tekkimisel saaks täiendada reservistidega.
Vajaduse korral saaks hiljem tugevndada tavalise mobiliseeritud allükstega.

Ega see ajalooliste malevate pidamine ja "ainult meiekundimehed ise teevad" ei ole ju eesmärk iseeneses. Oluline on ikka vastase võitlusüksusele (rood/pataljon) jõukohane vastupanu.

Sisekaitse oleks iseseisev teema. Kui maakaitsepataljoni mõne üksusega panustada ei suuda/ei taha, jääbki malevale sisekaitse.

Loodetavasti suudetakse KRK ja KL kokkusulatamisel positiivne ja läbipaistev lahendus leida.

See maakaitsepataljonide idee esindab sõjalist mõtlemist siis, kui meie ohvitserikandidaadid käisid 90ndate algul mööda ilma tarkust nõudmas.
Tänaseks on maakaitsepataljonid ammuilma asendunud maakaitse kompaniidega, Soome näiteks peale Pariisi rahulepingu kehtivuse lõppu ei hakanudki pataljonidega jamama, vaid tegi kohe kompaniid. Peale selle, et see pataljoni värk pole teostatav, on see ka ajast ja arust.

Ideepoolest ei pea olema igas malevas esindatud erialased miinimumvõimekused.

Võib olla ka nii, et teatud malevate komplekti peale luuakse üks maakaitsepataljon. Iga malev panustuab siis pataljoni koosseisu vastava allüksusega. On see siis tavaline LaKo või mingi erialarühm või siis erialarühma üks jagu.

Kaotuste tekkimisel saaks täiendada reservistidega.
Vajaduse korral saaks hiljem tugevndada tavalise mobiliseeritud allükstega.

Ega see ajalooliste malevate pidamine ja "ainult meiekundimehed ise teevad" ei ole ju eesmärk iseeneses. Oluline on ikka vastase võitlusüksusele (rood/pataljon) jõukohane vastupanu.

Sisekaitse oleks iseseisev teema. Kui maakaitsepataljoni mõne üksusega panustada ei suuda/ei taha, jääbki malevale sisekaitse.

Mercurius kirjeldab just seda süsteemi, mida on KL-is jäärapäiselt, aga mitte eriti eduliselt üritatud viimased 10 a peale pressida. See pole olnud efektiivne ega ka teadaolevalt enamusele meele järele. Paber kannatab kõike, aga elu kipub tegema omi korrektiive. Eestlasele ja meie ühiskonnale tervikuna on omane omanikutunne ja selle ümber keerleb palju valdkondi. KL tegemised on ja saavad olema vastavalt organisatsiooni iseärasustele enamuses malevapõhised. Järelikult peab ka malev olema võimeline iseseisvalt oma inimeste väljaõpet võimalikult kvaliteetselt organiseerima ja läbi viima. Omada selleks vastava taseme erinevaid lahingulisi võimeid ja funktsioone on möödapääsmatu. Kompanii taktikaline grupp on ja peab olema omas versioonis igale malevale jõukohane. Tallinn ja Tartu saaksid kokku ka 2. Selle kompanii grupi põhivõimekuseks peaks olema vastase pataljoni taktikalise grupi peatamine. 2-süsteemsed allüksused võib üritada formeerida sõja korral 3-seks. Vajadusel peab olema võimalik ühendada kompaniisid mingiks operatsiooniks kokku pataljonina, liites juurde moodustatava staabi ja staabirühma, kuid see ei peaks olema prioriteet. Prioriteet peaks olema hoopis lahingkompaniide omakorda iseseisvateks rühm-võitlusgruppideks (JVR + TTMsk, MPMsk jms) hajutamise võime. Ehk siis selline ühilduvuse mõistes paindlik, piirkondliku ülesehitusega organisatsiooni iseärasusi arvestav ja multifunktsionaalne struktuur.

Tänases mõistes VG-d-rühmad, kuhu läheb (eriti väikemalevates ülejäänud allüksuste arvelt) malevate põhiressurss tuleks minu nägemusel sellisena likvideerida ja moodustada kaugluurerühmad. 1 rühm per KRK. Sinna rühmadesse pääsemiseks oleksid füüsilised katsed jms sõel "EOG downgrade" variandis.

Oleksoloogia.

Nagu juba mujal kirjutasin, siis mitte üle 50% kaitseliitlastest täidab seaduses pandud nõuded maksta närused 12 EUR aastamaksu ja osaleda 48 h kuidagigi vahetult organisatsiooni tegevuses. Enamasti ei täideta mõlemaid korraga. Ühel päeval võiks ajakirjandus uurida, palju on selles paljukiidetud KL-is, mis peagi peaks kasvama suisa 30 000-ni, ka sisu ja palju on õhku. KL muutub tõsiseltvõetavamaks sõjaliseks organisatsiooniks, kui selle liikmeskond hakkab vastama seaduse nõuetele. Organisatsioonist lastakse välja õhk ja luuakse liikmesuses mingisugune kord. Siis võib ehk hakata rääkima ka mingitest keerukamatest relvasüsteemidest ja struktuuridest. Praegu piisab keskmisele malevale jalaväekompanii taktikalisest grupist, mille õppega ja kolaga rahuldavalt toime saada.

Nagu kirjutas üks lugupeetud kaasfoorumlane, siis vabatahtlikud ühiskondlikud seltskondlikud organisatsioonid seisavad püsti u 20% aktiivsemate liikmete tegevuse najal. Sõjandus ei ole mingi küla- või jahiselts, kus koos käia vaid võime saavutamiseks ja säilitamiseks tuleb tegeleda vabast ajast regulaarselt väljaõppega ning lisaks veel selle orgunnimisega. Kõik võtab vaba aega ja paljud ei vea välja. Samuti väsivad sageli aktiivsemad-kohusetundlikumad, kes peavad passiivsemate eest töö ära tegema. Nagu on ka ametlikult siseringis tõdetud, siis viimase 7 a jooksul tehtud suured investeeringud KL-i taristusse ja tehnikasse pole enamuse liikmete aktiivsust (motivatsiooni) tõstnud.

http://www.postimees.ee/2939845/toetus- ... joni-vorra

22 000+ liikmeline (sh eriorganisatsioonid) KL saab siis järgmiseks aastaks 29 miljonit EUR, mis teeb ühe liikme kohta üldiselt u 1000 - 1500 EUR. Kui arvestada aga, et aktiivseid liikmeid, kes aasta jooksul osalevad õppetegevuses, on makismaalselt vaid väga optimistlikult 1/2, on kogusumma ühe liikme kohta juba 2000 - 3000 EUR. Arvestades, et noorliikmeile kulub tühine summa, jääb tegevliikmele veel mõned sajad rohkem.

Noorteorganisatsioonid, kuhu kuulub minu hinnangul u 5000 (u 20-23 % koguarvust) noorhinge ja kellele kulutatakse aastas ilmselt vaid alla 0,5 miljoni EUR (u 1,7% kogueelarvest - alla 100 EUR liikme kohta), liikmemaksu ei maksa, aga täiskasvanud peavad maksma. Enamus täiskasvanuid aga ei maksa ega viitsi osaleda ka tegevuses.
Vb peaks ka noortel olema aastamaks. Osalus on aga neilegi ette nähtud sama, mis täisealistel.

KL tegelikkuses üsna kõikuva võime suurimaid pidurdajaid ongi suur, kuigi liikmeskonna üldarvule tegelikult enam-vähem vastav riigi- ja sisekaitseliste ülesannete arv versus neid nõuetekohaselt täita viitsivate aktiivsete organisatsiooni liikmete ebapiisav osakaal. Seetõttu pole ka KL-ile mõistlik ega sageli praktiliselt isegi võimalik anda kätte vähegi keerukamat/pikemat- või laiema seltskonna osavõtuga väljaõpet nõudvat sõjatehnikat. Maiaid oleks palju. TT-kahur, 81mm MPR, 1 kuulipildujata BTR ja kogu muusika.

Mis saaks, kui KL malevate eelarvestamine panna sõltuvusse mitte liikmeskonna koguarvust nagu praegu vaid enesedistsipliinist elik seaduse täitmisest elik 48 h osaluse täitnute + 12 EUR liikmemaksu tasunute keskarvust?
Kas vabatahtlikus riigikaitselises organisatsioonis on vabatahtlik ka organisatsiooni seaduste täitmine? Paljud võivad rebida särki, et vot, kui vainlane tuleb maale, küll siis tulen ja vehin. Aga kas on mõtet matta kümneid miljoneid organisatsiooni, milles pole sedavõrd ei enesedistsipliini ega motivatsiooni, et valmistuda oma liikmetega nõuetekohaselt oma ülesanneteks? Sõjandus on keeruline ja kulukas valdkond ning kahuriliha pidamine kaitsevõime pähe on küsitav.

Samahästi võiks selle rahahunniku anda näiteks kaitseväele rohkemate ajateenijate kvaliteetsemaks ettevalmistamiseks ja reservistide õppekogunemisteks? 8 kuu ajateenija-sõduri väljaõppe programmiline maht on u 1250 45-minutilist õppetundi, koos väljaspool tööpäeva aega toimuva programmilise väliväljaõppega enamgi. Vb kokku 1500 (KL osalus-tunniarvestuse mõistes kuni 3500 h). Keskmisel kaitseliitlasel kuluks sama taseme saavutamiseks KL SBK + seejärel 48 h (millest tegelikult kõik pole otseselt õppeaeg) aastas - kokku 15+ a. Selle aja jooksul jõuab ajateenistuse läbinud reservväelane aga käia juba RÕK-is ja teha juurde veel u 50 - 150 programmilist õppetundi (KL osalus-tunniarvestuse mõistes aga 150 - 450 h). Kui keegi väidab, et ajateenijad-reservistid ei tule õppekogunemisele kohale, siis kas passiivsed kaitseliitlased (1/2) tulevad väga palju kohusetundlikumalt suurtele õppustele?

Kokkuvõtteks.
Loomulikult ei taha ega saa väita nagu KL-i poleks vaja. Küsimus on, et kas riigikaitsele on piisavat kasu KL-ist sellisel kujul nagu ta praegu eksisteerib (vegeteerib) ja kuidas parandada KL-i (paljuski üsna fassaadilist) võimekust ja enesedistsipliini.

Tere!
Kuna on tegemist oleksoloogia valdkonnas oleva teemaga, siis mis oleks see präänik KL hinge kirjas oleva võitleja tirimiseks oma vaba ajast "põllule põrkama". Kritiseerida ja viriseda võivad kõik, aga konstruktiivseid lahendusi pakkuvad vähesed - see on tõde.
No näiteks mina leian aega Kaitseliidu jaoks töö, ülikooli, eraelu ja hobide kõrvalt. Ei ma ei tegele ainult oma rühmas olemisega ja selle VÕga, vaid ka vajadusel õpetan välja uusi kaitseliitlasi oma maleva SBKl. Seega väide, et pole aega ei päde.
Kuid siiski, mis oleks see präänik võitlejatele, et tulla metsa ?
Oleneb inimesest. Olgem ausad see 48 h aastas ei ole väga palju ja see on ainult reasõduri mõistes kulutatav aeg. Juhtiva kooseis(JÜ, RV jne) kulutab aega tunduvalt rohkem kui kaitseliitlane Mati. Juba KLKs olemine läheb selle 48 h alla. Minu puhul tuleb iga kuu 48 h Kaitseliidu peale kulutatud aega. Aga tagasi tulles teemasse, siis parem väljaõppe, see teostatav kui sul on sind aitab maleva staap, kes kiirendab oluliselt protsessi, ehk töötab ühise eesmärgi nimel. Reaalsus on aga selline, et üks palgaline on 100 liikme peale, mis on suur koormus personalile. Lahendame selle probleemi vabatahtlikega, see on teostatav, toimib aga aktiviste on pagana vähe, et seda kogu kaadervärki tuleval hoida. Parem varustus ? Reaalsus on see, et parema varustuse saavad prioriteetsed üksused(VG, LaKo), teisejärgulised üksused puhtigu sellest suu puhtaks põhimõtteliselt.
Inimesekeskne juhtimine- ehk siis ülemad lähtuvad põhimõttest, et juht on meeskonna jaoks mitte vastupidi. Siin oleneb kõik ülemast ja tiimi vahelisest koostööst. Iga võitleja on erineva taustaga. Mina leian, et nii palju on võimalik juhtida üksust eelpool nimetatud põhimõttega, siis tuleks seda teha. Kindlasti ülema poolne isiklik initsiatiiv, ehk lähme teeme selle asja ära koos.
Kuid mis kõige tähtsam on just maleva ja vabatahtlike vaheline koostöös VÕ püstitatud eesmärkide täitmine.
Lõpetuseks mainin ära selle, et konstruktiivse kriitika alusel sünnivad parema lahendused ning võite parandada kommenteerida, lisada omapoolse nägemuse asjast. Pidin ennast tühjaks rääkima selle asja kohapealt.

VictorAlpha22 kirjutas:Tere!
Kuna on tegemist oleksoloogia valdkonnas oleva teemaga, siis mis oleks see präänik KL hinge kirjas oleva võitleja tirimiseks oma vaba ajast "põllule põrkama". Kritiseerida ja viriseda võivad kõik, aga konstruktiivseid lahendusi pakkuvad vähesed - see on tõde.
No näiteks mina leian aega Kaitseliidu jaoks töö, ülikooli, eraelu ja hobide kõrvalt. Ei ma ei tegele ainult oma rühmas olemisega ja selle VÕga, vaid ka vajadusel õpetan välja uusi kaitseliitlasi oma maleva SBKl. Seega väide, et pole aega ei päde.
Kuid siiski, mis oleks see präänik võitlejatele, et tulla metsa ?
Oleneb inimesest. Olgem ausad see 48 h aastas ei ole väga palju ja see on ainult reasõduri mõistes kulutatav aeg. Juhtiva kooseis(JÜ, RV jne) kulutab aega tunduvalt rohkem kui kaitseliitlane Mati. Juba KLKs olemine läheb selle 48 h alla. Minu puhul tuleb iga kuu 48 h Kaitseliidu peale kulutatud aega. Aga tagasi tulles teemasse, siis parem väljaõppe, see teostatav kui sul on sind aitab maleva staap, kes kiirendab oluliselt protsessi, ehk töötab ühise eesmärgi nimel. Reaalsus on aga selline, et üks palgaline on 100 liikme peale, mis on suur koormus personalile. Lahendame selle probleemi vabatahtlikega, see on teostatav, toimib aga aktiviste on pagana vähe, et seda kogu kaadervärki tuleval hoida. Parem varustus ? Reaalsus on see, et parema varustuse saavad prioriteetsed üksused(VG, LaKo), teisejärgulised üksused puhtigu sellest suu puhtaks põhimõtteliselt.
Inimesekeskne juhtimine- ehk siis ülemad lähtuvad põhimõttest, et juht on meeskonna jaoks mitte vastupidi. Siin oleneb kõik ülemast ja tiimi vahelisest koostööst. Iga võitleja on erineva taustaga. Mina leian, et nii palju on võimalik juhtida üksust eelpool nimetatud põhimõttega, siis tuleks seda teha. Kindlasti ülema poolne isiklik initsiatiiv, ehk lähme teeme selle asja ära koos.
Kuid mis kõige tähtsam on just maleva ja vabatahtlike vaheline koostöös VÕ püstitatud eesmärkide täitmine.
Lõpetuseks mainin ära selle, et konstruktiivse kriitika alusel sünnivad parema lahendused ning võite parandada kommenteerida, lisada omapoolse nägemuse asjast. Pidin ennast tühjaks rääkima selle asja kohapealt.

Oma arvamuse ütlesin välja teemas "Uued relvasüsteemid EKV-le".
Lühidalt, vabatahtlikule 2 tasustatud tööpäeva kuus + motivatsioonipaugud(riigihankehinnaga kuulivest, relv vms).

Olgem ausad see 48 h aastas ei ole väga palju ja see on ainult reasõduri mõistes kulutatav aeg. Juhtiva kooseis(JÜ, RV jne) kulutab aega tunduvalt rohkem kui kaitseliitlane Mati.

48 h = 1x nädalavahetuse õppus metsas + 1x laskepäev tiirus + 2x koosolek või muu kodumalevkonna õhtune üritus. Ei ole just palju tõesti. Võiks öelda, et miinimum sõdurioskuste taseme ja organisatsiooniga sideme hoidmiseks.
SA ohvitseri- ja vanemallohvitseri ametikohtadele (alates RÜ/RV) määratutel peaks miinimum olema tegelikult vähemalt 72 h.

Parem varustus ? Reaalsus on see, et parema varustuse saavad prioriteetsed üksused(VG, LaKo), teisejärgulised üksused puhtigu sellest suu puhtaks põhimõtteliselt.

Loomulikult peaks hea varustus tõstma motivatsiooni ja eks see VG-de arendus ole ülejäänud maleva arvelt, aga vahet pole. Fakt on, et parem varustus ja -tingimused pole kaitseliitlaste üldist osalust senistel kogemustel märkimisväärselt tõstnud. Olen üsna kindel, et kui tüüpilisele passiivsele kaisteliitlasele anda ka EOG-ga võrreldavat varustust ja tehnikat ning ehitada luksus-spaa-koolituskeskusi, ei muuda see eriti midagi. Senistest passiivsetest vb max 20% tuleb 2x kohale ja siis on jälle vähemalt 2 a kadunud. Aga kadunud on lisaks ka rahahunnik, mis investeeriti betooni, kangasse ja rauda.
Paralleel teismelisega, kes ütleb isale, et kui ostad mulle uue gigaläpaka, normaalse auto ja armani peoriided, vot küll siis pärast juba hakkan koolis korralikult õppima, tuba koristama jne. Reaalne elu on aga sama, mis ülal kirjutasin.

hummel kirjutas: Loomulikult peaks hea varustus tõstma motivatsiooni ja eks see VG-de arendus ole ülejäänud maleva arvelt, aga vahet pole. Fakt on, et parem varustus ja -tingimused pole kaitseliitlaste üldist osalust senistel kogemustel märkimisväärselt tõstnud. Olen üsna kindel, et kui tüüpilisele passiivsele kaisteliitlasele anda ka EOG-ga võrreldavat varustust ja tehnikat ning ehitada luksus-spaa-koolituskeskusi, ei muuda see eriti midagi. Senistest passiivsetest vb max 20% tuleb 2x kohale ja siis on jälle vähemalt 2 a kadunud. Aga kadunud on lisaks ka rahahunnik, mis investeeriti betooni, kangasse ja rauda.
Paralleel teismelisega, kes ütleb isale, et kui ostad mulle uue gigaläpaka, normaalse auto ja armani peoriided, vot küll siis pärast juba hakkan koolis korralikult õppima, tuba koristama jne. Reaalne elu on aga sama, mis ülal kirjutasin.

Isiklikult pole ma märganud erilisi muutuseid 5 või 6 aasta taguse aja võrdlemisel praegusega. Võimalik, et kusagil toimub midagi ilusat, millest mul pole aimugi. Või on oluliseks edasiminekuks see, et võitlejale antakse, nüüdsel ajal, vorm ja varustus, mis peaks ometigi elementaarne olema, kiiremini kui ennemuiste?

Lühidalt, vabatahtlikule 2 tasustatud tööpäeva kuus + motivatsioonipaugud(riigihankehinnaga kuulivest, relv vms).

Motivatsioonipaukudest juba kirjutasin, kuid teatav aja tasustamine poleks minumeelest väga halb lahendus. Raha selleks leida näiteks nende motivatsioonipaukude arvelt.
Samas selle tasustamise puhul peavad olema täidetud kindlad eeltingimused. Näiteks:
- kuulumine SA koosseisu,
- õigeaegselt tasutud liikmemaks
- esimesed kohustuslikud 48 h osalust aastas ületatud.
Alles üle selle kohustusliku 48 h minev aeg - just õppused - võiks teatud määral kuuluda tasustamisele. Näiteks nagu kaitseväes makstakse metsaraha 16-18 EUR päev sõltuvalt õppuse raskusastmest. Raha kantaks aga üle mitte jooksvalt, vaid kord aastas, kui tehakse koondi. Sellise lisakuluga ehk saadaks KL-is hakkama.

Omamoodi mure on ka KL noortetööga, mille tasuta kvaliteet on täiesti seinast seina. Erinevalt täisealistest on noortejuhil vaja tegeleda alluvatega regulaarselt - keskmiselt vähemalt iga 2. nädal + kirjatöö. Enamus ei jaksa seda piisavalt kvaliteetselt oma vabast ajast teha.

Üks trende, mis toimub, on see, et vanad enam ei viitsi/jaksa ja noored lihtsalt ei viitsi.
Masu ajal võis muidugi täheldada seda, et inimeste reaalne töökoormus kasvas ja lihtsaks ei jäksata end veel nädalavahetuseks välja vedada.
Tahaks laupäeva hommikul end välja magada, mitte ärgata kuskil külmas metsas, oleks moto.

Mis seda varustust puudutab, siis on nii ja naa.
Tõsi, osalus pole suurenenud märkimisväärselt.
Teisalt, see oleks puhas tõde siis, kui inimesed oleks samad (ei ole).
See jääbki vaid oletamise tasemele, milline oleks nt täna noorte tulijate õhin, kui neile jagatakse välja 1940ndate hallitusega varustus*.
Kartulikoorte söömise aeg on vist möödas.

See aga, et kodanikud kutsetega RÕK-ile üle 50% ulatuses lihtsalt ei ilmu - on vastavate asutuste saamatus ja tegemata töö.
Kui ikka mingeid tagajärgi pole, siis lohistataksegi - inimesi pole mõtet süüdistada, süüdistada tuleb neid, kes ei ole suutnud hankida inimese rahvastikuregistri järgset elukohta (kutsed lähevaid eitea kuhu) ja kes pole määranud piisavalt soolast trahvi. Üldiselt oleks aeg see anakronism lõpetada, et kutse saadetakse tähitud kirjaga. Tähitud kirjast hoidumiseks tuleb sellele jätta järgi minemata. Kutsed RÕKi avaldatakse ametlikes teadaannetes ja saadetakse eesti.ee portaali kaudu ja kui ei ilmu, vändatakse 1000 eurot trahvi kohe järgi.

Aga oma osalusega varustusse investeerimine oleks siis ju lahendus?
Asjal oleks konkreetne vastutaja ja fikseeritud kasutaja e. "omanik"?
Inimese loomuses on mitte hinnata tasuta saadud asju, hinnatakse ikka seda mille eest on raha makstud.

Eraviisiliselt strat kaupa ju tellida ei saa. Eraisik häid ("riigile"-)pakkumisi välja kaubela ei suuda.
Samas paljudel tuleb moraali langus kui nad näevad, et nende tegevuse tulemuseks on mitte riigi kaitstuse tõus, vaid nukram perspektiiv nigela varustuse tõttu.

Avame ka siis "poe" omadele kus iglasid ja tanke saab.

Meil on KL jõusaal (betoon ja raud), mille võti tuleb tuua teisest linna otsast ja viia tagasi linna teise otsa. Mis lahendus see selline on? Fassaadlus vohab ka kaadri hulgas. Võimalus on olemas, aga kasutamine ebamugavaks tehtud.
Samas õnne selline vastastikku süüdistamine ei too.

Isiklikult pole ma märganud erilisi muutuseid 5 või 6 aasta taguse aja võrdlemisel praegusega. Võimalik, et kusagil toimub midagi ilusat, millest mul pole aimugi. Või on oluliseks edasiminekuks see, et võitlejale antakse, nüüdsel ajal, vorm ja varustus, mis peaks ometigi elementaarne olema, kiiremini kui ennemuiste?

Info tuletatud ametlikest, kesksete, kuid pm avaliku auditooriumiga KL koosolekute protokollidest.
Viimase 7-8 a jooksul on KL saanud mitmeid uusi või uuendatud õppehooneid, ladusid, sadu kasutatud, kuid korralikke sõidukeid, hulgi uut individuaalvarustust, mis on kohati olnud isegi etem, kui ajateenijatel. Ilmselt veel üht-koma teist. Aga liikmeskonna aktiivsus pole võrreldes 8-10 a taguse ajaga, kus kõike sai veel ajada valitseva materiaaltehnilise- ja infrastruktuurilise viletsuse süüks, kahjuks märkimisväärselt tõusnud ega näita ka vastavat tendentsi. Järelikult on koer maetud kuhugi mujale.

hummel kirjutas: Alles üle selle kohustusliku 48 h minev aeg - just õppused - võiks teatud määral kuuluda tasustamisele. Näiteks nagu kaitseväes makstakse metsaraha 16-18 EUR päev sõltuvalt õppuse raskusastmest. Raha kantaks aga üle mitte jooksvalt, vaid kord aastas, kui tehakse koondi. Sellise lisakuluga ehk saadaks KL-is hakkama.

Omamoodi mure on ka KL noortetööga, mille tasuta kvaliteet on täiesti seinast seina. Erinevalt täisealistest on noortejuhil vaja tegeleda alluvatega regulaarselt - keskmiselt vähemalt iga 2. nädal + kirjatöö. Enamus ei jaksa seda piisavalt kvaliteetselt oma vabast ajast teha.

Ei tule selle 18 euri peale kedagi.
Pidasin eelnevalt silmas seda, et ületöötanud inimesele on oluline aeg, mida ta saab endale ja perele ning oma majapidamisele panna. Paljudele on isegi 1 nädalavahetus kuus raske vabaks organiseerida, lihtsalt on nii, elu vajab elamist. Kui riik ütleks, et, mehed, anname teile 2 tööpäeva, mis on tasustatud teie keskmise palga järgi ning kus te põrkate metsas / remondite tehnikat / teete veel midagi siis oleks osalust üsna palju rohkem kui praegu. Keskmine palk aga ei ole 18 euri päevas, 60 kuni 100 euri päev pole praegusel ajal mingi haruldus.
Võimalik isegi, et, summa summaarum, oleks see raha isegi kokkuhoid(lisanduvad aktiivsed liikmed).

Vabatahtlikkus on tore asi aga see saab pea alati, millalgi või millegi-kellegi tõttu, otsa ja siis on seda vaja tibakese tagant torkida.

Kas sa ei karda, et see paneks KL-lased tööjõuturul nigelasse seisu? Vaevalt, et tööandjad pühas vaimustuses on, et peab oma töötajale lisa vabu päevi andma.