Kamala Harrise ajaloolisi võite täis karjäär võib tipneda tähtsaima ametiga.
Kadri Veermäe
Ehkki ameeriklased valisid presidendiks 77-aastase Joe Bideni, on see võit tõeliselt ajalooline hoopis tema asepresidendi Kamala Harrise jaoks. Pealegi tähendab Bideni vanus seda, et Harrisel on reaalne võimalus ise presidendiks saada.
56-aastane Harris on selles ametis esimene naine ja peale selle pole ta valgenahaline. Ühtlasi kehastab Harris täpsemalt kui Biden USA tulevikku, sest riik muutub rassiliselt üha mitmekesisemaks, kirjutab New York Times. Harris rääkis laupäeval peetud võidukõnes oma emast, kes jõudis 19-aastaselt Indiast USA-sse, ja teistest naistest, kes on põlvkond põlvkonna järel pürginud kohtadele, kuhu neid pole eriti oodatud. „Võin küll olla selles ametis esimene naine, kuid kindlasti pole ma viimane,” sõnas Harris juubeldavatele poolehoidjatele. Kui Harris omal ajal California osariigis prokuröriks ja siis justiitsministriks valiti, oli ta sellelgi kohal esimene mustanahaline naine. Kui ta 2016. aastal USA senatisse pääses, sai temast ajaloos teine mustanahaline naissenaator – aastail 1993–1996 esindas Illinoisi osariiki mustanahaline diplomaat ja jurist Carol Moseley Braun.
Sai kiiresti kuulsaks
Harris pole poliitik, kes oleks end senatis tagaplaanile hoidnud. Vastupidi, ta sai senati kuulamistel kiiresti kuulsaks selle poolest, et „praadis” president Donald Trumpi kandidaate halastamatult nagu prokurör. Näiteks Trumpi esimene justiitsminister Jeff Session tunnistas kuulamise ajal, et Harrise küsitlemisstiil ajab ta närvi, kirjutab Financial Times.
Seekordsetel valimistel püüdis Harris ka presidendikandidaadiks saada, kuid kampaaniaraha sai otsa ja analüütikud heitsid tema kampaaniale ette, et sellel polnud tugevat keset. Pealegi leidsid progressiivsema suuna pooldajad Hariises üksjagu puudusi. Näiteks kirjutas San Francisco ülikooli juuraprofessor Lara Bazelon tänavu jaanuaris hävitava arvamusloo, milles väitis, et Harris olevat eesrindlikest võitlustest suurelt jaolt kõrvale hiilinud ega olevat uimastivastase ja politseireformi heaks eriti midagi teinud. „Harris seisis California justiitsministrina tihti ajaloo valel poolel,” heitis Bazelon ette.
Kampaania ajal hakkas levima hüüdlause „Kamala on võmm”, mis samuti ei avanud talle eelvalimistel liberaalsemate valijate südameid. Ent hiljem, üleriigilisel tasandil osutus see mõõdukamate häälte võitmiseks hoopis plussiks. Harris küll lahkus korraks konkurentsist, kuid augustis oli tagasi rambivalguses, sest Biden valis ta oma meeskonda. Bideni asepresidendikandidaadina sai Harris endale tugevama jalgealuse, kuid pidi taluma peaaegu lakkamatuid rünnakuid nii vasakult kui ka paremalt. Trump nimetas teda koletiseks ja kommunistiks, vasakpoolsed heitsid jälle ette tegematajätmisi California justiitsministrina. Harrise ülikooliaegne sõber Sonya Lockett sõnas Financial Timesile, et Harris teab väga hästi, et vastased tahavad teda kujutada vihase mustanahalise naisena. „Ta suutis suurepäraselt vältida kõiki lõkse, mis tema teele seati,” ütles Lockett ja lisas, et sellist suhtumist kogevad mustanahalised naised pidevalt.
Bideniga seotud allikad on öelnud, et ta tahab moodustada Harrisega sama lähedase meeskonna, nagu oli tal endal Barack Obamaga. Teisalt pidas osa Bideni nõunikke Harrist enne asepresidendikandidaadiks valimist liiga ambitsioonikaks ja kahtlustas, et ametisse saades mõtleb ta ainult sellele, et ise presidendiks saada. Selliste eelarvamustega on Harris pidanud võitlema juba aastaid. Mullu presidendivalimisteks kampaaniat tehes võttis ta sõna väite kohta, nagu poleks USA valmis selleks, et riiki võiks juhtida naine. „Olen seda juttu kuulnud iga kampaania puhul, mille olen – ma rõhutan – võitnud,” sõnas Harris.
Naissoost valijatele paistab Harrise ja Bideni tandem meeldivat, sest AP küsitluse järgi toetas neid 11% rohkem naisi kui mehi. Sellistes suurlinnades nagu Detroit, Milwaukee ja Philadelphia tuli seekord valima rohkem mustanahalisi naisi ja nad aitasid kaalukaussi demokraatide kasuks kallutada.
Asepresidendina peab Harris ettevaatlikult käituma. Ta ei ole vägede ülemjuhataja, kuid teda peetakse juba demokraatide esindusisikuks ja tuleviku esindajaks, kirjutab portaal Mother Jones. Presidendiks valitud Biden on partei raudvara, kes on avalikkuses tegutsenud juba pikki aastakümneid. Nüüd seisab tal ees keeruline ülesanne juhtida peaaegu täpselt kahte leeri jagunenud rahvast. Biden on ametisse astudes 78-aastane, mis tähendab, et Harrist lahutab presidendikohast vaid kukesamm – kuid ta ei tohi selle järgi käituda.
Varem pole naiskandidaatidel vedanud
USA kõrgematele ametikohtadele on naisi pürginud varemgi, kuid kellelgi pole see õnnestunud. 2016. aastal püüdis Hewlett-Packardi kunagine tegevjuht Carly Fiorina saada vabariiklaste presidendikandidaadiks, kuid langes pärast esialgset edu konkurentsist välja. Seejärel jõudis Fiorina olla seitse päeva Texase senaatori Ted Cruzi asepresidendikandidaat, kuid siis lõpetas Cruz oma kampaania. Samal aastal kaotas demokraat Hillary Clinton lõpuks presidendikandidaadina Donald Trumpile. Eelmine ametlikult asepresidendikandidaadiks valitud naine oli Alaska kuberner Sarah Palin. Ta kandideeris 2008. aastal koos vabariiklase John McCainiga, kes kaotas valimistel Barack Obamale.
Harris purustas asepresidendiks saades korraga mitu klaaslage. Osutudes valituks USA asepresidendiks, tegi Kamala Harris ajalugu korraga mitmel moel: ta mitte ei kerkinud ainult esimeseks naiseks selles ametis ja seega Ameerika Ühendriikide 244. aasta pikkuse ajaloo üldse kõige kõrgemaks naisliidriks, vaid ka esimeseks mustanahaliseks asepresidendi kohal ning esimeseks India juurtega asepresidendiks.
Harrise võit saabus 55 aastat pärast seda, kui hääleõiguse seadus tegi lõpu mustanahaliste diskrimineerimise valimiskastide juures, 36 aastat pärast seda, kui esimene naine pürgis USA asepresidendiks ning neli aastat pärast Hillary Clintoni – esimese suurpartei esitatud naispresidendikandidaadi – kibedat kaotust Donald Trumpile. Kuigi Harrise enda katse saada Demokraatliku Partei presidendikandidaadiks mullu ebaõnnestus, on ta sellest alates oma koduerakonna valijate seas vaid populaarsust kasvatanud, sest paljud neist näevad temas enda peegeldust – demokraatide valijateks on üha enam naised, seejuures eriti mustanahalised naised, tõi välja The Washington Post.
Kamala Devi Harris sündis 1964. aasta sügisel Californias Oaklandis kahe immigrandist vanema perre: tema isa Donald Harris oli saabunud USAsse Jamaicalt ning ema Shyamala Gopalan Harris Indiast. Pärast vanemate lahutust kasvatas teda peamiselt üksi hindust ema, kes töötas vähiuurijana ning oli kodanikuõiguste aktivist.
Harris kasvas üles ümbritsetuna India pärandist, külastades koos emaga viimase sünnimaad, kuid tulevane asepresident on ka rääkinud, et ema võttis omaks Oaklandi mustanahaliste kultuuri, kasvatades oma tütreid – Kamalat ja tema nooremat õde Mayat – selle keskel, kirjutas BBC. «Mu ema mõistis väga hästi, et ta kasvatas kahte mustanahalist tütart,» kirjutas Harris oma elulooraamatus «Tõde, mida hoiame» («The Truths We Hold»). «Ta teadis, et tema valitud kodumaa näeb Mayat ja mind mustanahaliste tüdrukutena ning ta oli kindlameelselt otsustanud, et me peame kasvama enesekindlateks, uhketeks mustanahalisteks naisteks.»
Teadlik oma rollist
Harris teadis juba lapsest saadik, et tee võrdse kohtlemise suunas on pikk. Ta osales koos vanematega protestimarssidel ning kuulis 1971. aastal kõnelemas Berkeley mustanahaliste kultuurikeskuses Shirley Chisholmi, esimest mustanahalist naist, kes üritas saada USA presidendikandidaadiks.
Äsjase valimiskampaania ajal rääkis Harris korduvalt neist, kes on rassivõitlust pidanud enne teda: oma vanematest, kelle USA kodanikuõiguste liikumine tõmbas värskete immigrantidena kaasa, ning kaugematest eelkäijatest, kes sillutasid neile teed. Vahetult enne valimisi Texases esinedes rääkis Harris, kuidas ta on oma rollis erandlik, kuid mitte kunagi üksinda, kirjutas The New York Times. «Jah, õed, vahel võib juhtuda, et oleme tuppa astudes ainsad, kes näevad meie moodi välja,» sõnas ta peamiselt mustanahalistest koosnenud kuulajaskonnale Fort Worthis. «Aga me kõik teame, et me ei astu neisse tubadesse üksi – me astume sinna kõik koos.»
Harris on paljudes asjades olnud teerajaja. Pärast mõnda aega koos emaga Kanadas elamist suundus ta õppima Howardi ülikooli – ajalooliselt mustanahaliste kõrgkooli. See teeb Harrisest üldse esimese USA suurpartei kandidaadi, kes on hariduse omandanud mustanahaliste ülikoolis. Ta valiti senatisse 25 aastat pärast seda, kui Ühendriigid said esimese mustanahalise naissenaatori. Nüüd Harrise asepresidendiks saades purustab omamoodi klaaslae ka tema abikaasa, valgenahaline juut Douglas Emhoff, kellest saab USA ajaloo esimene teine džentelmen.
Harris on öelnud, et tunneb end oma rollis ja oma identiteediga mugavalt, kirjeldades end lihtsalt ameeriklasena. Mullu ütles ta The Washington Postile, et poliitikud ei pea püüdma sobituda kindlasse kategooriasse vastavalt oma nahavärvile või päritolule. «Minu mõte oli: ma olen, kes ma olen. Mina olen sellega rahul. Teil võib olla on vaja selle üle järele mõelda, aga minul pole probleemi,» lausus ta.
Sirgjooneline karjäär
Pärast nelja aastat Howardi ülikoolis õppimist omandas Harris õigusteaduste kraadi California ülikoolist Hastingsis ning alustas tööd Alameda maakonna ringkonnaprokuratuuris. 2003. aastal sai temast San Francisco ringkonnaprokurör, misjärel valiti ta esimese naise ja esimese mustanahalisena California osariigi peaprokuröriks. Ligi kahe ametiaja kestel peaprokurörina ehitas Harris endale demokraatlikus parteis tugeva maine ning kandideeris selle najal 2016. aastal USA senatisse, kus ta kerkis liberaalse tiiva üheks juhtfiguuriks eriti oma terava küsitlemisega ülemkohtukohtunik Brett Kavanaugh’ ja justiitsministri Bill Barri ametisse kinnitamise istungitel.
Kui Harris otsustas eelmise aasta alguses pürgida demokraatide presidendikandidaadiks, kogunes Oaklandi tema kampaania avaüritusele 20 000 inimest, kuid edaspidi ta enam sarnast entusiasmi tekitada ei suutnud ning katse hoida keskteed demokraatide mõõduka ja liberaalse tiiva vahel ebaõnnestus samuti, misjärel lõpetas ta oma kampaania selle aasta alguses. Märtsis asus ta toetama demokraatide kandidaadina presidendivalimistel Joe Bidenit.
Kui paljud demokraadi suhtuvad kriitiliselt Harrise tegevusse prokurörina ning parte liberaalne tiib leiab, et ta väldib tegelemist küsimustega nagu politseireform, narkopoliitika reform ja alusetult süüdimõistmistega seonduv, on paljude silmis ikkagi esmatähtis see, keda ja mida Harris oma isikus asepresidendina hakkab esindama.
Oktoobris Põhja-Carolinas Ashevillis tema esinemist oodanud 77-aastane Elinor Earl rõhutas CNNiga vesteldes, et ta poleks iial uskunud, et mustanahaline naine nagu ta ise, võiks teha sellist karjääri nagu Harris. «Mitte minu vanuses,» lausus Earl. «Seda on imeline näha. Ma ei oleks tahtnud sellest mingi hinna eest ilma jääda.»
Harrise persooniga seonduv pakub rohket mõtteainet "mustanahalise" tähendusvarjundite üle.
Harris kasvas üles ümbritsetuna India pärandist, külastades koos emaga viimase sünnimaad, kuid tulevane asepresident on ka rääkinud, et ema võttis omaks Oaklandi mustanahaliste kultuuri, kasvatades oma tütreid – Kamalat ja tema nooremat õde Mayat – selle keskel, kirjutas BBC. «Mu ema mõistis väga hästi, et ta kasvatas kahte mustanahalist tütart,» kirjutas Harris oma elulooraamatus «Tõde, mida hoiame» («The Truths We Hold»). «Ta teadis, et tema valitud kodumaa näeb Mayat ja mind mustanahaliste tüdrukutena ning ta oli kindlameelselt otsustanud, et me peame kasvama enesekindlateks, uhketeks mustanahalisteks naisteks.»
Muidugi on selles mustanahalisuse rõhutamises ka kindel annus populismi Aafrika päritolu valijate suunal.
Tõenäoliselt oleks temast asepresidendi kandidaat saanud ka ilma Trumpita, sest poliitiline nõudlus niisuguse figuuri jaoks oli eriti demokraatide hulgas tugev. Nagu ka artiklis öeldud, katsetas McCain Paliniga, aga too oli ilmselgelt ebaõnnestunud valik. Eks näis, kellega vabariiklased järgmine kord välja tulevad. Amy Coney Barrett oleks tegelikult sobiv valik, aga kuna ta on nüüd surmani ülemkohtus, siis langeb ära.
. Seal on elu just täpselt selline nagu nad soovivad - miljardid sotsiaalabiks, sendid kosmoseprogrammidele (kui sedagi).