Re: Mis Ukrainas toimub? vol.2
Postitatud: 28 Juul, 2014 10:18
Jaanus2. Rahvas tahab seda positiivset arengut juba üle kahekümne aasta. Tulemus täna on selline nagu ta on. Piirkonnas kitsamalt oligi ju positiivne areng, sellesmõttes, et majanduslikult lasti poliitilistel põhjustel saadud dotatsioonide peal kenasti liugu. Ise aga arvati, et teine osa Ukrainast (eriti see va lääneosa) laseb hoopis nende seljas liugu.
Ida-Ukrainas mingit uut narratiivi genereerida, tähendab Juudi-Palestiina taolise müüri ehitust, täielikku Vene erinevate meediumikanalite infoblokaadi ning efektiivset vastupidist ajupesu. Kuivõrd reaalsed kõik need mainitud faktorid on? Julgen väita, et need pole võimalikud. Jah, majanduslikult eduka piirkonna arenguga võiks pikas perspektiivis teha paljutki ära, kuid julgen väita, et ega suurem osa nii otseses konfliktis kui selle ääre peal olevatest piirkondadest enamasti näiteks meie Ida-Virumaad oma arengus ei ületaks. Ükskõik kuidas ka ei pingutaks. Kuivõrd absofuckingluutselt on iga teistkeelne idavirumaalane lojaalne Eesti Vabariigile teatavates situatsioonides on minu subjektiivsel arvamusel täna kohvipaksu pealt ennustamine. Tegelikult me ju alasopis teame, et lojaalsus on seal nagu tuulelipp. Nii, ja nüüd arvata naiivselt, et vaid raha paiskamine ja sisuliselt uusdoteerimine (sest jätkusuutlikut tööstust eriti ELi suunal nagu ka muud majandust on kahjuks piirkonnas üsna minimaalselt) muudab pea poolel piirkonna elanikkonnast suhtumise keskvõimu (ja ka Lääne-Ukrainasse) nõksti ära on pisut soovmõtlemise stiilis. Seda enam, et inimmälul on tendents olla vägagi selektiivne. Täna Ukraina ATO jõude kergendusega vastuvõttev soo (need kel pohhui, peaasi, et endal hea oleks - pakun et üle 50 % piirkonna elanikest) meeleolu, võib asenduda väga kiiresti millegi muuga. Neid aga kes uute "vabariikide" moodustamiseks hääletamas käisid, neid enamuses ei muuda oletatavasti miski keskvõimu pooldajateks. Isegi lähedaste surm "omade" miinipilduja või gradide tule läbi, sest juba nädal või kaks hiljem sugesteeritakse endale oma (soov)versioon, kus laskjad olid ikkagi ATO jõud. See on see sama feneomen, millega naisepeksjast kadunuke muutub selle sama naise silmeläbi (kes aastakümneid mehele surma soovinud) ingliks kuubis.
Meie võime ja arvatavasti peaksimegi toimuvat pidama mitte kodusõjaks, kuid kui sul on piirkonnas (ja mitte ainult seal) suur ports kohalikke või sealt pärit inimesi, kes näevad toimuvat kodusõjana, siis meie arvamus ei maksa pekkigi, kui me ei suuda oma (ja valitsevat) arvamust nende ajusoppidesse nende enda arusaamaks teha.
Probleemi oletavate ja ka päris teistimõtlejatega kui sellist on minevikus (ja arvatavasti ka tulevikus) lahendatud efektiivselt ja kiiresti. Ja veriselt. Nimetatakse seda etniliseks puhastuseks. Ukrainas peaks see lähtuma siis mitte rahvuse ja keele vaid muude arusaamade põhjal. On selline lahendus reaalne? Ei usu.
PS! Martin Peeter. "Putin huiloo" või ka "Slava Ukraine-Gerojem slava" on loosungid, mida saab identideedina kasutada vaid vastandumise läbi. Ühesõnaga, nad on lühiajalised ning pikemas perspektiivis majandust jätkusuutlikse koha pealt ei aita. See on ju sisuliselt ärapööratult see sama suurus, mis Venemaal väljendub näiteks läänevastalisusega, mis täna liimib pea 90% venemaalastest ühiseks. Võitmisele innustamiseks hea küll, aga... Võtame Putini näiteks ära ja mis siis? Tuleb uus "vaenlane" leida? Või hakatakse majanduse mitte toimimisel ikka Putinit süüdistama? Kõlab tuttavalt? See oleks ärapööratult ju Venemaal kasutatav retoorika oma sisepoliitiliste äpardumiste õigustamiseks... "Süüdi on "nemad", küll meie juba, aga.."
Ida-Ukrainas mingit uut narratiivi genereerida, tähendab Juudi-Palestiina taolise müüri ehitust, täielikku Vene erinevate meediumikanalite infoblokaadi ning efektiivset vastupidist ajupesu. Kuivõrd reaalsed kõik need mainitud faktorid on? Julgen väita, et need pole võimalikud. Jah, majanduslikult eduka piirkonna arenguga võiks pikas perspektiivis teha paljutki ära, kuid julgen väita, et ega suurem osa nii otseses konfliktis kui selle ääre peal olevatest piirkondadest enamasti näiteks meie Ida-Virumaad oma arengus ei ületaks. Ükskõik kuidas ka ei pingutaks. Kuivõrd absofuckingluutselt on iga teistkeelne idavirumaalane lojaalne Eesti Vabariigile teatavates situatsioonides on minu subjektiivsel arvamusel täna kohvipaksu pealt ennustamine. Tegelikult me ju alasopis teame, et lojaalsus on seal nagu tuulelipp. Nii, ja nüüd arvata naiivselt, et vaid raha paiskamine ja sisuliselt uusdoteerimine (sest jätkusuutlikut tööstust eriti ELi suunal nagu ka muud majandust on kahjuks piirkonnas üsna minimaalselt) muudab pea poolel piirkonna elanikkonnast suhtumise keskvõimu (ja ka Lääne-Ukrainasse) nõksti ära on pisut soovmõtlemise stiilis. Seda enam, et inimmälul on tendents olla vägagi selektiivne. Täna Ukraina ATO jõude kergendusega vastuvõttev soo (need kel pohhui, peaasi, et endal hea oleks - pakun et üle 50 % piirkonna elanikest) meeleolu, võib asenduda väga kiiresti millegi muuga. Neid aga kes uute "vabariikide" moodustamiseks hääletamas käisid, neid enamuses ei muuda oletatavasti miski keskvõimu pooldajateks. Isegi lähedaste surm "omade" miinipilduja või gradide tule läbi, sest juba nädal või kaks hiljem sugesteeritakse endale oma (soov)versioon, kus laskjad olid ikkagi ATO jõud. See on see sama feneomen, millega naisepeksjast kadunuke muutub selle sama naise silmeläbi (kes aastakümneid mehele surma soovinud) ingliks kuubis.
Meie võime ja arvatavasti peaksimegi toimuvat pidama mitte kodusõjaks, kuid kui sul on piirkonnas (ja mitte ainult seal) suur ports kohalikke või sealt pärit inimesi, kes näevad toimuvat kodusõjana, siis meie arvamus ei maksa pekkigi, kui me ei suuda oma (ja valitsevat) arvamust nende ajusoppidesse nende enda arusaamaks teha.
Probleemi oletavate ja ka päris teistimõtlejatega kui sellist on minevikus (ja arvatavasti ka tulevikus) lahendatud efektiivselt ja kiiresti. Ja veriselt. Nimetatakse seda etniliseks puhastuseks. Ukrainas peaks see lähtuma siis mitte rahvuse ja keele vaid muude arusaamade põhjal. On selline lahendus reaalne? Ei usu.
PS! Martin Peeter. "Putin huiloo" või ka "Slava Ukraine-Gerojem slava" on loosungid, mida saab identideedina kasutada vaid vastandumise läbi. Ühesõnaga, nad on lühiajalised ning pikemas perspektiivis majandust jätkusuutlikse koha pealt ei aita. See on ju sisuliselt ärapööratult see sama suurus, mis Venemaal väljendub näiteks läänevastalisusega, mis täna liimib pea 90% venemaalastest ühiseks. Võitmisele innustamiseks hea küll, aga... Võtame Putini näiteks ära ja mis siis? Tuleb uus "vaenlane" leida? Või hakatakse majanduse mitte toimimisel ikka Putinit süüdistama? Kõlab tuttavalt? See oleks ärapööratult ju Venemaal kasutatav retoorika oma sisepoliitiliste äpardumiste õigustamiseks... "Süüdi on "nemad", küll meie juba, aga.."