Panen selle eilse reetur Suslovi jutu tõlke ka
http://censor.net.ua/resonance/312741/p ... ya_suslova
Sõja käigus Venemaaga tekitas reetlikkus määratut kahju riigi kaitsele – eriti teravalt ilmnes see Krimmis. VF eriteenistused ja massiivne vene propaganda tekitavad kahju, aga reeturid ei jää enam karistamatuteks – Ukraina õpib vastama löögile löögiga. Sõja ajal paljastati tegevarmees mitu spiooni.
Üks Ukraina vastuluure säravamaid operatsioone, millest saab nüüd jutustada, on ukraina ohvitseri kinnipidamine - kodumaa reetur, kes võttis ette katse ära anda üht tähtsaimat positsiooni rindel – 31. blokkposti Bahmutka maanteel. Selle blokkposti ümbruses käivad juba kaks kuud „vaherahu“ ajal ägedad lahingud. Reetur osutus olevat kõrgel kohal – Rahvuskaardi Krivii Rigi brigaadi nr 3011 komandöri asetäitja alampolkovnik Sergei Aleksandrovitš Suslov. Kohtusin Ukraina vastuluurajaga, kes vahetult osales reeturi kinnipidamises – see on SBU operatiivtöötaja Bokser.
„Meie grupp töötas pikka aega 31. ja 32. blokkposti piirkonnas. Nägime, kuidas vaherahu algusest saadik rikkus vaenlane kõiki kokkuleppeid ja jätkas agressiivset tegevust. Septembris, kasutades meie vägede tuleavamise keeldu, ületasid vene najomnikute rühmad piirjoone ja üritasid vallutada neid kahte võtmetähtsusega blokkposti Bahmutka maanteel. See tähendab, et pooled hoiavad teineteist sihikul, kuid avatud lahingusse ei lähe - tulelöögid tabavad vastaspooli nagu tundmatute formeeringute poolt tulistatuna. Bojevikud tegutsesid nahaalselt – lähenesid maksimaalselt meie positsioonidele, saatsid välja läbirääkijad. Justkui oleks rahu. Seadsid end sisse 150 meetri kaugusele 32. blokkpostist, rakendasid psühholoogilist survet. See oli midagi sarnast Krimmi stsenaariumile. Kõige pingelisem oli seis 31. ja 32 blokkposti ümber, 32. oli kõige kergesti rünnatavam.
Septembris asusid seal positsioonile Rahvuskaardi Krivii Rigi brigaadi võitlejad polkovnik Andrei Prihhodko juhtimisel, keda oli autasustatud selles sõjas ordeniga Mehisuse eest. Brigaad oli komplekteeritud sõduritega ajateenistusest – see oli endine sisevägede väeosa, mis tegeles kinnipeetute konvoeerimisega, objektivalvega, massikorratustega.
31. blokkpost oli üks lüli koos 32-ga. Sellel blokkpostil asus pidevalt brigaadikomandöri asetäitja alampolkovnik Sergei Suslov. 24. septembril toimus siin pretsedenditu sündmus. Alampolkovnik Suslov teatas, et läheb läbirääkimistele vene najomnikutega, kes asetsesid mitte kaugel 31. blokkpostist. Ta teatas võitlejatele, et on saavutanud kokkuleppe blokkposti loovutamiseks vene rühmadele ilma lahinguta ja et üksused pöörduvad pärast seda oma püsidislokatsiooni kohta. Et see kõik on rahuplaani raames ja üksused peavad rahulikult ilma võitluseta lahkuma. Siiski keeldusid 31. blokkposti sõdurid ja ohvitserid täitmast äraandjast ohvitseri käsku. Poisid-ajateenijad ütlesid, et nad ei jäta oma 32. blokkposti seltsimehi maha, samal ajal kandsid ohvitserid brigaadikomandörile ette oma seltsimehe imelikest avaldustest.
Kui Suslov taipas, et mitte ükski Ukraina sõjaväelane 31. blokkpostilt ei kavatse täita tema nõudmist lahkuda positsioonilt, ei jäänud ta ootama, millal brigaadikomandör väljastab korralduse tema vahistamiseks ja teatas, et siirdub uutele läbirääkimistele vene palgasõduritega. Ta lahkus 31. blokkposti positsioonilt ja juba samal õhtul läks üle vaenlase poolele. Brigaadikomandör Prihhodko saabus viivitamatult 31. blokkpostile, kohale kutsuti meie grupp. Järgmisel päeval, olles saanud reeturilt andmed, said meie blokkpostid vaenlase miinipildujapatareidelt massilisele tulelöögi. Ukraina suurtükid vaenlasele vastata ei saanud, kuna täitsid tulelõpetamise tingimusi. Seda ära kasutades, läksid terroristid uuesti välja läbirääkimistele Rahvuskaardi võitlejatega blokkpostidel. Nad ütlesid: „Poisid, me oleme teid sisse piiranud, toetust teile ei tule, homme võime teid hävitada. Vaadake näiteks oma ohvitseri Sergei Suslovi. Tema asub nüüd teenistusse Vene armees, talle anti välja uus hea vormiriietus ja jalavarjud, mida teil pole, ta hakkab saama kordades rohkem palka. Kõik see saab osaks ka teile, kui te samuti tulete üle meie poolele. Kes ei taha – minge lihtsalt minema, meile on need blokkpostid vajalikud, anname tuld. Nii et minge rahus, kuni veel on võimalik."
SBU vastuluure juht andis isiklikult meie üksusele ülesande mistahes hinnaga reetur kinni pidada. Me saime aru, et kohe tehakse Susloviga intervjuu, ta hakkab esinema kõikides vene telekanalites. Sellest saaks vaherahu ajal väga halb näide. Meie C-sektori juht planeeris operatiivkombinatsiooni - otsustasime astuda läbirääkimistesse vene komandöridega, justkui arutamaks nende plaani, meelitada sellega välja Suslov ja organiseerida tema kinnipidamine. Risk oli suur, kuna Suslov tundis meid suurepäraselt, teadis, kes me oleme ja milleks oleme võimelised. Kuid teisest küljest, taoline bojevikkude enesekindlus tekitas neil valearusaama, et kõik on kontrolli all, et mitte keegi vastu ei hakka - nagu Krimmis. Otsustasime seda ära kasutada. Sõdurid ja ohvitserid eesliinil teavad meid väga hästi – oleme kogu aeg nendega, jagame ühte pajukit, istume samades blindaažides. Ja me ei kahelnud, et Rahvuskaart katab meid, mis iganes ka juhtuks. Seetõttu järgmisel päeval pärast rasket tulelööki meie positsioonidele pöördusid 32. blokkposti võitlejad ise vene välikomandöride poole ettepanekuga arutada 32. blokkposti mahajätmist, et lõpetada tulevahetus. Vastane läks meie ettepaneku õnge.
Nende positsioonid olid mingi 150 meetrit eemal 32. blokkpostist, asetusid avatult. 26. septembri hommikul väljusid eikellegimaale 32. blokkposti ja vene positsioonide vahel viis läbirääkijat vene poole Kirovski linna osseetide rühmast ja Mozgovoi bandest. Meie poolt läks samuti viis inimest – mina koos oma operatiivtöötajatega ja ohvitserid Rahvuskaardist, kes oleksid nagu läbirääkimised organiseerinud. Läbirääkimiste tingimuste kohaselt olid kõik ilma relvadeta, kuid igaühel meist oli taskus granaat. Kahelt poolt olid vastastikku sihitud kümned relvad – vahemaa polnud suur, me nägime vastast suurepäraselt.
Läbirääkimistel püüdsime endid üleval pidada võimalikult rahumeelselt. Meiega rääkisid Mozgovoi bojevikud – Saša, Žigan, Miša ja Mi-6. Suslovi nendega ei olnud, kuid ta oli neid korralikult informeerinud – kohe kutsuti meid nimepidi, teadsid, et me oleme SBU-st. Suhtlesime omavahel ja ei vaielnud vastu blokkpostidelt taandumisele. Seejärel paluti kui läbirääkimiste tagatist ja kontaktisikut kutsuda kohale Suslov. Tunni aja pärast toodi ta kohale. Ta esitles meile oma uut vormi georgi lindikesega, ütles, et on väga rahul. Eelnevalt olime kokku leppinud tegutseda ilma otsese käsuta. Kui Suslovi tähelepanu oli kõrvale juhitud ja ta parasjagu millegi kohta hooples, viskusin ettepoole, võtsin ta korralikult haardesse ning lohistasin ta meie positsioonidele, poisid hüppasid samuti minu kõrvale ja meie grupp „väljus hoogsalt läbirääkimisprotsessist“. Lasud võisid kõlada iga hetk, aga osseedid ja Mozgovoi bandiidid ei tulistanud. Nad olid toimuvast šokeeritud ja lihtsalt seisid kohapeal. Oleks aga keegi meie pihta tulistanud, siis kellelgi neist poleks samuti olnud väikseimatki šanssi pääsemiseks. See oli küll risk, kuid õigustatud risk. Ausalt öeldes polnud mul vähimatki hirmu. Alates sellest momendist, kui ma taipasin: „Vaja kinni võtta! Edasi!“ haaras adrenaliin mind niivõrd kaasa, et ma „tagasi jõudsin“ alles koos Susloviga meie operatiivsõidukis, mis silmapilkselt sööstis blokkpostist minema. Rahvuskaart kattis meid, kuigi nad teadsid, et peale meie lahkumist valab vaenlane oma viha nende peale välja – ja varsti hakatigi kättemaksuks reeturi röövimise eest võitlejaid uuesti tulistama.
Suslov hakkas laulma juba autos istudes. Pärast ületulekut nende poolele saatsid venelased ta edasi Kirovskisse. Temaga hoidis kontakti venelane, kes esitles end VF Kindralstaabi GRU majorina. Suslov edastas talle kogu informatsiooni meie sektoris asuvate vägede kohta, kõik kontaktid. Neid huvitas võimalus 31. ja 32. blokkposti vallutamisest. Reetur jõudis isegi salvestada videopöördumise ja tema juurde pidid juba sõitma vene telekanalid, samuti jõudis ta teha fotosessiooni Mozgovoi bojevikkude koosseisus koloraadolindikese ja relvaga.
Olukord 31. ja 32. blokkposti piirkonnas oli terav juba septembri algusest saadik, meie opergrupp informeeris sellest täies ulatuses juhtkonda. Pärast seda, kui Rahvuskaardi Krivii Rigi brigaadi sõdurid vahetusid Vinnitsja võitlejatega, kandsime ette, et jätkub vastase operatsioon 32. blokkposti piiramiseks. Pidevalt teatasime, et sündmused hargnevad traagilise stsenaariumi poole, et vaenlane piirab meie üksust, et nad kindlustuvad, mineerivad. Mul on väga valus – hukkunute seas olid võitlejad, kellega me suhtlesime – meil olid suurepärased suhted dessantväelastega, kuid meie väed jätkasid täpselt Minski rahulepete täitmist.
Kõige tähtsam minu jaoks Suslovi kinnipidamise juures on see, et asi õnnestus meil ilma ohvriteta ning ülesanne sai täielikult täidetud. Meie komandör esitati autasustamiseks, nagu ma kuulsin, kuid ta sattus lustratsiooni nimekirja. Kahju, kui ta minema saadetakse – tegutsedes oli ta professionaalne. Suslov andis kõik tunnistused ning läheb kohtu alla süüdistusega riigireetmises ja koostöös terroristlike rühmitustega. Minu rühm saadetakse varsti taas rindele – seal tööd jagub, ei tööta ilmaasjata“.
