See on see ohtlik(ja rumal) suhtumine, et KV on asi iseeneses. Meie ja nemad.
Et sõja puhul sõdib ainult KV, aga mitte kogu riik.
Ma tean seda kõike, tommyke. Teooriat, kuidas asi käima peaks....aga ka praktikat, kuidas asi tegelikult on.
Ei ole rumal, tingitud ikka vaid elust enesest, kokkupuudet selle nn cimic teemaga saab ka kohe 10 aastat täis ja nähtud-tehtud mõndagi. Sh täiesti vene armee mälestuste tasemel komöödiat, mida teoorias valmisolevate asjadega juhtunud on. Eestis on see tsiviilsektori valmidus ja tahe koostööd teha täna nagu on, ühest otsast tuleneb see harjumuse puudumisest (põhiliselt tegeleti sellega suurõppuste korraldamise raames), teisalt kah erafirmade "minu raha" sündroomist. Mõistagi see aja jooksul paraneb ja muutub harjumuseks - paralleele võiks tõmmata tööandjate suhtumisega RÕKis käimisesse. Arvan, et enamik KV tegelasin siin on valmis mu sõnu kinnitama.
Kui meil on tasemel eratöökoda, mis omab kogemust ka KV vajaduste täitmisel, siis jätkab see töökoda oma tegevust ka aegadel, mida ei saa enam nimetada tavapäraseks.
Ja seda mitte ainult töökodadega
Vat sellega on lugu keerulisem kui laua taga pastakat imedes paistab. Jällegi - kogemust pea kümnendi jagu teemaga.
Selleks, et sõjaoludes saaks tööd teha, on "sitaks kraami vaja", mitte ainult autotöökojas, vaid iga nn elutähtsa teenusega.
Sellest, et pannakse kaks endist KV veeblit kuskil KRA baasis bronni alla ja nähakse neile ette "võitlemine" Sebe remondikanalis, on "sitaks" vähe,
Esmane, mis kohe pähe kargab, on elektrivarustuse tagamine siis, kui posti otsast enam elekter ei tule (tõenäoliselt ei tule), kui paljudel remonditöökodadel on täna reservtoite generaatorid ja nende juurde ka piisavad kütusevarud (tüüpilisel 80kVa klassi genekal on paak kuni 100 l ning kütet jätkub seal 10-12 tunniks). Ilma elektrita ei toimu täna mitte midagi.
Tegelt on see taaskord laiem teema, üldisemast tsiviilvalmisolekust, mille kritiseerimiseks ma täna trükivärvi ei säästaks.
Mõistagi, selle ülalnimetatud 10a sees on paar valgusesähvatust tunneli otsas, aga häda näib endiselt olevat ikka selles, et pole Eestis konkreetset punti, kes seda asja veaks ja ka vastutaks, iga ministeerium ajab oma rida ja kattuvust neil asjadel suurt polegi. Pole ka mõtet käia seletamas, et "teeme midagi", jutt kui kurtidele kõrvadele. Süsteem aga on terviklik nähtus, kui reserveebel saab teada, et tema perekond istub toidu ja veeta miinuskraadide juures korteris, siis ta teile sinna kanalisse "võitlema" ei tulegi.
Võin omadest kogemustest "sõjaga" öelda, et tööriistalaenutustes terves Tallinnas on nende järelveetavate toiteallikate arv võrreldav ühe käe sõrmedega, tahtjaid nendele saab olema tol hetkel aga sadades ning igal vajadus suurem kui teisel - järgi kontrollitud mitmes lähimineviku loodusjamas ja veendutud, et ilma enda omadeta ei saa. Täpselt samamoodi on neid näputäis Päästeametil, ilmselt mingi näputäis KV üksuste/objektide enda tarbeks ja ongi laias laastus kogu teema. Tuleb üks 3 päevane lumetorm ja ongi enamvähem maailma lõpp käes - järgmine "suur probleem" saab olema vedukite nappus, mis need 3-tonnised asjad ka õigesse kohta tirivad (meenutan siinkohal, et üks tüüpne järelveetav genekas on sõiduauto tüüpi haakeseadmega ja Unimogile seda taha ei panegi). G-mersu aga seda vedada ei jõuagi.
Ja see oli ainult üks tahk (nagu ütlesin "sitaks igasugu asju on veel vaja lisaks elektrile). Hea muidugi, et tegeletakse, teisalt juba 22 aastat on ilma mööda läinud

Teema pole vähem mahukam ega ka odavam kui 1. jalaväebrigaadi "valmis saamine". Soomlased on sel teemal kõvasti tööd teinud, tasub õppust võtta.
Keda aga teema tõsisemalt huvitab, võin sellest jutustada, kuidas üks taoline lõiguke tehtud saab ja palju see maksab.