SDE Tallinna piirkonna esimees Rainer Vakra: „Olgu kohe alustuseks üle korratud, et asi oleks täiesti klaar - sotsidel ei olnud mingit tahtmist minna Keskerakonna puudliks. Eesotsas kameeleon Riisaluga on see linnavalitsus nagu Bremeni linna moosekandid - lõbu on laialt, aga sisu vähe. Roheliste ja Aivar Riisalu pildile toomine on lihtlabane silmamoondus, millega üritatakse muutusi demonstreerida ja juhitakse tähelepanu olulistelt küsimustelt kõrvale. Tegelikult kasutatakse rohelisi Keskerakonna ainuvõimu teerulli varjava õrna viigilehena. Riisalu sõu- ja naljamehena lisab lihtsalt veidi värvi Savisaare vanast meeskonnast koosnevale abilinnapeade ansamblile."
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/tallin ... d=80125956
Kohtume Tallinna volikogu vastas kohvikus samal õhtul, kui volikogu ta abilinnapeaks valib. Riisalu tellib alkoholivaba õlle. Sel hetkel, kui fotograaf ta õlleklaasiga kaadrisse püüab, mõistab Riisalu eksimust. „Pane tähele, nüüd öeldakse, et näe, võtan sellisel hetkel rahulikult õlut,” mõmiseb ta.
Riisalu: „Asi on selles, et mulle proovitakse inkrimineerida süütegusid, milles ma ise ennast kõige vähem süüdi tunnen. Esiteks: sõbrad, ma ei ole IRL-i reetnud. Minu teada ka nemad (arvavad nii). Tegin oma töö ses erakonnas ära. Mulle proovitakse pidevalt ette heita, et reetsin valijaid, kes Tartus (Riisalu oli IRL-i Tartu linnapea kandidaat – R. R.) minu poolt hääletasid. Kuulge sõbrad, ma ei reetnud. Andsin valijatele võimaluse hääletada südamelähedase maailmavaate poolt, mida ma ka tegelikult nendega jagan. Andsin valijale võimaluse, et see erakond, poliitiline bränd IRL Tartus üldse künnise ületab. Kõik ju arvasid, et nad ei ületa künnist ja jäävad volikogust välja. Mõnigi lõi mõnuga naelu IRL-i kirstu. Ja mul ei olnud mingeid plaane IRL-ist lahkuda. See on teine asi, milles mind süüdistatakse: nii kui sain hea tasuva töökoha pakkumise, läksin IRL-ist minema. Et läksingi raha pärast Tallinna abilinnapeaks. Ei vasta tõele! Kui mulle oleks pakutud ükskõik millist teist abilinnapea kohta, poleks ma nõus olnud. Püüdke mõista, ma olen oma elu elanud nii, et ei pea praegu ilmtingimata tööl käima. Mul on väga kena kodu, oma n-ö hobitalu. Elan mõnusalt looduse keskel. On piisavalt palju ettevõtteid, mida juhivad praegu tegevjuhid. Sain siiani hommikul magada nii kaua, kui tahtsin. Mul on kõik hästi. Ühesõnaga: vahetasin normaalse elu millegi sellise vastu, kus suure tõenäosusega sind kohe auklikuks lastakse.“
Juba lastaksegi.
Riisalu: „Absoluutselt. Olen oma hinges proovinud elada, ütleme, teisi säästavalt. Olen hädalisi aidanud, olen laenanud sõpradele raha, kui neil on probleeme, ja väga vähe sellest tagasi saanud jne. Loomulikult tunnen ennast häirituna, kui mind süüdistatakse asjades, milles ma ennast sugugi süüdi ei tunne. Enam ei vaata (Facebooki). Mul on ses osas täiesti ükskõik. Kui keegi nüpeldamisega väga isiklikuks läheb, eks ta peab siis vastust andma. Oskan enda eest seista.“
Jälgisin kommentaare, reetur ja poliitiline tola on mõned epiteedid, mida on viimasel ajal su nime ette lisatud. On ka krõbedamaid ütlemisi.
Riisalu: „Aga ma küsin vastu: miks ei nutetud ega vannutud siis, kui ma 2014. aasta sügisel Keskerakonnast ära läksin? Miks ei vannutud ega parastatud, kui läksin IRL-i? Ja rõhutan: minul ei ole IRL-i inimestega mingit tüli. Põhimõtteliselt leppisime ilusasti kokku. Keegi ei ole partei päris- ori. Omal ajal läksin Keskerakonnast ära väga selgetel põhjustel. Edgar Savisaare toimingud ei olnud enam aktsepteeritavad ja kõik. Maailmavaateliselt ei ole sel erakonnal mitte midagi häda. Tõsi, olin ka Keskerakonnas väga selgelt näiteks astmelise tulumaksu vastu... Kahjuks sai see astmeline tulumaks mind kätte, kui olin IRL-is. Kas Aivar Riisalu on see kõige suurem mölakas või on parteid laskunud tervikuna sellisele tasemele, et valija kõnetamise nimel unustavad kõik oma põhimõtted? Kas mina olen süüdi, kui mõni partei minetab oma põhiolemuse? Minu jaoks oli kõik selge, kui Keskerakond ja IRL tegid mulle valitsuses olles astmelise tulumaksu.“
Tähendab, et vahet pole? Maailma- vaatest ei maksa rääkida.
Riisalu: „Seda tahtsingi öelda. Olen enda jaoks selgeks mõelnud, mida ma elus vastu võtan ja mida mitte. Kui näiteks kaitsevägi oleks mulle pakkunud võimalust kaitsevaldkonnas tegutseda, oleksin pakkumise kindlasti vastu võtnud. Kui pakkumine olnuks ükskõik milline ministriportfell, poleks mingil juhul vastu võtnud. Oleme neid naljaministreid piisavalt palju näinud – seda mina olla ei taha.“
Naljaministrid?
Riisalu: „Ütleme konkreetselt: nad ei tule toime.“
Keda mõtled?
Riisalu: „Kas ma pean ütlema? Aga kuna mulle pakuti mitte ministri-, vaid ettevõtlusega seotud abilinnapea kohta, siis võtsin vastu. Tunnen, et mul on ideid ja suudan neid teostada. Aga see ei huvita kedagi. Praegu on jube kihvt mind auklikuks lasta ja öelda, et olen selline ja selline. Tahan kõigile oponentidele öelda: ärge minu pärast nii väga muretsege. Olen inimene, kellel on elu enam-vähem korras. Mind on jube keeruline ära osta. Muide, olen piltlikult öeldes abi- kaitsepolitseinik. Riigikogu liikmena olen otsinud kaitsepolitseilt abi, kui Eestis on asjad olnud väga selgelt valesti, ja nemad on mind aidanud. Oli üks konkreetne juhtum ühe ehitushankega. Ehitusettevõtjate liit pöördus minu kui riigikogu liikme poole ja mina rääkisin kaitsepolitseiga. Edasisest menetlusest ma ei tea. Aga seda lollust, mis sealt välja paistis, ei sündinud.“
Tuleme alguse juurde. Nädal tagasi helistas sulle hilja õhtul peaminister Jüri Ratas?
Riisalu: „Oligi täpselt niimoodi. Pool kümme õhtul helistas. Ilma igasugu eelhoiatuseta. Arvan, et neid inimesi, kellele Eesti Vabariigi peaminister pool kümme õhtul helistab, on Eestis veel, aga mitte eriti palju. Dialoog oli suhteliselt konkreetne. Jüri ongi konkreetne mees, ega ta pikalt ei jahu. Ütles otse, et valdkonnaks abi- linnapeana on ettevõtlus ja innovatsioon. Mulle sobis. Küsisin, kas saan tulla IRL-i liikmena. Ta ütles ei. Küsisin, kas saan tulla parteituna. Jürile see sobis. Ja siis küsisin, kui kaua on mul aega mõelda. Ta andis mõtlemiseks 24 tundi. Järgmisel päeval, ütleme, 20 tundi hiljem kohtusin temaga Stenbocki majas. Seal oli ka [siis veel] linnapeakandidaat Taavi Aas ja Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb. Ütlesin seal, et olen nõus. Jõusse jäi kokku- lepe, et abilinnapeana ma IRL-i ei kuulu, aga ka Keskerakonda ei pea astuma. Seal formuleeriti põhilised valdkonnad. Taavi Aas tõi esile põhilised teemad, milles oleks vaja lahendusi leida. Keskerakonna puhul ei ole mitte kunagi selge, enne kui on hääletatud. Olen seda varemgi rääkinud: mitte keegi ei taha tunnistada, et see on Eesti ainus tõepoolest demokraatlik erakond. Vaata, millised võitlused on seal toimunud. Meenuta Kadri Simsoni erakonnajuhiks kandideerimisi, meenuta Jüri tulekut. Milline muundumine seal toimub! Mitte üheski teises parteis pole midagi sellist olnud. Mitte üheski!“
Kuid 2014. aasta sügisel läksid sa ju IRL-i.
Riisalu: „Tahtsin minna n-ö aknaaluseks ehk parteituks riigikogu liikmeks. IRL haakis mind ära.“
Ja pettusid. Vähemalt selline mulje jäi su pool aastat hiljem antud intervjuust.
Riisalu: „Ütleme, et kahetsesin jah, aga ei tahaks väga lahtise tekstiga edasi minna, sest leppisime kokku, et ei musta üksteist.“
IRL-is sa ennast ei leidnud?
Riisalu: „Ei leidnud, see on tõsi. Nad ei võtnud mind omaks. Neil oli mind vaja, sest olen häältemagnet.“
Ja piisavalt jõukas.
Riisalu: „Ainus kord, kui olen annetusega aja- lehte saanud, annetasin IRL-ile. Olemuselt pole ma üldse mingi poliitik. Olen erakordselt kehv inimene partei- tööd tegema. Ma ei suuda mitte kedagi parteisse värvata. Kaitseliitu suudan – üle tuhande inimese, ma arvan. Aga parteisse mitte. Ei oska neist asjust rääkida. Ei suuda mingit parteilist organisatsiooni ehitada. Olen nõus olema tegutseja. Keskerakond tegi konkreetse ettepaneku.“
Räägime konkreetsetest asjadest. Tallinna TV jääb või paned kinni?
Riisalu: „Kindlasti jääb. Aga küsimus on, mis vormis ja mis sisuga. Peame muutma ta selliseks, et oleks kõigile vaatajatele vastuvõetav. Arvan, et see on võimalik. Tänu sisumuutusele saab seda kanalit paremini majandada. Kui suudame programmi parandada ja vaadatavust oluliselt suurendada, tekib ka reklaamiandja huvi. Ja teiseks: selleks et ta ei oleks ainult Tallinna maksumaksja kanda, tuleb leida huvigrupp, kes oleks valmis kanalisse erakapitali investeerima. Aga põhiline on, et inimestele tuleb anda head programmi. Tead, mina ei usu, et Keskerakonna huvi oleks Tallinna TV tõttu pidevalt peksa saada. Praeguse Keskerakonna huvi see päris kindlasti ei ole. Paljudele see ehk ei meeldi, aga Keskerakond on tohutult muutunud.“
Jüri Mõis ütles kunagi, et Ühistupank on paras naljanumber. Mida sellega teha?
Riisalu: „Aga üks teine endine edukas hansapankur ütles, et Ühistupanga võiks liita mõne teise praegu turul tegutseva eduka kohaliku finantsasutusega. See võiks olla üks võimalus. Kõik teame, et keskmisele ja väikesele Eesti ettevõttele ja ka eraisikutele ei leidu praegu turul piisavalt finantsinstrumente, et nad saaksid oma ambitsioone rahastada. Mitte ükski sellele segmendile orienteerunud finantsasutus pole Eesti turul ülearu. Linn võib seal osaleda ja ilmselt peabki osalema, sest eks linnal on samuti vaja oma raha kusagil hoida. Aga ta ei saa jääda mingisuguseks nišiasjaks. Aeg annab arutust. Aga arvan, et mingite liitmiste teel on võimalik teda finantsasutusena edasi käitada ja inimesed, kes on sinna juba panustanud – ta ju töötab, annab laene välja –, ei peaks muretsema. Oleme ausad, praegu turul laiutavatel Rootsi pankadel pole teab mis erilist kirglikku huvi Eesti majandust turgutada.“
LiPo ehk Linnapood?
Riisalu: „Nii see ei jätka. Tean, et ametist lahkunud linnavalitsusel oli LiPo kohta mõtteid, kuidas teha temast midagi laiemat, mis aitab kehvemini toimetulevatel inimestel natuke paremini hakkama saada. Näiteks liita ta Toidupangaga. See on praegu näide, aga võiks olla kihvt kooslus.“
Mis su tööplaanis veel oli?
Riisalu: „Tööstuspargid. Muide, kas tead, et nn Savisaare Lasnamäe tööstuspargid, mida kõik kirusid ja mille üle irvitasid, on lõpuni välja müüdud? Ja kõik on seal väga rahul. Lasnamäel on 110 000 inimest tööjõudu. Arvan, et linna võtmeüles- anne on toetada suurte magalarajoonide vahetus läheduses linna territooriumile linna maksubaasi panustavate ettevõtete loomist infrastruktuuriga. Muidu libisevad tööstuspargid naabervaldade kätte ja see ei ole Tallinnale kasulik. Veel on minu jaoks tähtis noorte ettevõtjate toetamine. See potentsiaal tuleb julgemalt ära kasutada. Tahaksin väga, et linna toetus algavale ettevõtjale läheks võimalikult õigesse kohta. Kui Tartus oli põhiline valimiseelne retoorika see, kuidas tudengid jääksid linna edasi elama, siis Tallinna abilinnapeana tahaksin, et need üliõpilased ja ettevõtlikud noored jääksid Tallinnasse elama. Meie asi on nende algatusi ja entusiasmi toetada. Muide, EKRE valimisprogrammis on üks lause, mida mina kavatsen abilinnapeana ellu viia: lõpetame ette- võtjate kottimise. Aga kogu su jutu peale öeldakse, et oled „Meie mees” ja kogu lugu. No mis pagana „Meie mees”? Üks Eesti võimsamaid energeetikafirmasid Alexela Group on minu loodud. Ma pole küll kümme aastat seal enam omanike ringis, aga...“
Aita meenutada, miks sa sealt ära tulid.
Riisalu: „Väga lihtne põhjus: 2007. aasta ja aprillirahutused. Venemaa transiit enam ei toiminud. Juhan Kolk, Urmas Past ja mina lahkusime siis. Riskid läksid liiga suureks, midagi polnud teha. Heiti Hääl oli nõus jätkama.“
Kuidas sa Alexela omanikuks said?
Riisalu: „1994. aastal asutasin koos Heiti Häälega AS-i Autokütus. 1995. aastal ühinesime Kolgi ja Pasti Alexelaga ning ehitasime Alexela üles. Keegi ei peaks arvama, et ma polegi elus midagi teinud.“
Kui palju sul praegu ettevõtteid on?
Riisalu: „Neliteist, töötajaid on kokku saja ringis. Põhitegevused on toitlustus ja metall. Mul on neli toitlustusettevõtet: Mozart, Jahh, Poogen rahvusraamatukogus jne. On haagisetehas ja ehitusmetalli tootev ettevõte. Ühesõnaga klassikalised väikesed Eesti ettevõtted, mis toovad leiva lauale.“
Kuidas elab Meie Mees?
Riisalu: „Toimib praegugi. Annab aastas 50–60 kontserti, just nii palju kui vaja ja nii vähe, et on mõnus.“
Kas sa vahel ei tunne, et Meie Mees on taak, mille eest sind jäädaksegi paika panema?
Riisalu: „Aga see lahmiv paikapanemine ongi mu naha paksuks teinud. Kõik oponendid võivadki jaurama jääda. Muide, nad võiksid teada, et 2003. aastal lõpetasin kaitseväe lahingukooli reserv- ohvitseride kursuse. Olen ausalt teeninud lugematutel õppustel ja täienduskoolitustel, olen Eesti Vabariigi kaitseväe kapten. Kui keegi suudab panna lauda täpselt sama palju panustamist riigikaitsesse – oma vabast ajast ja tasuta –, siis tulgu ja kritiseerigu mind. Öelgu, mida arvab. Aga muidu... Kui Meie Mehest rääkida: sel suvel, kui meil oli 20 aasta juubelituur, oli vaatajaid tuhandetes. Kas kõik need tuhanded, kes tulid kodust välja suhteliselt kalli pileti peale, on siis lollid? Tulgu mu kritiseerijad ja öelgu seda neile, kes kontserdile tulid. Olen muu hulgas väiketalu- pidaja, harin oma väikeste valgete kätega 160 hektarit maad, kasvatan hobuseid.“
Ega sa praegu mingilgi määral kahetse, et ütlesid Jüri Ratasele jah?
Riisalu: „Täna pole veel seda kahetseda jõudnud.“
Oleksid võinud edaspidigi elada nagu miška – ärgata, millal tahad, tegelda hobustega, oma maatüki ja ettevõtetega.
Riisalu: „Nagu ma ise armastan öelda: käisin 2,5 aastat päristööl.“
Nüüd ajalehed nöögivad, telekanalid nõuavad kommentaari.
Riisalu: „Ma ei arvanud, et see nii karmiks läheb. Ma miskipärast arvasin, et ei tohiks nii palju kedagi segada.“
Tahaksin üht asja täpsustada. 2014. aastal läksid sina Keskerakonnast IRL-i ja su abikaasa IRL-ist Keskerakonda.
Riisalu: „Sellest ei tahaks eriti rääkida. Ütleme siis nii: mu tubli kaasa Marina, kes on oma elu elanud selliselt, et saab kenasti hakkama, otsis endale rakendust ühiskondlikus mõttes. Küsis minu käest nõu: millisesse parteisse minna? Soovitasin IRL-i, sest minu jaoks ei olnud sel ajal teist valikut. See oli vist 2013. aastal. Ma polnud sel ajal Keskerakonnaga rahul, seepärast soovitasin IRL-i. Aga see, mida mu naine nelja aasta eest kohalikel valimistel IRL-is nägi – toimus täielik tõmblemine ja üksteisele ärategemine –, ei sobinud talle. Ta küsiski mu käest: kuhu sa mu saatsid? Ütlesin: kui tunned end seal ebamugavalt, siis sa kindlasti ei pea seal olema. Astuski välja. Seda nõu, et ta Keskerakonda läheks, mina talle anda ei saanud. Selle valiku tegi ta ise.“
Sel nädalavahetusel on isadepäev. Tähistad?
Riisalu: „Loomulikult. Kogu punt, 35-aastane Kadri, 33-aastane Karin ja 21-aastane Carmen tulevad minu juurde kokku, see on selge. Saame kokku ja ajame niisama juttu.“
Lapsed ei manitsenud, et säästa end ja ära mine poliitikasse ennast lõhkuma?
Riisalu: „Ei, vastupidi. Nemad saatsid tunnustavaid sõnumeid: isa, sa oled nii kihvt mees! Et tegutsen ega pea veel hakkama surma ootama, eks ole.“
Ja sina?
Riisalu: „Tunnen, et olen jälle vajalik. Vahepeal tundsin, et olin vajalik ainult iseenda rahakotile, et see oleks võimalikult täis, ja selleks, et teenida iseenda väikest maailma. Nüüd saan jälle teha midagi sellist, millest oleks laiemalt kasu. Inimestele on tähtsad kolm asja: et leib oleks laual, vara kasvaks ja oleks ühiskondlik tunnustus. Esimese kahega saame hakkama, kui oleme piisavalt töökad ja nutikad. Vaat ühiskondliku tunnustusega on niimoodi... Pean tunnistama, et hinges kripeldab, kui tunnen, et mind pole kellelegi vaja. Ja kui pakutakse tööd, mida sa võiksidki osata teha – 56-aastasele antakse võib-olla viimast korda elus selline võimalus –, siis ausalt öeldes oleks vahest isegi tobe ära öelda. Jah, mul endal ei ole sellest kõigest otseselt mingit kasu. Aga äkki teistel on.“
Raamat, mis on mind mõjutanud
Lev Tolstoi „Sõda ja rahu”
Film, mida vaataksid veel
„Me olime sõdurid”, peaosas Mel Gibson
Etendus, mis jäi hinge
Jaan Kruusvalli „Pilvede värvid” omal ajal Draamateatris
Telefoniäpp, mis on elu lihtsamaks teinud
Waze – tänu sellele ei jää enam hiljaks.
Kohvik, kus tulevad parimad mõtted
„Poogen” rahvusraamatukogus. Mu enda firma opereerib seal.
Muusika, mis ei lähe meelest
Urmas Alenderi „Teisel pool vett” – sügavalt isiklikel põhjustel
Inimene, kelleta ma ei saa
Mu nüüdne abikaasa
http://epl.delfi.ee/news/lp/aivar-riisa ... d=80121960
