Re: Riigikaitse eelarve
Postitatud: 02 Jaan, 2023 18:14
Paar (kriitilisemat) tähelepanekut EKRE riigikaitseprogrammi osas:
„2. Optimeerime kaitseministeeriumi valitsemisala struktuuri nii, et sinna jääb alles ainult kolm iseseisvat asutust – kaitsevägi, Kaitseliit ja Välisluureamet.“. Selline ettepanek on siis 20 eesmärgi seas kohe alguses, 2. kohal, veel enne SA-struktuuri suurendamist ja muid olulisi asju. Vähemalt mulle jääb küll arusaamatuks, mis on üldse selle ettepaneku sisu või põhjendus, mis selle tulemusel paremaks läheb jne? Sisuliselt tähendaks selle ettepaneku elluviimine minu arusaamist pidi seda, et likvideeritaks tänane Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK) ja KRA, ning nende asutuste ülesanded antaks üle/tagasi kas Kaitseministeeriumile, või siis Kunnase varasemaid seisukohti teades pigem Kaitseväele. Milleks on vaja Kaitseväge hakata nt koormama kutsealuste teenistussevõtmise korraldamisega (millega KV meil kunagi pole 30 aasta jooksul tegelenud), või siis kogu Kaitseministeeriumi valitsemisala taristu ja hangete tegelemisega (millega osaliselt KV tegeles eelmisel aastakümnel), sellest mina hästi aru ei saa. Trendid on viimase kümnekonna aasta jooksul olnud vastupidised – Kaitsevägi keskendugu sellele, mida ohvitserid on sõjakoolis õppinud, ehk siis riigi sõjalise kaitse korraldamine ja selleks valmistumine, ehitamise, ostmise jms tegelegu tsivilistid ja eraldi asutus. Ei tea kedagi ka Kaitseväes täna, kes tahaks hanke- ja taristumajandust KVJ käsuliini tagasi tuua.
„5. Koostame kiiremas korras kuni 2045. aastani ulatuva tervikliku sõjalise riigikaitse arenguvisiooni /…/“. See oleks siis visioon selle kohta, milline peaks Kaitsevägi olema u 22 aasta pärast. Kas sellist visiooni on tegelikult vaja? Mis reaalne kasu sellest oleks? Me ei suuda reaalselt ette prognoosida seda, milline Venemaa ja meid ümbritsev keskkond on 20+ aasta pärast, eriti ei oska me prognoosida ka seda, milline on majandus, Eesti demograafia ja ilmselt ka sõjanduse ja tehnoloogia areng kahe aastakümne pärast. Täna teeme enamvähem adekvaatset planeerimist 10 aasta lõikes, kusjuures elu on näidanud, et realistlikult planeeritav ja elluviidav on iga 10 aastase plaani I pool, II pool enam mitte nii väga. Eriti praeguses olukorras on KVJ suhteliselt õigesti öelnud, et keskenduda tuleb nendele võimetele, mis saavad valmis võimalikult kiiresti ja annavad lahinguväljal suurima efekti. 20+ aasta arenguvisiooni suurimaks riskiks pean mina seda, et kui Kunnase visioon ja rahalised vahendid 10 aasta perspektiivis ei kattu, siis hakatakse kõiki julgemaid unistusi sisse kirjutama umbes aastaks 2040 vms. Mis halvimal juhul viib 10 aastat tagasi eksisteerinud paberarmee taasloomisele, kus üksustel oli osa relvastust, varustust ja inimesi, aga nt laskemoon või sõidukid oleksid pidanud tekkima alles kuskil kaugemas tulevikus.
„f) iseseisva kaitsevõimega seostamatute tegevuste lõpetamist“. Julgen pakkuda, et lisaks Kaitseuuringute Keskuse sulgemisele võiks siia alla mahutada veel näiteks Eesti Sõjamuuseumi likvideerimise ja Eesti osaluse NATO strateegilise õhutranspordi programmis (SAC). Väga palju muud enam välja ei mõtle. Häda ainult selles, et need meetmed annaks aasta peale säästu kokku heal juhul paari miljoni euro jagu, mis miljardi euro suuruse kaitse-eelarve juures enam väga suurt võitu ei anna.
„2. Optimeerime kaitseministeeriumi valitsemisala struktuuri nii, et sinna jääb alles ainult kolm iseseisvat asutust – kaitsevägi, Kaitseliit ja Välisluureamet.“. Selline ettepanek on siis 20 eesmärgi seas kohe alguses, 2. kohal, veel enne SA-struktuuri suurendamist ja muid olulisi asju. Vähemalt mulle jääb küll arusaamatuks, mis on üldse selle ettepaneku sisu või põhjendus, mis selle tulemusel paremaks läheb jne? Sisuliselt tähendaks selle ettepaneku elluviimine minu arusaamist pidi seda, et likvideeritaks tänane Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK) ja KRA, ning nende asutuste ülesanded antaks üle/tagasi kas Kaitseministeeriumile, või siis Kunnase varasemaid seisukohti teades pigem Kaitseväele. Milleks on vaja Kaitseväge hakata nt koormama kutsealuste teenistussevõtmise korraldamisega (millega KV meil kunagi pole 30 aasta jooksul tegelenud), või siis kogu Kaitseministeeriumi valitsemisala taristu ja hangete tegelemisega (millega osaliselt KV tegeles eelmisel aastakümnel), sellest mina hästi aru ei saa. Trendid on viimase kümnekonna aasta jooksul olnud vastupidised – Kaitsevägi keskendugu sellele, mida ohvitserid on sõjakoolis õppinud, ehk siis riigi sõjalise kaitse korraldamine ja selleks valmistumine, ehitamise, ostmise jms tegelegu tsivilistid ja eraldi asutus. Ei tea kedagi ka Kaitseväes täna, kes tahaks hanke- ja taristumajandust KVJ käsuliini tagasi tuua.
„5. Koostame kiiremas korras kuni 2045. aastani ulatuva tervikliku sõjalise riigikaitse arenguvisiooni /…/“. See oleks siis visioon selle kohta, milline peaks Kaitsevägi olema u 22 aasta pärast. Kas sellist visiooni on tegelikult vaja? Mis reaalne kasu sellest oleks? Me ei suuda reaalselt ette prognoosida seda, milline Venemaa ja meid ümbritsev keskkond on 20+ aasta pärast, eriti ei oska me prognoosida ka seda, milline on majandus, Eesti demograafia ja ilmselt ka sõjanduse ja tehnoloogia areng kahe aastakümne pärast. Täna teeme enamvähem adekvaatset planeerimist 10 aasta lõikes, kusjuures elu on näidanud, et realistlikult planeeritav ja elluviidav on iga 10 aastase plaani I pool, II pool enam mitte nii väga. Eriti praeguses olukorras on KVJ suhteliselt õigesti öelnud, et keskenduda tuleb nendele võimetele, mis saavad valmis võimalikult kiiresti ja annavad lahinguväljal suurima efekti. 20+ aasta arenguvisiooni suurimaks riskiks pean mina seda, et kui Kunnase visioon ja rahalised vahendid 10 aasta perspektiivis ei kattu, siis hakatakse kõiki julgemaid unistusi sisse kirjutama umbes aastaks 2040 vms. Mis halvimal juhul viib 10 aastat tagasi eksisteerinud paberarmee taasloomisele, kus üksustel oli osa relvastust, varustust ja inimesi, aga nt laskemoon või sõidukid oleksid pidanud tekkima alles kuskil kaugemas tulevikus.
„f) iseseisva kaitsevõimega seostamatute tegevuste lõpetamist“. Julgen pakkuda, et lisaks Kaitseuuringute Keskuse sulgemisele võiks siia alla mahutada veel näiteks Eesti Sõjamuuseumi likvideerimise ja Eesti osaluse NATO strateegilise õhutranspordi programmis (SAC). Väga palju muud enam välja ei mõtle. Häda ainult selles, et need meetmed annaks aasta peale säästu kokku heal juhul paari miljoni euro jagu, mis miljardi euro suuruse kaitse-eelarve juures enam väga suurt võitu ei anna.