Veel üks lugu vastaspoolelt, intervjuu Valgevene vabatahtlikuga Dommbastani poolelt
http://cripo.com.ua/?sect_id=3&aid=184602
Valgevenelasi, kes osalevad sõjategevuses Ukrainas, saab võtta vastutusele Valgevene seaduste järgi, vastav paragrahv näeb ette vabadusekaotuse kolmest kuni seitsme aastani. Oktoobri algul esines Valgevene KGB juht Valeri Vakultšik riigi parlamendis ja hoiatas, et riigi kodanike poolt osalemine Ukraina relvastatud konfliktis ükskõik kummal poolel on karistatav kriminaalkorras. Samuti on karistatav nii Valgevene kodanike värbamine sõjategevuseks, väljaõpe, finantseerimine kui ka igasugune materiaalne toetus.
Seetõttu ei avalda need valgevenelased, kes ikkagi otsustasid minna sõjast haaratud Donbassi, erinevalt paljudest Ukrainasse sõitnud venelastest, oma nime - kartes kriminaaljälitust. „Russkaja planeta“ ajakirjanik vestles ühega neist – 27-aastase Vitebski elanikuga, kes veel hiljaaegu sõdis DNR-is. Olles saanud lahingute käigus põrutada, pöördus ta tagasi Vitebskisse taastusraviks.
Valgevenelane, olles suundunud sõdima Ukrainasse DNR-i poolele, jutustas, miks vabatahtlikud sõidavad Donbassi.
- Minu nimi on Sergei. See on tõeline nimi – sellise nimega pole midagi vajagi välja mõelda. Sõjas oli hüüdnimeks Najezdnik (Ratsanik)“, alustas juttu vestluskaaslane.
- Miks?
- Ei tea isegi. Arvatavasti seetõttu, et kuna ma kohe peale kohalesaabumist teatasin, et ma BTR-is sõitma ei hakka, ainult soomusel. See oli esimene asi, mida mulle õpetati: „Sees põled ära – ja matta pole kedagi. Aga soomuselt hüppad maha – ja oled elus!“.
- Kui palju valgevenelasi sõdib Ida-Ukrainas?
- Kohtusime küllaltki tihti. See tähendab, et see pole eksootika. Ütleksin, et võrdselt mõlemal poolel, kuid see on väga umbkaudne hinnang. Lihtsalt Novorossijas on valgevenelased hajutatud – sõitsid kohale läbi erinevate kanalite, sõdivad erinevates rühmades… Kiievi poolel on nad rohkem ühtsemad, sest sinna läksid kindla eesmärgiga Valgevene natsionalistid, nad tunnevad üksteist. Veel suve alguses räägiti palju Valgevene rühmast „Pagonja“, mis formeeritakse sõdimiseks Kiievi poolel. Pärast lakati sellest rääkimast. Ma sain aru, et neist moodustati üks Paremsektori rühmadest ning muudeti nimetus, et neid oleks keerulisem tuvastada. Kuid seal, paremsekkide juures, saan aru, et valgevenelased hoiavad ikkagi kokku.
- Kuidas sa ise Ida-Ukrainasse sattusid?
- Ma ei saa sellest rääkida – annaksin inimesed välja. Võin rääkida, et kuidas ei sattunud. Kõigepealt hakkasid meil Vitebskis ilmuma lendlehed RNE nimel (
RNE - Русское Национальное Единство ehk Venemaa Rahvuslik Ühtsus ehk barkašovlased), mis kutsusid üles kaitsma Slavjanskit. Selliseid lendlehti nägin palju ka Minskis. Igal pool oli viide VKontakte grupile, kus siis vastavalt toimuski värbamine. Kuid mina pole barkašovlasi kunagi usaldanud, seepärast ei hakanud ka nendega ühendust võtma. Ukrainasse sattusin ma juba hiljem, ja kohe Donetskisse – nagu tellitult tol ajal seal kõik algas.
- Kui palju sulle maksti? Kas maksmise lubadusi üldse täideti?
- Teeme asja kohe selgeks. Ei mina ega minu tuttavad ei sõitnud sinna raha pärast. Samas ka mitte idee pärast. Seal suhtutakse üldse ideelistesse halvasti. Need tulevad, hoides peas kinni mingit romantilist ettekujutust sõjast. Aga pärast esimest tulevahetust on neil kõht lahti. Sõna otseses mõttes.
Ma räägin, kes sinna sõitsid. Läksid need, kes siin pole leidnud endale kohta elus. Kellele tulevikus midagi ei paista, peale viinaviskamise kohalikus tehases, abiellumise inetu eidega ja laste sigitamise, kellele on ette nähtud samasugune saatus. Kes ei suuda välja rabeleda provintsist, kus kõik on tardunud 20 aasta tagusesse aega. Nendest valgevenelastest, keda ma seal kohtasin, polnud ükski minskilane - sest neil on teine mentaliteet, nad näevad elu teisiti, neil on teised võimalused.
Ma tean täpselt, et inimesed Minskist olid teisel poolel, ukrainlaste poolel. Kuid seal olid natsionalistid nende hulgast, kes 90-ndatel Minskis valge-puna-valgete lippudega marssisid. Jah, need on tõsised poisid. Aga need, kes sõitsid nagu mina – provintsist, nemad pole mitte kunagi poliitikasse sekkunud.
Mindi sõdima seetõttu, et meile selgitati: seal tekib uus riik ja seal saab alustada uut elu. Saada kellekski. Öeldi, et kui kõik lõppeb, siis neile, kes soovivad jääda, antakse maja ja maatükk. Et meist saavad seal kangelased, nagu kõik, kes seal sõltumatuse eest võitlesid. Muidugi, raha lubati samuti, kuid mitte kullamägesid. See tähendab, et ei mindud raha järgi, mindi võimaluse pärast muuta oma saatust.
- Kellega oli teil juhust sõdida õlg õla kõrval? Kohalikud? Najomnikud? Vabatahtlikud?
- Erinevates piirkondades on kõik erinev. Seal võib isegi kahes kõrvutiasetsevas rindelõigus olla kõik erinev. Meil oli umbes pooleks - pool kohalikke, pool sissesõitnuid. Tulnukad on põhiliselt Lõuna-Venemaa linnadest, vabatahtlikud. Palju selliseid, nagu meie, elult peksa saanud, töötud. Valgevenes tagatakse sulle alati töö, mis sest et provintsis makstakse kopikaid, kuid ikkagi annab riik tööd. Need aga, kes tulid näiteks Kamõšinist, Saraatovist või Orenburgist, jutustasid, kuidas pool aastat istusid ilma tööta.
Üks neist rääkis mulle: „Kes 90-ndatel jäi ilma tööta– läks bandiidiks, bandesse. Praegu aga pole enam need ajad, seda ei tehta. Aga Novorossija – see on šanss, ise saad tegevust ja ka peret võid toita.“ Et siis sellised normaalsed poisid. Ka komandör oli normaalne - venemaalane, erumajor, teenis 14.armees just Transnistria konflikti ajal.
Ainus asi, millest meile kunagi ei räägitud - kust on pärit relvastus, millega me sõdime? Tean täpselt, et umbes 70% oli kohalikest rüüstatud arsenalidest. Kuid oli ka selliseid relvamudeleid, nagu AK105 või AK102, milliseid Ukraina armees pole kunagi olnud. Kuid meie ei küsinud. Vähem pärid – vähem probleeme.
Veel sattusime tihtilugu kokku kasakatega – vene omadega. Need kärutasid oma veokatega kogu aeg siia-sinna. Ei tea, miks nad ühe koha peal paigal ei püsinud. Kuid meie kasakaid ei usaldanud. Telekaamerate ees on nad lõbusad kujud, kuid lahingust jooksevad esimestena minema. Ja nad on väga laisad. Meie komandör kordas alati: „Rohkem higi – vähem verd“. Nii me maad kaevasimegi. Meil olid alati põhikaevikud, blindaažid, varukaevikud. Aga kasakad ei teinud mitte kunagi mitte midagi sellist. Ütlesid: „Meie pole talumatsid, et maad tuhnida. Meie asi on ratsaväerünnak.“ Ja ise istusid ning küpsetasid šašlõkki.
- Tšetšeenid sõdivad seal? Nende kohta räägitakse tõtt?
- Ei tea, nendega meie teed ei ristunud. Kuulsin nende kohta paljutki, seda küll. Oli kuulda kõige erinevamaid asju. Kuid see on ju sõda. Võivad liikuda kõige uskumatumad kuulujutud, niisiis ei ütle ma midagi – ei taha rääkida, mida ise pole näinud.
- Mis veel meenub?
- Seal võtavad kõik pantvange, see on lihtsalt selline valuuta. Ei võeta vangi mitte ainult vastaseid või kes varem sini-kollase lipu välja pani, võetakse kinni ka lihtsalt kohalikke. Kui palju kordi me neile appi sõitsime. Tuleb naine, eluaastaid 50 ja nutab: „Poisid, aidake, teie naabrid viisid öösel mehe koos pojaga ära. Tean, et kohalik miilits hoiab neid kinni, aga mind ei lasta nende juurde“. Hea küll, sõidame, klaarime. Ütleme, et need kohalikud aitavad meid, milleks neid vangistada? Meie rühma teati, austati, seetõttu inimesed vabastati alati.
Veel, mäletan, olin Makeejevka administratsioonis, näen et esimesel korrusel, poolel teel keldrisse, istub kümmekond inimest, silmad ja käed kinni seotud. Kõik mehed. Pärin, et kes need on? Vastatakse: „Ukrainlasi võtsime vangi“. „Ja milleks nad teile? Oleks võinud omade vastu vahetada“. „Las töötavad, taastavad, mida lõhkusid“,vastatakse. „No niimoodi nad teil ju ei tööta, ainult istuvad“, üllatusin mina. Vastati, et see asi pole minu mõistuse jaoks.
- Pidevad tulelöögid rahulike rajoonide, elumajade, koolide pihta, mida näidatakse televisioonis - on see tõsi või propaganda?
- Ei üks ega teine. Loomulikult, keegi ei tambi Gradidest sihikindlalt elukvartaleid, ei ukrainlased regulaararmeest, ei rahvuskaartlased, ei meie. Seda seal pole. Ja pealegi pole seal kellelgi nii palju laskemoona. Teate, kui palju maksab üks Gradi rakett? Aga Uragani rakett on veel kümme korda kallim!
Nii et spetsiaalselt rahulikke elanikke ei tulistata. Kui aga, ütleme, elumaja hoovi üles seada miinipilduja ja tuld anda, isegi ainult kaks-kolm lasku, siis vastus loomulikult saabub. Lendab sinna, kust tulistati. Ja muidugimõista võib ka maja tabada. Ma nägin seda mitmeid kordi.
Üldiselt tehakse sõjas väga palju rumalusi. Kuid mõned asjad üllatavad. Näiteks võib kõik ära lõhkuda, kuid sidevõrk töötab. Mitte igalpool muidugi, kuid üldiselt töötab. Sest seda on vaja nii bojevikkudel kui ka ukrainlastel. Mina ei näinud kogu lahingutsoonis oldud aja jooksul mitte ühtegi satelliittelefoni, neid pole seal lihtsalt vaja.
Mida ma veel tahan öelda. Poisikesena huvitusin ma relvadest, lugesin selle kohta palju. Lugesin, et näiteks AK tuletihedus on tunduvalt väiksem kui ameeriklaste M16-l. Seal aga sain aru – see kõik on jamps!
Kui antakse sinu tranšee pihta, ei hakka sa isegi end sellest välja upitama – tõstad käed automaadiga rinnatise kohale ja põletad vastase poole, kuigi ise teda ei näegi. Nimetatakse seda tulega mahasurumiseks, kuni omad veel ei toeta KPVT-st või miinipildujatest. Mida asja on siin tuletihedusel?
- Tagasi Donetskisse lähed?
- Lähen. Kuid tundub, et alles kevadel. Niikuinii talvel keegi sõdima ei hakka. Ainult Punaarmee Suures Isamaasõjas võitles talvel. Aga sellised üksused, nagu DNR-is ja LNR-is talvel ei sõdi. Ma lähen tagasi, sest ma ei viinud veel oma asja lõpuni.
See valgevenelase stoori on minu arvestuse kohaselt siin teemas nüüd juba kolmandat korda..
(by Borja)