Postitatud: 25 Apr, 2010 11:13
Kui need suurtükid otsustataksegi nüüd lätakatele kinkida, siis sellega tehakse võrdlemisi suur viga, mille tulemusena kannatab Eesti riigi prestiiž ja olemasoleva suurtükiväe väljaõpe.
Kui rääkida kasust või kahjust, siis märkimisväärset kasu keegi vaevalt sellest aktsioonist lõppkokkuvõttes lõikab, kahju aga kannatavad mõlemad pooled. Siin on mõningad spetsiifilised nüansid, mida ministeeriumiinimeste silmaring ja teadmised ei pruugi hõlmata ja mida ka mina ei tahaks peensusteni avada.
Ametnike jaoks on vist nii, et kingime žestiga paar läikivat haubitsat, surume kätt, plaksutame ja kõik on häppid. Ega nemad ju tea, mida on vaja peale laskemoona veel, et sellest haubitsast ka pauku saaks teha ja loomulikult sihtmärgialale pihta saada. Seda tegelikult ei pruugi teada ka kõik juhtivad ohvitserid Kaitseväes. Ja kui teavadki, siis nende relvade ja eriti lisavarustuse alast tegelikku niru seisu nad kardetavalt ikkagi ilmselt ei tea. Probleemi võimendab asjaolu, et kui osteti soomlastelt D-30-neid, siis kaudtulelaskmiseks hädavajalikku teatavat lisavarustust minuteada ei ostetud. Ei taha jätkuda ka maha võetavate 105mm asjadest ja ei jätkunud neilegi kusjuures.
Võimalik, et lätlastel juhtumisi on üht-teist endal, kuid üht-teist päris kindlalt ei ole ka.
Ühesõnaga selleks, et lätlastele midagi vähegi kasutatavat ära kinkida, peame osa asju kõigepealt ise endale hankima.
Mis saaks kodumaal nende 105-stega veel teha?
Eelmainitud variantidest ainus reaalne asi oleks saluudilaskmine.
Kui suudetaks kulutada puuduva hädapärase lisavarustuse hankeks see miski 25 000...50 000 EEK (kasutatuna, tutikad oleks ilmselt 10x kallimad), siis saaks veel kasutus- ja laskekõlblikke relvi kokku otsides valmis teha ja seisma panna ühe viletsavõitu SA suurtükiväepataljoni.
Kui on vaja lätlastega teha mingit suurtükiväelist diili, siis pigem soovitaks neile rentida patarei 122mm relvi, mida meil natuke ülemäära on. Need vähemalt suhteliselt korralikud (kuigi ka neile tuleks jälle see lisavarustus muretseda enne). 105mm võib hiljem mingi rühma jagu lisaks uurida-lasta anda. Siis vaatavad, kas on midagi nendega teha ja võivad päriseks endale jätta. Lätlaste suurtükivägi on võrdlemisi tagasihoidlikus seisus ja nende jalule aitamiseks kuluks meil palju väljaõpperessurssi, mida aga niigi napib.
Vastutasuks võiks aga küsida rendile tankirühma, mida nad ise nagunii ei kasuta, kuid millest meil oleks suur kasu väljaõppes. Võib arvata, et viimati enne Eestis pioneeride üritusel käimist sõitis nende T-55 siis, kui tehti see foto (fotol tank mingil näitusel ja uudistajad ronivad peal), mis netis üleval on ja vaevalt ta peale seda sõitnud on.
Hädapärase rannakaitse huvides võiks muidugi küsida neilt veel vasturendile käputäie 100mm K53-tüüpi kahureid, aga selles asjas poleks nii veendunud.
Kui rääkida kasust või kahjust, siis märkimisväärset kasu keegi vaevalt sellest aktsioonist lõppkokkuvõttes lõikab, kahju aga kannatavad mõlemad pooled. Siin on mõningad spetsiifilised nüansid, mida ministeeriumiinimeste silmaring ja teadmised ei pruugi hõlmata ja mida ka mina ei tahaks peensusteni avada.
Ametnike jaoks on vist nii, et kingime žestiga paar läikivat haubitsat, surume kätt, plaksutame ja kõik on häppid. Ega nemad ju tea, mida on vaja peale laskemoona veel, et sellest haubitsast ka pauku saaks teha ja loomulikult sihtmärgialale pihta saada. Seda tegelikult ei pruugi teada ka kõik juhtivad ohvitserid Kaitseväes. Ja kui teavadki, siis nende relvade ja eriti lisavarustuse alast tegelikku niru seisu nad kardetavalt ikkagi ilmselt ei tea. Probleemi võimendab asjaolu, et kui osteti soomlastelt D-30-neid, siis kaudtulelaskmiseks hädavajalikku teatavat lisavarustust minuteada ei ostetud. Ei taha jätkuda ka maha võetavate 105mm asjadest ja ei jätkunud neilegi kusjuures.
Võimalik, et lätlastel juhtumisi on üht-teist endal, kuid üht-teist päris kindlalt ei ole ka.
Ühesõnaga selleks, et lätlastele midagi vähegi kasutatavat ära kinkida, peame osa asju kõigepealt ise endale hankima.
Mis saaks kodumaal nende 105-stega veel teha?
Eelmainitud variantidest ainus reaalne asi oleks saluudilaskmine.
Kui suudetaks kulutada puuduva hädapärase lisavarustuse hankeks see miski 25 000...50 000 EEK (kasutatuna, tutikad oleks ilmselt 10x kallimad), siis saaks veel kasutus- ja laskekõlblikke relvi kokku otsides valmis teha ja seisma panna ühe viletsavõitu SA suurtükiväepataljoni.
Kui on vaja lätlastega teha mingit suurtükiväelist diili, siis pigem soovitaks neile rentida patarei 122mm relvi, mida meil natuke ülemäära on. Need vähemalt suhteliselt korralikud (kuigi ka neile tuleks jälle see lisavarustus muretseda enne). 105mm võib hiljem mingi rühma jagu lisaks uurida-lasta anda. Siis vaatavad, kas on midagi nendega teha ja võivad päriseks endale jätta. Lätlaste suurtükivägi on võrdlemisi tagasihoidlikus seisus ja nende jalule aitamiseks kuluks meil palju väljaõpperessurssi, mida aga niigi napib.
Vastutasuks võiks aga küsida rendile tankirühma, mida nad ise nagunii ei kasuta, kuid millest meil oleks suur kasu väljaõppes. Võib arvata, et viimati enne Eestis pioneeride üritusel käimist sõitis nende T-55 siis, kui tehti see foto (fotol tank mingil näitusel ja uudistajad ronivad peal), mis netis üleval on ja vaevalt ta peale seda sõitnud on.
Hädapärase rannakaitse huvides võiks muidugi küsida neilt veel vasturendile käputäie 100mm K53-tüüpi kahureid, aga selles asjas poleks nii veendunud.
