www.militaar.net

Vaatasin üks hommik telest mingit vene sõjaväe saadet, kus oli juttu sellest talvisest Pihkva 76. VDV õppusest.

Näidati seksikat tehnikat, aga taktikaliselt suht porn.

1. positsioonid keset põldu, kuigi mets ümberringi
2. isikkoosseis käristas automaatidest sihtimata valangutega, a'la pool salve korraga.
3. isikkoosseisul rakmed maskeerimisriietuse all. Kuidas näeb välja rakmetest asjade kättesaamine nt kõhuli lumes?
4. positsioonid lihtsalt sirges reas, puudus nt kuulipildujate ettenihutamine (et saaks tiibtuld anda, TT soomukid tulistaks vastase esisoomust) vms.
5. positsioonide maskeering null
6. kui algas eemaldumine tagavarapositsioonile, siis panid sellid sujuvalt ahelikus liduma ilma suitsu ja T&L-ta. Ründav vastane oleks nad lihtsalt maha nottinud.

Niiet pole see VDV midagi võitmatu imeasi.

Triibuline särk pole veel kedagi surematuks teinud

Iseasi, kui palju on dessantüksused üldse mõeldud kesk lagedat põldu kaevikusõda pidama.

Triibulise särgi kohta: Surematuks pole teinud, aga koos teatud koguse alkoholiga paneb iga teise mehe arvama, et tema pea on vähemalt tugevam kui käes olev viinapudel

Juhan K kirjutas:Iseasi, kui palju on dessantüksused üldse mõeldud kesk lagedat põldu kaevikusõda pidama.

Venelastel on kombeks olla lageda peal nii, et igas suunas on hea nähtavus.

Kardavad, et keegi hiilib metsas nende kallale. Võib-olla see on tulemus Talvesõjast.

hea küll aga õpiku näide brittide taktikast räägib ka ahelikus passimisest - suurriigi julgus?!

Tegelikult ütles briti ohvitser tabavalt jälgides Mistrali EKVsse juurutamise demo: "Et on demodel ikka väga suur vahe, ja ta pole midagi nii head oma elus näinud." - retoorika jätame kõrvale, sest olgugi kaitseatašeede võrgustiku jäsemena - tuleb mõista ka süsteemi ja ohvitserkonna mitte nii müstilist back-süsteemi.

Aga miks nad EI peaks nii tegema? Kui meie üksus tuleb sealt kaugest metsast välja ja hakkab igati korrektselt vastase poole põrkama, saame tina BMP/BMD/tanki pardarelvadest, vastase sõdurid istuvad kaeviku serval, teevad suitsu ja vaatavad seda kino pealt. Nende positsioon on valitud selliselt, et me oma relvastusega neid mõjutada ei saa (varjatud aladest kaugele). Õhutõrje on neil vähemalt pataljoni tasemel olemas (vajalikku kohta juurde antud, arvestades meid vastasena ei oma see niikuinii tähtsust), suurtüki tule all ei ole mingit vahet, kas augud on sirges reas või mitte. Nende juhtkonna jaoks on tähtis, et olulised relvad (soomukid, AGS-id, TTRK jne) oleksid õigetel kohtadel, üksikvõitlejate tegevus pole elpool kirjeldatud põhjustel nii oluline.
Sellest sirge seljaga positsiooni vahetamisest- arvestame siingi seda, et neid manöövreid tehakse väljaspool vastase käsitulirelvade ulatust, soomukite tule katte all. See jalavägi ongi ju selleks, et miski Gustiga laskeulatusse roomanud kamikaze ära kustutada (julgestada põhirelvade tegevust), mitte ise suurt sõda pidada. Kui meil ükskord jämedamad torud ringi sõitma hakkavad, muutub asi samas suunas, kuigi vb mitte nii drastiliselt. Vähemalt senikaua, kui nooremohvitserid pärinevad "kergejalaväe ajastust".

Paistab, et digilaik ja vormimüts pole mitte ainult meil ülimalt prioriteetsed teemad...


Uutes mundrites mitte kuhugi.
Esiteks- keda me üldse kavatseme riietada

2010-07-02 / Андрей Львович Кисляков - главный редактор журнала "Международная жизнь".


Tänasel päeval ei üllata paljusõnalised intervjuud, mida annavad erinavates astmetes ja ametikohtadel asuvad ülemused , enam mitte kedagi. Avalik aeg ikkagi. Ka armee ja kosmosega seotud ametikohtadel olevad ametnikud pole siinkohal eranditeks. Nii näiteks avaldas "Rossijskaja Gazeta" alles hiljuti armeekindral Nikolai Makarovi ulatusliku sõnavõtu, mis oli pühendatud isamaa relvajõududele. Ausalt öeldes oli tegu ülimalt huvitava lugemismaterjaliga, informatsiooni oli palju. Või siis praeguse kaitseministri esimese asetäitja armeekindral Vladimir Popovkini esinemine aprillis toimunud ümarlaual. Ja ka president Dimitri Medvedev ise püstitas massiteabevahendites levinud info kohaselt alles hiljuti- 24 mail- ülesande varustada 2015 aastaks Venemaa armee vähemalt 30% ulatuses kaasaegse relvastusega. Riigipea rõhutas, et raha tuleb vältumatult suunata relvajõudude moderniseerimisse- aktiivselt varustada armeed uue relvastusega, välja vahetada vananenud tehnikapark, 2012 aastaks minna üle digitaalsetele side- ja kommunikatsioonivahenditele. Ühelt poolt tundub, et probleeme on armees lõpmatult, teisest küljest aga vähe - määrata eesmärgid, ajada vahendid aru peale ning ning õppida tundma asjade tõelist seisu kõiges selles, mida nimetatakse Venemaa kaasaegsete relvajõudude loomise protsessiks.

Aga mida rohkem selle püha ülesande kallal pead murda, seda kiiremini, otsekui Bulgakovi sõnade kohaselt "toimub põlverefleksi aeglustumine, isukaotus ja haarab must masendus." Ja kahjuks on, mille pärast.

Kuhu me läheme...Suur, suur saladus...


Niisiis, olukorra kohta kodumaistes relvajõududes on sõna võtnud kõik peategelased, alates peastaabi relvakandjatest kuni presidendi endani. Aga ilmselt jääb ikkagi midagi puudu. Õigemini küll kedagi. Ja ma ka tean, keda nimelt. Tuntud moeloojat Valentin Judaškinit, kes töötas välja 12 märtsil presidendi eriukaasiga kinnitatud uue sõjaväevormi.

Mida puutub siia moekeiser? Aga puutub, ja isegi väga, kuna tema pehmest hüdrofoobsest nahast mantood, karakullmütsid, rohkearvulised vestid, sallid, kindad, kuldsed tikandid ja muud kulinad raputavad järgmise kolme aasta kaitse-eelarvest välja ei vähem ega rohkem kui miljard dollarit. Ainuüksi lavanäidiste valmistamiseks lasti füüri välja viie ja poole miljoni täiskaalulise ameerika rubla ulatuses.

Ja võtaks siis härra Judaškin seletada sellise väljamineku vajalikust meie sõjaväe oleviku ja lähituleviku valguses. Tõsi küll, eelmisel aastal kaitseministeeriumis toimunud näidiste esitlusel seletas isand Judaskin, et "...uus vorm on modelleeritud nii, et see oleks elegantne ning tekitaks soovi teenida...". Vaat nii, pani riidesse, keerutas end elegantselt peegli ees ja kohe tekkiski soov...Kahtlen. Aga esmalt- keda me üldse riietada kavatseme?

Vastuse sellele küsimusele annab ilma mingi keerutamiseta ikka seesama Kindralstaap: lepinguline komplekteerimine on praktiliselt läbi kukkunud ning nüüd pöördume tagasi südamele nii armsa kutsealuste süsteemi juurde. Ainult et tugevdatud variandis. Aga kuis muidu- teenistusaja pikkuse lühendamise pressisid igatsugu "sõduriemad" ja teised rahvavaenlased ikkagi läbi. Aga ainuüksi jooksvaks aastaks vajatakse ligi 700 000 uut kaitsjat. Kust neid võtta? Siiski-siiski, kõik on lahendatav!

Lihtsalt on vaja seadusesse "VF kodanike sõjaväekohustusest" viia sisse parandused ning suurendada kutseealiste vanust 27 eluaastalt 30-ni, "korjata" kõik tudengid peale teist kursust ära, kusjuures veel niimoodi, et naride hirmus poisid-kutsealused ise roniksid komissariaadi küpsetusahju leivalabidale.

Seda pajataski märtsi lõpul Föderatsiooninõukogule Kindralstaabi ülema asetäitja Vassili Smirnov. Ta hoiatas, et juba sel sügisel ähvardab riiki tõsine kutsealuste defitsiit, mis edaspidi hakkab ainult kasvama. Selle põhjuseks on tema arvamusel demograafiline kriis ja liiga suur tegevteenistusest pikendust saanute arv. Kindralstaabi ülem- armeekindral Nikolai Makarov- on alluvaga täiesti solidaarne. Kusjuures ei unustanud rõhutada, et kaitseministeerium on armee lepingulise vormi loomisel labi lasknud "väga palju" vigu ning nimelt seetõttu võeti vastu otsus lepingulisest teenistusvormist loobumiseks.

Kõik see on valusalt tuttav. Kõik on ümberringi süüdlased, alates Tšubaisist ning lõpetades kriisiga. Peale nende muidugi, kes oma otseste teenistuskohustuste tõttu peavad ellu viima näiteks Venemaa uue sõjalise doktriini, mille kõrgem ülemjuhataja kinnitas ligi kuu aega enne kindral-polkovnik Smirnovi parlamendiesinemist. Ah jaa, pea-aegu oleksin unustanud lisamast kaitseministri kohta. Anatoli Serdjukov muideks kuulutas juuni algul Föderatsiooninõukogus, et mingisugust "tagasiveeremist" nõukogudeliku kutsealuste süsteemi juurde relvajõududes ei tule. Vastupidi, lepinguliste arvu plaanitakse märgatavalt suurendada, praktiliselt kahekordistada.

Tunnistagem, et tegu on veidra pöördega. Ühest küljest president, kes on ka kõrgem ülemjuhataja, sõdib kaitseministri toetusel ja üldsegi mitte vaid sõnades, vaid kõige kõrgematasemeliste riiklike dokumentidega uue armee eest. Teisest küljest suurte ja rohkete tärnidega täisesaatjad, kes peaksid neidsamu dokumente ellu viima, ei kipu selleks palavat soovi välja näitama. Mis sellise "kamandamise" resultaadina meie relvajõududega juhtuma hakkab, ei võta ma siinkohal avalikult arutada...


«…SEE, MIS OLI...ON AMMUILMA ÜMBER KUKKUNUD...»


Olgu siis! Poisid korjati kroonusse ja topiti riidesse. Aga mida neile kätte anda? Võib öelda, et aprillis kuulutas Vladimir Popovkin välja kohtuotsuse kodumaisele sõjatööstusele. Rohkearvuliste ajakirjanike juuresolekul tegi kindral mitmeid avaldusi, mida võiks nimetada sensatsioonilisteks. Ta kritiseeris kodumaise sõjatööstuse poolt väljalastava lahingutehnika kvaliteeti, teatas, et vene sõjalis-tööstuslik kompleks erinevalt nõukogude omast ei ole enam ammu tasemel ning relvastuse ostud välismaalt, relvastamaks omi relvajõude, on praktiliselt vältimatud. Erandiks on vaid need relvajõudude liigid, mis moodustavad Vnemaa kaitsevõime aluse- starteegiline relvastus ning sõjalised tehiskaaslased. Jätame meie tuumakilbi sedapuhku rahule ning räägime parem kosmilistest aparaatidest, mis on tänapäeval eduka lahingupidamise aluseks.

Kuidas meil lood on, küsite? Vastan- hullemini ei saagi olla.

Lepime kokku, et me ei räägi kosmoserelvadest, mida tänu jumalale veel kellelgi kosmoses pole, vaid lahingutegevuse tagamise süsteemidest- sidesputnikutest, maapinna distantssondeerimisest ning luureaparatuurist.

Niisiis, USA tehiskaaslaste grupeering koosneb tänasel päeval ligi 500 aparaadist, Venemaa oma aga veidi enamast kui sajast. Kusjuures paljud neist on juba oma ressursi läbinud või on sellele rajajoonele lähenemas. "Venemaa jääb katastroofiliselt reas kosmosetegevuse segmentides maailma suurriikidest maha," oli "Roskosmose" juht Anatoli Perminov sunnitud telekanal "Rossija" eetris möödunud suvel tunnistama, " kusjuures eriti maapinna distantssondeerimise süsteemides ning kosmosenavigatsiooni osas."

Need alad arenevad maailmas hoogsalt. Orbiidil on praegu ligi 40 välismaist tegutsevat - optilis-elektroonilist ja raadiolokatsioonil põhinevat- sondeerimistehiskaaslast. Viimastel on suuri eeliseid, nad võivad planeedi pinda jälgida isegi läbi lauspilvisuse. Nii jälgivad need näiteks jää olukorda põhja meredes, fotografeerivad geoloogilisi struktuure, uurivad veevarusid, teostavad glatsioloogilisi jts uuringuid.

"Meie maa peaks omama minimaalselt nelja aparaati Д-33, parem muidugi viit-kuut, et rahuldada kodumaise majanduse nõudmisi," räägib Venemaa Teaduste Akadeemia Geograafiainstituudi maapinna distantssondeerimise labori juht Lev Denissov, "tegelikuses on aga Venemaal vaid siiani üksainus "Ресурс-ДК". Aga raadiolokatsiooni aparaate pole meie tsiviilotstarbelise orbitaalgrupeeringu koosseisus ühtegi. Kosmosega tegeleva suurriigi jaoks on selline olukord lihtsalt mõeldamatu."

Aga miks siis nii? Miks meil puudub piisav arv tehiskaaslasi, aga need, mis on, on lõviosas pikaealised ja eelmisest sajandist?

Vastus on lihtne. Venemaal puudub kõrgtehnoloogiline tööstus, mis oleks suuteline tootma kaasaegset raadioelektroonilist varustust. Me eksleme mikroelektroonikas tagahoovides ning sealt ise välja rabeleda pole ilmselt enam võimalik.

Kolm aastat tagasi kuulutas Sergei Ivanov VF valitsuse juures asuva sõjalis-tööstusliku komisjoni väljasõiduistungil Samaaras, et kosmose sfääris on Venemaa ammendanud nõukogude ajal loodud teaduslik-tehnilise pärandi ning on kaotanud "võime suure osa seadmete väljatöötamiseks ja tootmiseks." Sellest tuleneb, et sinnani, kuni see pärand otsa sai, kasutasime seda edukalt. Muidugi, Nõukogude Liit ei hiilanud eriliste saavutustega raadio-elektroonika vallas. Kuid kõik muudatused sel alal on olnud ainult halvemuse suunas. Tänasel päeval on meie kosmose edusammude näitajaks vaid liidriroll startide arvus. Ses osas juhime tõepoolest, kusjuures kuni 80 % viimase seeria sidesputnikute "Экспресс АМ" kasulikust elektroonilisest koormast ostame Euroopast. Kõik jutud viienda põlvkonna hävitajast ilma piiritaguse avioonikata pole väärt isegi katselendudeks kulunud petrooli. Aga prantsuse "Mistral", olgu või ilma nende juhtimissüsteemideta on VF Kaitseministeeriumi nimeline vrakk, ostetud nende (meie) miljardite eest.

Kui sidesatelliidid võib veel mingil kombel lääne tehnikaga täita, siis luureotstarbeliste tehiskaaslastega võivad majandada vaid omad jõud. Selles sfääris on aga olukord hullemast hull.

Antud juhul räägime me vaatlusluurest, see tähendab informtsiooni kogumist kujutise formeerimisega, mis on saadud foto-, optilis-elektroonse- või radariaparatuuri abil. Vaatlusluuret tuleb eristada raadioelektroonilisest, kuna viimane ei tekita kujutist, kuigi kasutab samuti optilis-elektroonilist ja radaraparatuuri.

Meie vaatlusluure "saavutuste" aluseks olid tehiskaaslased seeriast "Don" fotolindile salvestavate kaameratega ning "Kobalt", mis töötati välja 70-ndate lõpus ja 80-ndate algul. Nende aparaatide aktiivse tegevuse aeg ei ületanud nelja kuud, Kusjuures pardal asuva aparatuuri küllaltki kõrge lahutusvõime muudeti nulliks info töötlemisprdseduuriga. Oli ju algul vaja avastada konteiner filmiga, mis kusagil Orenburgi kandis sputnikult alla heideti. Seejärel transport, ilmutamine, fotode tegemine ning töötlus. Tuli välja, et tellija- GRU- võis sellise sputnikuinfo baasil asuda oma andmebaasi kujundamisele alles kuu-kahe pärast peale pildistamist.

Tõsi küll, olid ka digitaalse süsteemiga sputnikud "Neman", kuid jällegi nõukogude 80-ndate elektroonika tasemel. Viimane tehiskaaslane sellest sarjast viidi orbiidile 2001 aastal ning sellele järgnes suur seitsme aastane vaikus...

Samal ajal kasutab meie "leppimatu partner" detailse vaatlusluure tehiskaaslasi seeriast KH ("Key Hole"- lukuauk), varustatud radariga, mis võimaldab saada kujutist lahutusvõimega mõni sentimeeter...

Ning lõpuks ometi viidi 2008 aasta 26 juulil orbiidile Venemaa vaatlusluure satelliit "Персона" (Kosmos 2441)mis vastab oma vägagi soliidse hinna juures kõige kaasaegsematele nõuetele. Aga aparaat, nagu vanas anekdoodis, "asus teadvusele tulemata tööle". Lühidalt, tehiskaaslsel, mis pidi orbiidil töötama minimaalselt seitse aastat, ütles üles elementbaas ning GRU unistused vaenulikust "supostaadist" tehtud selgetest fotodest kappasid taas lippude lehvides olematusse.


Arusaadav, et kaasaegses turumajanduslikes tingimustes on raha ettevõttele, sealhulgas ka kaitsetööstuse omale, üks põhimõistetest. Ja nii tulebki ka näiteks selsamal Samaara raketi- ja kosmosekeskusel "Progress", kes töötas välja selle kaugeltki mitte VIP-"Persooni", vingerdada kuis oskab. Tehnikat on vaja luua ja raha lugeda...Ja lisaks kõigele pole väärilist elektroonikat kuskilt võtta. Mida teha? Kasutada lihtsalt vahendusskeemi ning "pikka ketikest" komponentide hankimiseks?

"Russkaja Gazeta" andmetel on vahendavad kommertssüsteemid peamiseks järeletehtud kauba tarnimise põhjuseks. Kusjuures ajakirja Business Week andmetel moodustab taoline elektroonikakomponentide baas maailmaturul 7 % üldtoodangust. Arusaadavalt on koopia hind tunduvalt odavam originaaltoodangu osast ning soojendab meeldivalt iga ärimehe südant. Edasi on juba "tehnika küsimus", mis lõpptulemusena ei sõida, ei uju ega võta lennata...



VEIDI VEEL...


Kuniks meie kaotasime viimase lootuse luuresatelliitide grupeeringu kiireks arendamiseks, asusid ameeriklased omandama juba järgmist kosmilist transpordisüsteemi ning lasid aprilli lõpul orbiidile automaatse korduvkasutusega katseaparaadi nimetusega X-37B. Kogu võimaliku kasutusotstarbe määratluse mitmekesisuse juures on lõpptulemusena ikkagi selge see, et peagi saab Pentagon eksklusiivse vahendi oma orbitaalluure võimekuse suurendamiseks, mida on võimalik praktiliselt kasutada suvalises paigas maapinna kohal.


Aga meie? Järjest kõvemini ja kõvemini arutleme vahendite puudumise üle. Kindral Markov tahaks näiteks omada täielikult lepingulist armeed, aga "selline finantskoormus pole riigile esialgu jõukohane."

Ja polegi, kui Judaškinilt meie pagunites daamidele soetatavate mitmevärviliste sukkpükste ja muu taolise eest eraldatakse kerge randmeliigutusega 25 miljardit rubla. Selle raha eest saaks elementaarse matemaatika kohaselt maksta kolme aasta jooksul palka kahele täisverelisele profesionaalsele brigaadile. Või toota tervelt viis "Persooni" tüüpi tehiskaaslast. Polegi, kui Uralvagonzavodi säilitamiseks tellida lennukite asemel üha uusi ja uusi tanke. Polegi, kui kaitsetööstuse põhjaliku moderniseerimise asemel toota võimatuseni kulunud ning pöördumatult vananenud tehnika abil tuuma"Topoleid" ning saata neid kümnete kaupa vägedesse. Polegi, kui toetada kroonu "varimajandusest" toituvaid sullereid. Polegi, kui osta "tühje Mistrale selmet vaeva näha ja hakata tootma kaasaegsetele merevägedele hädavajalikke DDG laevu.


http://nvo.ng.ru/realty/2010-07-02/1_uniform.html

Suur tänu jälle Lemetile huvitava lugemise eest.

Olukord Venemaal on lootusetu. Kui 20a. tagasi oligi mingi lootuskiir, siis nüüd on lõpp. Kaotatud on kaks inimpõlve. Suured rahad ei päästa ka enam midagi ja rahasid pole ka enam kuskilt võtta. Ja inimressursist pole mõtet rääkidagi. Juba 25a. tagasi arvati, et elektroonika halb tase saab NLiidule saatuslikuks.

Juhani Putkinen kirjutas:Suur tänu jälle Lemetile huvitava lugemise eest.

Küll mõni ikka jõuab palju. Hakkan viimasel ajal kõigepealt otsima Lemeti uusi postitusi, kui aega jääb, siis ka ülejäänuid.

Sarkozy kinnitab, et Mistrali tehing on tehtud.

http://www.defenseindustrydaily.com/Rus ... HDs-05749/

July 23/10: French President Nicolas Sarkozy tells shipyard workers at STX that:

“Avec nos amis russes, vous allez fabriquer les deux BPC. Le contrat, on est en train de le negocier, mais la decision de le faire, elle est certaine.”

In English, he’s saying that French yards will build 2 ships, and that the decision to go ahead is a done deal.

ja siis veel:

The same MdlD release also places the cost of FS Dixmude [BPC 3] at about EUR 300 million, but any Russian ships will have additional costs from 2 sources. One is any Russian electronics and weapons, which will have to be integrated with the rest of the ship. That will take time, and costs money, unless Russia opts for some export variant of the ship’s native French electronics and weapons. The other source of added costs is tied to reports that Russia wants to strengthen the ships’ hulls at Russian shipyards after construction, so they’ll be able to cope with the ice around its northern ports. French Ministere de la Defense.

Veidi lugemist hiljuti lõppenud õppustest "Vostok 2010" Autoriks ikka seesama Aleksander Anatoljevitš Hramtšihin, Poliitilise ja Sõjalise Analüüsi Instituudi direktori asetäitja, mõningate kohalike korüfeede teada "Euroopa osas mõnevõrra piiratud teadmistega...ning sageli suust ikka täielikku pullisitta ajav" tegelane...




Ebaadekvaatne "Vostok"


Tõsise konflikti puhul ei osuta tõenäoline vastane meile vastutulekut.


2010-07-23 / Александр Анатольевич Храмчихин - заместитель директора Института политического и военного анализа.


Õppused "Vostok 2010" ei olnud suurimad õppused mitte üksnes relvajõudude "uue kuue" õmblemise kahe aasta, vaid kogu nõukogudejärgse Venemaa ajaloo jooksul. Neist võttis osa ligi 20 000 sõjaväelast, üle 5000 ühiku maismaatehnikat, 75 lennukit ja helikopterit ning enam kui 40 laeva. Seda on pea kaks korda rohkem kui möödunud aastal õppustest "Zapad 2009". Ja kui arvestada, et möödunud aastal osalesid õppustel ka Valgevene relvajõud, siis Venemaa enda relvajõudude arvukust ületati selle aasta õppustel kolmekordselt. Õppused "Vostok 2010" ei oma ilmselt analooge ka nõukogude ajast, eriti kui pidada silmas riigi lääneosast itta paisatud vägede ja tehnika arvu. Silmas pidada määratuid vahemaid, maapealsete kommunikatsioonide nõrka arengut(Uraalidest itta on ainsaks taoliseks kommunikatsiooniks Transsiberi magistraal) ning taoliste vedude praktilise läbiviimise kogemuse puudumist isegi Venemaa relvajõudude kõrgemal juhtkonnal, pole tegu mitte lihtsa ülesandega.

Taolised vägede liigutamised toimusid kõigis kolmes väeliigis. Nii näiteks paisati maavägedest Volga-Uraali sõjaväeringkonna 28. motolaskurbrigaad (täpsemalt pataljuni taktikaline grupp selle koosseisust)ilma tehnikata Jekaterinburgist IL-76-tel Primorski kraisse "Vozdviženka" lennuväljale. Grupp sai ühest Kaug-Ida sõjaväeringkonnas asuvast relvastuse ja tehnika säilitusbaasist telvastuse ning tehnika, viis läbi dekonserveerimise ning osales selle tehnikaga õppustel.

Õhujõududest viidi Kaug-Itta üle ühes Rostovi oblastis paiknevast lennuväebaasist rindepommitajad SU-24 ja Lipetski katsekeskuses paiknevad hävitus-pommitajad SU-34. Kokku oli ümberbaseeritud masinaid 26 lennukit. Kõik need lennukid sooritasid vahemaandumisteta lennu, kusjuures SU-24 tankisid ülelennu ajal õhus kolm, SU-34 aga kaks korda. Tuleb märkida, et Venemaa õhujõududes toimuvad õhus tankimised äärmiselt harva, sealjuures eranditult strateegilises lennuväes (sama kehtib ka nõukogude aja kohta), seetõttu võib rindelennuväe lennukite korduvat õhus tankimist pidada unikaalseks nähtuseks. Samuti tuleb silmas pidada, et lennukeid SU-34 pole hetkel lennuväe käsutuses rohkem kui viis masinat, nii et ilmselt osalesid need kõik ka õppustes.

Mrereväes viidi Põhjalaevastiku koosseisust Kaug-Itta üle tuumajõuseadmel töötav raketiristleja "Pjotr Veliki" ja Musta mere laevastiku koosseisust raketiristleja "Moskva". Kusjuures teel Kaug-Itta osalesid mõlemad laevad ühisõppustes India mereväega. Taolisi laevade ülesõite riigi Euroopa osast Vaikse ookeani laevastiku koosseisu osalemaks õppustel ei toimunud isegi nõukogude ajal mitte kunagi. Väärib allakriipsutamist, et arvestades sõjamerelaevastikus toimunud tugevat kokkutõmbamist said tänu neile õppustele Vaikse ookeani laevastiku kooseisus osaleda kõik meie lahinguvõimelised suured pealveelaevad.

Sel kombel toimus õppustel terve rida unikaalseid momente, mis võimaldab neid postsovietlikus ajaskaalas lugeda tõeliselt ebaharilikeks sündmusteks ning osaliselt isegi võrreldavaks nõukogude ajaga.

ÕPPUSTE EESMÄRGID JA MÕTE.


Õppuste eesmärgi kohta tegid VF poliitilist ja sõjalist juhtkonda esindavad ametlikud isikud rea avaldusi, millistest ilmnes, et õppustel töötatakse läbi võitlust mingisuguste "bandiitlike formeeringutega". Tõsi küll, Venemaa idaosas puuduvad "bandiitlikud formeeringud", millistega võitlemiseks oleks vajalikud soomustehnika, torudega- ja reaktiiv-suurtükiväe, lennuväe(kasa arvatud uusimad SU-34) ja seda enam suurte sõjalaevade osalus. Hetkel pole taolisi formeeringuid enam ka Põhja-Kaukaasias. Kuid igal juhul töötasid Kaug-Ida sõjaväeringkonna väed läbi suuremastaabilise sõjalise kallaletungi tõrjumist. Seda tõestavad ka ajalehes "Krasnaja Zvezda" ilmunud VF Kaitseministeeriumi publikatsioonid(artiklid "Vostok 2010:lahingumosaiik" 6 juulil ja "Kõrgus, manööver, tuli" 7 juulil). Võib tuua rea tsitaate nendest artiklitest

" Pühapäeval tõrjusid polkovnik Jevgeni Tubola üksiku tugevdatud motolaskurbrigaadi pataljonid ja divisjonid Kaug-Ida sõjaväeringkonna Sergejevski üldvägede polügoonil operatiiv-strateegiliste õppuste "Vostok 2010" käigus vaenlase maavägede ülekaalukate jõudude pealetungi soostunud metsamasiivide ja mäestikutingimustes, andes vaenlase allüksuste pihta tulelööke klassikalise liikuva kaitselahingu tingimustes"

"Koondise tankistid ja motolaskurid tulistasid varakult ettevalmistatud ja hästi maskeeritud positsioonidelt tingliku vaenlaste laskurroodusid, mis liikusid mägises orus lahingueelses ja lahingrivistuses"

"Ja nüüd võtab pealetungiva vaenlase löögi enda kanda eesliinil paiknev major Narses Amirharjani esimene motoriseeritud laskurpataljon. Tema tihedas rohelises põõsastikus maskeerunud laskurroodud koos alampolkovnik Vassili Ljamini esimese iseliikuvate haubitsate divisjoni tuletoetusega kohtavad pealetungivaid laskurallüksusi ootamatute kogupaukude ja marutulega. Tugevduseks antud reaktiivleegiheitjatest "Šmel" tulistab peidikutest rünnakuks rivistumata pealetungivaid jalaväelasi ootamatult alampolkovnik Jevgeni Varakini alluvuses tegutseva leegiheitjate pataljoni jagu. Klassikalistest varitsustest tulistavad pealetungivaid tanke ja teisi soomustatud sihtmärke kapten Ilnar Gabdrahmanovi tankistid."

"Vaenlase ringisuunduva rühma, mis püüab rokaadorgu pidi polkovnik Tuboli tiivale tungida, teele astus väekoondise tankitõrje reserv- alampolkovnik Aleksander Gorodetski tankitõrje suurtükiväedivisjon. Tema manöövri valmistas õigeaegselt ette brigaadi suurtükiväe ülem polkovnik Aleksander Korobov. Tankitõrjerakettide "Konkurss" ja alakaliibriliste mürskude "Rapiir" abiga on ka see rünnak tõrjutud..."

"Brigaadi komandör Anatoli Sinelnikov kandis armeekomandörile kindral-major Aleksander Dvornikovile ette tema poolt juhitava taktikalise väekoondise valmisolekust ning sai komandarmilt käsu brigaadi lahingukorra insenervarustuse täiendamiseks ning koondise vahendite ning jõudude kaasamiseks vastase oodatava massilise raketi- ja lennuväe löögi tõrjumiseks."

" Õppuste "Vostok 2010" kava kohaselt oli tinglik vastane, s.t. "sinised" valmis andma massilist pommilööki õhuruumi tunnimeeste pihta.Ohtu sattus riiklik ülesanne nende üle kontrolli säilitamiseks. Aga selle ülesande täitmisest sõltus otseselt näiteks rahuliku taeva säilimine Habarovski- tähtsate strateegiliste objektidega nagu lennukitehas jne linna- kohal."

"Õppuste sel etapil toimus üleminek suurtükiväe, lennuväe, pioneeriüksuste ning muude väeliikide allüksustega tugevdatud kolme uueilmelise brigaadi vastupealetungile kolmepäevastes visades kaitselahingutes kurnatud tingliku vaenlase motoriseeritud jalaväe vastu."

No ja lõpuks (tsiteerin teist vene sõjalist väljaannet) "Õppuste lõppetapil lõhati tuumafugass".

Sel kombel töötati õppuste käigus läbi suuremastaabilise välisagresiooni tõrjumist, mille käigus kasutab vaenlane soomustehnikat(kaasa arvatud tankid) ja lennuväge. Loomulikult pole eelmainuitud stsenaariumil midagi ühist võitlusega "bandiitlike formeeringutega". Eriti muljetavaldav on muidugi võitlus bandiitidega tuumafugassi abil.

Väga kõnekas on ka see, et õppustes ei osalenud VDV- õhudessantväed. Kuigi tundub, et kes siis veel kui mitte nemad peaksid demonstreerima mobiilsuse imesid. Asi on aga selles, et just nemad on kõige paremini ette valmistatud võitluseks bandiitlike formeeringutega. Aga tavalahinguis pole "dessantuurat", kel pole ei normaalset soomustehnikat, suurtükiväge ega õhukaitset, üldse vaja.

Kuigi mingeid sedalaadi ametlikke avaldusi ei tehtud(ja ilmselt ei saanudki neid olla) võib väga suure tõenäolsusega oletada, et tegelikult olid õppused "Vostok 2010" mõeldud Venemaa vastuseks Hiina Rahvavabastusarmee möödunudsuvisele õppusele "Suur samm". (NVO kirjutas sellest artiklis "Miljon sõdurit pluss kaasaegne relvastus"09. 10. 09.) Samuti ka vähemal määral vastuseks Tokio võimude avaldustele Lõuna-Kuriilide osas. Seda kinnitavad ka VF relvajõudude Peastaabi ülema Makarovi avaldused sellest, et Venemaa, viies läbi neid õppusi, demonstreerib valmidust regioonis toimuda võivateks sõjalis-poliitilisteks muudatusteks. "Muudatuste" all tuleb ilmselt mõista Venemaa ja Hiina vahelise deklaratiivse "strateegilise partnerluse" üleminekut konfrontatsiooniks ning territoriaalsete pretensioonide tugevnemist Jaapani suunal.

Nõnda võib õppusi "Vostok 2010" lugeda etappi loovaks mitte üksnes sõjalisest vaatekohast, vaid ka poliitilisest. Ilmselt soovib VF juhtkond demonstreerida Pekingile, et kavatseb riigi idarajoonides Hiina kasvavale ekspansioonile piiri panna ning omistab järjest väiksemat tähelepanu "strateegilise partnerluse" deklaratsioonidele. Pole ju see "partnerlus" 20 aasta jooksul saanudki mingit praktilist sisu ning on viinud vaid Venemaa majandusliku ja poliitilise positsiooni tuntavale nõrgenemisele Kaug-Idas ning Ida-Siberis.

Siiski, kui rõõmustav ka poleks fakt poliitilise adekvaatuse ilmnemisest, olgugi põhimõttel "parem hilja kui mitte kunagi", tekib siinkohal küsimus kallaletungi tõrjumiseks vajalike jõudude ja vahendite adekvaatsusest. Seda enam veel Hiina kallaletungi tõrjumiseks, kus vaenlane omab tohutut arvulist ülekaalu ja on praktiliselt juba likvideerinud oma kunagise kvalitatiivse mahajäämuse.

Loomulikult on paljud õppuste detailid kaetud "teadmatuse looriga". Muuhulgas on täiesti arusaamatu, kas loodi mingisugunegi ühtne operatiiv-strateegiline juhtimissüsteem "Vostok", või sõdisid Kaug-Ida ja Siberi sõjaväeringkonnad omaette. Eksisteerivad tugevad kahtlused, et realiseerus teine variant. Enamgi veel, nagu pajatatakse ühel ametlikest Kaitseministeeriumi saitidest, oli sõjaväepolügoonidel "Tsugol", "Telemba", "Jurga", "Burduni" planeeritud ja läbi viidud kuus eraldi, teineteisega mitte seotud taktikalist õppust ning taktikalist õppust koos erinevatemaatiliste lahinglaskmistega. Selgub, et õppustel ei olnud ühist liini isegi mitte üheainsa sõjaväeringkonna piires.

Artiklis "Venemaa kaitse neli vektorit"(21. 05. 10.) kirjutas "NVO" juba sellest, et eriti just idas on VF relvajõud eriti ebaadekvaatselt sõjateatrisse paigutatud. Nii on Kaug-Ida sõjaväeringkonna mandril paiknevas osas (Amuuri ja Juudi autonoomsed oblastid, Habarovski ja Primorje krais) kuus motoriseeritud laskur-, kaks raketi-, kaks suurtükiväe-, üks reaktiiv-suurtükiväe-, ja üks dessant-ründebrigaadi ning seitse säilitusbaasi. Kusjuures on need jõud eraldatud kolme eraldi grupeeringusse, mida eraldab üksteisest sadu kilomeetrit tühjust. Nende vastas seisev Hiina RVA-l on oma koosseisus kaks tanki-, kolm mehhaniseeritud-, kolm motoriseeritud laskur- ja üks suurtükiväe diviisi, kaks tanki-, kuus motolaskur-, kaks suurtükiväe-, ühe tankitõrjebrigaadi. Ehk siis on meil 12 brigaadi nende 9 diviisi ja 11 brigaadi vastu. Õhujõududes pole olukord grammigi parem. Primorje ja Habarovski krais on kaks lennuväebaasi (ehk siis nülitud lennuväepolku), üks hävituslennuväe ja teine pommitajate oma. Shenyangi sõjaväeringkonna õhujõud koosnevad kolmest hävituslennuväe diviisist(7 polku), ja ühest ründelennuväe diviisist(2 polku). Loomulikult on sellistes tingimustes meie jaoks kriitilise tähtsusega jõudude ümberbaseerumise võimekus läänest itta. Mida ka õppustel "Vostok 2010" läbi töötati. Tõsi küll, ka siin on kahtlusi õppuste läbiviimise reaalse situatsiooni adekvaatsuses. Esiteks pole meil üldse eriti midagi ümber baseerida. Isegi kui kõik meie maaväed ja õhujõud ajada Baikali taha, ei õnnestu meil tasakaalustada isegi Shenyangi ja Pekingi sõjaväeringkonna jõude. Viimane seisab Siberi sõjaväeringkonna vastas ning omab oma koosseisus kaks tanki-, kolm mehhaniseeritud-, kolm motolaskur-, ühe suurtükiväe-, ja kolm õhu-dessantdiviisi ning neli tanki-, kuus motolaskur-, neli suurtükiväe brigaadi. Peale nende on Hiinal veel viis sõjaväeringkonda, mis igaüks üksikult võttes on Shenyangi ja Pekingi omadest nõrgemad, kuid suudavad viimaseid siiski 2-3 korda tugevdada. Sisekommunikatsioone mööda vägede ümberpaigutamine Hiinas lõunast põhja endast probleemi ei kujuta.

Meil aga kujutab vägede ümberpaigutamine läänest itta tohutut probleemi. Vägede vedu mööda Transsibi võtab meeletu aja, liiatigi on see reaalse sõjategevuse korral mõeldav vaid kuni Tšitaani. Õhu kaudu tehnikat vedada on mõeldamatu. Siit tuleneski ilmselt õppustel demonstreeritud väliselt väga särav variant vaid isikkoosseisu Uraalidest ümberbaseerumisega ning tehnika ja varustuse Primorje säilitusbaasidest saamisega. Tõsi küll, siin on mõningad pisikesed "kitsaskohad". Esiteks saavad needsamad piiri läheduses asuvad säilitusbaasid reaalse sõjategevuse korral ilmselt kohe vaenlase poolt hõivatud ning nendes paiknev varustus hakkab täiendama mitte VF relvajõudude, vaid Hiina RVA varusid. Teiseks saab vaenlane kahtlemata omama ka ülekaalu õhus. Järelikult tuleb isikkoosseisu vedavatel lennukitel teha õhus suur "haak", kaldudes niipalju kui võimalik põhja, seejärel aga itta, põletades liigselt kütust. Kusjuures jutt käeb ei vähemast ega rohkemast kui paarist tuhandest kilomeetrist. Sealjuures osutuvad lennuväljad, kuhu transpordilennukid maanduma peavad, nii ehk naa vaenlase õhujõudude tegevusulatuses. Meie PVO adekvaatsus kutsub esile suuri kahtlusi, ehkki küll õppuste käigus töötati läbi massilise õhurünnaku tõrjestsenaarium. Liiatigi tuleb kohale vedada mitte üks või kaks pataljoni. Mis omakorda tekitab küsimuse transpordilennuväe suutlikusest, mis on samuti ülimalt piiratud.

Õppuste käigu valgustamisel jäid "kaadri taha" side ja luure organiseerimise küsimused, millega meil on alati olnud pehmelt öeldes probleeme. Kusjuures idas kasvavad need probleemid veelgi kasvõi juba sõjateatri mõõtmete tõttu ning paljude üksikute väegrupeeringute olemasolu tõttu, millistel puudub omavahel vahetu kontakt. Kuigi- kui õppustel puudus ühtne läbiv mõte, pole seda küsimust siinkohal mõtet arutada.

Sel kombel demonstreeris õppus "Vostok 2010" kogu uue sõjaväereformi põhimõttelist kõlbmatust. "Relvajõudude uus kujund" on eksisteerivate ohtude taustal ebaadekvaatne. Riigi juhtkond on lõpuks ilmselt teadvustanud endale vajadust lõpetada "strateegilise partnerluse" nimeline komöödia. Olukord Idas on äärmiselt tõsine ja sellele on vaja mingilgi kombel reageerida. Aga nagu selgus, pole reageerida eriti millegagi. Millegipärast siiani üldsusele tundmatud reformi autorid otsustasid millegipärast, et edaspidi hakkab Venemaa pidama vaid lokaalseid sõdu(nagu näiteks Gruusias), suuri aga enam mitte kunagi. Tõsiasi, et taoline prognoos pole millelgi põhinev, ei loksutanud suurt kedagi. Millest tulenes puhtalt voluntaristlik otsus relvajõudude minimaliseerimiseks ja diviiside likvideerimiseks.

Selge on see, et Idas ei saa põhimõtteliselt olla lokaalseid sõdu. Siin saab toimuda vaid suuremastaabiline sõda või siis ei toimu siin midagi. Millegipärast on kahtlane, et kui Hiina otsustab agressiooni kasuks, siis saab see toimuma "Vostok 2010" stsenaariumi kohaselt ning piirdub "motoriseeritud laskurüksuste" pealetungiga vaid Vladivostokile. Löök antakse mitme armeegrupiga koosseisus sajad tuhanded (kui mitte miljonid) inimesed kogu 4300 kilomeetrise piiri ulatuses. Ja tuumafugasse ei kardeta, arvestades situatsiooni, et sarnast relva omatakse ka ise.

Vägesid, mis meil on jäänud Baikalist ida poole, ei jätku isegi selleks, et katta piiri toetuse saamiseni läänest. Muideks, toetust läänest pole samuti mõtet oodata, seda pole seal lihtsalt füüsiliselt olemas. Sest "geeniused", kes "reformi" planeerisid, leidsid, et mobilisatsioon on "vananenud" asi. Meil on nüüdsest vaid "pidevas valmisolekus" väed. Milliseid on pehmelt öeldes nigelalt vähevõitu. Järelikult suudame olemasolevate jõududega agressiooni tõrjuda vaid juhul, kui vaenlane otsustab meiega äraandmist mängida. Kui ta aga seda ei tee, lömastatakse meie väed momentaalselt. Just seda näitas meile lõppenud õppus.

Kõige huvitavam küsimus on nüüd see, kas mõistab riigi juhtkond, et ei tohi enam ajada segamini oma fantaasiaid ning soove reaalsusega. Läbiviidav sõjaväereform on täielikult läbi kukkunud. Jah, tõepoolest, selle käigus tehti mõned õiged organisatsioonilist laadi sammud, (või vähemalt deklareeriti selliseid- seersantide rolli suurendamine, sõjaväe ja tsiviilfunktsioonide kaitseministeeriumisisene lahutamine, juhtkondade loomine sõjaväeringkondade asemel, "profesionaalse armee" kimäärist loobumine). Kuid kõik see kaotab mõtte, kui relvajõud ei suuda oma arvuliste ja kvaliteedinäitajate poolest tõrjuda mingeid ohtusid. Milleks täiustada juhtimissüsteemi, kui pole midagi juhtida? Vaenlane ei hakka sõdima nii, kuidas on mugavam meile (aga just sellise stsenaariumi kuhaselt toimusid õppused "Vostok 2010"). Ta hakkab sõdima nii, kuidas on talle mugavam. Aga meie oleme kahjuks talle juba kõik mugavused loonud.

http://nvo.ng.ru/news/2010-07-23/1_vostok.html

Jälle huvitav lugemine, aitäh Lemet.

See artikkel omal väiksel osal täiendab jälle "mosaiiki".

Kui loeb erinevate spetsialistide arvamusi, nii nendest tuleneb ikka mingisugune pilt - hägune, aga pilt.

corvus kirjutas:Vai, vai, et kohe terve 4300 km ulatuses? Aga mine tea...

Kui kahtluse all on piiri pikkus, siis võiks isand corvus siinkohal pisut teadmisi üles näidata ja siia Eesti rannajoone pikkuse üles panna. Nii rahvahariduse üldvalgustuslikul eesmärgil...

Tänud Lemetile, vägagi huvitav. Palun ärge hakake jälle karvu kitkuma teineteisel, reeglina jõuab see teineteise isikuomaduste varjatud arvustamiseni kusagil hea maitse piiril. Esimesed postitused vaidluse alguses on tavaliselt üsnagi informatiivsed, edasi on nagu ikka .
Teineteise olemasoluga leppimiseks lugege minu signatuuri, see annab hingerahu.