Mis F-16'esse puutub, siis see lennuk on ka väliste kütustepaakidega palju väiksemate piirangutega (7G) kui esialgne Mig-29, millel need olid mõeldud põhiliselt ümber baseerumiseks, mitte lahingmissioonile, kuna nendega ei saanud väga midagi teha ilma nende ära viskamiseta.
Noh, neid piiranguid on MiG-29'l veelgi.
Mul on MiG-29 käsiraamat paraku maal, aga mäletan, et R-27 keskmaarakettidega oli ka 7G piirang.
Ühesõnga, vahet pole - venelased, kes enne MiG-29't tootsid valdavalt ühemootorilisi rindehävitajaid, said suurepäraselt aru ja tegid mida vaja - et F-16 vertikaalmanöövris ületamiseks ja konkurentsis püsimises energia ülejäägi osas tuleb anda järgi lennukauguses ja teha lennuk kahemootorilisena. Ühemootorilisena saanuks ka füüsikaga kenasti, ainult siis poleks olnud ei kandevõimet ega kaugust. MiG-29 kahemootorilisena ongi tingitud võimsusest - NSVL tehniliste võimalustega loodav lennuk oli liiga raske ja selleks polnud ei mootorit, olemasolev mootoriehitus lubas luua ehk mootori, mis andnuks T/W ratioks 0.8-0.9, mis ameeriklaste uute lennukite valguses oli vähe.
Ameeriklastele avaldas MiG-21 Vietnamis päris tugevalt muljet ja mis see F-16 siis oligi, kui MiG-21 kontseptsioon ameeriklaste teostuses. F-16 promo taga oli põhiliselt USAF "fighter mafia", kes ei soovinud F-4 taolisi raskeid, keerulisi, kalleid ja kohmakaid lennukeid. Mingil põhjusel aga F-5E ega hilisem F-20 USAFi ei rahuldanud.
Venelased on T/W 1,00 masina ka ühe mootoriga teinud - nimeks on sellel MiG-21-93, probleem aga on sellel sama, mis vanematel 21-del - väike lahingukoorem, väike lennukaugus ning tegelikult ka nigelavõitu manööverdusomadused (võrreldes 4gen lennukitega). 21.93 oli MiG-21bis varustatuna ca 50 km tegevusulatusega PESA radariga ning sellesama RD-33 mootoriga, mille forsseeritud veojõud ca 10 tonni lubas 9-10 tonnisele lennukile anda T/W suhte 1,00 ja parem.
Taolisi supermootori katseid tegid ka juudid F-4-2000 projektis, kuid loobusid. Katsed ja arvutused näitasid, et asendades senised J-79 mootorid F100 mootoritega (F-16 omad) paranes näiteks lennuki hetkeline tõusukiirus ca 30%. Ometi ellu seda ei rakendatud ja F-4'd lendasid oma ressursi lõpuni sünnipäraste mootoritega. 30% tõusukiiruse paranemine (siis kuskil 260 m/sek piirkonda) oleks võimaldanud F-4ga F-16A ja F-15A-ga vertikaalmanöövris konkureerida.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
