Soome kaitsevõime

[Kapten Trumm]

Tali-Ihantala lahingus Punaarmee peatamise üks tähtsamaid faktoreid oli tegelikult kooskõlastamatus kahe nõukogude rinde tegevuses, nimelt algas Laadoga ääres pealetung omajagu hiljem. See ebakõla ei jäänud soomlastele märkamata ning nad kasutasid kiiresti kingitud võimalust tuua vägesid juurde Kannase (peasuuna) kaitseks. Ehk seda võiks nimetada kokkuvõttes Soome peastaabi operatiivkunst. See omakorda võimaldas viita aega nii kaua, et Stalinil tekkisid teised huvid (lääneliitlased edenesid kiiresti ja algas võidujooks Berliini pärast). Selline olukord sai tekkida sellest, et soomlased olid lihtsalt sel teemal paremad.

Ilma selle operatiivse liigutuseta olnuks vägagi võimalik ja võiduparaad Helsinkis.

Mina nt ei saa aru, miks meil harrastatakse soomlaste tegusid pidevalt maha teha ja joonistada sellele külge mingi suure õnne, vedamise ja juhuse silte.
Selline tegevus on siin lausa meditsiiniliseks muutnud, küll on lollid ja ostavad vanu tanke, küll peavad ülal mittevajalikke punkreid ja kõigile lisaks - tulid WWII-st välja tänu õnnele....
Kas endal on uhkem olla, kui soomlasi peetakse lollideks
Meil on antud teemal Soomest veel palju-palju õppida.
Maailmas pole just palju väikeriike, kelle muuseumides on sedavõrd suur protsent superriigist vaenlaselt lahingus üle löödud sõjatehnikat.

[A4]

Vaevalt oli Soome okupeerimata jätmise põhjuseks need A4 toodud põhjused,seda enam, et peale saksa tarnete lakkamist poleks nad ka ressurssidelt mingid sõdijad enam olnud. Kirjeldada rehepaplust kuidagi eriti targaks ja austusväärseks tegevuseks... . Rohkem nagu "realpolitik" mu meelest. Okupeerimata jätmine oli pigem ratsionaalsuse küsimus vene poolelt-milleks, kui kõik see, mida okupatsioon oleks võimaldanud, saadi niigi kätte. Mida oleks okupeerimine enamat andnud kui soome kommunistid niigi tegid?

Taaskord – ma ei ole soomlaste 1944. aasta suve sise- ja välispoliitilisi manöövreid mitte kuskil „auväärseks“ tegevuseks pidanud. Kaine ja kalkuleeriv realpolitik on nende tegevuse täiesti täpne tegevus, rehepaplus on kah üsna täpne määratlus. Aga sõnad „auväärne“ ja „üllas“ ei peagi alati võrduma sõnadega „tark“, „nutikas“ või isegi „geniaalne“ – aga mingeid muid sõnu Soome jaoks 1944. aasta suvel kujunenud olukorras ei oska mina nende tegevusele välja mõelda, eriti kui vaadata seda, kui haledate lõpptulemustega lõpetasid sõja Saksamaa teised liitlasriigid. Või mis siis oleks soomlaste jaoks 1944. aasta suvel ja sügisel „auväärne“ või „tark“ tegevusvariant olnud – keelduda vaherahupakkumisest ja jätkata sõda oma senise liitlase Saksamaaga, mille paratamatuks lõpptulemuseks oleks varem või hiljem olnud sõjaline kokkuvarisemine, riigi territooriumi okupeerimine Punaarmee poolt, täiesti punase rahvavalitsuse võimuletulek, kes oleks selle kohaliku partisaniliikumise va viie aastaga maha surunud ja väljuda 1990. aastal Varssavi paktist samasuguse suhteliselt vaese ja viletsa postkommunistliku riigina nagu Rumeenia või Bulgaaria?

See, et soomlased suutsid Teise maailmasõja lõpus ja järel iseseisvuse säilitada, mängis kindlasti väga suurt rolli ka see, et Nõukogude Liidu jaoks muutus pealöögi suunaks Põhja-Euroopa asemel Kesk-Euroopa ning hirm langeda pikaajalise partisanisõja sohu. Aga soomlaste eesmärgiks oli 1944. aasta suvel eelkõige vältida Nõukogude vägede tulekus Soome territooriumile ja sõjast okupeerimatult väljuda ning selle eesmärgi saavutamise eeldusteks olid eelkõige veenvate tõrjevõitude saavutamine rindel, võitude eeldusteks oli omakorda saksa relva- jm sõjaline abi, mida ei saanud saavutada ilma ametliku sõjalise paktita – siis selles valguses oli soomlaste tegevus vägagi nutikas ja õige – ajutine pakt sakslastega abi saamiseks, selle abi asemel venelastele koslepi andmine, seeläbi talutavate vaherahutingimuste saavutamine, mille eelduseks oli omakorda suhete katkestamine sakslastega. Eetikast (eriti Hitleri vaatepunktist) on asi võib-olla kaugel, aga oma eesmärgid täitsid soomlased napilt, kuid eeskujulikult – eriti kui võrrelda seda teiste teljeriikide ebaõnnestunud katsetega sõjast ilma Nõukogude okupatsioonita väljuda. Olid muidugi veel mõned Soome jaoks soodustavad faktorid – nagu näiteks demokraatliku ühiskonnakorralduse säilitamine, mis muutis USA ja UK jaoks Soomest lahtiütlemise palju raskemaks ja vältis UK puhul isegi otsest sõjalist tegevust Soome vastu vaatamata sõjaseisukorrale kahe riigi vahel. USA-ga suudeti (kui välja arvata lühikene periood 1944. aasta suvel) säilitada isegi üsna head diplomaatilised suhted – ühesõnaga, taaskord suur erinevus teistest Saksmaa Kesk-Euroopa liitlastest, kes olid sõjaseisukorras nii USA kui UK-ga ning pidid seetõttu taluma ka korduvaid lääneliitlaste-poolseid pommirünnakuid oma territooriumil.

Mis puudutab seda, justkui seda, et Kreml oleks pärast sõda Soome kommunistide abil saavutanud kõik, mis soovis, siis ma küsiks vastu, et mida ta nende kommunistidega siis saavutas? Kas Soomest sai otseselt Nõukogude satelliit, Varssavi pakti liige? Kas Soomes toimusid samasugused „ühiskondlikud, majanduslikud ja poliitilised“ muutused, nagu teistes Kesk-Euroopa riikides? Kas kommunistid saavutasid 50-ks aastaks ainuvõimu? Vastus kõikidele küsimustele on eitav. Soome kommunistidel õnnestus märgatav mõjuvõim mitmes võtmeministeeriumis saavutada väga lühikeseks perioodiks 1940. aastate teisel poolel, kuid sellisest võimuhaaramisest, mis toimus kõikides teistes Kesk-Euroopa riikides (koos kõigi sellest tulenevate nukrate tagajärgedega) oli asi ikka väga kaugel. Peamine põhjus – Nõukogude vägede puudumine Soome territooriumil, kes oma tegevusega või pelgalt oma kohalolekuga oleksid kohalikele kommunistidele taganud piisava toe. Ja Nõukogude vägesid polnud Soome territooriumil justnimelt 1944. aasta vahva sõjategevuse ja tarkade välispoliitiliste manöövrite tõttu. Pärast 1940. aastate teise poole lühiajalist edu muutusid kommunistid Soomes täiesti marginaalseks pisiparteiks, mis pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Moskva rahalise toe lõppu jäi ilma isegi nendest vähestest parlamendikohtadest, mis neil eelnevatel aastakümnetel oli olnud.

Kapten Trummiga olen seekord täiesti nõus selles osas, et nii soomlaste rindetegvust kui ka suuremat osa sise- ja välispoliitilisi manöövrite üle tunneks (eriti nendes tingimustes, kus Soome tollal oli) uhkust nii iga väejuht, poliitik kui diplomaat.

[TTA]

Tõepoolest, aga vaid sellepärast et 1919 aastal ei kandnud too riiklik moodustis veel NSVL nime.

Kus need Soome tohutud vene raskerelvade kogused tulid kui mitte venelaste purukspekstud kolonnidest 1939-1941?
Soome tegi 1941 suvel korraliku pealetungioperatsiooni, kuhu kuulus ka üks oluline meredessant (NB! 50 km kaugusel Balti laevastiku peamisest baasist) ja ühe vene diviisi kotti võtmine.
Muide peamine "manööverüksus" olevat olnud "jalgrattajäägrid", kes liikudes mööda mototraspordile ligipääsmatuid teid tungisid kaugele venelaste selja taha ja tekitasid paanikat.

Viiburi, mille pärast venelased pusisid 3 kuud, oli Soome käes tagasi täpselt kuu ajaga, ilma märkimisväärse soomustehnika kasutamisega.

Sa said vist valesti aru KT, ma vihjasin sellele, et Vabadussõjas peksis Eesti nii mõnegi Nõukogude-vene diviisi laiali.

[A4]

Tali-Ihantala lahingus Punaarmee peatamise üks tähtsamaid faktoreid oli tegelikult kooskõlastamatus kahe nõukogude rinde tegevuses, nimelt algas Laadoga ääres pealetung omajagu hiljem. See ebakõla ei jäänud soomlastele märkamata ning nad kasutasid kiiresti kingitud võimalust tuua vägesid juurde Kannase (peasuuna) kaitseks. Ehk seda võiks nimetada kokkuvõttes Soome peastaabi operatiivkunst. See omakorda võimaldas viita aega nii kaua, et Stalinil tekkisid teised huvid (lääneliitlased edenesid kiiresti ja algas võidujooks Berliini pärast). Selline olukord sai tekkida sellest, et soomlased olid lihtsalt sel teemal paremad.

Tõele au andes – soomlaste tegutsemist 1944. aasta suvel võib taktikalisel tasandil ja poliitilis-strateegilisel tasandil pidada igati eeskujulikuks, kuid operatiivtasandil ja vastase löögi peasuuna määramisel tehti enne 1944. aasta suvepealetungi algust siiski mitu tõsist viga, mis läksid soomlastele suhteliselt kalliks maksma. Sõja lõpptulemust need kokkuvõttes napilt ei mõjutanud, aga kindlasti ei saa öelda, et soomlased ei teinud sõjalises juhtimises ja planeerimises tollal ohtlikke vigu.

Nimelt: 1941. aasta suve ja sügispealetungide käigus jäid soomlased Karjala kannasel pidama 1939. aasta riigipiirile (ehk hõivasid alad, mida pidasid õigusega endale kuuluvaks), kuid Laadoga karjalas väljusid nad üsna märgatavalt Soome sõjaeelsetest piiridest ja vallutasid üsna suured Nõukogude alad. Sõjaliselt taheti niimoodi saavutada soodsamaid kaitsepositsioone (nt Sviri jõel) ja lühendada kaitserinnet. Poliitilises mõttes eeldas Mannerheim aga, et kui sõda ei lõppe Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega, siis saab Soome vallutatud Nõukogude alasid kasutada omamoodi kauplemisvahendina, et Venemaalt hiljem soodsamaid rahutingimusi välja kaubelda. Sellest eeldusest tulenevalt arvati ka 1944. aastal, et peamised sündmused hakkavad arenema mitte Karjala maakitsusel („äkki venelased ei tahagi neid alasid meilt tagasi“), vaid Laadoga Karjalas. Seetõttu oli just sinna, mitte aga Karjala maakitsusele koondatud Soome peamine väegrupeering, sinna panustati suurem osa kindlustustöödeks ette nähtud materjale ja inimressurssi jne, kuna loodeti nende alade pärast võimalikult kaua lahinguid lüüa.

Punaarmee otsustas aga ära kasutada Soome vägede suhtelist nõrkust Karjala kannasel ning korraldas esimese pealöögi just seal. Eduka maskirovka tõttu ei suutnud soomlased seal Nõukogude pealetungiettevalmistusi aegsasti märgata (või siis tõlgendasid vääralt luureandmeid). Seetõttu saavutas 9. juunil alanud Punaarmee pealetung Karjala kannasel alguses üsna suurt edu, paljud Soome üksused olid kokkuvarisemise äärel, Viiburi vallutati tagasi vähem kui kahe nädalaga jne. Karjala kannasel tekkiva katastroofi vältimiseks ei olnud soomlastel (lisaks Saksamaaga pakti sõlmimisele) muud võimalust, kui tuua vägesid ära sealt, kus neid parajasti oli ja kus nad ei olnud lahingutega seotud – Laadoga karjalast. Praktikas tähendas see seda, et Laadoga karjalas muutus soomlaste rinne selle tagajärjel sedavõrd õhukeseks, et kui juulikuus alustas Punaarmee ka seal pealetungi, siis alustasid soomlased (iseenesest õigesti) mitte jäika kaitsetegevust (mis oleks viinud nõrgenenud üksuste hävingule), vaid alustasid taganemislahinguid, mille käigus suudeti venelastele siiski üsna korralikke lahinguid anda. Taganemine tähendas aga seda, et suurem osa Laadoga karjala eesliinile rajatud kindlustustest ei leidnud rakendust (st. osutusid suuresti mahavisatud tööks), Mannerheimi lootus kasutada Laadoga karjala okupeeritud alasid omamoodi barganing chip’ina kukkus aga läbi.

Loomulikult on see paljuski tagantjärele tarkus, aga ilmselt oleks soomlastel olnud mõistlikum koondada kindlustustööde ressurss Laadoga Karjala asemel kannasele, hoida pigem seal jäika rinnet ning arvestada Laadoga karjalas algusest peale nn taganemislahingutega. Ilmselt oleks nii suudetud kokkuvõttes saavutada sama lõpptulemus väiksemate ja materjalikaotuste hinnaga.

Aga nagu ma ütlesin, suures plaanis see soomlaste jaoks lõpptulemust ei tekitanud, kuid pani Soome sõjaliselt 1944. aasta suve teatud perioodidel siiski katastroofi-äärsesse olukorda, mis lahendati paljuski täna Saksa relvaabile, Soome sõdurite vaprusele, ohvitseride ja üldjuhtimise kõrgele kvaliteedile. Algne viga ise aga oli tekkinud eelkõige põhjusel, et Mannerheim (sarnaselt näiteks Hitlerile) oli koondanud nii luureinfo lõpliku sünteesimise kui ka põhimõtteliste otsuste tegemise ainuisikuliselt enda kätte – asi, mida on otseselt või kaudselt läbivalt kritiseerinud ka mitmed Mannerheimile muidu väga lähedal seisnud kindralid ja ohvitserid.

[Leo]

Suomen Sotilas 1/2014 kirjutas pika võrdleva artikli võimalikest valikutest Soome õhuväe uueks hävituslennukiks, kui praeguste kasutustunnid hakkavad täis saama, siin on link: http://www.suomensotilas.fi/fi/artikkel ... -ef-gripen

Sealt tuleb välja, et Rootsi Jas Gripen 39E NG on üks mõistlikumaid variante, hinnalt teisel kohal peale Mig 35 ja tund lendamist on rootslasega kõige odavam. Ostuhind siis Jas Gripenil 85 milj USD ja lennutund 6150 USD. Teises otsas ehk kõige kallim on muidugi F 35 A Lightning II, ostuhind 180 milj USD ja lennutund 21000 USD. Avalikus keskustelus on poliitikud neid lennukeid vastandada püüdnud, ilmselt on tegemist peamiselt poliitikute omavahelise nokkimisega. See ei ole lihtsalt usutav, et rootslased oma lennuki hinnale nii palju juurde kirjutavad või jänkid selliseid alesid pakuvad, et nimetatud lennukite hetkel olemasolev 2x ostuhindade vahe ära tasandatakse. Ja lisaks see 3,5x erinev lennutunni hind? Soomlased ilmselt kaaluvad lennukeid ostes kõiki argumente, lisaks majandus- ja kaitsepoliitilisele vaatepunktile on tähtis ka see, kas uuele lennukile jaksatakse ka varuosasid ja kütust ja relvastust osta või tuleb pooled lennukid kuuri alla seisma panna ja pooled lendurid koondada, nagu mõnes riigis on juhtunud?

Suomen Sotilas ei tegele vastandamisega, vaid püütakse analüüsida, millist lennukit Soome õhuvägi riigi kaitseks vajaks ja millise lennuki Soome riik osta ja ülal pidada suudab? Tingimuseks oli ka see, et lennukite arv oleks sama, 64 tk ja kasutusaeg 30 aastat keskmiselt 200 aastase lennutunniga. Näiteks Jas Gripeni ostmine ja kasutamine maksaks 30 a jooksul kokku 7,8 miljardit USD või 5,8 miljardit €, kusjuures Rootsi lennukite resurssiks lubatakse 8000 lennutundi, ehk oleks ka märgatav varu, kui oleks vaja rohkem tunde aastas või mõned aastad kauem lennata. F35 ainuke ja peamine pluss on kuju ja materjalid, mis muudavad selle märkamise vastase radarite poolt keerulisemaks, kuid uuemad Vene lennukid suudavad ka neid leida. Õhulahingus või püüdurhävitajana oleksid F35 halb valik, sest teised lennukid manööverdavad paremini. Lisaks see häda, et sama raha eest, millega ostetakse 64 Jas Gripenit, saaks ainult 25 F35, mis on juba nii väike kogus, et muudab üldse õhukaitse küsitavaks. Avalikult välja öeldud suurusjärg lennukiostuks on 5 miljardit €, mis tuleb väljaspoolt jooksvat kaitse-eelarvet.

Netis olev lühendatud versioon artiklist soome keeles on siin, ajakirjas on asja palju põhjalikumalt käsitletud, näiteks lk 18-19 on täis tabeleid.

Vanhan sotilasilmailuviisauden mukaan hävittäjä on ristiriitaisten suunnittelutavoitteiden kompromisseista koostuva tiivis lentomuodostelma. Saab onnistui optimoimaan Gripenin siten, että siitä löytyy Ruotsin – ja miksei Suomenkin – maanpuolustuksen kannalta olennaiset ominaisuudet poikkeuksellisen kustannustehokkaassa paketissa. Gripeniin ja ruotsalaiseen näkemykseen ilmasodankäynnin huomisesta kannattaa siis tutustua. Suomen Sotilas tapasi suomalaisia ja ruotsalaisia hävittäjälentäjiä, tutki taustoja ja tutustui Gripeniin kummastakin näkökulmasta, ruotsalaisesta – ja siitä toisesta.

Saab JAS 39 Gripen E/F NG (Next Generation, seuraava sukupolvi) edustaa jo koneen kolmatta kehitysvaihetta. Alkuperäisen JAS 39A/B Gripenin kehitystyö alkoi 1970-luvun jälkipuolella. Ruotsi halusi korvata ikääntyvän toisen sukupolven Saab 35 Draken- ja kolmannen sukupolven Saab 37 Viggen -hävittäjäkaluston sekä pysyä johtavissa sotilasvaltioissa suunniteltavien neljännen sukupolven taktisten hävittäjäkalustojen kehityksen mukana.

Reunaehdoiksi asetettiin hyvä toimintakyky hajasijoitustukikohtien lyhyiltä kiitoradoilta, korkeahko kaksinkertaisen äänennopeuden huippunopeus sekä suhteellinen edullisuus. Uuden hävittäjän tulisi olla Saab 37 Viggeniä pienempi, kevyempi ja edullisempi, mutta sen pitäisi kantaa vähintäänkin sama asekuorma ja toimintasäteen tulisi olla yhtä kattava. Aiempaan kalustoon perustuvien Saab 38 (B3LA)- ja Saab A 20 -kehitysversioiden lisäksi tutkittiin myös ranskalaista Mirage 2000- ja amerikkalaisia F-16-, F/A-18- ja F-20-hävittäjiä.

Lopuksi Ruotsin hallitus päätti, että Saabin pitäisi kehittää täysin uusi kotimainen hävittäjä. Kuinka paljon päätöksessä oli kauppapolitiikkaa ja mikä oli puolustuspolitiikan osuus, jääköön arvioitavaksi. Joka tapauksessa hanke oli lievästi sanottuna kunnianhimoinen, eikä kaikille päätöksentekijöille ehkä selvinnyt koskaan, mistä kaikesta oli kysymys. Mutta ruotsalaiset veivät sen maaliin.

JAS-hanke kiteytyi kevyeksi aerodynaamisesti epästabiiliksi yksimoottoriseksi hävittäjäksi, jossa oli canard-etusiivekkeet ja tietokonepohjainen ohjausjärjestelmä. Moottoriksi valittiin suomalaisesta F/A-18C/D Hornetista tutun General Electricin F404-400-ohivirtaussuihkumoottorin ruotsalainen lisenssiversio Volvo-Flygmotor RM12. Täysimittainen uuden hävittäjän kehitystyö käynnistyi 30.6.1982, kun Ruotsin valtiopäivät antoi FMV:lle valtuudet viiden prototyypin sekä 30 hävittäjän ensimmäisen tuotantoerän tilaamiseen. Tulevalle JAS 39 -hävittäjälle valittiin yleisökilpailulla nimeksi Gripen (eli Saabin logosta tuttu aarnikotka).

Valmis prototyyppi esiteltiin 26.4.1987, Saabin 50-vuotispäivänä, ja se teki ensilentonsa 9.12.1988 Stig Holmströmin ohjaamana. Koelentojen aikana ilmeni puutteita koneen elektronisessa ohjausjärjestelmässä, mikä johti prototyypin tuhoutumiseen 2.2.1989 Linköpingissä laskeutumisen aikana. Koelentäjä Lars Rådeström selvisi onneksi vain luunmurtumalla. Puutteiden korjaaminen aiheutti 15 kuukauden tauon koelento-ohjelmaan. Seuraava tiukka paikka Rådeströmille tuli, kun hänen ohjaamansa tuotantokone tuhoutui lentonäytöksessä Tukholmassa 8.8.1993. Hän selvisi tästäkin onnettomuudesta säikähdyksellä.

Onnettomuuden seurauksena jouduttiin elektronista ohjausjärjestelmää uudistamaan ja koelentoohjelma oli jäissä joulukuuhun 1993 asti. JAS 39A Gripen tuli lopulta Ruotsin ilmavoimien palveluskäyttöön 1.11.1997. Alkuperäiseen tilaukseen oli sisältynyt 110 koneen lisäoptio, joka muuttui 96 yksipaikkaisen JAS 39A -hävittäjän ja 14 kaksipaikkaisen JAS 39B -harjoitushävittäjän/ tyyppikoulutuskoneen toisen tuotantoerän tilaukseksi kesäkuussa 1992.

Se että pieni Ruotsi yleensä pystyi viemään hankkeen läpi, kertoo paljon ruotsalaisten osaamisesta. Mutta miten Gripenin korkean käyttöasteen, helpon huollettavuuden, alhaisten hankinta- ja käyttökustannusten ja kenttäkelpoisuuden suunnittelutavoitteet täyttyivät? Miten lähes mahdottomasta yhtälöstä tuli mahdollinen? Kolmannen tuotantoerän JAS 39C:n yksikköhinta oli tuotannon päättyessä vuonna 2008 alle 30 miljoonaa dollaria. Itse asiassa Gripenien yksikköhinta on ollut 10 prosenttia arvioitua alempi!

Euroopan unionin Turvallisuustutkimuslaitoksen vuoden 2007 raportissa arvioitiin, että koko Gripen-ohjelman suunnittelu- ja kehityskustannukset olivat noin 1,84 miljardia euroa (2,5 miljardia dollaria). Kun tähän lisätään 204 Gripenin karkeat hankintakustannukset (30 miljoonaa x 204 konetta) eli 6,12 miljardia dollaria, yhteiskustannukset ovat noin 7,96 miljardia dollaria.

Kaikkiaan ruotsalaiset ovat siis maksaneet jokaisesta tilaamastaan JAS 39A/B/C/D Gripenistä noin 39 miljoonaa dollaria koneelta. Suomen ilmavoimien F/A-18C/D Hornet -monitoimihävittäjien yksikköhankintahinta oli noin 57 miljoonaa dollaria. Tänä päivänä uusi moderni länsimainen hävittäjä maksaa vähintään 98 miljoonaa dollaria.

Gripenin lentotuntihinta on ennätyksellisen alhainen – vain 4 700 dollaria. Muiden nykyaikaisten länsimaisten hävittäjien lentotuntihinnat ovat 7 000- 21 000 dollaria. Gripenin edullisuustavoite siis saavutettiin varsin näyttävästi: lähimmän kilpailijan koneen hankintahinta oli tuntuvasti kalliimpi, ja se oli lähes puolitoista kertaa kalliimpi käyttää!

Kenttäkelpoista ja kustannustehokasta Gripen suunniteltiin alun perin toimimaan karuissa hajasijoitusolosuhteissa, se pystyy toimimaan 800 metrin pituiselta jäiseltä tai märältä kiitoradalta. Yhden teknikon ja viiden miehen huoltoryhmä pystyy aseistamaan, tankkaamaan ja tarkistamaan Gripenin 10 minuutissa. Gripeneillä on lennetty jo yli 100 000 tuntia palveluskäytössä, joten sen vikaantuminen ja korjaustarve ovat hyvin tiedossa. Keskimääräinen vikaantumissväli (MTBF) on 7,6 tuntia ja korjausaika (MTTR) 2,5 tuntia. Kumpikin luku on kunnioitusta herättävä.

Ympärivuorokautisessa toiminnassa 48 tunnin syklistä voidaan lentää jopa 38 tuntia ja käyttää korjauksiin ja huoltoon vain 10 tuntia. Lisäksi Gripenillä on moderneista länsimaisista hävittäjistä kaikkein lyhyin logistinen ”häntä”. Se pärjää varsin vaatimattomalla varaosa- ja käyttömateriaalivalikoimalla, mikä on varsinkin kriisioloissa olennainen etu. Gripenin käyttöaste on siis poikkeuksellisen korkea. Harva hävittäjä lentää niin paljon ja on niin vähän pajalla.

[Lemet]

MiG-35 langeb ju kohe ära, seda lennukit pole ju sisuliselt veel olemaski ja tootmiskõlblikuks viimistlemiseks on venelased ise pakkunud 5-6 aastat.

[Lemet]

Vahelduseks teisest naaberriigist, kus eesotsas näikse omapärased naljaninad olevat...

http://www.postimees.ee/2775956/bildt-r ... s#comments

[Kapten Trumm]

Punaarmee otsustas aga ära kasutada Soome vägede suhtelist nõrkust Karjala kannasel ning korraldas esimese pealöögi just seal. Eduka maskirovka tõttu ei suutnud soomlased seal Nõukogude pealetungiettevalmistusi aegsasti märgata (või siis tõlgendasid vääralt luureandmeid). Seetõttu saavutas 9. juunil alanud Punaarmee pealetung Karjala kannasel alguses üsna suurt edu, paljud Soome üksused olid kokkuvarisemise äärel, Viiburi vallutati tagasi vähem kui kahe nädalaga

Punaaarmee võitlusmeetodite ja paranenud taktika/operatiivkunsti vastu oli soomlastel vähe shansse niiehknaa. Luurega või luureta.
Umbes samas seisus olid venelased ise 1941 suvel, kui vastane koondas suured jõud kitsasse läbimurdekohta või suutis sootuks leida koha, kus haigutas tühjus.
Probleem sai alguse juba sellest, et põhiosa soomlaste tankitõrjerelvastusest, mis Kannase pealetungi alguses kasutadaa oli, oli enamvähem abitu uute vene tankide ja liikursuurtükkide vastu.

[Hjalmar Nelk]

Vahetan suunda. Trumm rääkis siin teises teemas BMP-2 moderniseerimisest. Moderniseerimispakett (sama netilehe andmetel) ei sisalda BMS juurdepookimist, vaid uuemaid (eelkõige) soojuskaameraid. Kallis.

Trumm on avaldanud teadmist tankide moderniseerimisest. T-72 kohta on soomlased arvanud järgmist http://keskustelu.suomi24.fi/node/11194117 tasub vaadata maksimaalse moderniseerimise hinda 1-1,7 miljonit eurot ja seda 1990-date hindades. Pole just odav?

Muust varustusest on üks huvitav memo http://yhdistykset-akaa.fi/reservilaise ... ri2010.pdf kus muuhulgas räägitakse Bukist ning mainitakse ka vajadust suurendada CV90 kaliibrit 30 mm pealt 40 mm peale. Muuseas (spetsiaalselt Trummile) - tegu on Bushmaster II kahuriga, millel kaliibri tõstmine on sama kerge, kui CV9035 Bushmaster III kahuri kaliibri suurendamine 50 mm peale. Tegu ei ole mingi tuleviku arendusega või eksperimendiga.

Ja ses viimases paberis räägitakse ka mehhaniseeritud lahingugruppidest.

[Kapten Trumm]

Trumm on avaldanud teadmist tankide moderniseerimisest. T-72 kohta on soomlased arvanud järgmist http://keskustelu.suomi24.fi/node/11194117 tasub vaadata maksimaalse moderniseerimise hinda 1-1,7 miljonit eurot ja seda 1990-date hindades. Pole just odav?

Kallis-odav hindamisel tuleb vaadata mitte ainult lisaseadmete teemat, vaid ka seda, kui pikk on masina eluiga peale uuendusi.
Masin vananeb a)moraalselt (öövaatlus, side, kahuri purustusjõud jne) b) füüsiliselt - põhisõlmede amortiseerumine (mootor, käigukast, torn, pearelv). Kui vaadata ainult rahanumbrit, siis arvan, et T-72 moderniseerimine olnuks odavaim võimalus üldse, tõenäoliselt oli üks soomlaste kaalutlus ka taktikalis-tehnilised arengud. Tankil on oma massiivse korpuse tõttu üks oluline eelis nt autode ja lennumasinate ees - tema põhikonstruktsioon (soomuskorpus) rahuaja kasutuses praktiliselt füüsiliseltr ei amortiseeru ja seda võib kasutada mitu aastakümmet (pigem amortiseerub moraalselt).

Küsimus on ka selles, kas alusplatvorm on piisavalt perspektiivikas - nt T-64 tüüpi tankide (sh T-72 ja eriti T-72M) minuarust eriti mitte perpektiivikas masin suuremateks uuendusteks, kuna tema konstruktsiooni jäetud varu on väike, juba seeriamasinatel on näiteks erisurve pinnasele küllalt suur (jah, "kergete vene tankide" linnalegend on tõesti legend) ning mitmed fundamentaalsed probleemid nagu masinate kalduvus tabamusel teha ilutulestikku (erinevalt lääne tankidest) ja tappa seejuures kogu meeskond on praktiliselt kõrvaldamatud.

Samuti on probleem selles, et vene täppisrauatööl nagu mootorid, käigukastid, kahuritorud kipub see eluiga olema lääne analoogidest lühem (mida on muidugi võimalik teatud meetmetega tasa lülitada - nagu suurem tagavaraosade laoseis).

Kui loeme puhtalt raha, siis olen üsna veendunud, et pannes 1,5 miljonit iga T-72 alla tulnuks näiteks aastani 2030 (arvan, et tehnilise amortisatsiooni mõttes on see taolise rahaga saavutatav) tuleb see variant ikkagi odavam kui Leopardid, alternatiivne programm samaks ajaks seisnes Leopard 2A4 ostmises (0,5 miljonit EUR tükist) ja nende asendamises 2015 a paiku 2A6ga (2 miljonit EUR tükist). Küsimus on lihtsalt selles, et Leopardi puhul oli tulemus parem (2030 paiku tuleb nende 2A6 sisse ka mõned miljonid panna).

Kui me vaatame Soome valikuid, siis need on diametraalselt vastupidised Eesti kavadega
Eesti: ostis CV9035-d
Soome: moderniseerib BMP-2d
Eesti: plaanib osta liikurhaubitsad (ilmselt PzH-2000)
Soome: plaanib moderniseerida 2S1 Gvozdikad
Eesti: lükkas ressursipuuduse ettekäändel tankid (määramat) tulevikku, võttes sellega riski, et orgaanilised mehh üksuse komponendid ei saagi kokku)
Soome: ostis Hollandist esimese asjana 2A6 tankid, säilitades sellega endiselt mehh üksuse terviklikkuse ja peamise löögijõu.

Ärme hakka eks rääkima, kuidas ilma 5M EURita oleks need tänased Leopardid kohe kokku kukkunud ja rumalad soomlased sundviskesse sattusid, selle 5M-st allapoole jääb hulk muid variante ka, kaasa arvatud osta kuskilt analoogsed masinad 0,5 miljoni eest asemele ja variandid teha hädapärased suuremad remondid - kasvõi ostes hulga varuosadoonoreid. Need variandid pole mõistagi omadustelt 2A6 tasemel, kuid siiski kasutatavad.

Kuna ma igapäevaselt tegelen tehnika ja masinatega, siis mulle vähemalt pole mõtet tulla putru ajama, et vene masinaid pole mõtet pidada kuna nende kasutus tuleb kallis. Selles osas oli ühel seminaril Laaneots minuga samal nõul - Eestis on see tankiteema joonistatud kunstlikult kalliks. Meil oli kunagi vaja lahendada töötajate (20 inimest) tööle vedamise probleem (töölised) ja eri alternatiive analüüsides tuli kõige odavam osta see "veoautoninaga" KaVZ autobuss 2000 euroga ja see korda teha, seniks kuni leidus juht, kes oli valmis seda putitama ja korras pidama, tuli odavam ka siis kui iga aasta sinna uus mootor osta ja kui bensiinikulu olnuks ka 40 liitrit 100 km peale. Kõige kallim (sic!) tuli muideks teenuse ostmine efektiivsest erasektorist, kui KaVZi sõidukilomeeter oma meeletu kütusekuluga ei ületanud 0,8 eurot, siis efektiivse erasektori pakutud kõige odavam bussi tuli üle 2 euro km. Muidugi, Scania on mugavam ja ehk kindlam, kuid ka kõvasti kallim.

[toomas tyrk]

Kui me vaatame Soome valikuid, siis need on diametraalselt vastupidised Eesti kavadega
Eesti: ostis CV9035-d
Soome: moderniseerib BMP-2d
Eesti: plaanib osta liikurhaubitsad (ilmselt PzH-2000)
Soome: plaanib moderniseerida 2S1 Gvozdikad
Eesti: lükkas ressursipuuduse ettekäändel tankid (määramat) tulevikku, võttes sellega riski, et orgaanilised mehh üksuse komponendid ei saagi kokku)
Soome: ostis Hollandist esimese asjana 2A6 tankid, säilitades sellega endiselt mehh üksuse terviklikkuse ja peamise löögijõu.

Igasugu mõjuagentide, demagoogide ja muude selliste huvitavate inimeste juures on palju olulisem sellest mis nad kirjutavad/räägivad, see mida nad ei kirjuta/räägi.

Näiteks. Soome on juba ostnud 102 CV-90 IFV-d. BMP-de moderniseerimise jutt käib veel neile lisaks. Kusjuures otsust, et BMP-2d tõesti moderniseeritakse, veel langetatud pole.

Soome plaanib tõesti moderniseerida Gvozdika'sid. Aga mida Eesti moderniseerima peaks? Meil ei ole ju Gvozdika'sid. Ma kahtlen väga, et kui Soomel ei oleks Gvozdika'sid, siis nad läheks järelturule neid ostma, et neid siis moderniseerima hakata. Pigem teeks nagu tankidega - läheks Saksamaale või mujale saadaolevaid PzH2000 ostma. Ehk nad teeksid ka Gvozdikadega nagu T-72 - asendaks saksa toodanguga ja paneks allesjäänud laoplatsile reservi, aga hankerahadel on isegi Soome-sugusel riigil piirid peal.

Ja üldse - see, et Soome hoiab käibes palju vanemat sõjaväetehnikat - see näitab, et neil on midagi hoida. Ei torma nad aga midagi järelturule neid vene haubitsaid ja liikureid juurde ostma. Viimased vene tehnika ostud olid millal?

Miks meie siis peaksime?

Sest Trumm ütleb nii...

[rbl]

Kui vaadata ainult rahanumbrit, siis arvan, et T-72 moderniseerimine olnuks odavaim võimalus üldse, tõenäoliselt oli üks soomlaste kaalutlus ka taktikalis-tehnilised arengud.

Soome komposiitsoomuseta downgrade´itud T-72M saasta moderniseerimisel puudus igasugune mõtekus. Odavam tuli kohe Leopard-2A4 osta. Arvad, et soomlased ei oska liita, lahutada ja võtavad vastu enda jaoks kahjulike otsuseid?

Tankil on oma massiivse korpuse tõttu üks oluline eelis nt autode ja lennumasinate ees - tema põhikonstruktsioon (soomuskorpus) rahuaja kasutuses praktiliselt füüsiliseltr ei amortiseeru ja seda võib kasutada mitu aastakümmet (pigem amortiseerub moraalselt).

Komposiitsoomuseta tanki soomuskorpus ei saagi amortiseeruda kuna ta on juba oma ehitamise hetkel lootusetult amortiseerunud!

Kui loeme puhtalt raha, siis olen üsna veendunud, et pannes 1,5 miljonit iga T-72 alla tulnuks näiteks aastani 2030 (arvan, et tehnilise amortisatsiooni mõttes on see taolise rahaga saavutatav) tuleb see variant ikkagi odavam kui Leopardid

Mida sa selle 1.5 miljoniga seal T-72M juures siis teinud oleks? Tanki komposiitsoomuseta kere, tulejuhtimisüsteemid, optika, elektroonika välja vahetanud? Kas lihtsam ei oleks olnud juba uut tanki osta kuna Leopard-2A4 oleks siiski tunduvalt parem olnud?

Kui me vaatame Soome valikuid, siis need on diametraalselt vastupidised Eesti kavadega
Eesti: ostis CV9035-d
Soome: moderniseerib BMP-2d

Võrreldavam analoog oleks järgmine:

Soome: ostis CV9030
Eesti: ostab CV9035NL

See ongi riigikaitses sinu poolt pakutud Soome eeskuju järgimine!

Eesti ei saa BMP-2, Gvozdikat moderniseerida kuna tal neid ei ole. Kuna tal neid ei ole ei saa siin ka Soome eeskuju järgida. Soome eeskuju järgmiseks puudub vajadus ka neid eraldi ostma hakata sest siis me talitaks samuti nagu Soome kaheksakümnendatel ehk ei järgiks sinu poolt välja pakutud Soome eeskuju vaid talitaks risti vastupidiselt Soomele!

Soome: ostis Hollandist esimese asjana 2A6 tankid

Soome ostis enne Leopard-2A6 tanke Hollandist veokeid, MLRS -i, Spike´i ja mida kõike veel.

[Lemet]

Seades Eestit ja Soomet milleski võrdses pulgale meenub mulle, et soomlased on oma Sergeid upgreidinud ja varustanud radari ja elektroonikaga. On meil midagi sarnast toimunud? Puht uudishimu.

[rbl]

Seades Eestit ja Soomet milleski võrdses pulgale meenub mulle, et soomlased on oma Sergeid upgreidinud ja varustanud radari ja elektroonikaga. On meil midagi sarnast toimunud? Puht uudishimu.

See upgrade toimus Soomel juba pea paarkümmend aastat tagasi ja oleks tänase seisuga sisuliselt Soome riigikaitse eeskuju mittejärgimine vaid tegutsemine risti vastupidiselt Soomele. Palju parem analoog oleks selline:

Eesti: ostis Mistrali
Soome: ostab Stingeri

Eesti: ostis Ground Master 403
Soome: ostis Ground Master 403

jne.

[Hjalmar Nelk]

Soome minevikus toimunud erinevate tehnikahankimiste nõukogude-suundumuses ei tasu kindlasti näha selle tehnika eeliseid läänemaailma ees. Tuleb meeles pidada, et Soome oli seotud YYA-lepinguga (inglise keelne wikipedia [urlhttp://en.wikipedia.org/wiki/Finno-Soviet_Treaty_of_1948[/url]) mis kõige muu hulgas ei lubanud näiteks sõjatehnikat Saksamaalt osta ja tegelikult suunas tugevasti NSVL poole. Lisaks veel sel ajal Soomes valitsenud õhkkond jne. Sellega ei saa muidugi seletada Saksamaalt tehtud hankimisi 90-datel. Kuid teatud õhkkonna see siiski loob.

Faktiline märkus Trummile

T-64 tüüpi tankide (sh T-72 ja eriti T-72M)

tegemist on ikkagi täiesti erinevate perekondadega. Mitte midagi ühist siin pole. T-64 on ikka T-80 eellane. T-72 kuulub pigem T-55 kokku.

Tankil on oma massiivse korpuse tõttu üks oluline eelis nt autode ja lennumasinate ees - tema põhikonstruktsioon (soomuskorpus) rahuaja kasutuses praktiliselt füüsiliseltr ei amortiseeru ja seda võib kasutada mitu aastakümmet

Mina jällegi ei ole selles eriti kindel. Õigemini ütlen, et ei tea. Lihtsalt ei tea. Tavamõistusele tundub see ausalt öeldes ebaloogiline - tanki komponentidele avaldub ka rahuaegses tegevuses meeletut ülekoormust. Miks see ei peaks väljenduma metalli väsimuses? Aga veelkord - ei tea ja tundub, et probleem on väike (olid ju ka Hollandi tankid tegelikult 80-datel valmistatud).

T-72 ei ole sisuliselt moderniseeritav. Kõige lihtsam probleem on see, et ruumi pole. Kogu moderniseerimise käigus lisatav peab paigutatama kerest väljapoole ja selline lähenemine eriti jätkusuutlik pole. Ja rääkida mingisugusest 2030 aastast? Ulme. Lihtsalt ulme. Lingitud mõttepaberist oli näha, millised sõlmed vajasid väljavahetamist - vaatlus ja tulejuhtimine, relvasüsteem (vaadake tabamistäpsust) ja laskemoon, soomuskaitse ja mobiilsus. Kuulge kallid inimesed, mis siis üleüldse alles jääb? Ja jutt ju ei olnud mingist tavapärasest pisinokitsemisest vaid ikka sõlmede põhimõttelisest ümbertegemisest. Ja selle tulemusena oleks masin Leo2A4 tasemel.

Ja nüüd Trummile - kus kohast tuli jälle see kallis/odav ülalpidamine välja? Sellest ju argumentides juttu ei olnud. Sinu näidet vene bussi odavusest usun ja ei vaidle sõnagagi vastu. Tore, kui nii on. Aga kuidas seda siis T-72 peale üle kanda? Et võib alla anda lahingulistes omadustest, kui ülalpidamine on piisavalt odav? Ole nüüd.

Ja lõpuks sellest vene tehnikast veel. T-72 mootor on jõuetu. Jääb iga kell Leopardile alla. Tõestatud. Lisaks sellele veel manuaalne kehva käigukast (rääkimata teokäigul tagurpidi roomamisest). Millist masinat on kergem ajateenijale/reservväelasele/kaitseliitlasele õpetada? Ja see väide, et varuosasid peab rohkem olema?!?! Mida Sa sellega öelda tahtsid? Pane siia juurde palun nüüd ka see, et Leopardi power-packi vahetab alla poole tunni (masin lahingusse tagasi ja siis on mehhaanikutel aega nokitseda varuosade kallal) kuid T-72 mootori vahetuseks kulub ca 12 tundi. Ja masin on lahingust eemal. See kõik on selle jätkuks, et Trummi soovitusel tuleks neid T-72 osta, tolm maha ja sõtta.