www.militaar.net

Kas kellelgi on ligipääs täisversioonile?

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kunnas ... d=80956101

..piinlik küll aga see vist oligi "täisversioon"

Mulle näit piisas.. aga no nagu üks kamina suuvooder siin kirjutab, ma olengi ju õkva "loosunglikult napisõnaline"

Alati, kui ma loen, kuidas piisavalt ei ole investeeritud Eesti kaitsevõimesse ja seetõttu on olukord väga ohtlik, meenub mulle Ennustaja Edgar, kes igal vana-aastaõhtul TV3 ennustajate saates karjub: "Sõda tuleb! Tuumasõda tuleb! Üleujutus tuleb! Euro kaotab kehtivuse ja kroon võetakse uuesti kasutusele! Maailmalõpp tuleb!"

Selles mõttes, et tohutu hulk kriitikat ja hoiatusi-hirmutamist, aga ei ühtki lahendust välja pakkuda. See pole konstruktiivne. Kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Borja kirjutas:see vist oligi "täisversioon"

Ämh? Aga mille krdi jaoks "Osta artikkel" nupp seal all on??

Kriku kirjutas:

Borja kirjutas:see vist oligi "täisversioon"

Ämh? Aga mille krdi jaoks "Osta artikkel" nupp seal all on??

..piinlik tõesti aga kamakaks kuda ma seda linki ka ei avaks, ei viska mulle ette ostmiseks artiklit

To Z03:
mine pln perearstiteemasse tagasi - see tuleb sul oluliselt paremini välla(-isegi minul on huvitav lugeda )

Mina näen sellist pilti:

..no see on mingi anomaalia - ma ei saa seda "ostmise" varianti ette ei siit foorumist lingiga ega ka otse delfi kaudu minnes...

See vist käib seal nii, et see ostmise nupp visatakse ette kõigi artiklite puhul (s.h tasuta tasuta artiklite) külastajatale, kes pole sisse loginud kontoga, millele on registreeritud EPL-i tellimus. Borjal see olemas, seepärast ta ei näe.

Mnjahh - peale arvuti restarti ja extra EPL digilehte sisse logides sain artikli lõpuks kätte..
Artikkel oli ainult natukene pikem - ja oluliselt kurjem KV tulevase juhataja suhtes...

Kunnas ärgitab Heremit: ei saanud kindralilt ikkagi vastust, kuidas kavatseme sõjas Eesti rinnet hoida
Leo Kunnas
reservkolonelleitnant ja kirjanik

Esitasin tulevasele kaitseväe juhtkonnale kolm lihtsat, aga väga põhimõttelist küsimust:
Kuidas kavatsen ma sõja võita ehk liitlasvägede tulekuni vastu pidada, kui Venemaa peaks kallale tungima?
Missugust kaitseväge ja Kaitseliitu ma selleks vajan?
Kuidas on vaja selleks sõjaks ette valmistuda?
Kindral Herem ei andnud neile küsimustele vastust.

Kahes artiklis määratlesin rea võtmeprobleeme, mida lahendamata polegi võimalik häid vastuseid leida.
Kahte neist - sõjaaja kaitseväe suuruse (42 000 inimest versus 21 000 inimest) ja detsentraliseeritud juhtimise (kaitseringkondade kaotamise) probleemi analüüsib kindral Martin Herem pikalt, aga ei paku ühtki lahendust, kuna polevat inimesi ja raha. Raha ning inimesed - need on iga organisatsiooni või ettevõtte juhi igapäevased probleemid, milles pole midagi erakordset. Nende lahendamine ongi juhi töö.

Kaitseväe kaadri voolavus on suur, aga teenistusest lahkunud ohvitserid ja allohvitserid pole kusagile kadunud. Nad on täna reservis. Lahenduseks on nende rakendamine.
Raha? Kui kaitseministeeriumi ja tema mittelahinguliste allasutuste kulud neelavad täna 23% kaitse-eelarvest, on seda ilmselgelt liiga palju. See teeb üle 100 miljoni euro aastas. Sõjalise riigikaitse eest vastutav struktuur ei tohiks keskenduda iseenda ülalpidamisele. Siin on mõttekoht riigikontrollile ja poliitikutele, kust leida raha kaitseväe ja Kaitseliidu võitlusvõime tõstmiseks.

Ei näe probleemi ilmselges veas
Iseseisva kaitsevõimega seostamatute tegevuste lõpetamises ei näe kindral Herem probleemi, samuti iseseisva kaitsevõime kriitilistes võimelünkades - keskmaa õhutõrje, miiniveeskamise ja rannakaitse ning soomusmanöövrivõimekuse (tankide) puudumises. Ka ei näe ta probleemi selles, et käesoleval kümnendil on kaitseväe areng keskendunud põhiliselt Scoutspataljoni taktikalise grupi arendamisele, kuhu on läinud ja minemas lõviosa ressursse. Praeguses julgeolekuolukorras, kus võimalikuks sõjaks Venemaaga on vaja ette valmistada kogu sõjaaja kaitsevägi ja Kaitseliit, on tegu ilmselge veaga.

Väide, et võiksime ise paika panna lati kõrguse, millest sõjaaja kaitseväe ülesehitamisel lähtume ehk see ei peagi olema seotud Venemaa Lääne sõjaväeringkonna Eesti lähinaabruses paiknevatest vägedest ja sõjakogemustest tuleneva operatiivvajadusega, on vale. Sellest lähtudes olekski kaitsevägi ju seesama ilma sihi ja eesmärgita asi iseeneses, mille eest hoiatasin. Säärane sõjaaja kaitsevägi ei looks meile usutavat sõjalist heidutust ning sellega poleks võimalik võita järgmist sõda ehk liitlasvägede saabumiseni vastu pidada.
Teiste uue külma sõja rindelõikude ehk kogu Venemaa rahu- ja sõjaaja relvajõudude üle pole meil mõtet muretseda. Selle eest kannavad hoolt liitlased ja partnerid. Meie ülesanne NATO ühe ohustatuma rinderiigina oma lõik korras hoida.

No minu osa on mõneks ajaks tehtud ja ajakirjanduses ei kavatse ma küll hetkel midagi vastata ... mulle tundub, et see on kurjem küll aga nagu trollimine juba pigem.
Aga noh ... eks hinnake ise.

Esitasin tulevasele kaitseväe juhtkonnale kolm lihtsat, aga väga põhimõttelist küsimust:
Kuidas kavatsen ma sõja võita ehk liitlasvägede tulekuni vastu pidada, kui Venemaa peaks kallale tungima?
Missugust kaitseväge ja Kaitseliitu ma selleks vajan?
Kuidas on vaja selleks sõjaks ette valmistuda?

Vastan Kunnasele ainult ühel juhul - ta peab teenistusse tulema. Ma ei saa ju muidu vastata. Kui see on aga retooriline küsimus, siis ... ma kohe ei teagi. Kuidas suhtuda sellesse, kui PSÜ-le esitatakse sellised küsimused ... Võiks ju küsida (ainult retooriliselt): milliseid plaane tehti aastatel 2001-2007? Mulle pole vastata vaja.

Kahes artiklis määratlesin rea võtmeprobleeme, mida lahendamata polegi võimalik häid vastuseid leida.
Kahte neist - sõjaaja kaitseväe suuruse (42 000 inimest versus 21 000 inimest) ja detsentraliseeritud juhtimise (kaitseringkondade kaotamise) probleemi analüüsib kindral Martin Herem pikalt, aga ei paku ühtki lahendust, kuna polevat inimesi ja raha. Raha ning inimesed - need on iga organisatsiooni või ettevõtte juhi igapäevased probleemid, milles pole midagi erakordset. Nende lahendamine ongi juhi töö.

Siin pole jälle midagi vastata. MINA ei saa sellest ülesandest nende ressurssidega jagu. Lahendus on selles, et teeme vähem aga sellise, et sõdib.
Suuremat proovisime me tõestada aastatel 2008-12 ... aga ära ei tõestanud. Kunnas pole seda kunagi isegi proovinud.

Kaitseväe kaadri voolavus on suur, aga teenistusest lahkunud ohvitserid ja allohvitserid pole kusagile kadunud. Nad on täna reservis. Lahenduseks on nende rakendamine.
Raha? Kui kaitseministeeriumi ja tema mittelahinguliste allasutuste kulud neelavad täna 23% kaitse-eelarvest, on seda ilmselgelt liiga palju. See teeb üle 100 miljoni euro aastas. Sõjalise riigikaitse eest vastutav struktuur ei tohiks keskenduda iseenda ülalpidamisele. Siin on mõttekoht riigikontrollile ja poliitikutele, kust leida raha kaitseväe ja Kaitseliidu võitlusvõime tõstmiseks.

Kunnasest erinevalt, pean mina vajalikuks kriitilist massi tegevväelasi. Muidu on formeerimine ja lahingusse jõudmine väga (liiga) aeglane. Me oleme seda testinud päris üksustega. Ma pole kindel, mitut pataljoni formeerimist minu oponendid näinud on. Ja ma ei räägi RÕKi formeerimisest.
Ja samuti ei räägi ma ainult enda kogemustest. Täiesti äraspidise näitena: Me tõestasime aatatel 2010-2011 KVJ-le, et formeerida on võimalik 3x vähemate jõududega ja 3x kiiremini, kui tema ette nägi. Ja ta ei uskunud ... ka siis kui me seda praktiliselt demonstreerisime. Korduvalt. Selleks oli aga vaja tegevväelasi. Täpselt nii palju nagu ma täna räägin. Ja seegi on vähem, kui KVJ siis vajalikuks pidas.
23% "mittesõdivaid" kulusid, on suusoojaks hea nimetada, kuid neid vähendada ... ma arvan, et osakaal on "sõdivate" kulude kasuks aasta aastalt kasvanud. Veel kord, 23% hulka kuuluvad: BDCOL ja KVÜÕA (osaliselt), teadus-arendustegevus, meditsiiniteenused, pensionid, poliitikad (sh riigikaitseõpetus, mõne välismaalase õppimine BDCOLis), admin.kulud (sh kogu side, mis pole seotud SA üksustega ja arvutid), välisteenistus ja lähetused, ajateenijate toetus, toetusteenused (sh veteranid ja vigastatud), Küberkaitsekeskus, Välismissioonid, Kamin ja KVPS kulud, Välisluureamet, KRA, RKIK, Sõjamuuseum, orkester, publikatsioonid, kogu teavitus, teatud mahus majutus, sport ... hetkel ei tule rohkem meelde. Siit võib mitmeid asju ära jätta, kuid enamus tehtaks mingi teise nime all. Ja mis on kokkuhoiu ja kahju suhe? Vot ei tea. Aga selge on see, et sellist laristamist pole, mida laskemoonaga asendada saaks.

Ei näe probleemi ilmselges veas
Iseseisva kaitsevõimega seostamatute tegevuste lõpetamises ei näe kindral Herem probleemi, samuti iseseisva kaitsevõime kriitilistes võimelünkades - keskmaa õhutõrje, miiniveeskamise ja rannakaitse ning soomusmanöövrivõimekuse (tankide) puudumises. Ka ei näe ta probleemi selles, et käesoleval kümnendil on kaitseväe areng keskendunud põhiliselt Scoutspataljoni taktikalise grupi arendamisele, kuhu on läinud ja minemas lõviosa ressursse. Praeguses julgeolekuolukorras, kus võimalikuks sõjaks Venemaaga on vaja ette valmistada kogu sõjaaja kaitsevägi ja Kaitseliit, on tegu ilmselge veaga.

Ma näen neid probleeme kahtlemata paremini, kui üks kirjanik. Näen ka seda, et me ei ole Scoutspataljonile keskendunud. Mis asi on lõviosa, seda ei oska öelda. Kuid on hinnatud, et ScP asemel saaks 3,5 tendipataljoni. Isikkoosseis on seal odavam, tehnika ka, kuid laskemoon (ja seda peab olema üsna palju) ... Nii et selle raha eest saaks 3,5 "tavalist" pataljoni.
Kogu KV ja KL ettevalmistamisest sõdimiseks ... ma ju üritasin selgitada.

Väide, et võiksime ise paika panna lati kõrguse, millest sõjaaja kaitseväe ülesehitamisel lähtume ehk see ei peagi olema seotud Venemaa Lääne sõjaväeringkonna Eesti lähinaabruses paiknevatest vägedest ja sõjakogemustest tuleneva operatiivvajadusega, on vale. Sellest lähtudes olekski kaitsevägi ju seesama ilma sihi ja eesmärgita asi iseeneses, mille eest hoiatasin. Säärane sõjaaja kaitsevägi ei looks meile usutavat sõjalist heidutust ning sellega poleks võimalik võita järgmist sõda ehk liitlasvägede saabumiseni vastu pidada.
Teiste uue külma sõja rindelõikude ehk kogu Venemaa rahu- ja sõjaaja relvajõudude üle pole meil mõtet muretseda. Selle eest kannavad hoolt liitlased ja partnerid. Meie ülesanne NATO ühe ohustatuma rinderiigina oma lõik korras hoida.

Ja siin on väide, millest ma aru ei saa. Kust võetakse Lääne sõjaväeringkond. Miks toob vastane oma väed Ukraina juurest, kuid Kaukaasiast enam ei too? Kuidas oskab Kunnas tõmmata piiri? Ei saa aru, millest tuleb Kunnase "oma lõigu" piir. Mina ei oska ja siit siis "lati" erinevus.

...järgmist sõda ehk liitlasvägede saabumiseni vastu pidada.

... nii räägiti ka 10 aastat tagasi, kui siin ei olnud eFP lahingugruppi. Kui ööpäevaga polnud siia saadetud USA lennukeid ...

Mis puudutab "üleliigseid" kulusid, siis tegelikult võib ju igaüks üldisest pildist aimu saada, vaadates KaMin majandusaasta aruandeid. Kuni 2015 olid need avalikud ja päris põhjalikult valmistatud.
http://www.kmin.ee/sites/default/files/ ... e_2014.pdf

Kunnase puhul käib lihtsalt mööda rääkimine. Üks räägib kvaliteedi olulisusest, teine kvantiteedist. Üks ütleb, et ilma kvaliteedita ei ole kvantiteeti ja teine, et kvantiteet loob oma kvaliteedi. Nii vist ei jõuagi eriti kuhugi.

Olgu muuga, kuidas on, aga tõepoolest on mõnevõrra ebaõiglane tulevasele KVJ-le öelda, et raha ja inimeste probleem on tema asi lahendada. Ka ei ole tema võimuses seda 23% kaitse eelarvest kuhugi suunata, isegi kui ta seda teha tahaks.

See lati küsimus... Jah, põhimõtteliselt ei ole mingit piiri ees, kui palju Venemaa võiks Eesti vallutamiseks vägesid ja tehnikat koondada. Formaalselt on võimalik, et kõik läheb käiku, vesinikupommideni välja. Tegelikkuses siiski saab mingid piirid seada, eeldades, et vaenlane ei käitu täiesti irratsionaalselt. Kui käitub, siis käitub, ega sinna midagi parata ole - aga samamoodi võib meist igaühele täna öösel mõni perekonnaliige haamriga pähe lüüa ja sõja probleem jääb vähemalt individuaalsel tasemel üldse ära. Irratsionaalselt suureks agressiivsuseks pean nii tuumarelva kasutamist kui ka reservi mobiliseerimist Baltikumi vastu.

Minu arvates ei ole "2023" stsenaarium ratsionaalne - sõja saatus otsustatakse nii võidu kui kaotuse puhul Ukrainas ja Baltikumi afääriga killustab vaenlane oma jõudusid, mida tal nagunii liiga palju ei ole. Samamoodi ei ole minu arvates ratsionaalne Eesti ründamine Balti riikidest ainsana. Nagu akf ütles, on NATO riigi ründamine strateegiline käik ning võimalikud tulemid kaalutakse hoolega läbi.

Mida võiks Eestit ainsana rünnates saavutada? Plussina vähemalt suurema osa Eesti vallutamise ning EKV mängust välja löömise, aga miinustena üle kogu arenenud maailma kostva hädakisa ja mobiliseerumise lõunanaabrite poolt Lätist alates vähemalt Poolani. Strateegiliselt oleks palju rohkem võita, rünnates Lätit (nõrgim lüli Baltikumis) või Leedut (Baltikumi ülejäänud NATO-st ära lõikamine). Selline algus pikendab Eesti jaoks eelhoiatust, kuid tekitab ühtlasi ohu ka pikalt lõunapiirilt. Seni on Putini agressiivsed afäärid järginud mustrit, et rünnatakse nõrka kohta, istutatakse sinna ora sisse ja jäädakse ootama, kuni ümbruskond grillib.

Teine ratsionaalne stsenaarium on rünnata kogu Baltikumi korraga, kui seda peaks tõesti millekski vaja olema vallutada. Minu arvates toimuks see aga Eesti vastu oluliselt suuremate jõududega kui "2023" Tallinna suunas liikunud kaks brigaadi, sest nagu öeldud, ma ei usu, et vaenlane hakkab oma niigi nappe lahinguvalmis jõude killustama. Põhimõtteliselt on võimalik välja arvutada, umbes kui palju jagub vägesid Eesti vastu, kui Venemaa üritab kogu Baltikumi vallutada, kasutades selleks näiteks õppusel "Zapad" 2017 osalenud vägede või Ukraina piiri ääres kollitava kontingendiga samas suurusjärgus väekoondist (120 -160 000 meest). Eesti SA koosseis peaks lähitulevikus olema ligikaudu niisama suur kui Lätil ja Leedul kokku, kuid lõunasuunal on vaenlasel vaja täiendavaid jõude, et maismaaühendus usutavalt kinni panna.

Neist kahest stsenaariumist saab IMHO tuletada ka "lati" Eesti jaoks:
1) piisav, et vajadusel katta ka lõuna-edela suund (mulle tundub, et see tähendab 3. brigaadi);
2) piisav, et Baltikumi kiire vallutamine "Zapadi" vägedega oleks kahtlane (mulle tundub, et selle käigus suunataks Eesti vastu 4-5 diviisi).

Nii palju siis täna õhtuks diletantlikku targutamist

Hangetest.

On näiliselt väga lihtne võrrelda erinevate riikide kaitse-eelarvete jagunemist ning teha sellest põhjapanevaid järeldusi. Kuid tegelikkuses on pilt selgelt keerulisem ja kahjuks ei kajasta metoodika alati tõde. Enamasti küll, kuid mitte alati.

NATO-s üldkasutatav metoodika ei ole tegelikult väikeriike soosiv ja ei kajasta meie hanketegevust alati kõige paremast küljest. Tavaliselt näib meie eelarves O&M (ülalpidamine?) suurem, kui see tegelikult on. Lisaks sellele eristatakse üldisest hankekulust veel suurhankeid (nn major equipment). Mis seal siis nii keerulist on? Eks ikka see, et reeglid muutuvad ja üht ja sama asja võib, sõltuvalt näiteks ostuhetkest, arvestada nii hankekuludesse kui ka ülalpidamisse. Kui ostad uue relvasüsteemi nö paketina, siis laskemoon, varuosad, väljaõppevahendid jms võetakse arvesse hankekuludes. Kui aga ostad sellesamale relvasüsteemile sedasama laskemoona aasta aega hiljem, siis see kajastub hoopis ülalpidamises.

Mida ma öelda tahan? Eks ikka seda, et lihtlabasest võrdlusest ei ole palju kasu ning teemaga tuleb süviti minna. Ning seda, et meie ei paista sellise metoodika alusel alati head välja. Ning ka seda, et enamus O&M kuludest on eri riikidel ei sõltu riikide elustandardist.

kpt Trumm

Viskan siia kondi, kuidas suurendada SA koosseisu, suurendamata ekvivalentselt kulusid ja tekitaks vastasele lisaprobleeme.
Ma saan aru, et käsirelvastust on meil küllalt, isegi 60 000 meest varustaks ära.
Hakkame varasemate aastakäikude reservistidest moodustama sissiüksusi (jao ja rühma tasemel), andma vastavalt väljaõpet ja tasapisi varuma asju selleks.
Antud seltskonna varustamine toimubki tsiviilsektori arvelt, v.a spetsiifilised asjad. Afganistani elu näitab, et koalitsiooni tanke lastakse edukalt vastu taevast ka ilma süsteemse logistikata, USA humanitaarabi väetise abil.

Paljud inimesed, kes jäävad vastase hõivatud alale, kuuluvad tõenäoliselt sellesse sihtgruppi, kes on sunnitud nagunii metsa minema, kuna vastase "rahvuskaart" asub peale lahinguüksuste üleminekut selliseid taga otsima, tapma ja vangistama.

Keskendume miini- ja IED asjandusele, mitte tulevõitlusele, näiteks iga salk peab suuta ühe vastase soomuki õhku lasta.

Ausalt või?!? Et see on viis, kuidas SA koosseisu suhteliselt valutult suurendada? Meie Eestis, kus ca 80% inimestest elab linnades (ja linnastunud aladel) ning väga suur osa nendest "maal" elavatest inimestest on tegelikult maakodus elavad linnainimesed, kellel mõnepäevane elektrikatkestus kogu elurütmi sassi lööb. Riigis, kus valdav enamus inimesi pole mitte kunagi ühtegi looma tapnud ega ole võimelised looduses toime tulema ilma tänapäevaste lahendusteta (telk, söök jms). Kus enamus kutsealustest pole enne ajateenistust mitte kunagi elusat lõket teinud. Ja nii edasi ja nii edasi.

Sama elegantselt viskad õhku, et "hakkame andma väljaõpet" ja loomulikult "tasapisi varustust varuma". Ega Sa juhuslikult KL võitlusgruppide temaatikaga kursis pole?

Kõike seda nimetad Sa kulusid mittekasvatavaks ja kergelt saavutatavaks viisiks? Kokkuvõttes - tule jumal appi.

Ikkagi on täiesti arusaamatu, kuidas me oma usutava ja piisava riigikaitsega niivõrd värvikasse ohvriseisundisse oleme jõudnud?